Tagasi üldsisukorda...


(koostanud Jaan Märss - viimati täiendatud 2013 a.
 ^(JM)-  minu  poolt tõlgitud või tõlgendatud  nimetus ) 

KINDLUSEHITISED                        vt. samuti:  Piiramis- ja kaitsetaktika    Leksikonid, kasutatud publikatsioonid

KIVIST KINDLUSED

ENNE TULIRELVI    ringmüür, vall, vallikraav    rinnatis, laskeava, mašikulii    müüritorn ja barbakaan      parcham e. zwinger VÕRDLE:  Kiek in de Kök kui barbakaan    müürid ja heitemasinad

KOHANDAMINE TULIRELVADELE    ringmüüri kaitsevall -  pr. braie [bree]    alamvall - s. k. niederwall , pr. k. fausses brais e. "võltsvall"    eskarp ja kontreskarp    välisvall e. glassii    kaitsetee - sks. k. rondengang    tornide kohandamine tulirelvadele

RÜNDE- JA KAITSETEGEVUS    breššpatarei    kontrapatarei

VALLKINDLUSED

bollwerk e. pulvärk - sks. bollwerk, pr. boulevard e. "bulvar")    pinnasest ja puidust pulvärk - sks. schanze    rondeel e. ümar pulvärk       VÕRDLE: "kõrge rondeel" Kiek in de Köki ees,                    kivist rondeel - Paks  Margareeta    nurgeline pulvärk      VÕRDLE:  Nunnavalli pulvärgid    barbakaan kui ettenihutatud pulvärk

BASTIONAALSÜSTEEM -  ehitus ja funktsioon

flankeeriv kaitse    vallikraavi omakaitse    kaitse reservliin    raveliin, tenail

Polügonaal- e. kaponiirsüsteem    Tallinna kaponiirid

Leksikonid:
Dictionnaire Architecture Militaire 1856   (E.E.Viollet-le-Duc)
Wikipedia_Festungsbau, 
Burgenregister_Glossar
Glossary   (P.Harrington) 


Kasutatud publikatsioonid:

Hans Tallhoffer 1467                                                   

Architectura Militaris Moderna 1647 

DictioArchitecture Militaire 1856   (E.-E. Viollet-le-Duc - pr. k.) -  album
Крепости и осадные орудия   (E.-E. Viollet-le-Duc - vn. tõlge)

The Vauban Fortifications of France (P.Griffith -Osprey Publishing 2006, PDF)

The Castles of Henry VIII  (Peter Harrington - Osprey Publishing  2007, PDF)

История крепостей (В. Яковлев 2000 - PDF)

Wikipedia/fortifikatsioon  (sks. k.) - album  (HTML)  
  
- pildimaterjal vt.  
index,  
piiramised (index),
Viollet-le-Duc ,  
Tallhoffer,
Bernigeroth,  
Varia

KIVIST KINDLUSED.

KIVIST KINDLUSED ENNE TULIRELVI

Ringmüür, vall, vallikraav. (Wikipedia:_wehrmauer)   Turvaliseks loeti üle  6 m kõrgust müüri, sest käsiredeliga nii kõrgele ronimine tekitas juba raskusi.
Ringmüür oli harilikult ühekordne müür, mille ülaosas oli kaitsjatele liikumiseks kaitsekäik. Kuid rajati ka paralleelseid müüre, mille vahe täideti pinnasega ning peale  rajati  vankritee.
Vallikraav pidi olema ründajatele takistuseks, veelgi parem, kui sinna oli võimalik juhtida vett. Vallikraav kaevati müürist eemale - mida kõrgem müür, seda kaugemale. Ülalt müürilt oli  nii parem tabada kraavis ronivat vaenlast, samas vähenes kaugema kraavi puhul oht, et müür võiks variseda kraavi.
Kraavist välja kaevatud pinnast võidi kasutada ainult täitepinnasena kindluse sees, sest  välisvalle enne tulirelvi ja muldkindlusi ei rakendatud. Ainult välikindlustutes on kasutatud  primitiivseid punutud okstest rinnatisi, mis on  rajatud muldvallile.

Rinnatis  - sks. k. brustwehr  oli  müüri välisserva kõrgendus (loe: Viollet-le-duc:    créneau (pr. k. - album HTML ), rinnatis - (vn. tõlge),  mille sisse jäeti erinevate relvatüüpide jaoks vastavaid  laskeavasid (Viollet-le-Duc: embrasure - pr. k. - album HTML ) 
Viburelvade (amb, pikkvibu) laskeavad  üle vallikraavi laskmiseks (frontaalkaitseks) moodustasid müüri ülaservas hammastuse e. parapeti  (it. parapetto - "rinna vastas").   Et kaitsja saaks lasta ka allapoole, ehitati  hambavahede põhjad  allapoole kaldu.
    Kuna müüri jalamile jäi ikkagi "surnud ruum", kus vaenlane võis  süüdata näiteks värava,  siis ehitati ohtliku koha  vertikaalkaitseks  eenduv rinnatis, mille kandurite (talaotste, võlvkaarte) vahele jäid vertikaalsed laskeavad.
    Puidust kaitsegalerii müüri välisküljel kandis  saksa keeles nimetust hurden (lad. chorda, pr. k. vt. Viollet-le-Duc: hourd  - album HTML ).
   Kivist rinnatise vertikaalsed laskeavad, mis jäid konsoolkivide vahele, kandsid  nimetust   mašikulii ( vanapr. väljend  maché-col  tähendavat:  "lööma pähe" - aga on veelgi huvitavam sõnaseletus, mis tuleneb "vedela laskmisest").
(Vt. Viollet-le-Duc: mâchicoulis - pr. k. - album HTML )


Kaitsetornid. 
Müüritornid rajati selleks, et ringmüürile tunginud vaenlane ei saaks vallutada kogu ringmüüri.  Müürile tunginud  ründajate tõrjumiseks  ei tohtinud tornide vahemaa ületada  kahekordset viburelvade laskekaugust (200 sammu) ning  torni mitu laskeavadega kaitsekorrust pidid ulatuma  müürist kõrgemale.
    Kui torn ulatus müürist väljapoole, siis  sai selle laskeavadest  lasta piki müüri jalamit ja vallikraavi (flankeeriv kaitse).
    Flankeerivate  tornide vahele paigutati enamasti ka väravad.  (Vt.Viollet-le-Duc:   porte - pr. k. - album HTML , vn. tõlge -  väravad) .
    Barbakaan (hilislad. barbecana  -  vt. Fachbegriffe,  glossar ) oli ringmüürist ja selle tornidest eemale ehitatud  kaitsetorn  (16.saj. enamasti rondeel).  Selle ühendus ringmüüriga toimus ühe või mitme eelmüüri kaudu ( sks. k. zwinger, Saksa Ordu aladel parcham - vt. glossar ), mille taga pidi olema vastav kaitsekäik.  (Vt.Viollet-le-Duc:  barbacane - pr. k. - album HTML ) 

Müüripealsest kaitsekäigust pääses torni sageli üle väikese tõstesilla,  mille all oli müüris vallikraaviga analoogne väljalõige.  
    Torni sisemuse vallutamisel jätkati kaitsetegevust  ülakorrustel. Selleks olid  korrused omavahel ühendatud puutreppidega, mida oli võimalik üles tõsta või hävitada. Müüritrepid polnud sirged, vaid  eelistati keertreppe, kus ründajatest alumised ei saanud kasutada vibu ega viskerelvi.  Väljapääs trepikäigust korrusele käis läbi madala kiviportaali,  kust pääses sisse  vaid kummargil,  mis oli sissetungijale ebasoodne asend.


Müürid ja heitemasinad.  Lisaks müüride kõrgusele muutus alates 13. sajandi algusest  ka nende paksus, sest  Euroopas hakati müürilõhkujana kasutama suurt  vastukaalumasinat blide  (müürilõhkuja-blide  heitis keskmiselt 100 kg raskusi kive). 
    14. saj. keskpaigast alates hakataksegi  muutma müüre tugevamaks, neljakandilistele torndele hakatakse eelistama ümaraid  ning sajandi lõpuks on blide müürilõhkujana juba suhteliselt kasutu (fortifikatsioon - vn. k.). Sellega terroriseeriti vaid linnade elanikke, loopides neile üle müüri kõike raskemat, mida piirajad suutsid ümbruskonnast leida - linnadesse heideti enamasti  ka kõigi linna ümbritsevate kalmistute hauakivid. (Peale selle heideti siiski ka igasugust süütematerjali, nakkusohtlikke  jäätmeid, laipu, aga ka elusaid inimesi - milleks kasutati heitemasinaid veel ka peale suurtükkide leiutamist.)   




KOHANDAMINE TULIRELVADELE.
   
15. sajandi alguses asenduvad müürilõhkumise blided bombardidega.  Blide oli olnud lauge heitejoonega masin, millega võis tabada müüri ülaosa ja purustada rinnatist,  kuid  müüri jalamit tabasid kivid juba langeva kaarega, põrgates sealt tagasi. (Vt. müürilõhkuja-blide)
    Bombard oli tunduvalt ebatäpsem, kuid 100-200 meetri kauguselt võis see tabada müüri jalamit nii, et  põhjustas suure varingu.



Ringmüür ja  -vallid.

Kasutuks tuli tunnistada  ülemised kaitsekäigu  rinnatised (brustwehr), mis võisid iga tabamuse korral variseda.  Nii lakkas 1420-1450  vallikraavi vertikaalkaitse, sest mindi  üle  vallikraavi madalale frontaalkaitsele.

Kaitsevalliga  (pr. braie [bree] - loe artiklist Niederwall),  mis rajati vana vallikraavi välisküljele, hakati kaitsma müüri jalamit suurtükitule eest. Materjal kaitsevalli  kuhjamiseks võeti veelgi kaugemale kaevatud uuest vallikraavist. 
Kui puitu ja oksi kasutati vaid pinnase sidumiseks  (vt.  schanzen (sks.), vene k. - шанец ),  siis moodustub järskude  muldseinte  pind  kinnitrambitud pinnasest, mille sisse on vahelduvalt jäetud  välisküljelt laasitud puutüvesid. Selline nõlv on järsk, olemata seejuures veel tuleohtlik.  Kui puitmaterjali hulgas on kiire kasvu ja juurdumisega paju ja remmelgat,   siis püsib selline muldsein aastakümneid,  järsu põõsasvallina aga sajandeid.  


Alamvall ^(JM) (s. k. niederwall  -  "madal-" või "alamvall") -  uue vallikraavi kaitseks jäeti  kaitsevalli ja vallikraavi vahele  madal terrass, mille välisservale kuhjatigi  alamvall. 
( Pr. k. fausses brais -  eesti k.  vale- e. võltsvall^(JM):  kuna see paiknes kõrgema kaitsevalli jalamil, siis  paistis ründajale ekslikult,  nagu oleks see kõrge kaitsevalli osa.  - vt. Яковлев,  Уваров )

Kaitsetee ^(JM) (sks. k. rondengang) jäi alamvalli varjus olevale terrassile,  mida vaenlane ei näinud.  Seda mööda pääsesid kaitsjad   madala paiknemisega laskeavade juurde, mis olid rajatud alamvalli sisse ja mida vaenlane ei  saanud oma kaugemal paiknevatest suurtükkidest tabada. (Vt. pilt)
(16. saj. keskel levima hakanud nurgelises bastionaalsüsteemis alamvalli polnud, kuni see ilmus  17. sajandi lõpul uuesti  tenaili e. vallikääridena ^(JM), mis oli  uus alamvalli modifikatsioon. Яковлев )

Eskarp oli võltsvalli   nõlv, mis laskus vallikraavi põhja  suunas ning kujundati võimalikult järsuks, jättes valli  sisse oksi ja terveid okstega  tüvesid.

E.E.Viollet-le-Duc (vn tõlge) -  DictioArchitecture Militaire)

Odav puit - paju ja remmelgas - ei  kõdunenud ära, vaid juurdus. Tekkisid järsud põõsasvallid. milles peitusid madalale paigutatud laskeavad.

Alles hiljem on hakatud eskarpnõlvu katma kattemüüriga (kivieskarp -vt.  Harrington & Delf).

Vaenlase piiramissuurtükkide tõrjumiseks toodi suuremad suurtükid suurele kaitsevallile või  ka vanadele müüridele. Viimasel juhul kuhjati kitsaste  müüride taha vajaliku laiusega muldkeha, mille peale rajati laiem kaitsekäik (walgang)  suurtükkide paigutamiseks.

Kontreskarp oli vallikraavi vastasnõlv, millelt pidi laskuma ründaja - see toestati tugimüüriga. Nii sattusid ründajad  välisvalli ületamise järel  müüri äärele, kust pidid  koos relvastuse ja redelitega alla laskuma. Kui minnes võis ka hüpata, siis rünnaku ebaõnnestumisele  mõeldes pidi ründaja arvestama, et ka taganedes pidi  olema redel kaasas ning  ronimise ajal  võis ta saada  ammunoole  selga.

Välisvall (glacis - [glassii]) oli kontreskarbist  väljapoole kuhjatud lai lauge vall, mis pidi  eemalt varjama alamvalli suurtükid. Samas ei tohtinud välisvall  olla nii kõrge, et oleks pakkunud vaenlasele varju  kõrgemal  paiknevate suurtükkide eest.
( Vt. Viollet-le-Duc: fossé (pr.) - pilt) ,  vt.  pilt_Philip Staynred1683 )   
Välisvalli kuhjamiseks saadi  pinnas  samuti vallikraavi süvendamisest.(vt. 1629,  arvutus).  



Suurtükitornid.
14. sajandi lõpul ümaraks ehitatud müüritornid, mida heitemasinate  sajakilosed kuulid enam ei kahjustanud ( müürilõhkuja-blide  viskekivid  purustasid vaid  lahtist ülakorrust, kus paiknesid kaitsjate väiksemad  kontramasinad), muutusid 15. sajandi suurtükkidele ohtlikeks sihtmärkideks.
    Vaatluspunktiks  oli torni ülemine platvorm lausa ideaalne,  müürikaminatega torn oli ka  parim paik  suuremale valvemeeskonnale, samas kui müürile jäeti vaid üksikud tunnimehed.
    Frontaalkaitseks torni  kõrgemate korruste laskeavad enam ei sobinud, need  tuli ilmselt sulgeda või müüriti isegi kinni.  (Kivist laskeavad muutusid tabamuse korral ohtlikuks,  sest lendavad  kivikamakad ja -killud  tapsid ja haavasid inimesi rohkem  kui kuul ise.)  Samal korrusel pidi viibima meeskond, kes  hoidis  suurtükke laetult, et  anda vaenlase  rünnaku korral  flankeerivat tuld (kartetši) piki müüri  ja vallikraavi. Neid  laskeavasid sai  vaenlane  tulistada vaid  kaugelt ja ebatäpselt.  



Ründe- ja kaitsetegevus. (detailsem ülevaade - vt. link)


Suurim oht  kindlusele olid piirajate  müürilõhkumispatarei ( nn. breššpatarei -  sks. bresche tulenes franki sõnast breka - "lõhkuma"),  mis koosnesid suurekaliibrilistest suurtükkidest. Nende tüüpideks olid:   15. saj. I poolel  raudbombard,  saj. teisel poolel juba valatud bombard e.  hautbusse,  mille vahetasid 16. sajandil välja  scharfmetze, kartaun ja topeltkartaun. Alates 17. sajandist sai peamiseks piiramissuurtükiks poolkartaun. 
    Breššpatarei  (vt.  patarei)  pidi lähenema linnamüürile 100-200 sammu kaugusele. Kui müüri tulistades suudeti tekitada  suurem varing, siis pidid  piirajad korraldama kohe tormijooksu. (Purustatud linnamüürist tahapoole suutsid  kaitsjad sageli ehitada suurtükkidega varustatud kaitsevalli, kust käsirelvadega ründav vaenlane ei pääsenud hiljem läbi.)
    Vaenlase kontrapatareid  pidid  tulistama tornide flankeerivaid laskeavasid, seejuures  tulistades tunduvalt suuremalt kauguselt ja omavahel risti. Selleks pidid kontrapatareides olema pika proportsiooniga rasked suurtükid (patareišlange, täis-šlange, basilisk), mis andsid kuulile suure algkiiruse. Keskmiselt oli patareides kokku paarkümmend piiramissuurtükki. 
    Piiramissuurtükkide ja kontrapatareide positsioone tabasid kaitsjate vasturünnakud,  mis olid väikese vahemaa tõttu alati ootamatud ja enamasti ka edukad. Seepärast pidid ehitajad rajama pidevalt enesele ajutisi kaitseliine, mida tuli mitmete järkudena ettepoole nihutada. Lõplikke suurtükipositsioone pidid kaitsjate suurtükitule eest (100-200 sammu kauguselt!) kaitsma lisaks veel  tugevad muldvallid ja palkvarjed.
    Kui piirajate töö sai vasturünnakuid tõrjudes paari kuuga valmis, siis eelistasid linnad sageli alistuda, andes lunaraha ja tunnistades vallutaja õigusi. Sest valmisehtiatud  suurtükipositsioonide  varjetest läbilaskmiseks polnud kaitsjatel  suuremaid suurtükke ega ka kohta, kuhu neid üles seada.

VALLKINDLUSED

 
Ringmüüri ja tornide kaitseks rajatud vallide süsteemist hakkas kujunema ettepoole nihutatud uus,  hulknurkne kaitseliin. Selle sirged lõigud (kurtiinid) moodustasid linna suure  peavalli.  Kohandatud tornide kohal ulatusid  ettepoole raskemaid suurtükke kandnud vallehitised,  mille nimetuseks oli Saksamaal  bohlwerk.  Inglismaale on nimetus jõudnud laensõnana -  bulwark  (ka bulwerke, bullwork, bolwark, bulwarge, bulwarke),  pr. keelde flaami keele kaudu: boulouart, boluvert, boulevert, boulevard.

Algne saksa nimetus bohlwerk  viitab sellele, et bohlwerk´i nõlvad (eskarp) olid algselt  kindlustatud puiduga (bohle tähistab saksa keeles töötlemata ümarpuitu).      Saksa  keeles sai bohlwerk´ist hiljem  bollwerk (eesti mugandusena  pulvärk), millisel kujul on nimetus üle kandunud  ka  kivist kaitserajatistele, sealhulgas ka nn. vanaitaalia maneeris bastionidele. Saksamaal oli bollwerk vallkindlustuste rahvaliku nimetusena  kasutusel kuni 19. sajandini.
    Prantsuse  keeles mugandus anglosaksi laensõna nimetuseni  boulevard, mis andis nime hiljem vallkindlustuste vööndile rajatud puiesteedele e. bulvaritele. 
.



Bollwerk  e. pulvärk oli vanade tornide ja müüride kõrval korratu ja ajutise ilmega muldne  rajatis,  seepärast pole kroonikud  neid ka lähemalt kirjeldanud,  vähe on neid  ka  säilinud  (vt.  schanzen index ). Samas on just sellised primitiivsed rajatised  pakkunud  suurtükkide  ajastul parimat kaitset (kuni tänapäevani välja). Suurtükitabamused ei paisanud  muldvallidelt  laiali kivikilde ega põhjustanud rikošette, tekkinud augud võis täita jälle okste ja pinnasega. (vt. Harrington & Delf)
Kui algselt  rajati pullvärgid tornide kaitsmiseks just tornide kohale, siis hiljem paigutati neid harvemini, arvestades just suurtükkide suuremat laskekaugust ja vallisüsteemi käänakuid ümber linna. VÕRDLE: vanade müüritornide vahekauguse juures oli  arvestastatud vibu-, ammu- ning varasemate haakpüsside laskekaugusega, et kaitsta tornidevahelist müüri.


15. sajandi bohlwerk´i  mõtteline rekonstruktsioon.

Kui liita pulvärgile kõik 15. saj. vallkindlustuse elemendid, siis võisid need olla endistest müüritornidest madalamad, kas ümarad pulvärgid (rondeelid, ka  U-kujulised basteid) või nurgelised pulvärgid,  millele oli  kõrge  eskarpnõlv (algselt puutüvedega tugevdatud muldsein), selle jalamil  alamvall (fausse-brey - samuti puit ja muld) ja  selle varjus varjatud kaitsetee (rondengang).  
        Kuna bohlwerk´i  täitmiseks tuli välja kaevata palju pinnast,  siis ümbritses  bohlwerk´i  lai vallikraav, mille kaitseks pidid alamvalli varjus valvama  madala paigutusega suurtükid (kaarekujulist vallikraavi sai kaitsta vaid frontaalse tulega).   Vallikraavi välisseinaks pidi olema kontreskarp (eskarp võis olla ka järsk nõlv, kuid kontreskarp laoti alati kivist). Sellest  väljapoole jäi  välisvall, mis pidi varjama eemalt alamvalli madala paigutusega suurtükke. Välisvalli   kalle väljapoole e. glassii (lad. glacis) ei võinud olla ka liiga järsk, et oleks varjanud  vaenlast ülalt  platvormilt tulistavate suurtükkide ja ammuküttide eest.
    Pulvärgi  platvormi pidi ääristama laskeavadega rinnatis - samuti puidust ja pinnasest). Erinevalt ahtast suurtükitornist oli seal võimalik  suurtükke vabalt veeretada, kusjuures suurtükitorude otsad võisid jääda laskmisel isegi varju (vrd.:  suurtükitornis ei tohtinud ruumi täita suitsuga).
    Juhul, kui vaenlased vallutasid platvormi, sattusid nad vastamisi suurtükkidega, mis tulistasid taga oleva müüritorni laskeavadest. (Pulvärgi  platvorm pidi järelikult olema rajatud sellise arvestusega, et torni laskeavad asusid madalal platvormi kohal.)  
     Kui teame, et ettenihutatud vallkindlustest sooritasid kaitsjad äkkrünnakuid väljapoole, siis on võimalik ka  nn. varjatud tee välisvalli  varjus - eriti veega täidetud vallikraavi korral, kuhu ründekomando poleks saanud  koguneda. (Varjatud tee ideed kirjeldab oma käsiraamatus Niccolo Tartaglia  (1554 a.), kuigi seoses uusitaalia tüüpi bastionidega) 
    Kui pulvärk eendus peavallist ja ulatus vallikraavi sisse,  siis võisid  pulvärgi alamvalli madala paigutusega suurtükid  tulistada piki kurtiini sirget vallikraavi. (vrd. tenailid).  Peavalli vastavate elementide  viimine ümber  pulvärgi  pole aga  tõenäoline, sest  kõigil hilisematel vallkindlustustel (rondeel, bastion) on taga veel  teine kaitseliin, mis takistas tungimist linna.  (16. sajandi nurgeliste bastionide taha kujunes  suurtükihoov, millest tagapool asuval linnavalli osal asus linna viimane  kaitseliin).



Rondeel (sks. rondelle - ingl. k. rounded bastion e. "ümarbastion") oli domineeriv ümara pulvärgi tüüp kuni 16. sajandi keskpaigani. Rondeel võis olla puidust ja pinnasest, võis olla kattemüüriga vooderdatud või ka täielikult kivist ehitis (näit. Paks Margareta Tallinnas).
(16. sajandi alguses  rondeele projekteerinud A. Dürer kasutas ise oma rondeelide kohta sks.-it. nimetust  bastei .    Tänapäevases saksa klassifikatsioonis kasutatakse nimetust "bastei" eelistatult U-kujulise  põhiplaaniga pulvärgi kohta.) Vt. rondeel (sks.Wikipedia),  album_rondeel

Rondeelid olid varasematest müüritornidest tunduvalt laiemad ja  madalamad,  varjates tabamuste eest tornide-müüride alumist poolt. Pinnasega täidetud rondeeli või  bastei platvorm oli  pealt avatud, üleni kivist ehitatud rondeelid olid ka tagant avatud, mis võimaldas kõikjale paigutada suurema kaliibriga suurtükke.
    Erinevalt kõrgetest müüritornidest, mille eesmärgiks oli ka  müüripealse kaitsekäigu kontrollimine, olid rondeelid tunduvalt  madalamad, eendusid kaugele vallikraavi suunas ning  võimaldasid sellele flankeerivat kaitset.
    Kuigi  rondeelid olid enamasti täidetud  pinnasega ja eskarpnõlvadel ei tarvitsenud olla ka kattemüüri, on tänapäevani on säilinud vaid kivist eskarbiga või siis üleni kivist rondeelid. (Vt. Henry VIII kindlused )

KIEK IN DE KÖK´i  ees paiknenud "kõrge rondeel" (Balthasar Russowi kroonikast) võis sarnaneda A.Düreri  lahingustseenis kujutatud kõrge rondeeliga.

(Seejuures võis "kõrge rondeel" olla ka konkreetne ehituslik termin - vrd. sks. hohe mantel, mis tähistab vanale lossimüürile katteks laotud kõrget kattemüüri.)
 
1) Liivi sõja eel varjati Kiek in de Kök läänest ja lõunast kuhjatud 15-18m kõrguse vallehitisega (Kiek in de Kök, Entsüklopeedia Tallinn  2004),  mis vastab vähemalt 6-korruselise paneelmaja kõrgusele.
2) Dahlbergi maketi  idapoolsel vaatel on Kiek in de Köki suunas on näha 17. sajandil kõrgest rondeelist säilinud ümar küngas.
3) Läänepoolsel vaatel on selle läbi lõiganud poolbastioni flank,
3) Neitsitorni eest kulgev parcham-müür kaardub maketil nii, et võis eespool kujuneda rondeeli kattemüüriks.
4) Kiek in de Köki idaküljel pole muldkeha olnud, tornist eendub tänapäeval müür, mis võis moodustada muldkeha tugiseina  (2. korruse laskeavast võis suurtükk siis tulistada piki kurtiini - Harju värava suunas (flankeeriv tuli).




4. 3. Nurgeline  bollwerk e. pulvärk  (ingl. terminoloogias angular bastion e. "nurgeline bastion") oli  Itaalias leiutatud viisnurksete bastionide eelkäija.
(Itaalias kandsid mitmesugused  suurtükkidele rajatud vallkindlustused nimetusi bastione, bastillon, bastia, bastida jne.)
    Sajandi alguses Saksamaal  pulvärkide projekteerijana  tuntud  Albrecht Dürer   kavandas peale rondeelide  ka nelinurkseid pulvärke, mille poolest  peetakse teda ka hilisema -  18. sajandi lõpul leiutatud kaponiirsüsteemi - eelkäijaks. Dürerilt laenatud nurgelise pulvärgi ideoloogiast  lähtuvad ka 1540-ndatel aastatel Inglismaal rajatud  nelinurksed bulwark´id (Vt. Henry VIII kindlused ).

Dürerilt pärineb fortifikatsioonialane raamat (vt. Dürer1, Dürer2 ):
"Etliche underricht zu befestigung der Stett,  Schlosz,  und flecken".  1527 
    Dürer on ise oma pulvärkide kohta kasutanud itaaliapärast nimetust bastei, millega  tänapäeva saksa klassifikatsioonis püütakse eristada vaid U-kujulise põhiplaaniga pulvärki - erinevalt rondeelist, mille küljed on lõpuni  kaarjad.
Kuid Austria-Ungaris (ka tänapäeva Austrias)  tähistatakse sõnaga bastei hoopis 16. sajandi keskel levima hakanud itaalia stiilis viisnurkset  bastioni.

Tallinna NUNNAVALL ja selle PULVÄRGID  olid ainsad Liivimaa sõja aegsed vallkindlustused, mis säilisid uuemate vallkindlustuste (reduutide) varjus kuni 19. sajandini, mil vallid laiali aeti.  
    16. sajandi keskel rajati Nunnavalli pöördekohale (umb. Kuldjala torni ette) pulvärk, mille hilisemaks linnarahva poolt antud nimetuseks sai  "Sõnnikukast" (Mesekast). Nunnavalli pöördekohale Rannavärava suunas rajati samal ajal pulvärk nimega Lõvilinnus  (Louwenborch), mis jäi hilisema Skoone bastioni alla.
    Tallinna privileegide laeka esiküljel ja Oleariuse gravüüril (kujutab olukorda 1590-1600) ongi näha Nunnavallis 2 pulvärki.

1680.a on rootslased ehitanud Nunnavalli piirkonda uuetüübilise "kaponiiri".
(Dahlbergi peetaksegi üheks kaponiir- e. polügonaalsüsteemi rajajaks. Kaponiir on näiteks ka Ingeri ja Rootsi bastionide vahele kurtiini keskele paigutatud  madala asetusega patareikompleks. Algselt oli see ilmselt mitmekorruseline, kuid on jäänud ette Tõnismäelt Toompeale rajatud tee tammile, mistõttu ülemine korrus on lammutatud.)    
1825.a. kindlustuste plaanil on Kuldjala torni ees säilinud kaponiir või bollwerk, mida venekeelsel fortifikatsiooni kaartil  nimetatakse veel rondeeliks.




Barbakaan - hilislad. sõnast barbecana (vt. indeks) oli  ringmüürist ja tornidest eemale ehitatud pulvärk  (suurtükkide eelsel ajal  ka  tornidega eelkindlus).  Selle ühendus ringmüüriga toimus ühe või mitme eelmüüri kaudu
(sks. k. zwinger,  Saksa Ordu aladel parcham - vt.glossar), millel pidi selleks olema vastav kaitsekäik.  
(Itaalia bastionaalstiili levides hakkas 16. sajandi lõpu uusitaalia maneeri juures barbakani funktsioone täitma raveliin, mille eelnes vahevormina  tagant nõgus nn. poolkuu (sks. terminoloogias Demi-Lune).


 

BASTIONAALSÜSTEEM

Bastion  oli  Itaaliast levima hakanud vallkindlustuse tüüp,  mida kirjeldab  Niccolo Tartaglia oma käsiraamatus aastast 1554.  (Bastionide rahvalikuks nimetuseks jäi Saksamaal kuni 19. sajandini ikka veel bollwerk.)
    Bastioni juures oli oluline nurgeline  põhiplaan, mis ei jätnud  flankeeriva suurtükitule eest  varjatud "surnud nurki" (piltlikult öeldes: need olid täidetud pinnase ja kividega).
    Bastionil oli viisnurkne põhiplaan:  kaks pikemat külge (faasid) ulatusid kiiluna ettepoole, kaks tagumist külge (flangid) olid lühemad,  jäädes vaenlase eest osaliselt varju (paremaks varjamiseks on faasi lõppu lisatud sageli  veel oriljoon  (pr. oreillon e. flangi "kõrv").  Varjatud nurgataguses paiknes suurtükihoov, mille ette rajati patareidele ühe või mitmekorruselised laskepositsioonid (tagasiastuvad rinnatisega terrassid või kinniehitatud kasematid  (lad.-it. casa-armata e. "relvastatud maja").
    Viies e. bastioni tagakülg oli tahapoole avatud, seal tõkestasid teed linna selle ringvall ja vallikraav. Juhul, kui vaenlasel õnnestus tungida bastioni platvormile, siis oli  ründajaid võimalik  viimaselt  kaitseliinilt tulistada ning bastion tagasi vallutada. 
    Bastioni eskarp võis 16. sajandi keskel olla rajatud veel puidust ja täitepinnasest, kuid peagi hakati ehitama kiviga vooderdatud ekarpmüüre. Kui kasutada polnud looduslikku küngast või nõlva, siis laoti enne eskarpmüüri valmis võlvitud galeriid, mis  võisid olla isegi kolmekorruselised (nagu näiteks Narvas).  Galeriid pakkusid eskarpmüürile head tuge, võrreldes massiivse tugimüüriga kulus võlvide ladumiseks ka vähem kive.
    Piiramisolukorras olid galeriid väga tähtsad, kuna seal käidi kuulamas, kas ja kuhu kaevas  vaenlane  varingu tekitamiseks nn. miinikäiku. (vt.Geissler 1718)   (15. sajandil põletati lihtsalt "miinikäigu" toestus, 16. sajandil purustati toestus püssirohupommide või petardidega.)
Kaitsjate ainus võimalus oli kaevata vaenlase käigule vastu oma kontrakäik ning tekitada seal omakorda varing. Miinikäikude kaevamist takistas oluliselt  ka  vallikraavis olev vesi.
    Kui bastioni galeriil oli ühendus flangi nurga taga asetseva suurtükihooviga, siis võis seda  kasutada ka sõjavarustuse hoidmiseks.
    Kui eskarpmüüri taga olevad  galeriid olid varustatud laskeavadega, siis võib neid nimetada juba  kasemattideks. 




Raveliin  (lad. ravelere - "eraldama") oli kahe sirge faasiga vallkindlus, bastionirinde 16. sajandi lõpu täiendus, mis rajati  kurtiini ette, kus see blokeeris piiramissuurtükkidele kõige sobivama paiga.  Selleks, et vaenlane ei saaks seda lihtsalt vallutada, oli raveliin ehitatud tagant lahtisena  ja nii madal, et bastioni suurtükkide eest ei leidnud vaenlane sealt varju.
    17. sajandi raveliin oli  selles mõttes veel bastionirinde osa, et  seda ümbritses linna bastionirinde ühine välisvall  ja ka selle siseserval  paiknev "varjatud tee". Eestpoolt  ümbritses raveliini suure vallikraavi haru, tagantpoolt viis pikk kaitsekäik  üle vallikraavi  kurtiinile.
    Kui  vallikraavi rajati  veel raveliine ühendavad  sirged kindlusevallid,  siis  moodustus linna ümber kaugem vallide liin  anveloop (sks. enveloppe).
    17. sajandil rajati raveliini rinnatise taha veel omaette vallkindlus, mis olid  ka tagantpoolt suletud (reduut).
    18. sajandil eraldati raveliinid linna vallikraavist ja välisvallist täielikult.
(Üle vallikraavide ristumiskoha oli vaenlane saanud madalalt tulistada. Vallikraavi likvideerimine raveliini tagant oli ka selles mõttes kasulik, et raveliini taha tekkis platsdarm, kuhu sai koguneda väljatungiks väeosi.)
    Raveliinid  esinesid fortifikatsioonis  kuni 20. sajandi alguseni.
 



  
Tenail  (pr. tenailles - "tangid, pihid", sks. k. grabenschere  e. "vallikäärid") oli  17. sajandi lõpul vana, 15. sajandist pärineva alamvalli  arendus, mida bastionaalsüsteemis polnud kasutatud juba 100 aastat.   Et kaitsta kurtiini piiramissuurtükkide eest, katsetati  kurtiiniga rööbiti asetatud tenaali ning teisigi tenaile, mis ühendasid raveliini bastioni tipuga. (Vauban )
    Vallikraavi nurgeti  sisselõikuvad tenailid  koosnesid  vallist ja rinnatisest, mille sees olid suurtükkide laskeavad.  Vallikraavi madalaks flankeerivaks kaitseks pidi  vallikraavi nurgeti ulatuvaid tenaile olema palju. Et nad seejuures vallikraavi ei katkestaks, pidi  vallikraav järgima  tenaali kontuuri väljapoole.  Seetõttu võttis tenailsüsteem linnadelt väga  palju pinda, pakkumata seejuures mingit kaugkaitset.

   

POLÜGONAALSÜSTEEM

Polügonaalsüsteem e. kaponiirsüsteem  hakkas Saksamaal bastionaalsüsteemi välja tõrjuma alates 18.sajandi algusest.(Prantsusmaal jätkati Vaubani  ajal loodud bastionkindluste täiendamist (tenailid), samal ajal projekteerisid  prantsuse insenerid Saksamaal Friedrich Suure tellimusel  juba uusi ilma bastionideta kaitsesüsteeme.)   
    Bastionaalsüsteemi puuduseks loeti võimetust end frontaalselt kaitsta. Bastioni lael  paiknenud suurtükid ei suutnud tõrjuda piiramissuurtükke, mis tulistasid piki faase, et tabada varjatud patareisid flankidel. Ümmargused kuulid tabasid rikošetiga isegi flangikõrvade taha, kusjuures müüridest lendas kive, mis haavasid ja tapsid meeskondi (tenaalide lisamine kurtiini ette oli vaid suurendanud seda ohtu).
    Polügonaalsüsteem (e. kaponiirsüsteem e. uuspreisi maneer) erineski selle poolest, et  suurtükipatareid toodi  flankidelt välja ja paigutati kurtiini keskele. Selleks ehitati kurtiini keskele vallikraavi madalad ja laiad suurtükikompleksid e. kaponiirid,  mille alumiste korruste suurtükid tulistasid vallikraavi tasapinnas,    samas kui ülemiste korruste suurtükid teostasid  kaugkaitset.  Kuna laskesektor oli piiratud bastioni faasidega (Prantsusmaal pikendati Vaubani-aegsete bastionide kiiluna etteulatuvad faasid sageli kuni kurtiinini), siis võis sinna koondada piisavalt  tulevõimsust,  et tõrjuda kõik  piiramissuurtükkide lähenemiskatsed.  Ise paiknesid kaponiirid laskesektorit piiravate vallide varjus, mis ei võimaldanud nende pihta laiemalt  tuld koondada.
Lisaks bastionide ümberehitamisele võis polügonaalsüsteem kaponiiridena ära kasutada ka varasemaid  pulvärke, kui nende vahele rajati  etteulatuvad vallinurgad. Nii võisid 17. sajandil Tallinna moodsas bastionide süsteemis olla endiselt  kasutusel ka  Tallinna Nunnavalli nurgelised pulvärgid.
18. sajandi kaponiirsüsteemi üheks eelkäijaks loetakse ka Tallinna uuema bastionaalsüsteemi projeteerinud  Dahlbergi.
1) 1680.a on rootslased ehitanud Nunnavalli piirkonda uuetüübilise "kaponiiri".
2) Kaponiir on  ka Ingeri ja Rootsi bastionide vahele kurtiini keskele paigutatud  madala        asetusega patareikompleks. Algselt oli see ilmselt mitmekorruseline, kuid on jäänud          ette Tõnismäelt Toompeale rajatud tee tammile, mistõttu ülemine korrus on tõenäoselt       lammutatud.   
3)1825.a. kindlustuste plaanil on Kuldjala torni ees säilinud kaponiir või bollwerk, mida         venekeelsel fortifikatsiooni kaartil  nimetatakse veel rondeeliks.

Polügonaalsüsteem võttis linnadelt ära vähem pinda, kuna kasutas ainult endist vallikraavi ala. (Vallikraavi kaitseks ehitati  endiste bastionide eskarpmüüri tagused galeriid ümber laskeavadega kasemattideks,  välisvalli serval olnud varjatud teele rajati  tagant avatud vallkindlustused  (retranšement), millele anti hambuline kuju (kremaljeer).)
    Samal ajal muutus ka kogu linnade kaitsekontseptsioon. Kui varem kasutati linna kaitseks vaid linna majutatud  garnisoni,  siis nüüd planeeriti neile  väljastpoolt lisada terveid armeesid. Selleks ümbritseti linnad kindlustatud  fortidega, mis lähtusid kindlustatud laagri põhimõttest,  mille kaitseks kohandatud kivikasarmutes oli võimalik majutada tuhandeid mehi.
    Fordid olid ümbritsetud tugevate vallkindlustustega ja fortide suurtükivägi   pakkus vastamisi  flankeerivat kaitset.
                                                                                       Tagasi sisukorda...