(Koostanud Jaan Märss - viimati täiendatud 2013 a.
 ^(JM)-  minu  poolt tõlgitud või tõlgendatud  nimetus ) 

               Vt. samuti:
               VANIMAD TULIRELVAD (suurtükid 14.-15. sajandil)   
               PÜSSIROHI, KASUTAMINE TÄNAPÄEVANI
                                                                    


 VALATUD SUURTÜKK alates 15. saj. keskpaigast
 Tehnilised uuendused.

1. kambersuurtükk (pronksist valatud)

2. haubits - sks. haubitze või  haufnitz, pr. obusier
     kivisuurtükk (sks. stenbüchse, batard, pr. perrier)

3. mortiir  (lad. mortarius, eesti tõlkes  "uhmer")

4. hauptbusse  (varasema raudbombardi täiskaliiber)

5. scharfmetze - it. mezze- e.. "keskmine" bombarda

6. kartaun  e. kahur  - it. quadra- e. "veerandbombard"
    notbüchse  ("hädapüss") →  lühike kartaun (nachtigall  e. "ööbik")
    viertelbüchse  ("veerandpüss") →  pikk kartaun (singerin e. "lauljanna")

7. schlangenbüchse  e. šlange - "madusuurtükk"
    välišlange

 8. basilisk

 9. notschlange e. "hädamadu"
  
VENE SUURTÜKKIDEST EESTIS
EESLAETAVA SUURTÜKI ARENG KUNI MIINIPILDUJANI                                   

KASUTATUD PUBLIKATSIOONID  (kõik tulirelvad)

   
 

 


TEHNILISED MUUDATUSED 15. SAJANDI TEISEL POOLEL

Pronksist valatud suured suurtükid  (vrd. 14. sajandi  vanimad valatud suurtükid) hakkasid levima alates 15. sajandi keskpaigast. Alul oli lihtsam valada  lühikesi suurtükke, mis  hakkasid  asendama väiksemaid ja keskmisi kiviheitemasinaid (heitsid kaudse sihtimisega, kõrge kaarega üle müüride, taandusid 1420-40).
Suurtükkide valamisel oli  materjaliks  nn. suurtükipronks, mis lisaks vasele sisaldas u. 10% tina (+muud vähemad lisandid).
VÕRDLUSEKS: nn. kellapronks sisaldas tina u.  20%, nn. peeglipronks aga veelgi rohkem.  

Õõtstappidega suurtükke  hakati valama 15. sajandi lõpus, mis võimaldas seada  toru tõstenurka eraldi - ilma puitplokita, mille sisse olid süvistatud varasemad suurtükitorud.  

Malmist valatud kuulid  kuulid said võimalikuks tänu selle, et raua sulatamisel mindi vanalt nn.  käsn-  e. känkrauatehnoloogialt üle uuele  rauasulatamise tehnoloogiale (nn. sepateraseprotsess), mille juures tekkis ka vedelat malmi. See võimaldas valada  malmkuule juba 14. sajandi lõpul, sajand hiljem kasutati malmkuule juba laialdaselt.  Sama läbimõõdu juures oli malmkuul 2,5 korda raskem, seevõrd ka suurema purustusjõuga ega purunenud ise nii kergesti. Teisest küljest võimaldas kivikaliibrilt malmi kaalukaliibrile üleminek  valada suurtükke, mille toruõõne läbimõõt oli  1,3 korda väiksem.
(Kohe on valatud ka esimesed malmist suurtükid,   kuid  laiema leviku  saavutasid malmsuurtükid alles 16. sajandi lõpus, kui hakati valama malmist kindlusesuurtükke, alates 18. sajandi keskpaigast juba laevasuurtükke)

Kivikuulide kasutamine pronksist suurtükkides kestis ometi veel mitusada aastat:  pronksist valatud  mortiirid kasutasid jätkuvalt kivikuule, järgmisel sajandil  jätkuvalt  juurde  põlemiskambriga  kivisuurtükke (sks.k. steinbüchse, batard). Toru lõpus paikneva väiksema põlemiskambriga suurtükid kulutasid  3-4 korda vähem püssirohtu, kivikaliibri tõttu oli neil suurema  õõne ja õhema seinaga toru, mistõttu nad olid kergemad ning sobisid peale kivikuulide ka kartetši laskmiseks.
 
Lõhkepomme hakati  kõigepealt laskma mortiiridest (17.saj. alguses), väiksemaid (Venemaal alla 40 naela e. 1 puuda) kaaluvaid pomme nimetati  granaatideks ja neid lasti enamasti  haubitsatest. 

Kambersuurtükkidele hakati  pronkstorusid valama 15. sajandi lõpul, kuid laengukambrid  sepistati enamasti ikka  rauast.

Põlemiskambriga pronkssuurtükkidel ei saa välise vaate järgi eristada  kambrit  toru tagaosas - see säilis vaid osal mortiiridest, kambriosa on enamasti toruõõne väiksema läbimõõduga pikendus.   

Juba 15. sajandi keskel kannatasid pronksist valatud suurtükid hoopis tugevamat laengut -  kui sepistatud bombardide jaoks võeti  vähese salpeetriga püssirohtu  kuuli kaalust 1/13,  siis sajandi keskpaiga   pronksist suurtükid võisid kannatada laengu/kuuli  suhet juba  1:2.

Mugul- e. tükkpüssirohu leiutamine (Saksamaal u.1420) muutis püssirohulaengu "äkilisemaks". Tükkpüssirohi kannatas suurtükivooris vedamist (ei jagunenud vibratsiooni mõjul algkomponentideks), samas oli peenestatud tükkpüssirohuga võimalik laadida ka hoopis pikemaid torusid (varasem tolmpüssirohi jäi laadimisel toru seinte külge). See võimaldas valada pikki torusid, mis andsid kuulile musta püssirohu jaoks maksimaalse algkiiruse (toru pikkusega 15-16 kaliibrit). Toru pikendamine 30-40 kaliibrini suurendas omakorda lasu täpsust. 

16. sajandil hakati kõiki suurtükke kalibreerima juba  naelades: mortiire ja haubitsaid kivikuuli kaalu järgi, kõige väiksemaid suurtükke pliikaalu järgi, ülejäänuid - rauakaalu (s. t.  malmi) järgi.


SUURTÜKIKALIIBRITE  600-AASTANE TRADITSIOON -  155 mm haubits = 1/8 -blide.

1) Rauast nn. täis-bombardi  200-naelane keskmine kaliiber oli lähtunud  samaaegselt veel kasutusel oleva  müürilõhkuja-blide e.     trebuchet kivikuuli  keskmisest  kaalust (vt. müürilõhkuja-blide ). 
2) 15. saj. teisel poolel asendas raudbombardi sama raske kuuliga, kuid juba  pronksist valatud hauptbüchse,  mis võis olla                 kalibreeritud malmkuuli järgi - seega 1,3 võrra väiksema toruõõne läbimõõduga. 
3) 16. saj. esimestel aastatel hakkas seda asendama poolitatud kaalukaliibriga scharfmetze ("alla  100 naela" - ehk "kuni 100 naela"      -  kalibreeritud  malmkuuli järgi).
4)  Sajandi keskel võeti  suure piiramissuurtükina kasutusele veerand-bombard e.  kartaun - kaliibriga "alla 50 naela".
     (Senist suurimat piiramissuurtükki  (scharfmetze) hakkas ajutiselt asendama topeltkartaun.)  
5)  Alates 17. sajandist kujunes  piiramissuurtükiks  poolkartaun ("pool-veerandbombard") -  mis on seega  kaheksandik 15. sajandi      täisbombardist.
5)  Poolkartaun (e. kaheksandikbombard e. kaheksandik keskaegse heitemasina kaliibrist ! ) on  tänapäevani  maavägede suurimaks suurtükikaliibriks  - kaalukaliibri järgi 24 naela, mis on  toruõõne läbimõõdu jargi 6 tolli e. 155 mm.  Tänapäeval  on 155-mm suurtükk  enamasti  raske haubits.




1. Kambersuurtükk  oli  jätkuvalt põhiline kaitserelv.
                                                                                          Vt. kambersuurtükk 14-15. saj.
 
16. sajandi relvaloendites esineb  kambersuurtükke väga mitmesuguses suuruses ja proportsioonis, pronksist valatud uute kõrval kasutatakse endiselt ka  vanu rauast kambersuurtükke. Eriti palju oli  lühemaid kartetši laskmiseks mõeldud kambersuurtükke, millest lasti  ründajate pihta killustikku ( ingl. k. on kambersuurtüki lühim nimetus murderer)

	- uuemad valatud kambersuurtükid 15./16. sajandivahetusel :           täismetallist kambersuurtükil on nn. plokk-lukustus (sks.                               blockverschluss - laadimisava  avaneb ülespoole  ) ja  pöörlev hark           (koloreerija on kujutanud suurtükke osaliselt või täielikult pliimennikuga                       värvitult)           Zeugbuch Kaiser Maximilians I. - BSB Cod.icon. 222. Innsbruck               um 1502              URL=http://www.europeana.eu/resolve/record/              03486/159566F98AF3154FCB8C451289673C4B049E6D1B|
	- "lahtimurtav" plokk-lukustus (sks. kipplaufverschluss)  16. sajandi         kambersuurtükil     Joonis mudellaevade entsüklopeediast  (vn. k.  lühendatud väljaanne, 1977)     Orazio Curti. Enciclopedia del modellismo navale. U.Mursia&C. Milano
	Suurtel  laengukambritel olid tõstmiseks vastavad sangad,                     suurimad leitud laengukambrid on nii rasked, et nende täpseks               paikatõstmiseks on kasutatud tõsteplokki ja riputusköit.              MÄRKUS:  Saksa 16.-17. saj. relvaregistrite  järgi oli tagantlaetavaid                           kambersuurtükke olemas  isegi kaliibriga kuni 70 kivinaela e. 320 mm.         (А. Нилус,1904)
	- arheoloogiline leid Prantsusmaalt - laengukamber                kaaluga 400 kg,   pikkus 95 cm, diameeter 39 cm                 URL= http://cfpphr.free.fr/veuglaire.htm
	- väiksema kambersuurtüki  pöörlev hark võis toetuda                              vastavale pingile (vt. gravüür ),  laevadel  - reelingule            Francis Grose, Military Antiquities, 1796                   URL=http://www.gutenberg.org/files/20483/20483-h/images/imgx004.jpg MÄRKUS: Tallinnas on Eppingi tornist leitud laskeavas  nn. põrketala, mille sees on kambersuurtüki hargile sobiv aukude rida (R.Zobel).

Kambersuurtükke kasutati laevade reelingusuurtükina kuni 18. sajandi keskpaigani (O. Curti).   

		- reelingusuurtükk Hollandi laevalt                 (uppunud 1743)     H. Visser Collection, Holland
		- hiline kambersuurtükk Prantsusmaalt          (relvastusest  maha kantud 1837.a.)      http://en.wikipedia.org/wiki/                                            Breech-loading_swivel_gun

  




2. Haubits (sks.k. haubitze,  haufnitz) oli  lühike valatud suurtükk (toruõõne pikkus kuni 8 kaliibrit), mis oli proportsioonilt  hussiitide houfnice ehk keskmise proportsiooniga raudbombardi järeltulija.
Kuna 16. sajandil polnud nimetus "haubits"  (houfnice, haufnitz, haubitze) kasutusel, on tegemist  tagasiulatuva  klassifikatsioonilise  nimetusega (peale hussiitide sõdu 14. sajandi 1. poolel  nimetus houfnice kadus).

.

-  haubitsa proportsiooniga raudbombard  15./16.                           sajandivahetuse relvaregistrist -                                                 eestlaetav põlemiskambriga  raudsuurtükk olid kasutusel           kivikuulide laskmiseks,  suure tõstenurgaga  laskmiseks on          taga vastav  tugitald       Zeugbuch Kaiser Maximilians I. - BSB Cod.icon. 222.                 Innsbruck um 1502         URL=http://www.europeana.eu/resolve/record/         03486/159566F98AF3154FCB8C451289673C4B049E6D1B|

Erinevalt kahuritest (s.o. kartauni proportsiooniga suurtükkidest)  säilis haubitsa proportsiooniga suurtükil põlemiskamber ka siis, kui suurtükke hakati valama pronksist. Põhjuseks oli väiksem püssirohu kulu (keskm. 1/7 kuuli kaalust) ja hea täpsus (laeng tõukas ümmargust kuuli tagant-keskelt).
 

-    kivisuurtükk (perrier) ja  mortiir (mortar) 16. sajandi klassifikatsiooni        järgi, (väiksema läbimõõduga põlemiskambrit ei saa väliselt eristada)         Joonis Niccolo Tartaglia käsiraamatu (1537) ingliskeelse väljaande järgi                                                                          http://www.staugustinelighthouse.org/LAMP/Conservation/Meide2002_Bronze.pdf

16. sajandil olid Saksamaa relvaloendites järgmised haubitsa proportsiooniga suurtükid ( St. Jullien - Nilus):

1)  kuni 3 kaliibri pikkune (toruõõne järgi) kartetšisuurtükk oli tuntud nimetuse all feurkatze  e. "tulekass",  sest suurtükk varitses kindluse laskeavas ning lasi  kartetši - ootas ja varitses vaenlast  "nagu kass hiirt"

2)  lühem kivisuurtükk kandis 15.-16.sajandi Saksamaal nimetust  steinbüchse, 16.saj. lõpul ka batard.
MÄRKUS:  saksa tänapäevases  ajalookirjanduses kasutatakse nimetust  steinbüchse sageli  hauptbüchse sünonüümina

- Johanniitide ordu pronksist  kivisuurtükk aastast 1480-1500      Musée de l'Armée, Paris      URL= http://de.wikipedia.org/w/index.php?title=      Datei:Bombard-MortarOfTheKnightsOfSaintJohnOfJerusalemRhodes1480-1500.jpg

 
3)  17. sajandil  kujunes kivisuurtükist u. 4 kaliibri pikkune haubits (sks. k. haufnitze, hiljem haubitze), mis hakkas laskma lõhkelaenguga granaate, samuti kartetši.

Kui 16. sajandi lõpul  hakati  mortiiridest laskma lõhkepomme, otsiti kohe ka  võimalust, kuidas neid ka otsesihtimise ja laugema  kaarega lasta. Kahuritest (s.o. kartauni proportsiooniga suurtükkidest)  polnud lõhkepomme võimalik  lasta, sest pommid purunesid ja lõhkesid torus - nii  tekkis 17. sajandil vajadus lühema, 4 kaliibri pikkuse pommisuurtüki järele, mida hakati nimetama haubitsaks.
Sõna  tundmatu päritolu tõttu  on prantslased olnud arvamusel, et nimetus "haubits" tuleneb kõlaliselt  nende pommisuurtükist  obusier  (obus -  pr. k. "pomm"), sakslaste meelest tuleneb sõna "haubits"  nende lühema proportsiooniga piiramissuurtükist hauptbusse.  Vt. St. Jullien - Nilus

- 1782.a. pronksist valatud inglise haubits      URL=http://www.staugustinelighthouse.org/LAMP/Conservation/Meide2002      _Bronze.pdf

MÄRKUS: põlemiskambriga suurtükid  (pikkusega isegi kuni 16 kaliibrit) on olnud jätkuvalt populaarsed  Saksamaal, kus katsetati erineva kujuga põlemiskambreid (kuuli-, silindri-, koonusekujulisi, isegi ebasümmeetrilisi), et kasutada püssirohu plahvatamisel erinevaid  peegeldusefekte. Põlemiskambri abil taotleti suuremat ökonoomsust ja efektiivsust,  18. sajandi keskel on  Saksamaal olnud isegi 10-aastane periood, mil valati juurde vaid põlemiskambriga suurtükke.(А. Нилус, 1904)





3.  Mortiir  (lad. mortarius e. "uhmer")  ilmus nimetusena  15. sajandi keskel, valajateks ilmselt kellavalajad, kes valasid ilmselt ka päris uhmreid.  Kogutud  pildimaterjal vt.:  mortiir

ETÜMOLOOGIA. Lad.  mortarius tähendab uhmrit, nagu ka sks.  mörser, eestistatud kujul  "müüser". Väiksemat mortiiri on tähistanud saksa keeles ka  böller (bole tähistab saksa keeles ka ilma jalata, koonilist  peekrit).
MÄRKUS: Mortiir on nimetusena  puudunud mitmete riikide - näit. Prantsusmaa - relvaloenditest isegi veel 16. sajandil (Nilus).  Kivikuule on lastud laugema kaarega ja otsesihtimisega, kasutades selleks  kohalikke nimetusi kandvaid lühikesi (põlemiskambriga) suurtükke (sks. steinbüchse,batard )                                                            

- pilte mortiiridest   15/16. sjandivahetusel     Zeugbuch Kaiser Maximilians I. BSB Cod.icon. 222. Innsbruck um 1502 URL=http://www.europeana.eu/ resolve/record/03486/159566F9 8AF3154FCB8C451289673 C4B049E6D1B|

 
Mortiirid võisid olla valatud  pronksist ja  malmist (viimasel juhul valati sein kaks korda paksem).

Nn. "rippuval mortiiril" võis olla ka rataslafett, teised toetati otse maha - transportimiseks kasutatud teljed-rattad eemaldati. 

16. sajandi lõpus võis mortiiri lafett olla juba täismetallist - valatud pronksist või malmist  (vt. Malbork )

Saksa mortiiride kaliibrid olid vahemiskus 6 kuni 20 tolli. Kuna suure tõstenurgaga laskmisel oli tugev vertikaalne tagasilöök, siis põhjustas see 16. sajandil väga erinevaid arenguid.  17. sajandi alguses olid Saksamaa suurtükihoovides järgmist tüüpi  mortiirid (andmed vt:  А. Нилус 1904 ) :    

TÜÜBISTIK:
rippuv mortiir - valatud tapid on  toru keskel,  millega toru ripub lafeti tapipesades, tõstenurka seatakse lafeti ning toru põhja alla surutavate kiiludega

seisev mortiir - toru alumises otsas, kahel pool nuppu on  valatud tapid, millega toru toetub lafetile (toru raskuskese on ülevalpool),  toru tõstenurka seatakse toru välisvöö alla seatava toe ja abikiiludega,

fikseeritud mortiir oli  lafetil  seisev mortiir, mille tõstenurk oli fikseeritud suurima laskekauguse peale (45°), mida  ei saanud muuta. Laskekauguse muutmiseks suurendati  või vähendati laengut.

sammasmortiir oli fikseeritud mortiir,  millel puudus lafett:  alt laienevale torule oli antud valamisel  kindel kaldenurk (45°)  ning see kinnitati jäigalt massiivsele alusplaadile (vt.Wesel )  

maamortiir oli  eraldi põlemiskambriga puust mortiir, mis oli tugevdatud pealt raudvitstega  ning  kaevati  vajaliku laskenurga järgi  pinnase sisse; maamortiirid lasid  terveid ja lõhutud kive,  erineva suurusega väikseid granaate, puupakke ning  puust silindreid, mis olid  täidetud püssirohu ja kartešiga),  

puust käsimortiir,   millega lasti  3-6-naelaseid käsigranaate.

-  gravüüril on kujutatud  4 mortiiritüüpi:      seisev-, rippuv-, fikseeritud ja  sammasmortiir   Christian von Wolff. Vollständiges mathematisches Lexicon 1747                                              http://reader.digitale-sammlungen.de/resolve/display/bsb10594079.html

 




4. Valatud bombard (15.saj. II poolel sks.k. hauptbusse, ka steinbusse)  oli pronksist valatud suur bombard, mis saavutas tänu valamistehnoloogiale peagi hiigelmõõtmed.  Suurimad, veel kivikuule kasutavad pronksist bombardid lasi valada Türgi sultan Mehmed II, kes piiras nende abil   1453. a.  Konstantinoopolit. Suurim neist oli 12 meetri pikkune ning kaalus 32 tonni, 91 sm läbimõõduga kivikuuli raskuseks oli 590 kg. (Viimasena  kasutasidki  hiigelbombarde Euroopas  samuti türklased, kui piirasid Viini aastal 1529.)

- Mehmed II pronksist valatud hiigelbombard koosneb kahest                            kokkukruvitavast osast: põlemiskambrist ja torust     Royal Armouries at Fort Nelson, Portsmouth, England     URL=http://de.wikipedia.org/w/index.php?     title=Datei:Great_Turkish_Bombard_at_Fort_Nelson.JPG&filetimestamp     =20081107220100

Kui ka piiramissuurtükid hakkasid kasutama efektiivseid malmkuule, polnud seniste hiigelsuurtükkide järele enam vajadust.

Valatud hauptbüchse malmkuuli keskmiseks kaaluks kujunes varasema raudbombardi  kivikuuli keskmine kaal - ca 200 naela (u. 100 kg).  15. sajandil loeti seda hauptbüchse täismõõduks - millest  hakati arvestama väiksemate, alul kivikaliibrite, seejärel juba malmkaliibrite pool- ja veerandmõõte.

15. sajandi  lõpul kehtestati  Saksa-Rooma keisri poolt hauptbüchse peakaliibriks  200 naela, mis hakkas piirama ülisuurte piiramissuurtükkide tellimist   Zeugbuch Kaiser Maximilians I. BSB Cod.icon. 222.  Innsbruck um 1502 register vt.: http://codicon.digitale-sammlungen.de/Band_bsb00020956.html

5. Scharfmetze -  saksa mugandus lad.-it. terminist mezza bombarda ("mezza" - it. k. "keskmine").
Eesti keeles  "keskmine bombard".  Vastavalt esineb "metze"  või  "mette" ka konkreetsete suurtükkide nimetustes (näiteks "Faule Metze").

Kui  hauptbüchse kaliibriks oli "üle 100 naela", siis scharfmetze kaliiber oli "kuni 100 naela". 

Kui 16. sajandi alguses (Saksamaal aastast 1512) loobuti lõplikult  hauptbbüchse valamisest,  jäigi raskeimaks piiramissuurtükiks scharfmetze ehk  "keskmine bombard", malmkuuli kaaluga alla 100 naela (50 kg).  

- Scharfmetze "Greif", valatud 1524.a.,  oli malmkaliibri järgi  veel          188-naelane,  kaalu poolest (20 tonni) Euroopa suurim suurtükk,       Festung Ehrenbreitstein, Koblenz       http://de.wikipedia.org/w/index.php?title=Datei:Koblenz_im_Buga-Jahr_2011       _-_Festung_Ehrenbreitstein_76.jpg&filetimestamp=20110909185138

Enamasti valati  scharfmetze 15./16. sajandivahetusel alla 100-naelasena, toru valati koos õõtstappidega ning paigutati põsklafetile - lafeti eeskujuks sai  väiksema kaliibriga "veerandbombard" (sks. kartaune).

6.  Kartaun  e. kahur (sks. kartaune,  rootsi k. kartow ) oli  veerand-bombard, mille tehniliselt varasemad tüübid kandsid 15. saj. Saksamaal  nimetusi  viertelbüchse ja notbüchse. Kõik need suurtükid olid  ligikaudselt kalibreeritud  veerandi  e. 50 naela (~25 kg) järgi  kunagise täis-bombardi kuuli kaalust (~200 naela)

Notbüchse  ("hädapüss")  ning  sellest pikem ja veidi väiksema kaliibriga  viertelbüchse olid 15. sajandi keskel šlange kõrval esimesed pronksist valatud piiramissuurtükid, mida oli  hauptbüchse e. bombardiga võrreldes lihtsam välioludes transportida.
 
Veerandbombardi mõõtu suurtükitüübid arenesid  välja Prantsuse kuningate ning seejärel Burgundia hertsog Karl Südi  suurtükiväes, kust jõudsid sajandi lõpul   keiser Maximilian I suurtükiregistrisse. Nende varasemate suurtükitüüpide põhjal arendas Maximilian välja uue rangemalt kalibreeritud veerandbombardi e. kartauni.
(ETÜMOLOOGIAST :  nimetus Maximiliani relvaregistris -  korthone - võis olla osalt mõjutatud  prantsuskeelsest sõnast "napp" või "lühike", hilisema tõlgenduse järgi aga lad.-it. sõnast quartana e. "veerand").

Sama kaliibriga kartaun võis olla vastavalt proportsioonile "lühike" või "pikk". Samal ajal kuulusid relvaregistritesse ka kummagi  proportsioonitüübi eelkäijad 15. sajandist.

	- varasem viertelbüchse              ("veerandpüss"), millest         kujunes "pikk kartaun"
	- pikk kartaun  (singerin)
	- varasem  notbüchse                  ("hädapüss"), millest               kujunes "lühike kartaun"
	- lühike kartaun (nachtigall)

 Zeugbuch Kaiser Maximilians I. - BSB Cod.icon. 222.  Innsbruck um 1502
register vt.: http://codicon.digitale-sammlungen.de/Band_bsb00020956.html


Kõik veerandbombardid (viertelbüchse, notbüchse ning kartaunid nachtigall ja singerin)  olid  15. sajandi lõpul esimesed suurtükid, mis valati koos õõtstappidega ning toetati nende abil otse põsklafetile

Vanema, nn. plokklafeti järel oli vaheastmeks nn. burgundia lafett, mis oli kahekordne puitlafett:  toru oli süvistatud puitbloki sisse,  puitblokil olid omakorda aga õõtstapid, millega see toetus aluslafetile.

Varasematel pronkstorudel võis olla külge modelleeritud ja valatud isegi mitu paari kinnitustappe, mis polnud aga õõtstapid. Kinnitustapid hõlbustasid toru tõstmist ja riputamist transpordiasendisse, samuti kinnitamist laskeasendisse.

16. sajandi jooksul kujunes kartauni suhteliseks pikkuseks 16-18 kaliibrit ning sellest sai järgmiste sajandite eestlaetava suurtüki levinuim proportsioon - kartauni proportsioonidega suurtüki kohta hakati  sageli ütlema lihtsalt suurtükk (eesti keeles etümoloogiliselt - kahur, mis nõuaks aga terminoloogia-alast kokkulepet). 


Kartaun oli  16. sajandi lõpul esimene täpselt kalibreeritud  suurtükiklass:

1) täiskartauni kaliiber oli malmkuuli kaalu järgi  48 naela (kasutati piiramissuurtükina)  

2) topeltkartauni  kuul kaalus vastavalt 96 naela (piiramissuurtükina vahetas  välja senise suurima, kuid täpselt              kalibreerimata  scharfmetze ("mezza bombarda")). 

3) poolkartauni  kaliiber (malmkuuli kaal / toru läbimõõt) oli 24 naela e. 6 tolli (Poolkartaunist sai                                 suurtükikaliibrite edasisel vähenemisel  17.-18. sajandi levinuim piiramissuurtükk.)

4) kartauni väiksematest  murdosadest olid hiljem tuntud  veel veerand- ja  kaheksandik-kartaun e. -suurtükk. 

Kartaun oli suurtüki proportsioonina nii oluline, et veel 18. sajandil väljendati Saksamaal suurtükkide kaliibreid endiselt kartaunides: topeltkartaun, täiskartaun,  kolmveerand-, pool-,  veerand- ja kaheksandik-kartaun.
 
Kõige sügavamalt juurdus poolkartauni kaliiber -  ka tänapäeva maavägede suurimad suurtükid (haubitsad, tanki- ja liikursuurtükid) on jäänud endiselt kaliibri juurde 152-155 mm (sõltuvalt vintsoone mõõtmise meetodist), mis vastab 5 sajandit tagasi väljakujunenud  poolkartauni kaalukaliibrile -  24 naela  e.  6 tolli.







7. Šlange - sks.  schlangenbüchse,  pr. coulevrine, ingl. culverin - oli saleda proportsiooniga, valatud suurtükk.

Nii saksa  schlange kui ka  pr. coulevre tähendavad tõlkes  "madu":  -  ühe versiooni kohaselt on nimetus tekkinud  pikkadel                               pronkssuurtükkidel  levinud mao kujutisest, mis keerdus spiraalina         ümber toru,  -  teise versiooni järgi olid suurtüki suudmed kujundatud maopeana,  -   15. saj. lõpust alates  väljendab nimetus "madu" vaid toru pikkust        URL=http://www.landsknechti.cz/landsknechti.html

15. sajandi lõpul iseloomustas nimetus schlange vaid  suurtüki suhtelist pikkust.

Tagasiulatuvalt on sellist käsitlust ja nimetust  rakendatud ka pika proportsiooniga kambersuurtükkidele.
 


Šlangesuurtükid  keiser  MAXIMILIAN I  suurtükiarsenalist:
  -   šlanged:  pikad, keskmised ja  täisrauast šlanged ^(JM)
  -   kamberšlanged  (rauast sepistatud ja pronksist valatud),
  -   plokklukuga^(JM) šlanged.

	- pikad šlanged (sks. "lanngslanngenn")
	- keskmised šlanged (sks. "mittellslanngenn")
	- "täis-rauast" šlanged    (sks. "ganntz gescmidt eisne slangenn")
	-  sepistatud kamberšlanged    (sks. "geschmidt eisne kamerslanngen")
	-  valatud kamberšlanged    (sks. "gossenn kamerslanngen")
	- plokk-lukustusega šlanged (? - JM)    http://de.wikipedia.org/wiki/Benutzer:    Arsetec/Baustelle/Blockverschluss

 Zeugbuch Kaiser Maximilians I. - BSB Cod.icon. 222.  Innsbruck um 1502
register vt.: http://codicon.digitale-sammlungen.de/Band_bsb00020956.html


16. sajandi esimese poole šlange on  väikese kaliibriga, mis annab toru suhteliseks pikkuseks isegi 40 kaliibrit. Täis-šlange kuul kaalus siis vaid  8-10 naela (ca 5 kg). Ilmselt hinnati sel perioodil  eriti kuuli suurt algkiirust, et  läbistada vastase patareide kaitseks paigaldatud palkidest varjeid.   

Tallinna suurtüki LÕVI  kaliiber on 106mm, mis vastab malmkuuli kaalule umb. 8 nürnbergi naela (4 kg).   Toruõõne suhteline pikkus on  vähemalt 40 kaliibrit, kaal 2313 kg.  Selle järgi võiks öelda, et LÕVI oli vanema proportsiooniga täis-šlange.

Tallinna suurtüki KIBE SURM  toruõõne pikkus on 2400 mm, kaliiber 61 mm (suhteline pikkus samuti 40 kaliibrit),  kaliibrile vastav malmkuuli kaal oleks 2-2,5 naela. Kuna kaliibrite "poolitamisel"  ümardati kaliiber reeglina päris palju ülespoole, siis oli "Kibe surm"  tõenäoselt veerand-šlange.

16. sajandi teise poole šlange valati sama pikkuse ja kaalu juures suurema kaliibriga: suhteline pikkus langes 30 kaliibrile,  täis-šlange kuul kaalus siis juba  16-20 naela (10 kg).   Samasuguse  proportsiooniga šlangesid valati malmkuuli kaalu järgi veel  1/2-, 1/4- ja 1/8-suuruses.

"Uue"  topeltšlange maksimaalseks laskekauguseks on kaasaegne autor (D.Uffano 1613) nimetanud 5,5 km.
VÕRDLUSEKS:  Peeter I  ajal  oli  24-naelase piiramis- suurtüki  laskekauguseks 45° tõstenurga juures 3,5 kilomeetrit.)

Tänapäevaste hinnangute järgi pidi topeltšlange  kuuli  algkiirus üle  5 km lendamisks olema tänapäevaste 250 m/s, mis võib  äärmusliku laengu juures olla isegi saavutatav.  Kuna suurtükkidel puudus kaugele laskmiseks vajalik täpsus, siis kasutatigi peamiselt kuuli suurt algkiirust ja löögijõudu. Nii läbistas kartauni proportsiooniga 24-naelane meresuurtükk  600 - 700 m kauguselt vastase laeva mõlemad pardad - kokku  80 cm tammepuitu. Kiviseina lõi 300 meetrilt lastud 24-naelane malmkuul poole meetri sügavuse lehtri. 





Välišlangeks (sks. feldschlange) on hakatud varakult nimetama 10-naelast poolšlanget, sest võrreldes kartauni proportsiooni omavate suurtükkidega oli šlangede tüübistik proportsioonilt kõige kergem. Tänapäeval peetakse välišlanget kogu välisuurtükiväe eelkäijaks.
    Sõna  feldschlange esineb kirjanduses esmakordselt aastal 1440.

-  Albrecht Düreri gravüür  "Nürnbergi välišlange", 1513                  Henne am Rhyn, Dr. Otto: Kulturgeschichte des deutschen Volkes, Erster                          Band, Berlin, 1897               http://de.wikipedia.org/wiki/Datei:N%C3%BCrnberger_Feldschlange.JPG

"Die Kanone"  on  16. sajandi keskel  saksa keeleruumis kasutusele tulnud termin, mis hakkas tähistama suuremaid šlangesid.

Kaliibri murdosadele vastavad šlanged (alates veerandist) kandsid  erinimetusi:  falkoon, falkonett, serpentiin ja serpentinell. Nende kaliiber võis olla nimetatud ka plii-kaalu järgi - naelades või loodides (1/32 naela) -  viimasel juhul võis suurtükk kanda ka nime lotschlange.

Lafetiks on tänapäevastel rekonstruktsioonidel   kahetonnise täis-šlange jaoks enamasti  kahe rattaga pikasabaline välilafett.  Sellisel kujul võidi šlangesid kasutada nii maastikul kui ka muldkindlustustel.

Neljarattalised kastlafetid  on säilinud Riias, kus on alles 1/4-, 1/2- ja täisšlanged ning  8 lafetti. Neist 3 on dateeritud aastasse 1642, osa võib pärineda 18. sajandist.     
Kõigi Riia kastlafettide kõrgus on praktiliselt sama,  kõigil lafettidel on sama läbimõõduga  rattad  ning ka teljed paiknevad lafeti otstest samal kaugusel. Pikemate šlangede puhul  on  lafetil vaid pikem teljevahe, ka on  materjaliks kasutatud plankude paksus  valitud umbes šlange kaliibri järgi (75 - 100mm). 
    Riia puhul on tegemist võibolla juhtumiga, mis iseloomustab Gustav Adolfi poolt suurema liikuvuse suunas reformitud Rootsi suurtükiväge. Võimalik, et  Riias asetati  neljarattalistele  kindluselafettidele suhteliselt kergemad ja mobiilsemad šlanged.






8.  Basilisk  oli 16. sajandi alguse  pikim piiramissuurtükk - hiigelšlange, mille kaliiber võis olla isegi kuni 70-80 naela.  Keskmise kaliibri poolest sarnanes basilisk  kartauniga (30-40 naela), omades samas topeltkartauni kaalu (kuni 3,5t).

Otstarbe poolest  poolest oli  basiliski eeskujuks 15. sajandi pikim piiramissuurtükk  viertelbüchse,  moodsa õõtstappidega  konstruktsiooni poolest  aga  schlangenbüchse. Pikkuse poolest (5 m) ületas basilisk  tublisti ka  täis-šlanget - nii on  püütud äärmuslikul moel  anda kuulile suurimat algkiirust ja löögijõudu.  
    Ilmselt väheseks jäänud rakenduse tõttu  kujundati  basilisk  tüübina peagi ümber (juba alates 1520 a.):  toru lühendati, kaliibrit suurendati  70-80 naelani,  kaal tõusis 3,75 tonnini. Peagi oli basiliski tüübinime kandvast suurtükist saanud scharfmetze  järel suurim raske piiramissuurtükk.  Sajandi teisel poolel taandusid mõlemad   tüübikindlamaks kujunenud  topeltkartauni eest (96 naela).

vt. artikkel:  basilisk , pilt
 





9. Notschlange ("hädamadu") oli  16. sajandi teisel poolel  raske proportsiooniga patareišlange, u. 20-naelase kaliibriga, mis hakkas asendama varasemat basiliski.  
    Kuna 16. sajandi keskel  mindi  fortifikatsioonis  üle  nurgeliste bastionide süsteemile, siis tekkis  piirajatel vajadus kontrapatareide järele, mis oleksid suutelised kaugelt põiktulega tabama ja  purustama bastioni flankidele  varjuvaid  kaitsepatareisid. Selleks oli piirajatel  vaja uuesti taastada  suure tabamiskauguse ja täpsusega löögijõuline suurtükiklass.  16.sajandi   teisel poolel oli  kogu šlangede tüübistik  kohandatud juba välilafetile seadmiseks,  lühendatud basiliskist oli saanud müürilõhkuja.

Samas on kaitsjate patareid bastionide ülemistel  platvormidel koosnenud ilmselt  suurtükkidest, millel oli  kartauni ja šlange proportsioon  (seda kinnitavad ka bastionisõja  tänapäevased rekonstruktsioonid).       

Isegi täis-šlanget on peetud  ründajate poolel ilmselt  liiga väikeseks, kuna  selle  kaliiber on  võrdunud vaid pool-notšlangega (Fronsperger 1558),  topeltšlange nimetust aga hilisemates relvanimestikes enam ei kohta.
Samas jääb notšlange enda  tüübistik väga kirjuks:  täismõõdus notšlange  kaliiber võis 17. sajandil olla kas 32 või 48 naela, veelgi  ebamäärasemaks jäid aga notšlange  murdosaklassid - sealjuures oli topelt-notšlange koguni 120‑naelane! (Putoneo 1723 - Нилус)





VENE SUURTÜKKIDEST EESTIS.

Vene 16. sajandi suurtükkide  kohta tehnilised  andmed peaagu puuduvad, kirjatatud tekstidest on teada vaid  suuremate suurtükkide nimed. Enamiku nendest suurtükkidest kaotas Venemaa  Narva lahingus a. 1700 või sulatas uute valamiseks ümber. Peale Kremlis säilinud tohutu suure ja paraadliku kartetšisuurtüki (nimetus "tsaar-suurtükk"  tuleneb sellel olevast tsaar Fjodor Ivanovitši ratsafiguurist) on säilinud veel ainult  väheseid suurtükke (säilinud "Vale-Dimitri" mortiirile on  raiutud isegi tekst, mis tunnistab, et imperaator pole lasknud seda ümber valada).

Suurtükke on Venemaal olnud siiki palju, sest Viljandi on alistunud Liivi sõja alguses peale kahenädalast tulistamist, milles osales 50 piiramissuurtükki. Samade suurtükkidega mindi ilmselt edasi ka Tallinna alla.  

Säilinud on suur piiramissuurtükk  "Inrog" ("ükssarvik"), mis on käinud Liivimaa sõja ajal   ka Eestis. Selle said Smolenski all 1634.a. võidetud lahingus enda valdusesse poolakad, Poola sadamalinnast on  see  hiljem  Karl XII käsul toimetatud Rootsi, kus see on sattunud 18. saj. alguses Stokholmi metallikaupmeeste kätte. Seal nägi suurtükki vene kaupmees, kes on selle Peeter I käsul Venemaale tagasi ostnud. Suurtükk, mis oli juba kolmeks osaks saetud, ühendati uuesti kokku ning tänapeäval on see eksponeeritud Peterburi  Suurtükiväe muuseumis, mis asub  Arsenali hoones.  19. sajandil on see  asetatud dekoratiivsele malmlafetile.  

Liivi sõjas Tallinna viimast korda piirates on venelased tulistanud linna kindlasti väga palju kuule, kuid muuseumi on neist sattunud vaid vähesed.  Linnamuuseumis ja Kiek in de Kökis säilinud,  osalt  ka Kiek in de Köki välisseina müüritud kivikuulide täpset päritolu  võime vaid oletada: tõenäoselt on need lastud linna  lühikestest kivisuurtükkidest, aga kaks kõige suuremat kuuli  (üks on eksponeeritud Vene 17, teine Kiek in de Kökis) on tõenäoselt mortiirikuulid.




3. Areng kuni tänapäeva miinipildujani.

Eestlaetava suurtüki  põhiolemus (kartaun e. kahur) kujunes 16. sajandi alguses välja sellise tasemeni,  et oluliste muudatusteta kasutati sama suurtükitüüpi järgemööda ligi 350 aastat (16. sajandi keskel valatud suurtükk võis olla relvaloendis järgemööda isegi 200 aastat!). 

Isegi maks. laskekaugus jäi samaks (3-4 km), kuni suurenes 19. sajandi vintraua ja piklike kuulide-mürskude puhul viimaks  6-7 kilomeetrini.  

Oluliselt ei paranenud ka täpsus. Kui 19. sajandi alguses hakati eestalaetava srtk. lasu kõrvalekallet juba mõõtma, siis oli see 1km distantsil 12-50m.  Veel 19. sajandi keskel, Krimmi sõjas, kulus Prantsuse sõjaametnike arvestuste kohaselt  kahel suur­tükil teineteise tabamiseks keskmiselt 500 lasku!  

Kõige rohkem muutus eestlaetavate ajaloo 350 aasta  jooksul  laskude vahe e. kadents. Kui  15. saj. piiramissuurtükil võis laskude vahe olla pool  tundi, siis 19.sajandi moodsal väli-suurtükil oli see juba  alla poole minuti.
VÕRDLUSEKS: tänapäeva eestlaetava suurtüki e. miinipilduja kadents on käsitsilaadimisel paar sekundit (sellise kiiruse juures muutub siiski jahutamine võimatuks).

SUHTELINE MÕÕDUSÜSTEEM.  17. sajandil levis kogu suurtüki kirjeldamine kuuli läbimõõdu (kaliibri) ja kaalu järgi.  Seetõttu puudusid isegi  joonised, nende asemel koostati suhteliste mõõtude tabelid:

  -  kõiki toru- ja lafetimõõte väljendati "kaliibrites"
  -  kaalusuhteid - "kuulides"

Nii võis mortiiri toru kaaluda 7-8 kuuli, raske proportsiooniga suurtüki toru 250 kuuli, välisuurtüki toru 150 kuuli. Väga kerge proportsiooniga suurtükk kaalus vaid 60-70 kuuli. Liiga kerge proportsiooniga suurtükk "hüppas" laskmisel, mis vähendas täpsust, laskekaugust ning suurtüki uuesti paikaseadmine nõudis rohkem aega. 

RÜGEMENDISUURTÜKID. Suure suurtükiväe reformaatori, Rootsi kuninga Gustav II Adolfi ajal võeti esimest korda kasutusele nn. rügemendisuurtükid, mida veeretas lahingukorda seatud rügement oma kolonnis kaasa. Need olidki ka kõige kergema proportsiooniga suurtükid.
    Hakati valmistama isegi  nn. "nahksuurtükke", mille sisekest oli õhukesest pronksist, selle peale oli keritud tõrvatud köis, sellele omakorda kleebitud kampoli või kipsiga väline nahakiht. 4-naelase nahksuurtükiga tulid toime vaid kaks meest, kuid probleemid tekkisid sisekesta jahutamisega, sest väline pehmete materjalide kiht ei juhtinud soojust väljapoole. Seepärast jäi torusse hõõguvaid jääke, mis põhjustasid laadimisel enneaegseid laske. Д.Е.Козловский,  1946.  
    Nahksuurtükkide eksperimendi järel võeti rügemendisuurtükkidena kasutusele sama kaliibriga (4 naela), kuid  hoopis  malmist  valatud rügemendisuurtükid. Seda võimaldas rootsi kõrgelt arenenud metallurgia, samas kui teistes riikides valati malmsuurtükid nii rasked, et need leidsid kasutamist vaid kindluse- suurtükkidena.

Rootsi suurtükkidel võeti esmakordselt kasutusele ka keermega tõstekruvi, millega reguleeriti suurtüki tõstenurka - senise puust rihtimiskiilu asemel. Laiemalt leidis see maailmas rakendust alles 18. sajandi teisel poolel.

Rootsi suurtükivägi võttis 17. sajandi keskel kasutusele ka nn. unitaarlaengu:  laeng lükati torusse ühe paketina, mille moodustasid püssirohulaeng, puitalus - nn. "peegel", kuul  ning kõik riidest kotis, mis toimis peale plahvatust tihendina. Unitaarlaeng muutis laadimise nii kiireks, et peamine aeg kulus toru puhastamisele ja jahutamisele. (Kuid veel 100 aastat hiljemgi kühveldati Prantsuse välisuurtükkidesse kohati püssirohtu veel lahtiselt - nii kurtsid Prantsuse suurtükiväe reformaatorid.)

1739. aastal algas šveitsi tehnoloogia järgi suurtükitorude puurimine, milleks kasutati vesiveskite jõudu.  Seni oli kolmesaja aasta vältel valatud torud koos õõnega, mille järel  lihviti  robustselt valatud kanalid üle. Lihvimistehnoloogia ei  võimaldanud täiesti sirgeid ja puhta pinnaga kanaleid, mis vähendas oluliselt suurte seeriatena toodetud suurtükkide  täpsust.

18. sajandi keskel hakati mortiiridest laskma lõhkepomme juba "ühe tulega" (varem süüdati pommi süütetoru enne lasku ning seejärel süüdati alles viskelaeng).



VINTRAUAGA EEST- ja TAGANTLAETAVAD.

Kui Prantusmaa võttis 1858. aastal relvastusse maailma esimese vintrauaga suurtüki, siis hakati nii vanadele kui uutele torudele lõikama kõikjal vintsooni. See parandas oluliselt täpsust, kuid raua eestlaadimisele kulus nüüd neli korda rohkem aega (2 min.):  laengule lisaks tuli rauda sisse ajada piklik kuul, millel olid vintsoontele vastavad tsingist tapid. (Vt. Д.Е.Козловский  1946 ) 

1864.a. hakkas Friedrich Krupp tootma Preisi armeele vint­rauaga suurtükke, mis olid juba valatud terasest. Tsingist tappide asemel ümbritses kuuli pehme pliikest. Kuul sai vajaliku pöörlemise, kui  tungis välja läbi vintsoontega raua.(Козловский)

Kuigi pronksist vintsooned kulusid palju kiiremini, valmistati Vene- ja Prantsusmaal suurtükkidele pronksist  vintraudu veel  kuni 1877. aastani.

Laskekauguse suurendamiseks suurendati maksimaalselt püssirohulaengut, terastoru võimaldaski laskekaugust suurendada kuni 6-7 kilomeetrini. Kuid just mereväes,  kus laskekaugus kõige olulisem, ei tuldud enam ka terassuurtükkidega   toime. Kuna suitsuga püssirohi oli liiga "äkiline", siis tuli suurekaliibrilistele tagantlaetavatele  ehitada võimas ja raske lukuosa, kus tekkisid aga vastavalt suur soojupaisumine, sageli toimus kinnikiilumisi ja plahvatusi.
(Musta e. suitsuga püssirohu eripära seisneb selles, et plahvatuse kiirus ei sõltu vasturõhus, vaid põlemine toimub lõpunim muutumatu kiirusega.)

Ohtlike õnnetuste järel  seadis Briti Admiraliteet 1860-natel aastatel tagantlaetavatele  kindlad kaliibripiirangud. Samas püüti musta püssurohu põlemist aeglustada sellega, et väävlisisaldust vähendati 10 protsendis isegi 3 protsendini.

Kuna suurte kaliibrite osas oli lukkudega suuri probleeme, hakati 1860-1880 valmistama laevastikele kõige suurema kaliibriga uusi eestlaetavaid suurtükke: Inglismaal  ‑ 406 mm, Prantsusmaal ‑ 420 mm, Itaalias isegi 450 mm.
1876.a. vette lastud Briti soomuslaeva INFLEXIBLE neli eest­laetavat hiigel- suurtükki (406 mm) lasid täismetallist kuule (musta püssirohuga). 750 kg raskune kuul valmistati valgeks karastatud malmist. Piklik kuul läbistas 900 meetri kauguselt tolleaegse 600 mm separauast soomuse [ 8 ].

Uue püssirohu aeglasem põlemiskiirus lubas suurendada laengut ning pikendada toru. Vähem kui kümne aastaga suurenes laskekaugus 13 kilomeetrini (prantsuse 152 mm Cane´).

Kuid Briti koloniaalarmees kasutati vanu eestlaetavaid välisuurtükke veel 20. sajandi sõdadeski!

MAHAKANTUD EESTLAETAVAD  sulatati ja valati enamasti ümber. Kui midagi säilitati, siis eelistati omamaistele trofee­suurtükk, millel oli omadega võrreldes eriline tähendus.

Läbi aegade oli säästetud ka pronksist suurtükke, kui need olid eriti meisterlikud valutöö näidised.

Eksponeeritud torudele on valmistatud hiljem lafetikujulisi lihtsustatud aluseid või lausa toretsevaid dekoratiivlafette.