Tagasi koondsisukorda...

                                                             

II.  TULIRELVAD - kuni 15. sajandi keskpaigani.                           

(koostanud Jaan Märss - viimati täiendatud 2013 a.
 (JM)-  minu  poolt tõlgitud või tõlgendatud  nimetus )                                                                            

TULIRELVAD  kuni 15. sajandi keskpaigani.
 
 1.  Leegiheitja

 VANIMAD PÜSSIROHURELVAD.         
 2. araabia käsisuurtükk  madfa
 3. tulepott - pr. pot-de-fer, it. vasi, ingl. firebarrel                                 

 VANIMAD "PÜSSID" - sks.k. lotbüchsen:  
 4.  pfeilbüchse e. "noolepüss"
 5.  wurfbüchse e. "kuulipüss"

 6.  haakpüss - sks. hakenbusch, ingl. hackbuts, pr. harquebus
 7.  käsisuurtükk - sks. handrohr, ingl. handgonne
 8.  orelsuurtükk e. ribauldequin

 SEPISTATUD RAUDSUURTÜKK e. bombard - it.-lad.  bombarda :     
  - ehitusviis, põlemiskamber,  laadimine
 10.  raudmortiir e. lühike bombard      
 11.  suur müürilõhkuja-bombard
 12.  tagantlaetav  kambersuurtükk  - sks. k. vögler                                                  - Laadimise riistad ja laadimise järjestus
 13. keskmise proportsiooniga bombard - hussiitide houfnice
 
  KASUTATUD PUBLIKATSIOONID (kõik tulirelvad)
                                                                                                                                              

1.  LEEGIHEITJA.


Mitmesuguseid põlevaid segusid lasti vaenlase pihta juba antiik-Kreekas, kuid tulirelva tunnuseks saab püssirohu kasutamine, mis sisaldab oksüdeerijana salpeetrit. Ilma salpeetrita põletusainet kasutavat tulirelva on eesti keeles sobiv nimetada leegiheitjateks. Keskajal  kandsid leegihoitjad nimetusi  rooma küünal (sks. römerkerze),  kreeka tuli ( Albertus Magnus 1242 - creisch vuyr) või  tulepiik(JM) (sks. feuerlanze) 



         - 15. sajandi lahingustseenil  kujutatud tulepiigid   

               Kriegsbuch Kaiser Siegmunds, ca. 1440/50
               URL: http://www.ruhr-uni-bochum.de/technikhist/tittmann/
               7%20Buechsenpfeile%20kurz.pdf

         - tulepiigi otsiku joonis aastast 1473  - tulepiigi tunnuseks on                    vaenlase torkamiseks mõeldud teravikud  ning süüteava                          puudumine, mis eristab seda  püssirohurelvast.
              Büchsenmeisterbuch von Martin Mertz. 1473
              URL: http://www.ruhr-uni-bochum.de/technikhist/tittmann/
               7%20Buechsenpfeile%20kurz.pdf

Tulepiik erines tavalisest tõrvikust viskelaengu poolest, mis heitis põleva segu vaenlase suunas.  Viskelaeng koosnes (Hiinast kuni keskaegse Euroopani) kõigil tulepiikidel kustutamata lubjast ja veest, mille reageerimisel vabanev soojus süütas (nähtamatu leegiga) väävli. Selleks oli kustutamata pulberlubi kokku segatud pulbrilise väävliga,  tule süütamisomaduste suurendamiseks lisati okaspuuvaiku ja looduslikku naftabituumenit. segu süütamiseks tuli lisada sobiv kogus vett.

Alates 1980-ndatest aastatest levinud kirjanduses (W.G.Kramer, Claude Blair, Klaus Leibnitz) on seostatud leegiheitjate toimet ka Ca-nitraadi kasutamisega, mis pole aga hilisemate uuringute ja katsetuste käigus kinnitust leidnud (W. Tittmann, F. Nibler). 

Leegiheitjatest väljapaiskuvaid  süütesegusid eristatakse  hilisemast püssirohust just nitraadi (salpeetri) puudumise poolest.


VANIMAD  PÜSSIROHURELVAD.                               Vt. kronoloogia tabel (ingl.k.) 


Veneetsia ja Genova laevastikes on kasutatud  tulirelvi  juba 13. sajandi alguses - ilmselt  rohkete araabia-kontaktide tõttu, mida on vahendanud ka Vahemere mereröövliriigid.  1302. aastast pärineb Veneetsiast tagantlaetava noolesuurtüki kirjeldus (springarda),  aastal 1316 kehtestatud Genua statuudi järgi pidi 600 t laeval olema 5  "bombard´i",  120 kuuli ja 13 tünni püssirohtu. (O.Curti)

Üks esimesi kirjalikke teateid tulirelvast on aastast 1326, mil Firenze magistraat  on tellinud  linna kaitseks "metallist"  tulirelvi (canones) ja raudkuule.

1327. aastal  on  Inglise kuningas kasutanud tulirelvi sõjakäigul šotlaste vastu.

Sajandi keskel tellitakse väikesekaliibrilisi tulirelvi juba sadade kaupa.

1364.a. Pisa kroonikas mainitakse Euroopas esmakordselt kivikuulide kasutamist, mis viitab suuremale kaliibrile (torude valamine polnud kellavalajatel probleem, oleks vaid jätkunud püssirohtu! )

1362. aastast on teade ka tulirelva (Lotbüchsen) kasutamisest Saksa Ordu poolt.

Aastate vahemikus 1382-86 on tulirelva kasutanud juba ka venelased, leedukad ja
poolakad.


2.  Araabia  käsisuurtükk  madfa.
Neljas araabia käsikirjas mainitakse väikseid käsisuurtükke midfa, mida egiptlased on kasutanud tatarite-mongolite vastu aastal 1260.      

Mauride poolt Hispaanias korduvalt kasutatud väike tulirelv võis seega olla araabia traktaadis (aastast 1320) mainitud madfa,  mis lasi  "pähklisuuruste" kuulidega.

Д. Уваров Средневековые метательные машины западной ЕвразииURL: http://www.xlegio.ru/throwing-machines/middle-ages/ western-eurasia-medieval-throwing-machines/





2.  Tulepott - pr. k.  pot-de-fer, it. k. vasi, ingl. k. firebarrel, oli valatud noolesuurtüki tüüp, mida valasid ilmselt  kellavalajad.   Pildimaterjal tulepoti  kohta vt.   album


 1326. aastast pärineb Inglise kuninga kapellaani  Walter de Milemete käsikiri,  milles on kujutatud kruusitaoline "tulepott", mis pidi teksti järgi  laskma rauast nooli (spryt, springel) .    (Vt. pot-de-fer )

       - miniatuur käsikirjast
         Walter de Milemete,
        De Nobilitatibus Sapientii Et Prudentiis Regum Manuscript  1326
        www.ruhr-uni-bochum.de/technikhist/tittmann/
        6%20Geschuetzdarstellungen.pdf
1339. aastal on prantslased kasutanud "tulepotte" kahes kindluses, et kaitsta end inglaste vastu.





VANIMAD  nn. "PÜSSID"  - sks. lotbüchsen ("lot-" viitab pliikuule kasutavale relvale -  Feldhaus 1914)

Lotbüchse  oli  kergem "tulepott", mis tõrjus ca 80 aasta jooksul välja otsesihtimisega  heitemasina nimega springald  (pr. espringalde, sks. notstall, it. springarda, cerbottana).  Algselt oli tegemist noolesuurtükiga, kuigi  veelgi varasemast ajast - 1326. aastast - on Firenzest teade ka raudkuule tulistavast varrega käsisuurtükist  ( sks.k.  Wurfbüchse - W.Tittmann, mis võiks eesti keeles olla kuulipüss(JM).

MÄRKUS: Saksamaa, Hispaania ja Itaalia kindlustes leidus heitemasin springard (sks.k. notstal) relvastuse nimistutes veel 15.sajandi alguseski, kuni vahetati  välja samanimelise  suurtüki (sks.k. springolff, it.k. springarda) vastu, mis tulistas 15. sajandil tõenäoselt juba kuulidega.

Erinevalt vaasikujulisest tulepotist meenutas lotbüchse kõrget ja kitsast kannu (sks.k. büchse), mis sai edaspidi  saksa keeleruumis suurtükkide, hiljem aga püsside üldnimetuseks. 


Büchsenmeisterbuch
Martin Merz  1480
   -  vasemal kujutis väändemasinast (JM)          (springolff)
      paremal kujutis nooletorust   -                (cerbottana)

         http://www.ruhr-uni-bochum.de/technikhist/
        tittmann/7%20Buechsenpfeile%20kurz.pdf                      

„De ingeneis“
Mariano Taccola 1440


4.  Pfeilbüchse (W.Tittmann)  e. noolepüss(JM).
    1331. aastasse on dateeritud Saksamaal Eltz´i lossi arheol. kaevamistel leitud suurtükinooled.

      URL:=http://www.ruhr-uni-bochum.de/technikhist/tittmann/7%20Buechsenpfeile%20kurz.pdf    
-  "Loshult-Büchse" ca. 1330
     leiukohaks Loshult Taanis,
     valatud  pronksist 
-   ülesmõõtmisjoonis -  pikkus ca 30 cm, kaal 9 kg
-  lafeti rekonstruktsiooni  2 varianti
-  Eltz´i lossi kaevamiselt leitud püssi- nooled,
   alumine on rekonstruktsioon

Kuna Ungari pronksist valatud ja Taani alalt leitud  Loshult-püssi kaliibrile (30mm) sobivad Eltzi kindlusest leitud suurtükinooled, siis on võimalik, et tegemist võib olla  Hansa Liidus  laiemalt levinud ja unifitseeritud tulirelvaga, mis võimaldas otsesihtimist ning vahetas välja senise mehaanilise heitemasina nimega springald e. notstal. (W.Tittmann 2011)
  
Kaks noolepüssi  kujutist  15. sajandi algusest:

      -  noolesuurtükk cerbotana
             pilt visandite raamatust
             (Mariano Taccola - De ingeneis. 1440)

        URL:=http://www.ruhr-uni-bochum.de/technikhist/tittmann/
             7%20Buechsenpfeile%20kurz.pdf    
     -  pilt hussiitide sõja ajast   ("Streydpuech" 1410/30)                                                        
            URL:=http://www.ruhr-uni-bochum.de/technikhist/tittmann/
             7%20Buechsenpfeile%20kurz.pdf  
  



5.  Wurfbüchse (W.Tittmann)  e. kuulipüss(JM).

1370-ndate lõpul vahetati prantsuse laevadel väändel töötavate heitemasina tüüp  espringalde e. notstal   välja suurtükkide vastu (2 igale mainitud laevale), mis lasid pliikuulidega.  Ilmselt võtsid heitemasinad laevadel liialt ruumi, pealegi võis  väändemasinaid  kahjustada niiskus. 


  

6.  Primitiivne haakpüss  -  sks.k.  hakenbuechse, hakenbusch,  ingl.  hackbuts, pr.  harquebus - oli raske  püss, mille torul oli tagasilöögi vähendamisks rinnatise taha haagitav konks.

Haakpüss  võeti 14.saj. viimasel veerandil kasutusele kui tulirelv, mis hakkas asendama   raskeambu - olles küll tunduvalt ebatäpsem, oli haakpüss odavam ja kompaktsem.



Tøjhusmuseet
 Håndskydevåbnenes historie		 Käsisuurtükist  erines haakpüss  selle poolest, et kui käsisuurtüki  pikk vars  toetati  otsaga maha, siis  haakpüssi lühikese toru all oli konks või haak, mis haagiti sobiva rinnatise  taha. 

Täismetallist haakpüssil oli  hoidmiseks taga pikem raudvarras, puust päraga haakpüssidel muutus pära lapikuks, sest nii oli seda parem hoida kaenla all
(ka sõjaammu pära hoiti õlal või kaenla all).
        - säilinud on ka pronksist valatud varaseid haakpüsse 
          Mörkö Gun, Statens Historika Museum, Sweden - 1390
             URL: http://www.histomil.com/viewtopic.php?p=34369
Kui tolmpüssirohu asemel hakati kasutama peenestatud  tükkpüssirohtu (u.1420),  hakkasid levima  pikema toruga haakpüssid (pr.k. arquebus, sks.k. enamasti hackenbüchse). Sellist  püssi oli otstarbekas juba sihtida (toru otsa asetati sihtimiseks "kirp"),  õlal või kaenla all hoidmiseks võeti käsiambudelt üle lapik pära.

      - pikad haakpüssid  aastast 1500 
          Niederösterreich, Stadtmuseum Retz
          URL: http://tethys.imareal.oeaw.ac.at/realonline/
        Kogutud pildimaterjal haakpüssi kohta - vt.   album 





7.  Käsisuurtükk -  sks. handrohr,  ingl. handgonne -  oli haakpüssi kõrval teine tulirelv, mis hakkas asendama varasemat raskeambu. Haakpüssiga võrreldes oli käsisuurtükil enamasti  pikem toru ning umbes kaks korda suurem mass, mis leevendas tagasilööki.  

Kui  käsisuurtükk oli sepistatud  rauast, kasutatakse tänapäeval ka nimetust  käsibombard. 

Käsisuurtükki hoiti laskmisel kaenla all või toetati  otsaga maha  (vt. Kyeser ). Et  käsisuurtükk ei sõltunud kindluse rinnatisest (nagu haakpüss), oli see ilmselt  välirelv, tegutsemiseks maastikul. (Vt. hussiit).
    Enne 1420-ndaid aastaid, kui püssirohtu ei peenestatud veel mugulpüssirohust,  olid  käsisuurtükid sageli ka  tagantlaetavad (vt. pilt ).


Välioludes kasutatud käsisuurtükid jäljendasid varasemaid                    "tulepiike",
Tagasilöögi vastu toetati ots laskmisel  maha (laskur süütab                    püssirohu   hõõguma aetud raudkonksuga.)

      -  miniatuur käsikirjast
       "Belli Fortis" -Handschrift von Konrad Kyeser, um 1400
            URL=http://en.wikipedia.org/wiki/File:Lgehumble_1400.jpg
   Ühel käsisuurtükil näeme vanimat kujutist  tahtlukust.

        - laskur kasutab Z-kujulist nn. serpentiinlukku, abiline valab                     kõrval kuule
          Codex Vindobonensis, 1411
         Österreichische Nationalbibliothek, Wien
             URL= de.wikipedia.org/w/index.php?title
         =Datei:CodexVindobana_1411.jpg
      
15. sajandi teisel poolel nimetus handrohr kaob (hussiitide käsisuurtüki pistala  nimetus kandus osa ajaloolaste arvates üle püstolitele). Täpsuse ja laskekauguse suurendamiseks hakati käsisuurtüki  toru pikendama, mille tulemusena  tekkisid rasked kindlusepüssid.  Erinevalt musketist ja arkebuusist  säilis  kindlusepüssil (käsisuurtükile omaselt) tagasilöögi vastu vajalik suurem  mass (15-30 kg).

Kogutud pildimaterjal käsisuurtüki  kohta vt.   album (HTML).






8. Orelsuurtükk e. ribauldequin

Kuni kohaliku salpeetri  valmistamiseni (ca 1380.a.) toodeti Euroopas püssirohtu vähe. Vähese püssirohuga võimalikult suure hirmutava efekti saavutamiseks ehitati rohkesti  "oreleid" e. ribodekiine.
                                                                                                    Koondatud pildimaterjal  vt . album: orel

Illustratsioonid on veidi hilisemast ajast, kuid visanditel on näha endiselt lühikesi, ilmselt valatud  torusid. (Alates 15.sajandi keskpaigast on "orelitel" juba pikemad, kas pronksist valatud või  rauast sepistatud torud.)



- visand aastast 1400


 "Belli Fortis" -Handschrift von Konrad Kyeser, um 1400
URL:http://en.wikipedia.org/wiki/File:Lgehumble_1400.jpg



- visand aastast 1459

 Alte Armatur und Ringkunst  Hans Talhoffer 1459
URL: http://www.kb.dk/da/nb/materialer/haandskrifter/HA/
e-mss/thalhofer/thott-2_290.html



SEPISTATUD RAUDSUURTÜKK  e.  bombard.

Sepistatud raudsuurtükk - bombard - oli separauast vaadi või vitsiknõu põhimõttel raudlattidest monteeritud suurtükk  (ingl. barrel  tähistab tänapäevani suurtüki toru), mis hakkas asendama  varasemaid kiviheitemasinaid. Võrreldes varasemate tulirelvadega tähendas see kaliibri märgatavat kasvu, vastavalt suurenes ka püssirohu kulu - mis sai võimalikuks peale 1380-ndaid aastaid, mil Euroopas leiutati salpeetri valmistamine kohalikust materjalist. 

ETÜMOLOOGIA. Bombard  oli kreeka-it.  päritoluga sõna, mis tähistas müristamist (saksakeelne mugandus  pumhart), sellest ka relva saksakeelne nimekuju  donnerbüchse, lühendatult  busse. (Lisaks esineb veel nimekuju brasse, mis võis tekkida sõnapaarist "bombard-busse").
Sama terminite paar - donnerbüchse ja bombard - on olnud Saksamaal ja Itaalias kasutusel juba varemgi, tähistamaks Euroopa ilmselt esimesi tulirelvi:  Saksamaal Soesti linnas  a. 1330 - donnerbüchse,  ning Genuas, kus aastal 1316 kehtestatud statuudi järgi pidi 600 t laeval olema 5  kuulidega laskvat bombardi .  Võib oletada, et varane donnerbüchse ja bombard polnud siiski sepistatud rauast, vaid valatud samamoodi, nagu veidi hilisem sks.  lotbüchse 

- bombardi  kujutis freskolt  Eremo Lecceto kloostrist Itaalias (1425)

   URL=http://www.feuerwerkbuch.de/


- bombardi kujutis Konrad Kyeseri käsikirjast Bellifortis (1405)

   URL=http://www.feuerwerkbuch.de/

Bombardi kaliibrit oli võimalik suurendada sellise piirini, et müürilõhkuja-bombard tõrjus paarikümne aastaga välja rasked vastukaalumasinad.

Keskaja suurim vastukaalumasin - raske blide e. trebuchet - võis heita kive kaaluga  üle 100 kg,  mis  vastab srtk. kaalukaliibrile  üle 200 kivi-naela,  tehes seda palju  täpsemalt kui müürilõhkuja-bombard. Suurtükke hakati siiski eelistama põhjusel, et nende hirmutav efekt oli suurem ning konstruktsioon lihtsam.

        - hilisem vastukaalumasina visand aastast 1496.
          Philipp Mönch - Kriegsbuch - cod.pal.germ. 126
          URL: http://digi.ub.uni-heidelberg.de/diglit/cpg126

        - separauast bombard - u. 1450
          pikkus 2 m, kaliiber  486 mm, kaal 1,500 kg,
          kivikuuli  kaal 130 kg, laskekaugus 100-200 m
          Musée de l'Armée, Paris


LASKEASEND.
Suuri bombarde  veeretati ja ümbritseti pinnasega (nn. "lamav" bombard)

        - miniatuur Jean Froissart´i kroonikast (1322-1400)
          URL=http://mandragore.bnf.fr/jsp/rechercheExperte.jsp
Väiksemad ja keskmised bombardid süvistati  puitploki sisse ja kinnitati  klambritega  (nn. plokklafett).


        - miniatuur Jean Froissart´i kroonikast (1322-1400)
          URL=http://mandragore.bnf.fr/jsp/rechercheExperte.jsp
Plokklafeti võis asetada ka ratastele.
 
       - bombard  aastast 1450  (rekonstrueeritud plokklafetil)
         Bernisches Historisches Museum, Berne, Switzerland
            URL= http://xenophongroup.com/ montjoie/gp_wpns.htm



    
EHITUSVIIS.
Bombard koostati vitsiknõu põhimõttel pikuti asetatud raudlattidest, mille peale käisid vitstena sepisrõngad (vrd. ingl. barrel e. "vaat"). Rõngaid kasutati  nii tihedalt, et nendest moodustus sageli torule väliskest. (Väiksema bombardi toru pandi kokku pikuti kahest torupoolest.)


Pumhart von Steyr
Heeresgeschichtliches Museum in Wien  		 Kõigil bombardidel  oli toru tagaotsas väiksem, enamasti ühest tükist sepistatud  põlemis- kamber püssirohu jaoks ning ees jämedam,  raud- lattidest moodustatud toru. Sellise nn. põlemiskambriga suurtüki eeliseks oli see, et  ka ebatäpset mõõtu kuul  toetus tihedalt põlemis- kambri suule (kuul tsentreeriti vajadusel puust kiiludega). Kuna  kuul  riivas  välja lennates vähem toru seina, oli ka täpsus parem.  Lasu järel lükkasid põlemisgaasid kuuli täpselt tagant-keskelt, mis võimaldas püssirohtu kokku hoida.

URL: http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/539px-GuentherZ
_2009-06-11_0368_
Heeresgeschichtliches_Museum_Artilleriehalle_Geschuetz.jpg



         - visand põlemiskambriga bombardist
         Société de l'Oriflamme  
              URL: http://xenophongroup.com/ montjoie/gp_wpns.htm

(MÄRKUS: pikemaid põlemiskambriga suurtükke konstrueeriti kuni 18. sajandi lõpuni,      mortiiridel säilis põlemiskamber veel  I Maailmasõjani - kuni miinipilduja leiutamiseni)


PROBLEEMID LAADIMISEL. Kui lühikese toruga mortiiri põlemiskambrit oli lihtsam laadida, siis pikema toruga suurükil paiknes põlemiskamber kaugel toru lõpus. Selleks tuli laadimiseks kasutada erilisi riistu. Pika toru ja suhteliselt väikese põlemiskambriga suurtüki laadimist raskendas ka 14. sajandil kasutatud tolmpüssirohi, mis jäi kühvliga laadimisel  lihvimata toru seinte  külge,  mis põhjustas ebasoodsat  lisapõlemist.

                                                                                                                                - põlemiskambri laadimise riistad:  ülalt 2.ja7                                                                                                                                                                   Tahvel itaaliakeelsest visandite raamatust, 17. saj. I pool                                  URL=http://www.allworldwars.com/  Italian-Renaissance-                                                      Sketchbook-Military-Art- Part-I.html 


LAADIMISE LIHTSUSTAMISEKS JA KIIRENDAMISEKS hakati pikema toruga  bombardide puhul eelistama tagantlaadimist.  (Eestlaaditavana valmistati jätkuvalt ainult  väga suuri või  lühikese toruga bombarde.)





10.  Raudmortiir  leiutati 14. sajandi lõpus kui lühike sepistatud bombard, mis hakkas asendama  üle müüride heitmiseks mõeldud  vastukaalumasinaid. Kuigi nimetust "mortiir" veel ei kasutatud, oli kasutusviis sarnane hilisema  mortiiriga.
 "14. sajandi mortiir" on nimetus tagasiulatuva  klassifikatsiooni järgi,  mis on antud mitmete bombardide väga lühikese toru ning suurtüki otstarbe järgi.  Lühike bombard oli   "kivisuurtükk", mis lasi küll kõrge kaarega, kuid ei  omanud veel vertikaalseks laskmiseks mõeldud spetsiifilist lafetti. Nimetus "mortiir" (lad. mortarius e. "uhmer") võeti kasutusele alles 15. sajandi keskpaigas, kui mortiire hakati valama juba pronksist, siis kujunesid välja ka püstiseks laskmiseks mõeldud lafetid.

Kuni 1420-ndate aastateni olid  üle müüride heitmisel paralleelselt kasutuses veel  ka vastukaalumasinad,  mis heitsid sama kaugele, kuid tegid seda äärmiselt täpselt, võimaldades  heita ka töötlemata kive,  süütematerjaliga tünne ning isegi püssirohupomme (suurtükid hakkasid lõhkepomme laskma alles 17. sajandil!).  
    Vaatamata vastukaalumasina eelistele hakati siiski eelistama mortiiri, mis oli  tunduvalt kompaktsem kui suur ja keerukas vastukaalumasin.

 Pumhart von Steyr
Heeresgeschichtliches Museum in Wien 		Nagu kõigil sepistatud suurtükkidel,  oli ka raudmortiiril tagaotsas väiksem põlemiskamber püssirohu jaoks ning ees  jämedam raudlattidest moodustatud toru. Põlemiskambriga suurtükk kasutas püssirohtu säästlikult:

-   ka ebatäpset mõõtu kuul  toetus tihedalt põlemiskambri suule       (kuul tsentreeriti vajadusel puust kiiludega),
-   lasu järel lükkasid põlemisgaasid  kuuli täpselt tagant-keskelt,     mis suurendas lasu täpsust. 

Pildimaterjal lühikese bombardi  kohta vt.   album,   index




11.  Müürilõhkuja-bombard (it.-lad. bombardi asemel kasutati saksa keeles ka nimetust hauptbusse, nimetus sai valitsevaks, siis, kui bombarde hakati valama pronksist) oli  suur raskeid kivikuule kasutav  raudbombard, mis tõrjus 15. sajandi alguses välja suure, samuti müürilõhkumiseks kasutatud vastukaalumasina (trebuchet, blide).  Erinevalt heitemasinast oli bombardi kuulil sirgem lennujoon ja suurem kiirus, mistõttu oli ka purustusjõud suurem. Suurtükilask tekitas ka suuremat  hirmu - nii piisas Euroopa sisesõdades sageli raske bombardi kohalevedamisest, et linn piirajatele alistuks ning maksaks lunaraha.


- raske blide visand aastast 1459
  Hans Talhoffer Alte Armatur und Ringkunst  


URL= http://www.kb.dk/da/nb/materialer/haandskrifter/
HA/e-mss/thalhofer/thott-2_290.html
Raudbombard,
 rekonstruktsioon
http://4.bp.blogspot.com

Suurimad müürilõhkujad olid n.ö.  "lamavad". Kuna lafetile polnud  hiigeltorusid mõtet  kinnitada, veeretati rasked  torud  sobiva kaldega muldkehale, suure tagasilöögi toestamiseks rammiti taha  ridadena vaiad, millele toetati põikprussid.

Keskmiseks nimetatud müürilõhkuja kivikuul kaalus u. 100 kg,  raske müürilõhkuja kuul vastavalt rohkem.   (Tähelepanuväärne on see, et sama raske oli keskmiselt ka müürilõhkumiseks varem kasutatud heitemasina - suure  blide -  kuul, millest vähemaga ei saadud ilmselt 15. sajandil veel leppida. (Vt. müürilõhkuja-blide)  

 Raudbombardi  kuuli maksimaalne kaal oli  300-400 kg .
- Flandrias sepistatud   Dulle Griet  (vt. rekonstruktsioon):
   kaliiber 64 cm, kuuli kaal 340 kg, toru pikkus 5 m, kaal 16,4 t).



Laengu suhe (püssirohulaengu ja  kuuli kaalusuhe) oli vaid   1:13.  (Sajandi keskpaigas valatud pronksist suurtükkide laengu suhteks oli isegi  1:2 )   Kuna kahekihiline sepiskonstruktsioon  oli  ebaühtlase tugevusega, siis kasutati suuremate bombardide laadimiseks ka väiksema salpeetrisisaldusega püssirohtu (75% asemel 50-60%),  mille põlemine oli aeglasem. 

Kui 100 kg kivikaliibriga suurtükk kaalus keskmiselt vaid 2,5 tonni (pikkus u. 3 m), siis tähendab  kuuli/toru kaalusuhe 1:25  seda, et müürilõhkumisbombardil oli tohutu tagasilöök (Eestlaetava keskmise proportsiooniga suurtüki kaalusuhteks kujunes hiljem 1:150.)  Nii  vajas müürilõhkuja-bombardi toestus peale iga lasku uuendamist ning 10-20 inimesest koosnev meeskond suutis teha tunnis vaid paar lasku.

Alates 15. sajandi keskpaigast hakkas raudbombardi välja tõrjuma pronksist valatud  hauptbüchse  ( vt. valatud bombard). Muuseumide kollektsioonides on siiski suures ülekaalus raudbombardid, sest kõik suurimad  pronkssuurtükid sulatati  16. sajandil üles, et valada moodsamaid piiramissuurtükke (scarfmetze, kartaun).
 

Bombarde muuseumidest II (15. saj.)
  -  pildimaterjal vt.   album (HTML). 

 




12.  Kambersuurtükk (sks. k. vögler) oli 15. sajandi keskpaigani tagantlaetav raudbombard (hiljem hakati torusid valama pronksist, samas kui lukk ja laengukamber valmistati endiselt rauast). Kambersuurtüki põlemiskamber - laengukamber - oli eraldi osa, mis ühendati toru külge peale laadimist.                                                                                                                                  Koondatud  pildimaterjal vt.:  kambersuurtükk

MÄRKUS: sõna täpses tähenduses polnud kambersuurtükk siiski tagantlaetav, kuna selle mõlemad üksikosad laeti  eestpoolt -  võrdluseks: ka vanimate, 19. sajandi esimese poole revolvrite  trumleid topiti eestpoolt.

Toru ja laengukamber  süvistati mõlemad tugeva puitprussi sisse (plokklafett). Laengukamber käis lafeti tagumisse väljalõikesse ning fikseeriti  kiiluga.

      -  kambersuurtükk,  15. saj. algus  (lafett on rekonstruktsioon)
           URL=  http://en.wikipedia.org/wiki/Veuglaire
Plokklafetiga kambersuurtüki võis asetada nn. burgundia tüüpi rataslafetile.

      -  fragment gravüürist
           Veuglaire de la Massenie de Saint Michel 1473
           URL=http://www.intermundus.de/site2.0/wehrundwaffen/ buechsenmeisterei.htm
Tänapäevani on säilinud vaid täismetallist kambersuurtükid ning algselt plokklafettidel olnud torud (puitosad on hävinud).
      -  täismetallist suurtüki tagaosa külge oli sepistatud lukuplokk,                millele asetati küljelt sisse laengukamber (blokeeriti tagant kiiluga)
         (nn. plokk-lukk  sks. blockverschluss)
          Svenska Armèmuseum
           URL=http://en.wikipedia.org/wiki/File:Early_breech_loaders.jpg
Täismetallist kambersuurtüki lukukast võis olla  liidetud eraldi tükina,  kaks nelikant-tappi toru külgedel moodustasid lukuploki osaliselt õõtsuva ühenduse (liigendiga plokk-lukk, sks. kipplaufverschluss), mis võis   soodustada laengukambri tihedamat liitumist
Lukuplokil võis  taga olla ka pikem sihtimissaba. 
Laengukambreid võis iga kambersuurtüki lahingukomplektis olla 3-4 tk.   Suurtel  laengukambritel olid tõstmiseks vastavad sangad, suurimad leitud laengukambrid on nii rasked, et nende täpseks paikatõstmiseks on kasutatud     tali ja riputusköit.
       - arheoloogiline leid Prantsusmaalt - laengukamber  kaaluga
           400 kg,   pikkus 95 cm, diameeter 39 cm
              URL: http://cfpphr.free.fr/veuglaire.htm


        -  väiksema kambersuurtüki  pöörlev hark võis toetuda vastavale            pingile  (vt. gravüür ),  laevadel  - reelingule
               Francis Grose, Military Antiquities, 1796
              URL=http://www.gutenberg.org/files/20483/20483-h/images/imgx004.jpg
MÄRKUS: Tallinnas on Eppingi tornist leitud laskeavas  nn. põrketala, mille sees on  kambersuurtüki hargile sobiv aukude rida (R.Zobel).

 Lisaks kiire laadimise eelisele  oli  mitmest osast koosnevaid kambersuurtükke ka lihtsam ja odavam toota (lukukastiga kambersuurtükk koosnes isegi kolmest erinevast osast).
    16. sajandil on kambersuurtükkide torusid valatud juba pronksist. Samas sepistati laengukambrid hiljemgi  rauast - nii võis neid vajadusel odavamalt juurde valmistada,  sest  laengukambrid läksid pimeduses ja suitsus sageli kaotsi.


   LAADIMISE RIISTAD  ja LAADIMISE JÄRJESTUS:



           - rekonstruktsioon kambersuurtükist ja laadimisriiistadest
             URL=http://www.armada15001900.net/
             galeonconstruccion/armamento.htm
1) Laengukamber laeti püssirohuga ning löödi ette takkudega tihendatud puukork  
2) Torusse lükati eestpoolt killustik või kuul, mille ette löödi samasugune tropp   
3) Laetud kamber asetati paika ja fikseeriti kiiluga  
4) Laengukambri süüteavale puistati  püssirohtu
5) Süütamiseks kasutati 14. sajandil enamasti hõõguvat raudora, 15. sajandil juba nöörtahti 
   
LASKMINE. Kui  suurtükk oli pöörleval hargil,  siis hoidis sihtija seda pikast lukukasti või puitploki pikast sabast:  laengukambri ja toru liitekohast lendas laskmisel suitsu ja tuld. 

Ilmselt juhtus kambersuurtükkidega ka rohkesti õnnetusi, kuid tormijooksu tõrjumiseks oli see ideaalne relv: toru võis laadida killustikuga, laengukambreid võis järgemööda jahutada ja ette laadida.  Enne Liivi sõda oli Tallinnas neid  efektiivseid ja odavaid relvi  rohkem kui kindlusepüsse (haakpüsse, topelthaakpüsse, mitmesugused "torusid" - sks. rohre ).

EDASINE AJALUGU.  Vt. kambersrtk kuni 19. saj.

 
 13.  Hussiitide houfnice  oli keskmise proportsiooniga bombard, mida kasutati  välisuurtükina.
Nimetus houfnice tuleneb  jalaväe rivikolonni saksakeelsest nimetusest  haufen, mille pihta tulistamiseks hussiidid oma välibombardi  kasutasid.
Proportsioonilt oli  houfnice hilisematele haubitsate (sks.k. haubitze, haufnitz) eelkäija, tšehhi tänapäevaste rekonstruktsioonide järgi otsustades oli suurtükk eestlaetav.  
 - houfnice oli välisuurtükina kasutatud bombard (ühel rattapaaril liikuv ja tulistav suurtükk),        mis võeti kasutusele hussiitide poolt  hiljemalt aastaks 1440

   Tšehhi rekonstruktsioon muuseumis
    URL=http://www.livinghistory.cz/node/28


Vt.  KASUTATUD PUBLIKATSIOONID                                                                                                                                                           Tagasi lehe algusesse.....