KÄSITULIRELVAD.
(koostanud
Jaan
Märss - viimati täiendatud 2013 a.
(JM)-
minu poolt tõlgitud või
tõlgendatud nimetus ) |
Vanimad
käsitulirelvad
- araabia
käsisuurtükk madfa,
midfa
- tulepott
- pr. pot-de-fer,
it. vasi,
ingl. firebarrel
- euroopa
käsisuurtükk sks.k. handrohr,
ingl.k. handgonne
UUSAEGSED
KÄSISUURTÜKID:
- puust
mortiir (16. saj.)
-
käsimortiir
(17.
saj.)
Esimesed nn. "püssid"
- etümoloogia
- kuulipüss(JM)
- sks. lotbüchse, wurfbüchse
-
noolepüss(JM)-
sks. pfeilbüchse
- primitiivne haakpüss(JM)
(lühike toru, laadimine
tolmpüssirohuga) -
sks. hakenbusch,
ingl. hackbuts,
pr. harquebus
Haakpüss ~ arkebuus ~ käsipüss(JM)
- haakpüss,
- topelthaakpüss
- arkebuus
- sks.k. ka handbüchse,
- messingkäsipüss(JM)
arkebusiir
Kindlusepüss
|
Käsitulirelva
süütelukk - sks.
zündschloss,
vn. замок,
ingl. lock
- tahtlukk
& süütetaht
- rataslukk
& püriit
-
ränilukk
e. tulelukk & ränikivi
e. flint
- tonglukk
& tong
|
Tagantlaetava
käsitulirelva lukustus - sks. verschluss, vn. затвор, ingl. breechblock
-
plokk-lukustus(JM) (sks. blockverschluss)
- "lahtimurtav" karplukustus(JM) (sks. kipplaufverschluss)
- pöörlev
lukustus(JM)
(ingl. rolling block, sks.
rolling-block-verschluss, vn. качающийся затвор)
- laskuv lukustus(JM)
(sks. fallblockverschluss,
vn. клиновый
затвор, ingl. falling
block)
- trummel-lukustus(JM)
(ingl. rotating drum block, vn. крановый затвор)
- põlvliigendlukustus(JM)
(sks. kniegelenkverschluss, ingl. toggle action block)
-
poltlukustus(JM)
(soome
k. pulttilukko, ingl. bolt
action block, sks. geradezugverschluss,
vn. продольно-скользящий затвор)
- tooslukustus(JM) (vn. откидной затвор,
ingl. lifting
block action) |
JALAVÄEPÜSSID
- 19. saj. lõpuni
Tahtlukuga musket
- sks. musket,
rootsi musköt
musketär
(& pikeniir) - sks. musketier,
rootsi musketör,
musketerare
Ränilukuga püss
- sks. gewehr,
rootsi gevär,
pr. fusil
füsiljeer
- sks. füsilier,
pr. fusilier,
rootsi gevärare
Tongsüütega
püss
- välise
tongsüütega e. kapselpüss(JM)
(ingl. caplock
musket, sks. percussions-gewehr,
vn. капсюльное ружьё)
- seesmise
tongsüütega e. nõelpüss(JM)
(ingl. needle
gun,
vn. игольчатое ружьё,
sks.
zündnadelgewehr)
Valmispüsside ümbertegemine
(ingl. conversion,
sks. aptieren)
|
VINTRAUAGA
PÜSSID
Eestlaetav vintrauaga püss
- štutser
e. vintrauaga karabiin
(sks. stutzen,
vn. штуцер,
ingl. k. üldtermin rifle)
- tornkarabiin(JM) (sks. dorngewehr, vn. стержневое ружьё)
- eestlaetav pikk
vintpüss - vn. винтовальное ружьё,
alates 1856 - винтовка,
sks.k. vorderladerbüchse
ingl. rifled musket
Tagantlaetav
vintpüss e. lihtsalt vintpüss
-
vn. винтовка,
sks. büchse,
ingl. rifle
- tagantlaetavad
räniluku ja kamberlaadimisega vintpüssid
- Dreyse poltlukk
- Dreyse
ja Chassepot´ nõelpüssid
- areng
nõelpüssist kuni mitmelasulise vintpüssini
Valmispüsside ümbertegemine
- ingl. conversion, sks. aptieren
Lääneriikide konversioonpüssid
Venemaa konversioonpüssid
Riikide uued
ühelasulised vintpüssid
Venemaa ("берданка")
Saksamaa (Gewehr 1871)
Prantsusmaa (Fusil Gras Modèle 1874 M80)
Biti Impeerium (Martini-Henry)
Mitmelasuline e.
ümberlaadimisega vintpüss (sks. repetierbüchse)
Euroopa poltlukustusega
vintpüssid:
Saksamaa
(Mauser M 1898),
Austria-Ungari
(Mannlicher M1895),
Briti
Imp. (Lee-Enfield).
USA (Winchesteri
süsteem, Krag-Jørgensen´i
püss, Springfield M1903),
Venemaa
mitmelasuline vintpüss (Mosin-Nagant M1891)
|
LÜHEMAD PÜSSID
- kartetšipüss,
alates 18. sajandist flint (ingl.
flint,
sks. schrotflint)
-
musketoon
e. tromboonkarabiin -
ingl. blunderbuss
-
espingool -
sks. espingole, ingl. superposed load gun
- ratsaväe
arkebuus ~ karabiin
- štutser
e. vintrauaga karabiin
(sks. stutzen,
vn. штуцер,
ingl. k. üldtermin rifle)
-
jalaväe karabiin
- tragunipüss
- lahtimurtava
lukustusega flint ja karabiin
- mitmelasulised
(ümberlaadimisega) flindid:
kanglaaduriga flint (sks. unterhebelrepetierer,
ingl. lever-action)
pump-püss (ingl.
pump-action
shotgun,
sks. vorderschaftrepetierflinte)
JAHIRELV: lahtimurtav kukkedega jahipüss
ilma
kukkedeta nn. basküül
(pr. bascule,
sks. basküle)
|
ÜHEKÄE-TULIRELV
e. püstol
- püstol
kitsamas tähenduses →
ühelasuline
või padrunid pideme sees
püstoli areng:
ühelasuline, mitmelasuline, iselaadimisega
püstol
- revolver →
laengud laetud trumlisse
- trummelpüstol(JM)- sks. bündelrevover,
ingl. pepperbox
|
|
Erinevate
ratsaväeliikide tulirelvad
-
petrinaal
(15. saj. ratsaväelane)
- arkebuus-püstol,
ratsaväepüstol (saksa
stiilis raiter - sks.k.
reiter, it. pistolieri)
-
arkebuus-karabiin (ratsa-arkebusiir
(sks. arkebusierreiter,
pr.-it.-hisp.
keeltes ka "ratsamusketär")
-
ratsaväepüstolid,
karabiin (kürassiir)
- tragunipüss,
käsimortiir (tragun)
- ratsaväe
karabiin, püstolid (husaarid, ulaanid
- kergeratsavägi)
- ratsaväe
või jalaväekarabiin (karabinjeer)
|
Kiirlaskerelvad kuni I
Maailmasõjani - liigitus, loend
Lähemalt:
-
Ager´i
kuulipilduja - Union Repieting Gun
- mitraljöös
- pr.
mitrailleus, vn.
k. картечница
- gatling
- Gatling Machine Gun
- Hotchkiss´i
revolverkahur -
Hotchkiss Revolving Cannon
- Maxim´i
kuulipilduja -
Maxim Machine Gun
|
Käsitulirelvade laadimine
-
siledaraudse
püssi laeng ja laadimine
- vintrauaga püssi
laeng ja laadimine
Musketi ja arkebuusi
laadimistehnika
- püssirohusalved:
püssirohusarv, püssirohupudel,
arkebusiiri
laadimisvõtted
- musketäri
laadimisvõtted
- laengupudel,
süüterohupudel,
- hasõõrid
-
(türgi k. hazır,
vn.k. газырь)
|
Täägid.
|
MÄRKUS:
"Käsirelv"
ei tähista mitte ainult käestlastavat relva, vaid
kõiki relvi, mis ei vajanud spetsiaalset alust e. lafetti -
ka
selliseid, mis toetati laskmisel sobivale rinnatisele või
müürile.
Euroopa vanimad tulirelvad olid käsirelvad, mille
kaliibri
kasvu piiras püssirohu
vähesus
ja väga kõrge hind (kohalikku salpeetrit leidus
vaid mauride
valdustes, Hispaanias).
Araabia
käsisuurtükk - madfa,
midfa - mille kohta on vanimad teated aastast 1260.
vt. vanimad
tulirelvad/araabia
käsisuurtükk
"Tulepott"
- pr. pot-de-feab
r,
it. vasi,
ingl. firebarrel
- oli valatud noolesuurtükk, millel puudus statsionaarne alus (lafett)
- vastavalt võib relva lugeda käsirelvade
hulka.
Vt. vanimad
tulirelvad/"Tulepott"
Vn. k.
vt. pot-de-fer
|
|
-
miniatuur
käsikirjast
Walter
de Milemete,
De
Nobilitatibus Sapientii
Et Prudentiis
Regum Manuscript
1326
www.ruhr-uni-bochum.de/technikhist/tittmann/
6%20Geschuetzdarstellungen.pdf |
Käsisuurtükk
(sks.k.
handrohr,
ingl.k. handgonne)
Vt. : vanimad
tulirelvad/käsisuurtükk
Erinevalt
haakpüssist, mille
puhul kasuti otsesihtimist (analoogselt ambudega),
oli käsisuurtükk
kaudse
sihtimisega relv (otstarbe poolest võrreldav
kiviheitemasinaga). Asendades väiksemaid
kiviheitemasinaid, omas
käsisuurtükk olulist psühholoogilist efekti,
kõige rohkem hirmutas pauk hobuseid.
Käsisuurtükist laskmisel oli kolm moodust:
1) Kui toru oli
kinnitatud varre otsa, võis otsa
toetada
laskmisel maha. Vaba käega sai laengu
süütamiseks
kasutada kas hõõguvat
rauda, läidet
või käsitahti.
|
-
miniatuur
käsikirjast "Belli
Fortis"
Handschrift von Konrad
Kyeser, um 1400
URL=http://en.wikipedia.org/wiki/File:Lgehumble_1400.jpg |
2) Käsisuurtükist laskmisel kasutati
ka õlarihma, kuid erinevalt
hilisemast
käsipüssist (arkebuus)
puudus otsesihtimise
võimalus (torul
puudusid ka sihtimise atribuudid - sihik ja kirp).
Vaba kätt sai laskur kasutada laengu
süütamiseks.
 |
-
fragment manuskriptist, a. 1468 (Briti muuseum, Burney MS
169)
Pildil on kujutatud suhteliselt pika toruga relvi,
mis
võivad
pärineda ka
tolmpüssirohu
ajastust. Osa uurijate arvates võivad need
olla tagantlaetavad
(vrd. kambersuurtükk)
- väike korduvkasutusega toru on sellisel juhul
võrreldav tervikpadruniga.
MÄRKUS: pika
toru eestlaadimisel oleksid tolmpüssirohuga kattunud vaid toru
seinad
|
3) Vart võis hoida laskmisel kaenla
all. Seejuures polnud laskuril enam vaba
kätt,
mistõttu on käsisuurtüki juures
on esimesena
kujutatud tahtlukku (nn. serpentiin- e. "madulukk").
VÕRDLUSEKS:
15. saj. haakpüssidel
polnud süüteluku
järele taolist
vajadust, kuna haakpüss toetati laskmisel rinnatisele ning
laskuril jäi üks käsi vabaks, et
hoida süütetahti..
 |
- tahtlukuga
käsisuurtüki
kujutis 15. sajandi algusest
Codex
Vindobonensis, 1411 Österreichische
Nationalbibliothek
URL=
de.wikipedia.org/w/index.php?title
=Datei:CodexVindobana_1411.jpg
|
UUSAEGSED KÄSISUURTÜKID.
Puust
mortiir (sks.- 17. saj.)
- lasi 3-6-naelaseid granaate.
6-naelase
granaadi
raskust arvestades toetati käsimortiiri ots
kindlasti maha. (Vt. A.Nilus)
Käsimortiir
(sks granatbüchse,
vn. ручная бомбарда) esines 17.
saj. keskel
Saksamaal, aga ka Peeter I
sõjaväes.
Õlalt lasti 3-naelaseid granaate
-
selleks oli
käsimortiiril tavalise püssipära
kujuline õlatugi, toru võis toetada laskmisel
sobivale alusele või toele.
Enne viskelaengu
süütamist tuli süüdata
granaadi
süütetoru. Kui
süütelukus
(vt. ränilukk)
tekkis tõrge, lõppes
see
granaadi plahvatusega torus.
  
|
-
saksa käsimortiire 17.
saj.keskpaigast
Fotod on tehtud Bayeri
Rahvusmuuseumi ekspositsioonist |
 |
Käsimortiir ja
bombardiir
Peeter I sõjaväes (A.Niluse
väitel on andmed vastukäivad, kas
neid on
kasutanud nn. bombardiirid või hoopis tragunid.) |
Esimesed
nn. "püssid" - sks.
k. buhse, busse,
büchse
|
ETÜMOLOOGIA.
Saksa.keeles tähistab büchse kõrget ja
kitsast kannu, mis oli mitme
sajandi vältel saksa
keeleruumis
ka
suurtüki ja püssi üldnimetuseks.
Püssi
saksakeelse erinimetuse das
Gewehr kasutuselevõtu aeg on
ebaselge, kuna das
Gewehr tähistas
ka lihtsalt relva, 18. sajandist alates igasugust
kahekäe-tulirelva. Nimetuse
lahknemist suurtükist ja
käsisuurtükist seostab osa saksa
ajaloolastest
ratasluku kasutuselevõtuga, osa arvab, et tahtlukuga
musketist
sai püss - das
Gewehr
-
peale Gustav II Adolfi poolt läbi
viidud uuendus - peale 30-aastast sõda levis
Euroopas
laialdaselt juba ränilukuga kergem püss, mis ei
vajanud laskmisel enam musketile omast tugiharki.
Rootsi armees ongi
nimetus
gevär e.
püss kasutusele
võetud seoses ränilukuga - musketärid said
nimeks gevärare.
Prantsusmaal
sai
ränilukuga püss nimeks fusil,
vastavalt hakati
laskureid
nimetama füsiljeerideks (vähemal
määral ka
Saksamaal ja Venemaal). Samas nimetati paljudes maades
ka
ränilukuga püssi endiselt
musketiks.
Väike
osa saksa ajaloolastest
seostab nimetust "püss" (das
Gevähr) alles
vintpüssiga
levikuga.
MÄRKUS: tänapäeva saksa
terminoloogias
tähistab
siledaraudset püssi nimetus flint,
vintsoontega jahi- või sportrelv on büchse,
armee
vintrauaga püss on gewähr.
Kuulipüss(JM) - sks. k. lotbüchse, ka wurfbüchse
(W.Tittmann) - oli
"tulepotist"
kergem valatud käsisuurtükk ("lot-"
viitab
pliikuule
kasutavale
relvale
- Feldhaus 1914). Wurfbüchse kohta on
teade 1326. a.
Firenzest kui raudkuule
tulistavast varrega käsisuurtükist
Vt.
vanimad_tulirelvad/lotbüchse
Erinevalt
vaasikujulisest tulepotist meenutas lotbüchse
kõrget ja kitsast kannu. Laengu süütamise
täpne
moodus pole teada, toru tagaosas on vaid süütamise
ava (laengu
süütamiseks võidi kasutada kas hõõguvat
rauda,
läidet
või käsitahti)
1362. aastast
on teade ka
tulirelva
-Lotbüchsen
- kasutamisest
Saksa Ordu poolt.
 |
-
"Loshult-Büchse"
ca. 1330, leiukohaks Loshult Taanis,
valatud pronksist, kaal 9 kg
|
Noolepüss(JM)-
sks. pfeilbüchse
(Tittmann),
lad.-it. espringalde,
springarda
- oli
kergem
nooltega tulistav tulepott. Vt.
vanimad_tulirelvad/pfeilbüchse
(Walter
de Milemete
käsikirja
teksti järgi aastast 1326 tulistas ka tulepott
rauast nooli - spryt,
springel)
 |
- pfeilbüchse rekonstrueerimise
katsed :
ülal noolepüss kui käsirelv
-
lafetile asetatud
noolesuurtükk vahetas
15.
sajandi alguses Euroopa
kindlustes
välja
heitemasina springolff
(sks. keeles ka notstall)
URL:=http://www.ruhr-uni-bochum.de/technikhist/tittmann/
7%20Buechsenpfeile%20kurz.pdf
|
 |
-
kaasaegne pilt
noolesuurtükist ("Streydpuech" 1410/30)
URL:=http://www.ruhr-uni-bochum.de/technikhist/tittmann/
7%20Buechsenpfeile%20kurz.pdf
|
Primitiivne
haakpüss
(sks.k. hakenbuechse,
hakenbusch,
ingl. hackbuts,
pr. harquebus)
Vt.
vanimad tulirelvad/primitiivne
haakpüss
Käsisuurtükist
arenenud haakpüss oli
raske püss, mille torul oli
tagasilöögi vähendamisks rinnatise taha
haagitav konks. Võeti 14.saj. viimasel veerandil kasutusele
kui tulirelv, mis hakkas asendama raskeambu - olles
küll tunduvalt ebatäpsem, oli
haakpüss odavam ja
kompaktsem.
Erinevalt käsisuurtükist
oli
haakpüssiga
võimalik sihtida.
Rinnatisele toetamise tõttu oli
laskuril üks käsi vaba, mis võimaldas
laengut
süüdata käsitahiga ning
süüteluku (tahtluku)
järele puudus otsene vajadus (teadaolevakt vanimat tahtlukku
on
kujutatud käsisuurtükil).
Süütelukke pole kujutatud ka Maximilian I
relvaregistri haakpüssidel
(1502).
Primitiivsel
haakpüssil oli
hilisemate haakpüsside ja
arkebuusidega võrreldes tunduvalt lühem toru ning
neid laaditi tolmpüssirohuga
(1420-ndatel leiutati
Saksamaal mugul- e.
tükkpüssirohi (JM),
mida oli peenestatud kujul
võimalik puistata ka pikemasse
torusse. Varasema
tolmpüssirohu
puistamisel pikka
torusse kattusid vaid toru seinad.)
Laengu
süütamiseks kasutati hõõguvat
rauda
või käsitahti.
Tøjhusmuseet
Håndskydevåbnenes
historie |
-
haakpüssi
lühikese
toru all oli konks või haak, mis haagiti
sobiva
rinnatise taha
-
täismetallist
haakpüssil oli hoidmiseks
taga pikem
raudvarras
- haakpüsside puust pära vooliti
lapikuks nagu
sõjaambudel
(hoiti
laskmisel
õlal või kaenla all,
vastu õlga hakati toetama hiljem) |
 |
- säilinud
on ka pronksist valatud varaseid haakpüsse
Mörkö Gun,
Statens Historika
Museum, Sweden - 1390
URL: http://www.histomil.com/viewtopic.php?p=34369 |
|
|
Kogutud
pildimaterjal haakpüssi kohta - vt. album
| HAAKPÜSS ~ ARKEBUUS ~ KÄSIPÜSS
|
Haakpüss
- sks.
hackenbüchse
- omandas
15. sajandi teisel poolel pikema toru, kui tolmpüssirohu
asemel hakati kasutama peenestatud tükkpüssirohtu
(u.1420).
MÄRKUS:
16.
saj. laaditi juba granuleeritud
püssirohuga.
Topelthaakpüss
lasi
kaalult umbes 2 korda raskemate kuulidega.
|
-
topelthaakpüssi
kujutis
19. saj. relvaentsüklopeediast
Kuna käest
laskmine polnud suure kaalu
tõttu
võimalik, tuli väliolukorras
kasutada vastavat
tugipinki. Pildil näidatud topelhaakpüssil on
toetamiseks
pöörlev hark
e. turell. Laengu
süütamiseks kasutatakse läidet.
Wendelin
Boeheim. Handbuch der
Waffenkunde. Das Waffenwesen in seiner historischen Entwicklung vom
Beginn des Mittelalters bis zum Ende des 18 Jahrhunderts, Leipzig 1890
|
Kui
16. sajandil
eristus haakpüssist kindlusepüss,
pole topelthaakpüss viimasest enam eristatav -
mõlemal
raskel püssil oli rinnatisele
toetamiseks tugihaak.
Arkebuus - sks.k.arkebuse, aga ka
lihtsalt handbüchse
e. "käsipüss"
- pr.k. harquebus
või arquebus.
ETÜMOLOOGIA
- "haakpüss", "arkebuus" või
"käsipüss" ?
Kui varasem tolmpüssirohtu kasutav primitiivne
haakpüss
oli levinud Saksamaalt Madalmaade kaudu
Prantsusmaale, omandas
sõna kuju harquebus
ning hiljem
said pikemad ja moodsamad
käsipüssid Euroopas
tuntuks prantsuspärase
nimetusega
"arkebuus".
Saksa keele seisukohalt oli see nn. erratiiv
e. tahtlik (peenutsev) sõnamoonutus,
millega asendati saksapärane "haakpüss"
prantsuspärase sõnaga "arkebuus" (sks. arkebuse).
Siiski ei sobinud seda ametlikus
sõnakasutuses
veel kasutada, kui Maximilian I
relvaregistris
esineb ilma haagita püsside kohta vaid nimetus
"käsipüss" (handbüchse,
messinghandbüchse).
Algselt sünonüümid, on nimetused
hiljem lahknenud - haakpüssideks hakati nimetama
vanemaid ja
kohmakamaid relvi, uuemaid ja kergemaid - arkebuusideks
(kusjuures viimastel enamasti haak juba puudus).
MÄRKUS:
Saksa keeleruumis (näiteks
Tallinnas
- A.Mäesalu)
oli 16. saj. endiselt kasutusel hakenbusch.
Prantsuskeelne
nimevariant arquebus
(mis viitab vibule)
on
viinud mõned ajaloolased
ka mõttele, et tegemist on käsiammu (arcuballista) arendusega: (nn. arcubuchse). Samalaadset nimetust on
kandnud kuule
tulistav käsiamb, lühikest
toru võidi 14. sajandi keskel
kinnitada ka
käsiammu peale, et lasta siis püssirohuga,
kasutades
samu ammukuule või nooli.
|
 |
-
arcubüchse Bayeri Rahvusmuuseumi
ekspositsioonis
|
"Messingkäsipüssid" keiser Maximilian I relvaloendist on lihtsalt
ilma haagita püssid e. moodsamas keeles - arkebuusid.
Kuna ametlikus relvaloendis ei mainita nimetust "arkebuus"
(sks. arkebuse),
siis võib oletada, et 16. saj. alguses oli arkebuse veel
peenutsev võõrsõna.
Materjalide loendis on eraldi nimetatud vask, tina ja messing.
Kuna suurtükke eelistati
valada pronksist, siis on püsside puhul eelistatud
ilmselt
messingit.
Kuni
19. sajandini toodeti nn.
kalamiinmessingit
(tsinki kuni 28-30%),
mis jooksis valamisel hästi
ning võimaldas valada õhukesesinalist
siseõõnega toru.
Siseõõnt
oli võimalik hiljem kas lihvida või
isegi sepistada
(kalamiinmessingile vastav sulam - kuldse värvusega tombak -
on
piisavalt hästi
lihvitav ning sepistatav).
 |
- valatud
messingpüssid messinghanndtbüchsen Maximilian
I
arsenalist
Suhteliselt
lühikese ja kerge toru tõttu oli
arkebuusi
võimalik käest lasta,
enamikul püssidest on kujutatud
ka tahtlukku
Zeugbuch
Kaiser Maximilians I. - BSB
Cod.icon. 222. Innsbruck um 1502
URL=http://www.europeana.eu/resolve/record/
03486/159566F98AF3154FCB8C451289673C4B049E6D1B|.
|
Arkebusiir
e. arkebuusi
kasutav jalaväelane erines musketärist
selle
poolest, et arkebuus
oli musketist
kergem ning sellest laskmisel
polnud vaja kasutada tugiharki. Lühema
toru tõttu polnud vajadust ka laengupudelite
järele, vaid püssirohtu
oli võimalik doseerida otse püssirohusarvest
(sarve
puisteotsik pidi
sisaldama vastavat dosaatorit)
|
- Madalmaade
arkebusiiri laadimisvõtted e. sekvents sajand hiljem
vt. Jakob
de
Gheyn II
gravüürid,
1607
URL=http://www.geheugenvannederland.nl/?/nl/zoekresultaten/pagina/1/
Jacob%20de%20Gheyn/%28cql.serverChoice%20all%20
Jacob%20%20AND%20de%20%20AND%20Gheyn%29
/&colcount=0&wst=Jacob%20de%20Gheyn |
Arkebuuse kasutasid kuni musketile
üleminekuni (u.
1520) ka saksa sõjasulased landsknecht´id.
Kuna arkebuus/käsipüss oli
suhteliselt
kerge, kujunes sellest peagi ratsaväe
rataslukuga arkebuus
(millel võis juba 16. saj, keskel olla ka karabiinkinnitus).
Alul hakkasid seda kasutama saksa raiterid, kellest omakorda
eristusid 17.sajandil ratsa-arkebusiirid. (Vt. ratsaväeliikide
tulirelvad)
(Saksa
käsitluses tähendabki "arkebusiir" enamasti
ratsa-arkebusiiri, Madalmaades on see olnud ilmselt teisiti.)
Kindlusepüss - sks.
wallbüchse, ingl. wallgun, vn.
крепостное ружьё.
Kui iga varasemat haakpüssi
võib pidada
kindlusepüssiks (püss haagiti lasu ajal rinnatise
taha), siis
kergemate jalaväepüsside eristumise järel
kujunesid 16.-18. sajandil välja
spetsiifilised
kindlusepüssid.
Kindlusepüss arenes välja raskest
haakpüssist või topelthaakpüssist
(mõlemad
on omakorda arenenud käsisuurtükist), millel
säilis ka tagasilöögi jaoks
vajaliku suurusega mass (17. saj. - 15-30 kg). Lisaks
suurele
massile on neil tagasilöögi
pidurdamiseks ka
haak, mistõttu 16. sajandil pole
kindlusepüss enam eristatav topelthaakpüssist.
Kuuli kaaluks võis olla 70 g. Kuuli ja
püssirohulaengu kaalusuhteks võis olla isegi
1:1 (nagu ka väikesekaliibrilistel
šlangesuurtükkidel).
Kindlusepüss (nagu ka lafetil paiknev
väikesekaliibriline šlangesuurtükk) võimaldas lasta
teistest käsitulirelvadest
tunduvalt
kaugemale ning häirida kindlust piirava
vaenlase tegevust eesliinil ning ka tagalas.(Musketi
efektiivsest laskekaugusest (100-150m) ei jätkunud, et
tulistada
isegi eesliinini.)
 
|
- kindlusepüsse
Peterburi Arsenalist (vas.),
ja Bayeri Rahvusmuuseumist (par.).
|
 |
- 18. saj. hollandi kindlusepüss Leeuwardenist, kal.
26 mm, pikkus 183 cm
URL=http://www.bolk-antiques.nl/ index.cfm?page=
collection&cat=1209&subcat=2185&catname=
Antique%20Long%20guns
Rasked
kindlusepüssid esinesid
relvanimestikes kuni 18. sajandi lõpuni (kuni
hakati snaiperipüssidena kasutama kamberlaadimisega
või eestlaetavaid
vintpüsse). Kuna
kindlusepüsse toodeti
jalaväepüssidest sadu kordi
vähem, on nad küllaltki haruldased. |
| Käsitulirelvade
süütelukud
- sks.
zündschloss,
vn. замок,
ingl. lock |
Tahiga
süüteluku e.
lihtsalt tahtluku
(ja tahtsüüte)
leiutamine (vt.
ka tahi
valmistamine)
on toimunud
ilmselt juba 14.
saj. lõpul, kui käsisuurtükkidel
(nendest
käest
laskmisel)
hakati kasutama käsiambudel
juba
esinevat päästikusüsteemi.
(Tulirelvad lukkude puhul on "laenatud"
käsiambudelt isegi
Antiik-Roomas ambudelt pärinev lukurulliku nimetus
"pähkel" - sama nime kannavad püssikukkede
võllid
kuni tänapäevani!)
Tahtlukk oli tulirelvade puhul esimese nn.
süütelukk,
mis võimaldas hoida tulirelva
käes, kasutades laengu
süütamiseks sama
käe
sõrmi.
Kuna varasem Z-kujuline kangpäästik
meenutas kujult
madu (lad. serpens),
siis nimetatakse lukku serpentiinlukuks. Hiljem, kui
päästikule lisandus liigend, hakati
tahinokka
Saksamaal nimetama "kukeks" (sks.hahn),
inglise keeles jäi nimetuseks serpentine.
|
- tahtlukuga käsisuurtüki
kujutis 15. sajandi algusest
Codex
Vindobonensis, 1411 Österreichische
Nationalbibliothek
URL=
de.wikipedia.org/w/index.php?title
=Datei:CodexVindobana_1411.jpg
|
|
- lihtne
tahtlukk haakpüssil (16. sajand)
Kultur- und Museumszentrum Schloss Glatt,
Süddeutsch
URL=http://commons.wikimedia.org/wiki/File:PS8004046.jpg
|
Süüterohi puistati
püssirohupannile,
mida sulges panni kaas; enne lasku pööras
laskur kaane
pöidla abil kõrvale.
U. 1475 lisati päästikule kukke
liigutav vedru,
samas lisandus kangi keskele ka liigend, mis muutis kuke liikumise
vastupidiseks - kukk tuli paigutada püssirohupannist
ettepoole (visuaalne erinevus võrreldes
ränilukkudega, millel kukk paikneb tagapool!)
Kangikujulisest
päästikust sai peagi
nimetissõrme jaoks kujundatud nn. trikkel.
|
-
kangpäästikuga tahtlukk (ülal) ja trikliga
tahtlukk
(all)
URL= http://web.archive.org/web/20090730013804/
http://geocities.com/Area51/Vault/1945/Guns/LMA.htm) |
|
- hilisem tahtlukk
URL= http://web.archive.org/web/20091026233047/
http://www.geocities.com/Yosemite/Campground/8551/matchlocks.html
|
Lisaks
nn.
kahekäe-tulirelvadele on tahtlukku suudetud sobitada
ka
ühekäe-tulirelvadele, milleks olid esimesed
ratsaväepüstolid.
 |
Kuna
tagantlaetavad kambersuurtükid olid laialt levinud, leiutati
analoogia põhjal juba 15. sajandil ka
revolvertulirelvad,
mis varustati samuti tahtlukuga (revolvrid ja revolvrid)
URL=http://www.geheugenvannederland.nl/
?/nl/zoekresultaten/pagina/1/LEMU01_00055342-001_U_1480-1500.JPG |
Rataslukk
- nn. "saksa lukk"
- on leiutatud tõenäoselt saksa kellasseppade
poolt.
Kaudsed teated on juba aastast 1447, vanimad joonised aastast 1505.
Rataslukus kasutatakse viskelaengu
süütamiseks sädemeid,
mida vedru abil vinnastatud terasratas
hõõrub välja püriidist.
Püriit
(FeS2)
on terasest pehmem mineraal,
mille kraapimisel rihveldatud terasega eralduvad
püriidiosakesed.
Hõõrdumisel eralduva soojuse
mõjul
põleb väävel püriidist
välja ning tekivad
hõõguva raudoksiidi sädemed:
4
FeS2 + 11 O2 →
Fe2
O3 + 8 SO2
MÄRKUS: 16. sajandil 40-ndatel aastatel
valmistati Euroopas
ka
esimesed ränilukud,
mis lõid sädet ammutuntud tulekivi-tuleraua
meetodil, kuid
püriiditüki kraapimine rihveldatud rauaga andis 16.
sajandil
kindlama tulemuse.
Räniluku puhul
lööb
sädet nn. "
kuke"
külge
kinnitatud tulekivi tükk, mis on terasest
kõvem
mineraal kaltsedon
ning
lööb terase
pinnast välja õhuhapniku mõjul
süttiva osakese (samal
põhjusel tekivad sädemed ka raua
käiamisel, terase
puhul laiendab sädet
olulisel määral süsiniku
väljapõlemine,
mistõttu tulerauaks kõlbabki vaid
teras).
|
-
saksa rataslukk aastast 1565
URL=http://web.archive.org/web/20091028052850/
http://www.geocities.com/Area51/Vault/1945/Guns/LW.htm
|
|
-
tehniline joonis ja toimimise
kirjeldus
(ingl.k.)
URL=http://www.engerisser.de/Bewaffnung/weapons/Wheellock.html
|
Ratasluku suhtelise keerukuse ja
kõrge hinna
tõttu valmistati alles 1620-1640 saksa ja
prantsuse kellasseppade poolt ratasluku mudelid, mida suudeti
toota sellises koguses,
et neid sai kasutada ka regulaarväes.
Kuna
rataslukk oli kallis, levis
see vähema levikuga relvadel ,
mida kasutas
ratsavägi, samuti tsiviilrelvadel (arkebuusid/karabiinid,
püstolid).
(Ratsaväes kasutati rataslukkudega
püstoleid isegin
paralleelselt ränilukuga, kuni mindi edasi
tongsüütele.)
Ränilukk
e. tulelukk - sks.k. steinschloss,
rootsi k. flintlås
Ränilukuga püssil annab
sädet nn. "kuke"
külge
kinnitatud tulekivi tükk, mis
lööb terase
pinnast välja õhus sädemena
põleva osakese
(samal
põhjusel tekivad sädemed ka raua
käiamisel, terase
puhul laiendab sädet
olulisel määral süsiniku
väljapõlemine,
mistõttu tulerauana kasutatakse
terast).
Tule- e. ränikivi -
sks. k. feuerstein,
rootsi k.
flintsten,
ingl. flint
-
on kaltsedon või
opaal - mõlemad
peitkristallilise kvartsi erimid, millest viimane sisaldab erineval
määral kristallvett.
MÄRKUS:
varasemas
rataslukus löödi säde välja mitte
terasest,
vaid rihveldatud pinnaga
raud lõi sädeme välja püriidist
(on kasutatud ka
hilisemates
sigaretisüütajates).
Püriit (FeS2)
on, erinevalt ränikivist (min. kaltsedon) terasest pehmem
mineraal.
Püriiditüki kraapimisel rihveldatud
terasega eralduvad
püriidiosakesed, mis
hõõrdumisel eralduva soojuse mõjul
süttivad:
4
FeS2 + 11 O2 →
Fe2
O3 + 8 SO2
Räniluku
elemendid on:
nn. "kukk",
mille noka
vahele on fikseerimiskruviga pigistatud tulekivi
nn. "püssirohupann",
millele puistatakse peenike süüterohi (nagu
varasemal tahtlukul)
nn. "panni kaas",
mis kaitseb
ja hoiab süüterohtu paigal (nagu varasemal tahtlukul)
- tuleraud
või nn.
patarei, millest
tule- e. ränikivi lööb sädeme
- kaitsriivi
elemendid, mis ei võimalda enneaegset lasku (ette-taha
klapitav
tuleraud, püssirohupanni kaas, kuke
liikumise blokeerijad
- mida võidi
kasutada erinevas kombinatsioonis)
- vinnastamise
elemendid,
mis pingestasid kuke ja pannikaane/patarei vedrud
- päästik
-
üks või mitu, mis olid pannikaane/patarei
automaatseks
tõstmiseks ja kuke
päästmisks
Erinevad räniluku variandid
erinevad 16.-17. sajandil selle poolest, kuidas toimub
vinnastatud
kuke seadmine kaitseriivi, kuidas avaneb panni kaas, kuidas
olid
paigutatud vedrud - vastavalt eristati nn.
balti, hollandi,
katalaani, inglise, prantsuse
ja veel mitmeid teisi räniluku tüüpe:
Varane
saksa ränilukk (16. saj. keskel)- holl.k. snap haan, sks.k. snapschloss -
tuleraud
ja panni kaas olid eraldi detailid, panni
kaas tuli
avada käsitsi nagu tahtlukul (ei
avanenud päästikust).
Varasest
ränilukust esineb vaid kirjeldusi, konstrueeritud on
see 1540-ndatel Lõuna-Saksamaal.
Varane
nn.
balti ränilukk (Vt.:
http://historypistols.ru/blog/vvedenie/kremnevyj-zamok-istoriya-poyavleniya-i-razvitiya/)-
- rootsi k. snaphan
- on Rootsis
mainitud esmakordselt 1558 kui
reffelske snaphane
- "Tallinn-Revali
snaphane"
(kuningas
Gustav I Vasa ja tema poja, tulevase kuninga Johan III kirjavahetusest
- vt.
http://en.wikipedia.org/wiki/Snaphance).
|
- nn. balti ränilukk
(millest
arenes ka vene ränilukk) oli
veel 17. saj. keskel
arhailise ehituse ja kujundusega ränilukk, mis meenutas
kujunduslikult veel
varasemaid rataslukke. Püssirohupanni kaas
võis
avaneda
küljele nagu
tahtlukkudel. Jahirelvadel on balti
ränilukku kasutatud kuni 20.sajandini.
|
|
- katalaani- e. miquelet lukk
on varane romaani ränilukk 16. sajandi
keskpaigast, millel esinevad tuleraud ja
pannikaas
ühe terviku e.
patareina,
iseloomulikud on veel püstine
tuleraud ja kukk, ning täielikult väljapoole avatud
mehhanism. Balti lukuga võrreldes oli
katalaani
lukk massiivsem.
Kuigi patarei on liitdetailina
olemas ka nn.
inglise
lukul, võeti see laiemalt
kasutusele alles 17. saj.
lõpul (nn.
prantsuse
lukk)
|
|
- nn. hollandi lukk
- sks.k. snaphahnschloss,
ingl.k. snaphauncelock,
rootsi k. snaphanlås
- oli
saksa varasema räniluku snapschloss
edasiarendus:
kaas
avanes
päästikust, enneaegse lasu vältimiseks tuli
tuleraud
klappida ette,
enne lasku jälle
tagasi
|
 |
-
nn.
hollandi ränilukk (panni
kaas ja tuleraud on näha eraldi)
URL=http://web.archive.org/web/20090730013803/
http://geocities.com/Area51/Vault/1945/Guns/BP.htm |
|
- nn.
inglise lukk - patareilukk 17.saj.
keskelt, mis ei saavutanud
laiemat
levikut
|
|
- nn.
prantsuse- e. patareilukk 17.-18. sajandivahetusest, mis
tõrjus välja kõik teised
räniluku
tüübid.
Kuke 3 erineva
asendi fikseerimiseks lisati 18.
saj. kuke
võllile e. "pähklile"
nn. lingukiil
e. "kärbes" (sks.
schleuderkeil),
mis paiknes varjatult
luku sees. |
|
- nn. "kutsiklukk"
-
ingl. doglock,
sks. k. hundetyp
- võis
olla mistahes
ränilukk, millel oli enneaegse lasu
vältimiseks kuke
võllil väline
(küljel
nähtav) blokeerija
Kuna
vastava
masinaelemendi nimi on vn.
k. собачка,
eesti k. "kutsikas"
või
lihtsalt "kutsik", oleks eesti keeles sobiv
kasutada
nimetust
"kutsiklukk".
Kutsiklukk vähendas
oluliselt enneaegse lasu
ohtu,
võeti kasutusele juba
Kolmekümneaastases
sõjas (1618-1648). |
 |
- "kutsikaga"
nn. prantsuse
tüüpi ränilukk (koopia)
URL=http://web.archive.org/web/20090730013803/
http://geocities.com/Area51/Vault/1945/Guns/BP.htm |
|
Isegi korras
ränilukk andis 100 lasu kohta kuni 15 tõrget,
seetõttu
kasutati
üleminekuajal ka
tahtsüütega kombineeritud
ränilukku.
- kombineeritud lukk e.
"taht-ränilukk"
URL=http://web.archive.org/web/20090730013803/
http://geocities.com/Area51/Vault/1945/Guns/BP.htm |
(Pildimaterjal
pärineb veebilehelt -
URL= http://web.archive.org/web/20090730013804/http://geocities.com/Area51/Vault/1945/Guns/Locks.htm)
Tongsüütega
lukk e.
lihtsalt tonglukk - sks. k. perkussionsschloss
(lad. percutere
-
"lööma"), ingl.k. caplock, percussion
lock, vn.k. капсульный
замок-
süütab viskelaengu tongi abil,
mis plahvatab
löögist. Tongsüüte puhul
polnud enam vaja puistata süütepannile
süüterohtu,
vaid tong
süütas otse kogu viskelaengu. Papist padrunite
kasutamisel
pidi padruni põhi olema spetsiaalpaberist, mida tongist
tulev
leek suutis läbida.
Püssirohulaengu
süütamisel valitses kuni
tongsüüteni väline
süütamine,
milleks kasutati hõõguvat materjali
(tahtsüüde) või tekitati säde
(rataslukk, ränilukk), mis süütas
süüterohu ning see omakorda torus
oleva viskelaengu.
Tongsüüte puhul oli juba 2 võimalust:
Välise
tongsüüte puhul
sai tong
väljas löögi ning süütas
sees paikneva viskelaengu.
Seesmise
tongsüüte
puhul paiknes tong
toru sisse paigutatud padrunis, löögi andis
tongile lööknõel,
lööknõelale andis
omakorda löögi kukk.
Tongsüüde
põhineb põrutuse suhtes tundlikel
ainetel, mis löögist plahvatavad.
Esimene
tongsüütega lukk on patenteeritud 1807.a.,
hiljem on
tonge valmistatud kuulikeste, kapslite ning ka
paberiribadena.
1814-16 on patenteeritud ridamisi
erinevaid õõnsaid
punasest vasest süütekapsleid, sarnaseid paukelavhõbedaga kapsleid
kasutatakse tänapäevani (paukelavhõbe
leiutati
1799). Süütekanaliga tihvti e. pistooni otsa
asetatud
kapsli süütamiseks piisas vaid kuke
löögist.
 
|
- tonglukuga püss (1815.a. mudel)
Hans
Visseri kollektsioonist (Holland)
URL=http://www.bolk-antiques.nl/ index.cfm?page=
collection&cat=1209&subcat=2185&catname=
Antique%20Long%20guns
|
Ränilukkudega eestlaetavaid
püsse
hakati massiliselt ümber ümber ehitama nii, et
ränikivi
hoidnud kukk
hakkas
lööma tongi pihta.
Järgmise arendusena toimus tongluku üleminek väliselt
tongsüütelt seesmisele
tongsüütele (süütetong paigutati
raua sisse, padrunisse, kuhu ulatus lööma lööknõel.
Kõik järgnevad tongsüütega
püssid on nõelpüssid
(ingl. needle gun,
vn. игольчатое ружьё)
Seesmisele
tongsüütele
hakati üle minema 19. sajandi keskel. Esimesed
lööknõelaga tongpüssid
olid veel
eestlaetavad, mis
tehti seejärel
tagantlaadimise peale
ümber. Tagantlaetavatel
lööknõelaga püssidel (mis olid
juba vintrauaga relvad) oli tong ühendatud
papist
padruniga. Sakslaste
Dreyse-püssil
(alates 1840) toetus tong kuulile (lööknõel
pidi torkama läbi terve padruni ja püssirohulaengu),
prantslastel Chassepot´-püssil (alates 1858) toetus
tong
padruni põhjale.
| Tagantlaetava
käsitulirelva lukustus - sks. verschluss, vn. затвор, ingl. breechblock . |
Lukustus - (eesti keeles kasutatakse
süüteluku ja lukustuse kohta eksitavalt
sama sõna - "lukk")
-
on tagantlaadimisel lisanduv konstruktsiooniosa, mis peab vastu
võtma püssirohu
tahapoole suunatud plahvatusjõu. Lukustusele liitub
ehituslikult süütelukk
(sks.
zündschloss,
vn. замок,
ingl. lock),
padrunipesa, selle avamise, sulgemise ja kesta eemaldamise
süsteem, kaitseriiv jms.
Tagantlaadimiseks leiutati palju
lukusüsteeme, mis kasutavad
torulõpmiku sulgemiseks siiski vaid 5-6 erinevat
põhimõtet. (Järgnevad
näited pärinevad veel I
Maailmasõja eelsest ajast, seoses
automaatrelvade kasutuselevõtuga on lisandunud
mõned juurde.)
Tihendusprobleemid
lahendati lõplikult
tugevast materjalist padrunite abil, mis paisusid lasu
hetkel, tihendades nii padrunipesa.
 |
- nn. plokk-lukustus (JM) (sks. blockverschluss) 15. - 16. sajandivahetuse
kamberšlangel
(laadimisava
on avatud ülespoole).
Zeugbuch
Kaiser Maximilians I. - BSB
Cod.icon. 222. Innsbruck um 1502
URL=http://www.europeana.eu/resolve/record/
03486/159566F98AF3154FCB8C451289673C4B049E6D1B|
|
 |
-
lahtimurtav karplukustus (JM) (sks. kipplaufverschluss) 16. sajandi
kambersuurtükil
Joonis mudellaevade entsüklopeediast
(vn. k. lühendatud väljaanne,
1977)
Orazio
Curti. Enciclopedia del modellismo navale.
U.Mursia&C. Milano |
  |
-
lahtimurtav karplukustus(JM) - sks.
kipplaufverschluss,
ingl. break-action lock
on
püssidel kasutuses alates 18. sajandist (Le Claire
1738),
seejuures eristatakse kuni 4 erinevat
lukusüsteemi.
Fotol on
Smith´i (USA) lahtimurtav karabiin
(armeerelv) koos
laskemoonaga,
puudub vaid tong. Patenteeritud
a.1857, toodeti Smith´i karabiini 30 tuh. tk.,
olles nii Ameerika
kodusõjas
kõige levinum (ja kõige vihatum) püss.
URL=http://web.archive.org/web/20090730013803/
http://geocities.com/Area51/Vault/1945/Guns/Breech.htm
|
 |
-
pöörlev lukustus(JM) (pöörlemise
telg on raua suhtes risti
)
vn. качающийся затвор, ingl. rolling block ,
sks. rolling-block-verschluss
(USA, Remington & Sons 1867)
|
 |
-
laskuv lukustus(JM)
sks. fallblockverschluss,
vn.
клиновый затвор; ingl. falling block
(USA, Chr. Sharps 1848)
(vt.
animatsioon) |
 |
-
trummel-lukustus(JM) (
pöörlemise telg on rauaga paralleelne)
vn. крановый затвор, ingl. rotating drum action, sks.
tabernakelverschluss (Austria-Ungari,
Werndl & Holub 1867)
Uus lukustussüsteem võimaldas
Steyri relvatööstusel saada Euroopa
suurimaks relvatootjaks.
(vt.
animatsioon) |
 |
-
põlvliigendlukustus(JM)
sks.
kniegelenkverschluss , ingl. toggle action
(USA,
Smith&Wesson 1852)
- kasutatud
Winchesteri süsteemi püssides,
kuulipildujas Maxim, püstolites
Luger ("Parabellum") |
 |
- poltlukustus(JM)
(soome k.
pulttilukko, ingl. k. bolt
action,
sks. geradezugverschluss, vn. продольно-скользящий затвор,
(Saksamaa, Dreyse 1824)
Kõige levinum lukustustüüp I
Maailmasõjas.
(Vt. animatsioon) |
 |
- tooslukustus(JM) (vn. откидной затвор, ingl. lifting block action)
oli
kõige levinum lukustus, mida kasutati tagantlaadimisele
ümbertehtud nn.
konversioonpüssidel (1867-1870) |
| JALAVÄEPÜSSID -
kuni 19. saj. lõpuni.
|
Tahtlukuga
musket - vt. süütelukud/tahtlukk&süütetaht
- oli
15. sajandi lõpu Hispaaniast
pärinev, haakpüssist-arkebuusist
pikem ja
raskem relv, mis hakkas Euroopas levima 1520-ndatel aastatel.
16. sajandi keskpaigast
alates oli musket jalaväe põhiline tulirelv.
Musketär
kasutas viskelaengu
süütamiseks tahtlukku:
mõlemast otsast
hõõguvat tahti hoidis
musketär sõrmede vahel, laadimise käigus
tuli taht
kinnitada tahtluku "kuke" külge. Süüterohi
oli paremal
puusal eraldi süütepudelis, samuti kotike kuulidega.
Musketäri väljaõppes oli lasuks
valmistumine ja
laadimine järjestatud võtete reaks, mille
nimetuseks on
sekvents (lad.
sequents
-
vt. Jakob
de
Gheyn II gravüürid,
1607)
|
Erinevalt
varasemast arkebuusist, oli musketi toru pikk ja raske,
mistõttu
laskmiseks vajas musketär tugiharki.
Pika toru tõttu oli raskendatud püssirohu
sissepuistamine
otse püssirohusarvest,
seepärast olid laengud varem
välja
mõõdetud laengupudelitesse,
mis rippusid
õlarihma e. bandeliiri küljes
URL=http://www.geheugenvannederland.nl/?/nl/zoekresultaten/pagina/1/
Jacob%20de%20Gheyn/%28cql.serverChoice%20all%20
Jacob%20%20AND%20de%20%20AND%20Gheyn%29
/&colcount=0&wst=Jacob%20de%20Gheyn
|
Musketärid ja pikeniirid.
Teise poole jalaväest
moodustasid piigimehed e. pikeniirid,
kes kaitsesid püssi
laadivaid
musketäre
ratsaväe eest. Jalaväerünnaku
vastu aitas
ka tugihark, mida musket vajas sihtimiseks -
see kohandati terava otsaga
torkerelvaks.
|
- piigivõtted:
vt. Jakob
de
Gheyn II gravüürid,
1607
URL=http://www.geheugenvannederland.nl/?/nl/zoekresultaten/pagina/1/
Jacob%20de%20Gheyn/%28cql.serverChoice%20all%20
Jacob%20%20AND%20de%20%20AND%20Gheyn%29
/&colcount=0&wst=Jacob%20de%20Gheyn
|
Kui 17.
sajandi keskel osutus
kergemas turvises ratsavägi musketikuuli ees
kaitsetuks,
muutusid
piigid-pikeniirid tarbetuks ning musket varustati täägiga.
Räni-
e. tulelukuga püss (sks.
gewehr,
rootsi gevär,
pr.
fusil
- vt. etümoloogia),
vt. -
ränilukk e. tulelukk & ränikivi
e. flint -
- on olnud kasutusel juba
1540-ndatel aastatel
alates Madalmaadest (sks.
snapschloss,
rootsi k. snaplås, ingl. snaplock)
-
ilmselt rataslukuga paralleelselt, kui katsetati erinevaid
sädeme tekitamise võimalusi.
Rootsis on mainitud esmakordselt ränilukuga
püssi 1558 kui reffelske snaphane ("Tallinn-Revali snaphane")
- kuningas
Gustav I Vasa ja tema poja, tulevase kuninga Johan III kirjavahetusest
- vt. http://en.wikipedia.org/wiki/Snaphance).
Erinevalt tahtlukuga
püssist ei nõudnud
ränilukuga
püss hoolitsemist
hõõguva tahi eest
ega sõltunud samal
määral ilmast.
Rataslukuga võrreldes oli räniluku
vinnastamine kindlam, selleks polnud vaja võtit,
mis
võis kergesti kaduda, see
oli lihtsam, tehnoloogilisem ja
järelikult ka odavam. Lihtsama laadimise tõttu
võis teha 2-3 lasku minutis (17.
saj. suutis Preisi
jalavägi
teha
isegi 5 lasku/min.).
30-aastases
sõjas 1618-1648
võeti
täiustatud ränilukuga püss
(nn.
hollandi lukk - sks.
snaphahnschloss,
ingl. snaphauncelock)
juba laiemalt kasutusele.
|
|
-
nn. hollandi
ränilukuga püss
(koopia)
- panni
kaas ja tuleraud on eraldi detailid
URL=http://web.archive.org/web/20090730013803/
http://geocities.com/Area51/Vault/1945/Guns/BP.htm
|
Räniluku
kasutuselevõtu järel hakkas
püss muutuma
kergemaks, võis loobuda tugihargist, mille asemel
võeti
kasutusele tääk.
Rootsi armees Gustav II
Adolfi poolt läbi
viidud uuenduste järel sai ränilukuga
püss uueks
nimetuseks
gevär e.
püss, vastavalt said
musketärid nimeks gevärare.
(Vt. etümoloogia)
17.
sajandi lõpul tõrjus
tahtlukuga musketi Euroopas lõplikult
välja nn.
prantsuse
räniluku e. patareilukuga püss
(pr. fusil),
mida 17. saj. keskel hakati nimetama lihtsalt püssiks
(sks.
gewehr,
rootsi k. gevär). Prantsusmaa
eeskujul nimetati Saksamaal
ja Venemaal laskureid
kohati füsiljeerideks,
samas
jäi ränilukuga püssi
rahvapäraseks nimetuseks
endiselt musket
- inglise keeles kuni eestlaadimise
lõpuni (vrd. ingl. rifled
musket e. "eestlaetav vintpüss").
|
|
-
nn. prantsuse
ränilukuga püss (koopia)
URL=http://web.archive.org/web/20090730013803/
http://geocities.com/Area51/Vault/1945/Guns/BP.htm |
Ränilukuga oli ka kamberlaadimisega
tagantlaetav vintpüss (ingl. kammerlader), mida
toodeti 18. sajandil juba suurte
sarjadena.
Ränilukuga
püss oli Euroopa
jalaväes kasutusel kuni
üleminekuni tongsüütele.
Lähis-Idas ja
Põhja-Aafrikas kasutati ränilukuga püsse
jahirelvadena
veel 20. sajandil.
Tongsüütega püss
Vt. käsitulirelvade
süütelukud/tonglukk & tong
Vt. tagantlaetava
käsitulirelva lukustussüsteemid
välise tongsüütega e. kapselpüss
-
- ingl. caplock
musket, sks. percussions-gewehr,
vn. капсюльное ружьё
- võis olla nii sileda kui ka vintrauaga,
püssipära sees on sageli väike kaanega
pesa, kus hoiti kapsleid
seesmise
tongsüütega e. nõelpüss
-
- ingl. needle
gun,
vn. игольчатое ружьё , sks.
zündnadelgewehr
- oli vintpüss, mis kasutas papist padruneid, padruni sees
oleva tongi pani plahvatama süütenõel
|
- papist padrun aastast
1866 (Prantsuse Chassepot`
nõelpüssile), mis -
erinevalt 17. saj. paberpadrunitest -
sisaldab põhjal ka süütetongi
URL=http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/3/30/
Chassepot_paper_cartridge.jpg |
Tongsüütega püsside
ajastul hakkas toimuma masssiline valmispüsside
ümbertegemine - ingl. conversion, sks. aptieren
- (mis
on
kollektsionääride seisukohalt ära
rikkunud enamuse varasematest armeerelvadest...):
1) ränilukkude
ümbertegemine tonglukkudeks - ränilukkudega
eestlaetavaid püsse
hakati 19.saj. keskel massiliselt ümber ümber ehitama
nii, et ränikivi
hoidnud kukk
hakkas
lööma tongi pihta, püssirohupann
eemaldati
2) välise süütega tongpüsside
ümbertegemine nõelpüssideks (kukk
pandi lööma nõela pihta, mis pidi tabama
torusse laetud padruni tongi)
3) vintrauaga püssid - alates 1867.a. eestlaetavate
vintpüsside
ümbertegemine tagantlaetavateks
Siledaraudsete püsside puuduseks
jäi vähene efektiivne laskekaugus (max 300 sammu). Võrdluseks said nn. vintraudsed püssid,
mida oli episoodiliselt valmistatud juba alates 15.sajandist.
(Laiemat levikut takistas paksema püssiraua
"kokkukeetmise" e. keevitamise keerukus. Raua
roostetamise tõttu on
tänapäevani
säilinud
vaid pronsist või messingist valatud vintraudsed
püssid.)
Štutser e.
vintrauaga karabiin -
sks. stutzen, vn.
штуцер,
ingl.k. - üldtermin rifle.
Õhukese seinaga siledaraudsetele polnud enamasti
võimalik
lõigata vintsooni, seepärast alustati uute
eestlaetavate
vintpüsside tootmist. Võrreldes siledaraudsega oli
vintpüssi laskekaugus kuni 4 korda suurem (Vanemad
štutserid olid ränilukuga, alates 19.
saj.
keskpaigast - tonglukuga.)
VENEMAA. Vene
tööstus ei tulnud kohe vintraua tootmisega toime,
seepärast telliti Belgiast Liege´s (sks. Lüttich)
toodetud inglise vintpüssid (Brunswick rifle),
mille nimetuseks sai литтихский
штуцер. Kuna nendega varustati vaid
eliitväeosasid, võitles Venemaa
Krimmi Sõjas (1853-1856)
siledaraudsete püssidega
vintpüsside vastu.
Samal ajal oli vintpüsse kasutavate laskurite osakaal
Briti-Prantsuse
jalaväes 1/3.
Štutseri
puuduseks oli see, et vintraua sisse
ümarkuuli
(ja vastava tihenduplaastri) sisselöömiseks tuli
kasutada
spetsiaalset haamrit - väiksema tiheduse korral poleks kuul
hakanud lennul pöörlema. See
muutis laadimise siledaraudse püssi
laadimisest mitu korda
aeglasemaks.
Leiutati ka erikujulisi kuule
ja püsse, mille
torulõpmikku lükatud kuuli oli
võimalik
laadimisvardaga laiaks lüüa:
- nn. tornkarabiin
- sks. dorngewehr, vn. стержневое ружьё)
leiutajaks prantsuse ohvitser Thouvenin
1844: püssirohulaengust,
mis oli lükatud torusse,
ulatus torulõpmikus esile vastav teravik
e. torn,
mille otsa
oli kergelt rauda lükatud kuuli
võimalik laadimisvardaga laiaks
lüüa.
Eestlaetav
täispikk vintpüss - vn.
винтовальное ружьё,
alates 1856 - винтовка,
sks.k. vorderladerbüchse
ingl. rifled musket -
- sai
võimalikuks lasu hetkel paisuva kuuli
tõttu, mille leiutas Claude
Etienne Minié 1846.a.. Eestlaetavad
täispikad vintpüssid said
seetõttu lisanimeks "Minié vintpüssid". Nende efektiivne
laskekaugus ületas siledaraudsete püsside oma 2-3
korda.
VENEMAA. Venemaa
sõdis Krimmi sõjas (1853-1856) siledaraudsete
püssidega liitlaste vintpüsside vastu, mis
kasutasid Minié tüüpi kuule. Alles peale Krimmi
sõda suutis Vene tööstus alustada
kahe "Minié vintpüssimudeli" tootmist.
 |
-
Minié kuuli joonis aastast 1855.
Image Credit:
Smithsonian Neg. No. 91-10712; Harpers Ferry NHP Cat. No. 13645.
URL=http://fr.wikipedia.org/wiki/Fichier:Minie_ball_design_harpers_ferry_burton.jpg
|
 |
-
Minié-tüüpi kuule
(vasemalt paremale):
.557 Enfield Minie Bullet, Burton Patern Minie Bullets .58
Springfield (x 2), Clean Out Bullet missing zinc base, .69 Caliber
Minie Bullet for modified 1843 Springfield Musket.
URL=http://fr.wikipedia.org/wiki/Fichier:Minie_Balls.jpg |
Kõigi
eestlaetavate vintrelvade puuduseks
jäi eestlaadimine, mida polnud võimalik
teha maas
lamades
ega põlvele toetudes - laadides tuli
seista
püsti.
| Tagantlaetav
vintpüss e. lihtsalt vintpüss
- vn. винтовка,
sks. büchse,
ingl. rifle.
|
Tagantlaetavaid
püsse,
sealhulgas ka
vintraudadega püsse, valmistati juba keskaja
lõpul,
kuigi vähesel määral (säilinud
on vaid pronksist valatud torud, kuid raudtorusid võis olla
tunduvalt rohkem).
Lisaks valmistamise keerukusele
polnud võimalik saavutada rahuldavat lukustuse tihedust,
mistõttu püssirohugaasid pääsesid
lõtku
kaudu välja.
KAMBERLAADIMISEGA TAGANTLAETAVAD
VINTPÜSSID olid
ränilukuga püssid, mille lukustuse avamisel
avanes kamber, kuhu tuli laadida eraldi kuul ja
püssirohulaeng.
Pliist
valatud ümarkuule kasutades saavutati
ümarkuulide jaoks kõigi aegade suurim
laskekaugus ja
täpsus
(nt. norra kammerlader).
Maailma esimene tagantlaetav armeepüss oli
Inglise
Ferguson rifle,
patenteeritud 1776.a., Toodeti u. 100 tk., kasutati inglaste
poolt Am. Iseseisvussõjas (1775-1783).
Esimene USA-s toodetud tagantlaetav
armeepüss oli kamberlaadimisega Harper's Ferry Model 1803 rifle,
mida oli 1819. aastani toodetud üle 15 tuhande.
Järgnes
U.S. Model 1814 rifle,
mida toodeti samuti tuhandeid, kuid Deringer
M1817 rifle ja M1819 Hall rifle
olid vintraua ja tagantlaadimisega püssid, mida
valmistati juba kümneid tuhandeid.
EUROOPA
esimene massiliselt toodetud tagantlaetav vintpüss oli norra kammerlader, mille
esimese mudeli tootmist alustati juba 1842.a., kuni 1870.aastani oli
neid toodetud juba 40 tuhat..
 |
-
1861.a. Belgias toimunud armeepüsside täpsuslaskmisel
- distantsil kuni 1000 m
- tunnistati kammerlader
Euroopas üheks täpsemaks
URL=http://en.wikipedia.org/wiki/File:Kammerlader_2.jpg |
Lukustussüsteemide arenedes
osutus kõige
perspektiivsemaks uuskonstruktsiooniks sakslase
Dreyse poolt juba 1824.a. leiutatud nn. poltlukk,
mis
võimaldas hilisemate arengutena parimat padrunite
etteandmist ja kestade eemaldamist:
soome
k. pulttilukko,
sks. k. geradezugverschluss,
ingl. bolt action system,
vn.k. продольно-скользящий
затвор
|
- Dreyse
püssilukk (1865.a. mudel)
Musee de l'Armee, Paris |
 |
- Dreyse luku skeem
URL=http://commons.wikimedia.org/wiki/File:Dreyse_Draw.png |
Poltluku kaks hilisemat varianti - otsekäigu
lukustus (Mannlicher´i
süsteem´)
ja pöördkäigu lukustus (Mauser´i
süsteem)
- võimaldasid peale ühelasuliste
arendada
sajandi lõpus ka mitmelasulisi vintpüsse,
olles
mõlemas Maailmasõjas
kõige levinumaks
lukusüsteemiks (vt. mitmelasulised
vintpüssid).
Mauseri
süsteemis lukustusega relvi on tänapäevani
toodetud üle 100 miljoni,
Mannlicheri süsteemis on ka Kalašnikovi
automaat ning automaatpüss M
16.
1824.a. konstrueeris Johann Nicolaus von Dreyse poltlukustuse ning ühendas selle
hiljem seesmise tongsüütega. 1836.a. oli
tervikuna
valmis nn. Dreyse nõelpüss, mis
arvati alates
1841.a. Preisi armee relvastusse. Nõelpüssi pikk
süütenõel lõi tongi pihta, mis asus paberist padruni sees.
- Preisi
Dreyse-püssil
(alates 1840) toetus tong kuulile (lööknõel
pidi torkama läbi terve padruni ja püssirohulaengu),
- Prantsuse
Chassepot´-püssil (alates 1858) toetus
tong
padruni põhjale.
mis võimaldas tal
konstrueerida 1840.a. püssi, millel oli
seesmine tongsüüde: tugevast
paberist padrun
sisaldas süütekapslit,
mille pihta lõi pikk süütenõel
(nn. nõelpüss).
Kuni 1860-ndate keskpaigani jäid
tagantlaetavate nõelpüsside
konkurendiks nn. "Miniè
vintpüssid" (Minie`kuuli kasutavad eestlaetavad
vintpüssid, süüteluku poolest välise
tongsüütega nn. kapselpüssid).
Lisaks
"Miniè vintpüsside" lihtsusele ja odavusele ei
tahtnud
väejuhatusesd tagantlaadimist ka põhjusel,
et
laadimiseks lamama jäänud soldateid oli
raske saada
uuesti liikuma. Samuti "raiskas" tagantlaadimise suurem kiirus
väejuhatuse meelest liigselt laskemoona.
Kui
1860-ndate keskel osutus tagantlaadimine siiski edukamaks (Preisi-Austria
sõda 1866), mindi Euroopas kiirelt
üle tagantlaetavatele vintpüssidele.
Järgnevas Preisi-Prantsuse sõjas (1870-1871)
kasutasid mõlemad osapooled veel
nõelpüsse ja
paberpadruneid, kuid teised Euroopa riigid, kellel
nõelpüsse polnud,
läksid "Miniè
vintpüssidelt" kohe üle
tagantlaetavatele, mis kasutasid juba metallpadruneid.
Metallpadrunid
võimaldasid konstruktoritel kohe pakkuda ka mitmelasulisi
toimivaid süsteeme
(USA-s Spencer Model 1860, Saksamaal
Mauser
M 71/84
- 1884, Briti Imp.-
Lee Metford Rifle
1888).
Koloniaalsõdades leidsid nad kohe rakendust, kuid
regulaararmeede relvastamiseks telliti mitmelasulisi
vähem -
nad olid kas liiga kallid või "raiskasid"
väejuhatuse
meelest laskemoona.
USA-s levinud Winchesteri
tüüpi (kanglaadimisega)
mitmelasulised püssid kasutasid revolvri
tüüpi laskemoona, mille padrunitel oli
ringsüüde (sütiku
põrutustundlik segu paikneb ringina padrunipõhja
servas
ning süütenõel lööb
vastu serva),
kuid armee ja kaevikusõja vajadusi silmas pidades oli
sellisel
laskemoonal liiga väike võimsus.
Alles siis, kui šoti päritolu
ameeriklane James
Paris Lee patenteeris 1879.a. statsionaarse kesksalvega vintpüssi,
hakati kõigis Euroopa suurriikides konstrueerima oma
mitmelasulisi vintpüsse. Samal ajal vähendati kaliibreid
u. 3 detsimaaltollini (Saksamaa - 7,92 mm, Venemaa - 7,62mm, Briti tollkaliiber .303) ning hakati kasutama suitsuta püssirohtu.
| Eestlaetavate
valmispüsside ümbertegemine tagantlaadimisele. |
Preisi-Austria
sõjas 1866.a.
ületasid preislaste tagantlaetavad
Dreyse nõelpüssid austerlaste Miniè
tüüpi
eestlaetavaid vintpüsse sellisel määral, et
kogu
Euroopas hakati eestlaetavaid vintpüsse kiiruga ümber
tegema tagantlaetavateks (ingl. conversion, sks. aptieren).
Olemasolevad suured relva-arsenalid
vajasid
ärakasutamist - püssirauad
saeti või freesiti tagant lahti ning liideti juurde
uus lukustusplokk (enamasti tooslukustus,
harvemini poltlukustus, Rootsis Remingtoni pöörlev
lukustus).
Konversioonimudelid kinnitati ja töid alustati
enamasti
1866-1867, Venemaa hilines vähemalt 2 aastat.
ÜMBERTEHTUD PÜSSID LÄÄNERIIKIDES.
Eestlaetavad pikad
vintpüssid (nn. Minié
tüüpi vintpüssid) tehti ameerika
konstruktor Jacob Snider´i (1811-1866)
meetodil enamasti ümber
tooslukustusega tagantlaetavateks,
mille padrunipessa asetati tervikpadrun (kasutati metallpadruneid, v.a.
Karle nõelpüss, millel oli papist padrun).
VÕRDLUSEKS: nn. kamberlaadureid - s.o.
ränilukuga
vintpüsse - laaditi paberpadruniga, milles oli ainult
püssirohi või püssirohi ja kuul koos.
Kuna riiklik sõjatööstus
asus
kõikjal tootma uusi püsse, jäeti
ümbertegemine
enamasti erafirmade tööks. See tingis
omakorda mudelite
ühtlustumist, sest Snideri
järel õnnestus konstruktoritel
patenteerida vaid
sihikuid.
Snideri autorsusega on vähem seotud prantsuse Tabatière (→
USA Trapdoor) ja
tšehhi-vene Krnka
konversioonid.
|
-
J.Snideri konversioonpüssi tüüpiline
lukustus(Snider-Enfield
Rifle)
URL=http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/e/ef/
Snider_breech_loading_mechanism.jpg
URL=http://www.enfield-snider.com/
Snider%20Mk%20II%20Star%20Long%20Rifle%20-%20Photos.htm
|
INGLISMAA - Snider-Enfield Rifle konversioonmudelid alates 1866
- ümbertegemisele
läks eestlaetav Minié
tüüpi vintpüss (Enfield rifle-musket 1853), mis
tehti ümber ameeriklase Jacob Snideri
meetodil.
 |
- Snider-Enfieldi lukk avanes massiivse liigendiga küljele
http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/e/e0/
SniderMkIIIC_breech_open.jpg
|
PRANTSUSMAA - konversioonmudelid, nn. Tabatière püssid alates 1866 a.
(pr. Art à la Tabatière,
sks. tabatièregewehr) - millel
oli USA "Trapdoor" mudelitele väga
sarnane nn. "tooslukk" (pr. tabatiè -
"nuusktubaka toos").
Ümbertegemisele läksid prantsuse eestlaetavad Minié
püssid (mudelid alates aastast 1853)
Samasuguse
etteklapitava lukustusega olid Euroopas ka Albini ja Wänzeli
konversioonid.
AUSTRIA-UNGARI - eestlaetavad Minié
püssid (nn. Lorenz´i
süsteem) tehti ümber
Wänzel´i meetodil, millel oli Tabatière
püssile sarnane etteklapitav kaas. Konversioonmudelid olid
välja töötatud 1867.
BELGIA - it. ohvitser Augusto Albini ja ingl. relvameister Francis
Braendlin - konversioon aastast 1867 (lukutüübi
uuskonstruktsioon oli aastast 1856)
Kuna Albini lukustusel tekkisid
tõrked padrunikesta eemaldamisel, kasutati Belgias
ajutiselt Tersseni
püssi, millest osa olid konverteeritud isegi
pr. ränilukuga püssist (mudel
aastast1777) !!!
Albini konversiooni üritas ka Venemaa - винтовка
Альбини-Баранова -
kuid see osutus Venemaa tööstuses liiga kalliks
(suudeti varustada vaid laevastikku).
 |
- Albini-Braendlini
konversioon
URL=http://en.wikipedia.org/wiki/File:Albinimechanism.png
|
ROOTSI - 1867.a. valiti
armeepüssi mudeliks
Remington M1867, mida asusid tootma "Bofors" ja "Husqvarna".
Varasemaid eestlaetavaid vintpüsse asuti
ümber tegema
Remingtoni rolling block
e. pöörlevale lukustusele.
SAKSAMAA - ümbertegemisele
läks eestlaetav Minié
tüüpi vintpüss
Vereinsgewehr 1857, millest
sai Modell 1857/67 UM,
mis oli preisi (Dreyse) tüüpi lukuga
nõelpüss.
USA -
Springfield
Conversion Rifle "Trapdoor" mudelid alates 1866
(trapdoor -
"trapi luuk") - ümbertegemisele
läks peamiselt
eestlaetav Minié
tüüpi vintpüss Springfield Model 1861.
 |
-
Springfield Trapdoor lukk avanes ettepoole, nagu laevadekile avaneva
trepi e. trapi luuk
URL=http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/6/60/
Springfield_Trapdoor_breech_open.JPG/800px-Springfield_Trapdoor_breech_open.JPG |
VENEMAA
ÜMBERTEHTUD e. KONVERSIOONPÜSSID.
Ümber
hakati tegema eestlaetavaid 1856. ja 1858.a. 6-liiniseid
(15,24 mm) eestlaetavaid vintpüsse (M1856 "стрелковая" ning M1858 "пехотная").
Karle vintpüss.
Kui Inglismaal elav sakslane Karle (ka Carl, Carlè, Karl)
patenteeris 1868.a. Dreyse
püssile sarnase tagantlaetava vintrauaga
nõelpüssi,
hakati 1857.a. eestlaetavaid vintpüsse ümber ehitama. (винтовка Карле
- 215 000 tk.). Nendega varustati Venemaa Kaukaasia armee, kuid
kõigi vintpüsside ümbertegemine osutus
liiga kalliks. Keeruliseks osutus ka varustamine papist padrunitega.
Albini-Baranovi
vintpüss (Винтовка
Баранова,
винтовка
Альбини-Баранова)
aastast 1869 oli edukam ümberehitus, kasutades juba
metallpadruneid, kuid
palju
kallim kui Krnka süsteem. Baranovi vintpüssiga
suudeti varustada vaid laevastikku.
Krnka vintpüss.
1869.a. asuti massiliselt
ümber ehitama
tšehhi relvameister Sylvester
Krnka konversioonisüsteemi järgi (1857.a.
kinnitatud mudel - винтовка
Крынка M1857/67).
Oluliseks sai
just ümberehitamise lihtsus ja odavus, mida asus teostama
Tuula relvatehas (Т.О.З.).
Krnka vintpüss kasutas samuti
metallpadruneid.
  |
Põhimõttelt
oli Krnka ümberehitus sarnane Snideri omaga, kuid
konstruktsioonis oli suuri erinevusi (lukk avanes vasemale, mitte
paremale, lukuplokk oli valatud pronksist jne.).
URL=http://www.militaryrifles.com/Russia/Krnka.htm |
ÜHELASULISED VINTPÜSSID ENNE MAAILMASÕDA.
VENEMAA ühelasulised vintpüssid.
1869.a. hakati tootma ameerika kolonel Hiram Berdani
süsteemi
järgi kaht erinevat mudelit (kaliiber 4,2 vene liini e. 10,67
mm):
Бердан № 1 (винтовка образца 1868 года) - millel oli tooslukustus
Бердан № 2 (винтовка образца 1870 года) - millel
oli poltlukustus.
Vene-Türgi
sõja rinnetele (1877-1878) jõudsid nad
aegamööda, põhiliselt kasutati seal veel
Karle ja
Krnka, laevastikus ka Baranovi vintpüsse.
Hiljem oli ühelasuline Berdani vintpüss (берданка) kasutusel
isegi kuni II Maailmasõjani.
  |
Kuna varasemad
tagantlaetavad ja suurekaliibrilised vintpüssid
kasutasid ilma
kõvema kestata pehmeid pliikuule,
millel oli ka tömp ots, siis on sakslased seoses berdanka
kasutamisega I Maailmasõjas esitanud Venemaale ptotesti,
viidates Haagi konventsioonile aastast 1899,, mis keelustas kergelt
deformeeruvate
kuulide kasutamise (põhjustasid luu tabamise korral
väga suuri vigastusi).
URL=http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/8/81/
Gunshot_femur.jpg/800px-Gunshot_femur.jpg
URL=http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/0/08/
Wallen_wounded_by_Minie_ball.jpg |
SAKSAMAAL järgnes ühelasulisele Dreyse nõelpüssile (mis kasutas paberpadruneid) 1871.a. vendade Peter-Paul ja Wilhelm Mauseri poolt konstrueeritud vintpüss Gewehr 1871, millel oli Dreyse poltlukk, kuid laskemoonaks juba metallpadrunid.
PRANTSUSMAAL
konstrueeris Chassepot´nõelpüssi metallpadrunile
ümber Basil Gras. Kuna Chassepot´nõelpüss M 1866
kasutas juba tsentraalse süütega padruneid, mille tong
paiknes padruni põhjas, siis kujunes metallpadrunile
üle minnes välja konversioonpüss M66/74, mida valmistati
kümneid tuhandeid. Sellest omakorda valmistati juba 450 tuh.
koopiat (Fusil Gras Modèle 1874 M80).
BRITI armee võttis 1871.a. relvastusse Martini-Henry püssi (Martini-Henry), mis hakkas asendama varasemaid konversioonpüsse (Snider-Enfield). Ühtlasi oli see esimene Briti armee püss, mis oli konstrueeritud metallpadrunite jaoks.
Erinevalt mujal Euroopas levinud laadimispidemega poltlukustusest oli Martini-Henry
püssil "Winchesteri süsteemis" kanglaadimine. Laskemoona
osas oli siiski vahe: kui USA Winchesteri süsteemis
püssid kasutasid revolvri tüüpi padruneid, oli Martini-Henry püssil tugevajõuline laskemoon.
1888.a. järgnes Martini-Henry püssile juba mitmelasuline vintpüss Lee-Metford.
Püssil oli ameerika ledur Henry Peabody poolt 1862.a.
patenteeritud laskuv lukustus, süütesüsteemi parandas
šveitslane Friedrich von Martini, vintraua polügonaalse
rihvelduse autoriks oli šotlane Alexander Henry, kelle erialaks
olid püssid täpsuslaskmiseks kaugdistantsidelt..
Martini-Henry erinevad versioone kasutas Briti armee 30 aastat.
Viimased Martini-Henry süsteemi vintpüssid on konfiskeerinud
USA merejalavägi Talebani võitlejatelt Afganistanis.
| MITMELASULISED
e. ÜMBERLAADIMISEGA VINTPÜSSID - sks. repetierbüchse, ingl. magazine rifle |
Tongsüütele
üle minnes järgnesid
kohe mitmelasulised Collier´i (Ingl.)
revolverpüssid ja -karabiinid, mis kasutasid edukaks
kujunenud revolvrite
trummel-laadimist (ränilukuga armeerevolvrid - Elisha
Collier 1818). Euroopa mitmelasulised
poltlukustusega vintpüssid, mis olid orienteeritud
kaevikusõjale, konstrueeriti alles pool
sajandit
hiljem.
EUROOPA
mitmelasulised poltlukustusega vintpüssid (ingl. bolt action magazine rifle)
Euroopas eelnesid mitmelasulistele
ühelasulised poltlukuga püssid, millel oli
luku
käsitsemiseks paremal küljel paiknev laadimispide (sks.k.
kammerstängel,
ingl. bolt lever
)
VÕRDLE:
USA kanglaaduriga Winchesteri
püsside ümberlaadimiseks tuli tõmmata püssi päästiku all olevat kangi.
1879.a. patenteeris šoti päritolu ameeriklane James
Paris Lee vintpüssi arenguks olulised osad:
- statsionaarne kesksalv - ingl. fixed box magazine, sks. magazinkasten, vn. несьёмный
коробчатый магазин - milles padrunid paiknesid paralleelselt (nn. lehtsalv);
- laadimisraam - sks. laderamen, ingl. en block clip, vn. пачка патронная -
padrunite
kiirlaadimiseks
vajalik raam, mis lendas peale tühjenemist välja;
- laadimisriba - sks. ladestreifen, ingl. stripper clip, vn.k. обойма - millele sai padruneid ükshaaval juurde lisada
Kõigi mitmelasuliste püsside ühelasulised
baasmudelid
kasutasid veel suitsuga püssirohtu, mindi mitmelasuliste
mudelite
väljatöötamise ajal kõikjal
üle juba
suitsuta püssirohule.
Kõik 19. sajandi
lõpul
välja töötatud vintpüssimudelid
olid
armeede relvastuses ka 20. saj. teise poole jooksul, jätkates
paralleelselt automaatrelvadega.
 |
- silinderluku polt ja selle
laadimispide
URL=http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/b/b4/
Zylinderverschluss_Bezeichnungen.jpg/800px-Zylinderverschluss_Bezeichnungen.jpg
|
SAKSAMAA esimene mitmelasuline
armeepüss oli poltlukustusega Mauser
M 71/84 (baasmudeliks ühelasuline
Mauser M 1871,
millele lisati püssilae sees olev 8-lasuline torumagasin).
Mõlemas Maailmasõjas oli Saksa
armeepüssiks Mauser
M1898 ehk Gewehr
98 (patenteerinud Paul Mauser 1895),
millel oli juba luku all paiknev kesksalv, lukupoldi
pööramine toimus laadimispidemest. Oma lihtsuse ja
töökindluse poolest kujunes sellest maailma
kõige
levinum lukustustüüp (Mauser System 98),
mida kasutavate relvade koguarv on u. 100 miljonit.
AUSTRIA-UNGARI mitmelasuliseks
armeepüssiks sai enne I Maailmasõda
Mannlicher
Modell 1895 (
konstruktoriks rüütliseisusesse
tõstetud Ferdinand Mannlicher).
Erinevalt Mauseri süsteemist polnud laskuril vaja lukupolti
ise pöörata, vaid pööras
lukusilindri sees
olev spiraalne nuut.
See nn. "otsekäigulukustus" on olnud
maailmas Mauseri süsteemi konkurendiks
(Mannlicheri süsteemi on ka AK-47 ja M
16).
Modell 1895 padrunisalv paikneb luku
all, lisaks
ühele rauas olevale padrunile võib salve asetada
veel
viiest padrunist koosneva pideme.
BRITI mitmelasuliseks armeepüssiks sai Lee-Enfield rifle
ehk lihtsalt "Lee-Enfield" (mitmelasulise
baasmudeli patenteeris James Paris Lee 1879 USA-s, kus tootmise
korraldamine mitmel põhjusel takerdus). Briti
armee võttis püssi oma relvastusse 1888.a.,
täiustamise ja tootmisega asus tegelema Royal Small Arms Factory in
Enfield.
Püssi on kasutatud juba 100 aastat ning
toodetud u. 17
miljonit, nimetuseks "Lee-Enfield", inglise kaliibri järgi ka lihtsalt "303" (püssi kaliiber on 0,303 detsimaaltolli).
Võrreldes Mauseri süsteemiga
on Lee-Enfieldi
süsteemil erinevusi
lööknõela vinnastamises,
mis tegi vinnastuspideme käsitsemise kiiremaks
ning laskekiiruse suuremaks. Ka on võimalik
ühendada
kaherealine 10 padruniga salv.
AMEERIKA ÜHENDRIIGID.
Esimene mitmelasuline
vintpüss, mille võttis relvastusse
USA armee, oli Colti revolvri
baasil 1855.a. välja
arendatud karabiin. USA kodusõjas leidis
see vaid piiratud
kasutamist, kuna paberpadrunitest lekkis püssirohtu, mis
muutis laetud trumlid plahvatusohtlikuks.
 |
- Colt´i revolverkarabiini M 1855 lukk |
Kanglaadimisega e.
Winchesteri tüüpi vintpüssid.
USA Kodusõda (1861-1865) ning hilisemad
indiaanisõjad arendasid USA-s
välja erilised kanglaaduriga püssid
(sks. unterhebelrepetierer,
ingl. lever action),
mis erinesid suuresti Euroopa püssidest.
(Kuna 19. saj.
lõpukümnenditel koondus kanglaaduritega
püsside tootmine Winchester Repeating Arms Company
kätte,
tuntakse kanglaadimisega püsse ka nn. "Winchesteri
tüüpi" püssidena.)
 |
Esimene olid Henry
vintpüss (Henry
rifle 1860), mille püssilae sees paiknev
torumagasin mahutas 18 (!) revolvripadrunit,
Püssil on kanglaadimine,
põlvliigendlukustus, padrunid olid metallist,
ringsüütega (lööknõel
lõi padrunipõhja serva pihta, kindluse
mõttes isegi kahest punktist).
Laskekiiruseks saadi 28 lasku minutis. Toodeti
14 000 tk. |
 |
Patenteerimise
jäjestuses järgmine oli Spenceri
vintpüss (Spencer
rifle, 1860), mille püssipära
läbiv torumagasin mahutas 7 padrunit.
Püssil on vertikaalne plokk-lukustus,
lööknõela
pihta lööb väljaspool painev kukk, mida tuli
iga lasu
järel käega vinnastada, padrunid olid metallist,
ringsüütega, laskekiiruseks
oli 20 lasku minutis. 1863.a. telliti 11 000 tk. jalaväele ja
50 000 karabiini ratsaväele. |
Kõige
suurema leviku saavutas Winchester Model 1873 ("püss, millega
vallutati Lääs"),
mida toodeti kuni I Maailmasõja lõpuni. USA armee
relvastusse seda ei
võetud, sest püss kasutas revolvri
tüüpi laskemoona, mille täpsus,
laskekaugus ja kuuli läbilaskevõime olid liiga
väikesed.
Püssi, "millega
vallutati Lääs",
kasutati indiaanlaste maa vallutamisel, samuti piisonikarjade
hävitamiseks. Sama
kaliiber .44 laskemoona jaoks laskis Colt
välja ka oma revolvri "Peacemaker".
Henry
ja Spencer´i mitmelasulised müüdi maha
Prantsusmaale ja ka Türgisse,
nendest loobumise põhjuseks sai laskemoona nappus
varustusvooridest kaugel
peetavates Indiaanisõdades, mis ei
võimaldanud kulutada nii ohtralt laskemoona.
|
-
Winchester Model 1873 avatud lukuküljega
URL=http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/0/00/
Winchester_73_open.JPG/699px-Winchester_73_open.JPG |
Kuigi kanglaaduriga erinevaid "Winchestere" toodeti sajandi
teisel poolel kokku paarsada tuhat, ei suutnud nad USA-s
Kodusõjas välja tõrjuda eestlaetavat
ühelasulist vintpüssi, hiljem aga
ühelasulist tagantlaetavat Model 1873 "Trapdoor" Springfield,
mida kasutati armees kuni sajandi lõpuni (oli
ka viimane USA armeepüss, mis kasutas suitsuga
püssirohtu).
USA euroopaliku
süsteemiga armeepüssid.
1892.a. alustati armeepüssina Norra litsentsiga Krag-Jørgensen´i
püssi tootmist (Springfield Model 1892-99 Krag-Jørgensen rifle),
millel oli Euroopas levinud poltlukk, kuid eriline ringlev magasin (ingl. rotary magazin). Springfieldis toodeti
neid
u. pool miljonit, kuni uue armeepüssi mudeli
kinnitamiseni
1903.a..
|
- Krag-Jørgenseni püss,
avatud padrunisalve kaanega
5-lasuline
padrunisalv avanes paremale, selle sisse salve
eemaldamata lisada uusi padruneid
http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/1/12/Krag_loading_gate.JPG |
1903.a. alustas USA uue armeepüssi
tootmist (Springfield
M1903), mida peeatakse kõigi aegade parimaks
armeepüssiks - nimetatakse seepärast ka
lihtsalt US-rifle
või "Springfield".
Selles olid ühendatud Mauseri lukk, Krag-Jørgenseni
süüde ja Lee padrunisalv.
Ainsaks
"puuduseks" loeti seda, et saksa-norra-inglise
püssil puudus
USA autorsus (SIISKI:
lööknõela konstruktsioon oli kohaliku
päritoluga).
VENEMAA
mitmelasuline
vintpüss.
1882.a. hakati välja
töötama
suitsuta
püssirohul põhinevat 3-liinilise kaliibriga (1
vene liin =
1/10
ingl. tolli) repetiir- e. ümberlaadimisega
vintpüssi mudelit,
mis valmis 1891 (Mosin-Nagant
1891)
  |
Konstruktsiooni
aluseks oli kapten Mosini ühelasuline vintpüss,
täiustusi võeti konkursile esitatud
teiselt, belglase Leon Nagant´i vintpüssilt. Kuna
kodumaise tootmise käivitamine võttis
aega, telliti pool miljonit püssi prantsuse
relvatehaselt. Vene-Jaapani sõjaks (1904-1905) sai valmis
3,8 milj. püssi. |
Mosini vintpüssi poltlukustuse
eripäraks, võrreldes Saksa Mauseri, oli lukusulguri
kasutamine, mis, erinevalt Lee-Enfieldi püssist,
pöörleb koos lukuputkega.
Mosini vintpüssist ning sellekasutamisest Eestis vt.
http://et.wikipedia.org/wiki/Mossin-Nagant
"...Vene Mosini vintpüss oli Eesti sõjaväe
olulisim individuaalrelv nii Vabadussõjas kui hiljem ja
selle relva ning padruniga 7,62x54R on seotud kõige
ulatuslikum ja tulemuslikum Eesti oma
vintpüssimodifikatsioonide loomine. Kokku sai Eesti
Vabadussõjas inglastelt 66 000 Ameerikas toodetud uhiuut
Vene M1891. Üldse käis Eesti
sõjaväest läbi 120 000 Vene
püssi. 1939. aastal oli neid Eestil veel 70 000. Soomes
täiustatud kujul jõudsid Vene vintpüssid
Eesti riigikaitsesse veel kord tagasi 1992. Viimasena teenisid Vene
püssi Soome arendid m/28-30 Eesti
Kaitseliitu 21. sajandi algusaastateni..."
Kartetšipüssid
e. flindid - sks.
schrotflint, ingl. k. - shotgun (esmak.nimekasutus
1776)
- "flint" on 18.saj. lõpul tekkinud
üldnimetus püssidele, millest lasti vaid haavleid
või
kartetši (sks. schrot
- "haavel"). (Nimetus flint on
võetud kasutusele u.
1620, kuid on siis tähistanud lihtsalt
ränilukuga püssi, ingl.
shotgun on
kasutatud kirjanduses esmakordselt 1776))
Kartetši hakati esmalt laskma suurekaliibrilisest
ränilukuga püssist, laadides kuuli ette veel
mitu
väiksemat kuuli. Sellest kujunes 17. sajandi
alguses välja ainult kartetši laskmiseks
mõeldud suurekaliibriline lühike
kartetšipüss, mille pasunakujuline erikuju
- tromboonkarabiin e. musketoon
- oli armeede relvastuses
kuni 18. saj. lõpuni. (Vene kaardiväes asendati
alates 1770
štutseritega)
Laskemoonaks kasutati alul nn. "raiutud haavleid" (meisliga
raiutud pliitükid), kuni 1782 leiutati
ja patenteeriti ümarate haavlite tootmise tehnoloogia.
Seejärel tekkisid ka
esimesed jahirelvadeks
toodetud haavlipüssid, mis olid
alul eest-, 19. saj. juba tagantlaetavad. Esimestel
tagantlaetavatel flintidel on olnud kamberlaadimine (lukk
avanes kambrina, kuhu laaditi sisse eraldi havlid ja
püssirohulaeng)
ja
ränilukk, hiljem väline
tongsüüde, sajandi keskel levis juba nn. lahtimurtav
plokk-lukustus, Juba 1832 leiutatud seesmise
tongsüütega tervikpadrun (Lefaucheux 1832) levis laiemalt alles
1870-ndatel.
Suure
kaliibri tõttu oli flintidel lühike toru,
väikese laskekauguse tõttu oli
see lähivõitluse relv. Regulaarväed kasutasid flinti
vähem, peamiselt kasutati laevastikus ja žandarmeerias.
Tsiviilisikud
kasutasid flinti jahirelvana ja enesekaitseks.
Vene tsaariarmee on flinti (мушкетон)
kasutatud vallutussõdades rahvaste vastu, kellel puudus
regulaarvägi:
kui ratsutamisoskuse ja täpsuslaskmise poolest jäid
soldatid
stepirahvastele alla, siis panustati arvulisele ülekaalule
ning
tabamisele lähidistantsilt kartetšiga.
Tänapäeval
toodetakse
flinte vähesel määral veel ka
sõjaliseks otstarbeks
- mitmelasulisi
e. üheraudseid korduslaadureid, poolautomaatseid
ning isegi täisautomaatseid flinte.
Musketoon e.
tromboonkarabiin
(vn.
мушкетон, pr. tromblon, rootsi muskedunder, ingl. blunderbuss)
oli
pasunakujulise puisteotsaga kartetšipüss, millest
lasti väga mitmesugust
käepärast kartetši.
(Pasunakujulise laiendi mõte oli selles, et
lihtsustada
püssirohu puistamist torusse, mis oli eriti tähtis
nii laeval
kui ka ratsaväes. Kartetši
laialisuunamist toru
laiendus ei soodusta - selleks oleks vaja muuta kooniliseks kogu toru.)
 
|
-
saksa musketoon aastast 1730
URL=http://www.bolk-antiques.nl/ index.cfm?page=
collection&cat=1209&subcat=2185&catname=
Antique%20Long%20guns |
Musketoone esineb alates 16.
sajandi
lõpust,
mil neid on hakatud kasutama laevadel (kasutusel
on olnud taht-, ratas- ja ränilukud)
RATSAVÄGE on relvastatud musketoonidega alates 17. sajandi
keskpaigast (sel juhul oli püss varustatud
karabiinstange ja
karabiinhaagiga, mis kinnitus bandeliiri külge (käis
ratsanikul põiki üle vasema
õla).
VENE LAEVASTIKUS kujunes tromboonkarabiini tüüp (мушкетон)
välja u. 1710, valmistama hakkasid neid
laevastiku relvatehased (sõltuvalt
laeva
suurusest pidi näit. ühel liinilaeval olema 36-50
musketooni).
VENE JALAVÄEPOLGUS
võis 18. sajandil olla isegi
mitusada musketooni -
Katariina II ajal kasutas Vene armee musketoone Venemaa
territooriumi laiendamise sõdades.
Kaardiväepolkudes hakati
musketoone alates 1770-ndatest
aastatest asendama štutseritega (eeslaetav vintrauaga karabiin).
VENE KINDLUSTES pidi 1730.a. eeskirja järgi olema
60-70
musketooni, Baltimaade kindlustes kuni 100 (Tallinna kindluses
võis neid olla isegi 200).
MÄRKUS (JM).
Musketooniks on nimetatud ka kerget falkonetitaolist suurtükki
Tsiviiilkasutuses on musketoone kasutatud postitõldadel,
enesekaitseks
teeröövlite vastu.
Espingool
(sks. espingole, ingl. superposed load gun) oli
16. sajandil lähivõitluses
kasutatud suurekaliibriline
ja
lühema rauaga püss, milles kasutati jadalaengut (JM):
püssirauda laeti järgemööda 6-7
laengut, mille
kuule läbis süütenöör
(süütelukk paiknes ees, viimase laengu
kohal). Kui
esimene
laeng oli
süüdatud, siis süütas lask
järgmise,
see omakorda järgmise
jne. Esimese lasu järel
polnud laskude seeriat enam võimalik peatada, laskude
intervall sõltus ilmselt
süütenööri
omadustest.
Välimuselt meenutas
espingool kartetšipüssi, millel
võis
olla ka
tromboonkarabiini taoliselt laienev ots, kuid
süütelukk paiknes kaugemal ees. Tegemist on ajaloos esimese
automaatrelvaga.
 |
-
Jaroslav Lugs´i relvaentsüklopeedia
illustratsiooniköites on kujutatud
nn."lahtimurtava" lukustusega
espingool-püstolit
Jaroslav Lugs. Handfeuerwaffen. Band II - Deutscher
Militärverlag, 3. Auflage 1970
|
Ratsaväe
karabiin
ja selle lisaatribuudid (kinnitus
püssil, konks ja bandeliir) on sisuliselt
kasutuses olnud juba 16.sajandi keskel
Madalmaades, hertsog Alba ajal
("karabiin-arkebuus")
(Vt. http://de.wikipedia.org/wiki/Arkebusierreiter
)
|
- gravüüril aastast 1616 on näha
konksuga bandeliir (№ 2), riputuskoht
arkebuusil
jääb küll ebaselgeks
Kriegskunst
zu Pferdt von Johann
Jacob von Wallhausen, 1616
URL=http://de.wikipedia.org/wiki/Datei:Fotothek_df_tg_0000956_
Kriegskunst_%5E_Pferd_%5E_Arkebussier_%5E_Gewehr_%5E_R%C3%BCstung.jpg |
Ratsaväe karabiin
oli 17. kuni 19.saj. keskpaigani siledaraudne
eestlaetav püss, lisaks karabiinstange
ja -haak + bandeliir, mis tegi karabiinist jalaväepüssiga võrreldes täiesti erineva relva.
Karabiin võisid olla ratas-, räni- või
tonglukuga, kas
kuuli- või kartetšipüss
(flint).
Jalaväe
karabiin (pr.k.
carabine -
termin ilmub seoses ratsaväekarabiiniga u. 1670).
19. sajandil oli jalaväekarabiin
jalaväepüssi
lühendatud modifikatsioon, mida vajasid hobustel
edasiliikuvad väeosad
(tragunid, suurtükiväelased,
sapöörid),
samuti allohvitserid.
19.saj. teisel poolel ja 20.sajandil võib
nimetada karabiiniks juba igat lühema toruga
vintpüssi.
Tragunipüss
oli 19. saj. püssi modifikatsioon, mis
erines vähe tavalisest
jalaväepüssist,
ratsaväe
karabiinile tüüpilist stanget, haaki ja
bandeliiri tragunid
ei kasutanud. Inglismaal,
Preisimaal ja 18. saj.
lõpul ka Prantsusmaal liideti tragunid enamasti
ratsaväega, kuid Venemaal jätkus
tragunite formatsiooni arendamine, mis oli mobiilne ning odav
väeliik. Nii
hakati 19. saj. teisel poolel tootma Venemaal vintpüssidest
erinevaid
modifikatsioone (разновидности):
1) laskuripüss (стрелковaя р.) - laskuritele,
nn. jäägritele,
2) jalaväepüssid (пехотнaя р.) - millel oli oluline
pikkus (+
tääk),
ja 3)
tragunipüssid
(драгунскaя р.).
"Lahtimurtava" plokk-lukustusega flint ja karabiin.
Lahtimurtav plokk-lukustus
- sks. kipplaufverschluss,
ingl. break-open action
- koosneb
liigendiga lukuplokist, mille nimetuseks on ka basküül
- pr. bascule, sks. basküle), mille lahtimurdmisel
avanevad padrunipesad. Lukuploki liigendist
tahapoole jäävas osas
paiknevad vedruga
lööknõel, liigendi lukustusriiv,
kaitseriiv ning kukk. (Basküülil
eristatakse tänapäeval 4 erinevat
lukustussüsteemi)
Kõige
levinumaks sõjarelvaks kujunes nn.
Smith´i karabiin
(0.50 Smith´s
Carbine - patenteeritud 1857), mis kasutas veel
välist
süüdet: kapsel
asetati käsitsi pistooni otsa, viskelaeng ja kuul laaditi
rauda eraldi (nn. kamberlaadimine).
Kasutati Ameerika Kodusõjas (1861-65) laialdaselt
suurtükiväes, ratsaväes ja laevastikus
(toodeti 30 tuh. tk.)
|
|
-
Smith´i lahtimurtav karabiin koos
laskemoonaga
(püssirohupadrun ja Minié
tüüpi kuul, puudub
vaid tong)
URL=http://web.archive.org/web/20090730013803/
http://geocities.com/Area51/Vault/1945/Guns/Breech.htm |
ümberlaadimisega
flintidel olid padruni suure kaliibri tõttu
erilised laadimissüsteemid:
Kanglaaduriga flint
( sks. unterhebelrepetierer,
ingl. lever-action)
on vanim süsteem, tuntuks saaanud tootjafirma Winchester nime
all. (MÄRKUS: Winchester
on tootnud palju relvi, mis ei kasuta kanglaadimist)
Lukustuse tüüpidest on kanglaadimisel
kasutatud näiteks
põlvliigendlukustust (Mudel
1776 - Henry&Winchester),
laskuvat lukustust (Mudel 1885, konstruktor
J.M.Browning) ja plokk-lukustust
(Mudel 1886
- J.M.Browning). Vanimal,
1776.a. kanglaaduriga flindil on torusalv, mis paikneb raua
all (M1776),
kõige populaarsemaks kujunenud mudelil M1886 on
kasutatud luku all paiknevat kesksalve.
|
-
esimesel kanglaaduriga flindil (Winchesteri
mitmelasuline mudel aastast 1876)
oli põlvliigendlukustus
URL=http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/0/00/
Winchester_73_open.JPG/699px-Winchester_73_open.JPG |
 |
- laskuva lukustuse
näide kanglaaduriga üheraudsel vintpüssil (Sharps
1852) |
Pump-püss (ingl.
pump-action
shotgun,
sks. vorderschaftrepetierflinte) on konstrueeritud
1882.a., (C.M.Spencer 1882).
Kanglaaduritest suutis sellega turul konkureerida alles
Winchesteri flint aastast 1886.
Padrunite suure kaliibri tõttu on
püssiraua alla paigutatud torumagasin, millest
moodustub püssiraua alla pikem püssilaad
(mahutab 4 kuni 8 padrunit). Kasutatakse USA-s politseirelvana, samuti
merejalaväes (on
automaatrelvadest kergem, odavam ja ilmselt ka mugavam lasta).
  |
- Spencer´i
12-kaliibriline pump-püss, valmistatud 2 aastat peale mudeli
patenteerimist
URL=http://merzantiques.com/photo/serial-1-spencer-1884-12-gauge-shotgun
|
Lahtimurtav
jahipüss
(haavlipüss) hakkas levima peale tongiga
tervikpadruni kasutuselevõttu (Lefaucheux 1835,
kaheraudne
haavlipüss - 1836), mis võimaldas
haavlite kiiret tagantlaadimist.
Basküül (kitsamas
tähenduses) - pr. fusil à
canon basculant, ka lihtsalt bascule, sks. basküle,
ingl. boxlock
- on ilma
väliste kukkedeta püss,
konstrueeritud 1875 (Anson & Deeley).
Basküüli
külgi hakati rikkalikult graveerima,
oksüdeerima ja kuldama.
|
- firma
J.P.Sauer&Sohn
jahipüss (relv 1930.a. kataloogist)
URL=http://www.hallowellco.com/sauer-exhib-1.jpg
|
Lahtimurtaval
jahipüssil on palju
erinevaid versioone vastavalt raudade arvule, paigutusele ja kaliibrile
| ÜHEKÄE-TULIRELV
e. püstol ("sks. kurzwaffen,
faustfeuerwaffen, ingl. handguns)
|
Saksakeelne
varasem nimetus oli fäustling, ka
faustrohr, faustbüchse,
puffer. Uuem
- prantsuspärane nimekuju pistolet~pistole~pistol
- hakkas Euroopas levima alates 1570.
Alates
18. sajandist sai "püstol"
üldnimetuseks kõigi
ühekäe-tulirelvade kohta, millel
puudus
õlatugi. Eestikeelne
püstol
tulenebki hilisemast (18. saj.)
saksakeelsest sõnast pistole
(meil on
häälikuvahetuse "i/ü"
põhjustanud sarnasus sõnaga
"püss"),
|
- väike sks. püstol varasema nimetusega puffer u. 1560
Wendelin Boeheim. Handbuch der Waffenkunde. Das Waffenwesen
in seiner historischen Entwicklung vom Beginn des Mittelalters bis zum
Ende des 18 Jahrhunderts, Leipzig 1890
|
 |
- sks. tonglukuga pistole (19. saj. esim. pool)
Meyers Großes Konversations-Lexikon, 6. Auflage
1905–1909 |
Alates 19. sajandist - seoses revolvri levikuga
- on sõnal "püstol"
jällegi kitsam tähendus:
püstol
on ühekäe-tulirelv, mis on kas
ühelasuline
või paiknevad laengud pideme sees (s.t.
- pidemesalvega
püstol).
Tänapäeva saksa ja
inglise terminoloogias
püütakse mitmetähenduslikkust
vältida, kasutades
üldnimetusena - sks. k.. kurzwaffe
või faustfeuerwaffe, ingl.
k.
handgun.
PÜSTOLI ARENG.
Püstol oli
algselt kergema käsisuurtüki edasiarendus,
mida hakkas kasutama
ratsanik (laskmiseks oli kasutada vaid
üks käsi, teine pidi hoidma ratsmeid).
Nii tähistab ingl. handgun
ühtaegu nii püstolit kui ka
käsisuurtükki (handgonne),
isegi sõna
"püstol" (pr. pistolet)
tuleneb hussiitide käsisuurtükist nimega pistala - samast
sõnast tuleneb ka vn. пищаль, mis
tähistas ühtviisi käsisuurtükki ja
suurtükki.
Süütelukkude arenedes sai püstoli eeskujuks
arkebuus -
esimesed ühekäerelvad olidki
haakpüssi/arkebuusi
vähendatud versioon, ka hilisema saksa raiteri arkebuus-püstol
võis olla ligi meetripikkune).
 |
- 16. saj. alguse relvaregistris on kujutatud kahe haakpüssi
all
serpentiinlukuga
ühekäerelva, mis
on pideme poolest kahekäerelva vähendatud versioon
Pideme kaenla all hoidmine
pole siiski mõeldav, sest süütelukk oleks
silmale liiga lähedal.
.
Zeugbuch
Kaiser Maximilians I. - BSB
Cod.icon. 222. Innsbruck um 1502
URL=http://www.europeana.eu/resolve/record/
03486/159566F98AF3154FCB8C451289673C4B049E6D1B|
|
Pideme poolest ei meenuta 15.-16.saj.
püstolid
tänapäeva püstolit, mis hakkas
kujunema
alles 17. saj. teisel
poolel:
- ühe käega lastavad tulirelvad
olid peaaegu sirgelt jätkuva pidemega (vähendas
tulistamisel
viskenurka),
- puidust laad
algas toru otsast ja laienes kiiluna
tahapoole (et püstol ei
jääks sadulataskusse
kinni),
- pide laienes omakorda ettepoole - nii kiilus
püstol tagasilöögi
mõjul end tugevamalt
haardesse,
- pära lõppes nupuga: peale
püstoli langetamist libises nupp ratsanikule
kätte, ning
püstoli võis
lükata
sadulataskusse.
17. sajandil
oli "ratsaväepüstol" teiste
püstolitega võrreldes ikka veel eriliselt suur
püstol.
(Faustrohr
ja faustbüchse
tähistasid saksa keeles suuremat
püstolit,
samas kui väiksema püstoli
kohta kasutati
nimetust puffer.)
 |
-
sks. nn. faustrohr
aastast 1620
Meyers
Großes Konversations-Lexikon, 6. Auflage 1905–1909 |
 |
- 6-lasuline
revolverpüstol 1590
Wendelin Boeheim. Handbuch der
Waffenkunde. Das Waffenwesen in seiner historischen Entwicklung vom
Beginn des Mittelalters bis zum Ende des 18 Jahrhunderts, Leipzig 1890 |
Kui esimesed püstolid olid veel tahtlukuga, siis 16.
sajandil keskpaigas leiutati
rataslukk, mida hakati kasutama
esmajärjekorras just
püstolitel.
Ratasluku suhtelise keerukuse ja kõrge hinna
tõttu valmistati alles 1620-1640 saksa ja
prantsuse kellasseppade poolt ratasluku mudelid, mida suudeti
toota sellises koguses,
et nendega sai relvastada juba terveid ratsaväe
osasid (püstolid, arkebuusid).
(Ratsaväes kasutati rataslukkudega
püstoleid isegin
paralleelselt ränilukuga, kuni mindi edasi
tongsüütele.)
Saksa raskeratsaväe
raiterid ja ratsa-arkebusiirid kasutasid
16. saj. arkebuus-püstolit,
mille prantsuspäraseks
nimetuseks oli dragoon (pr. dragon) Oletatakse,
et arkebusiiride osalisel kujunemisel traguniteks -
sks.k. dragoner -
pärines nimetus nende kunagisest relvast.
(17. saj. kasutasid
tragunid juba tavalisi või lühendatud
jalaväepüsse.)
 |
-
1561.a. sündmusi kujutaval Tallinna Mustpeade e. Glandorpi
epitaafil on
esiplaanil kujutatud väga
suuri püstoleid koos sadulataskutega
Mustpeade
epitaaf, TLM _ 4938 G 604, Tallinna Linnamuuseum,
URL=http://www.muis.ee/museaalview/1204300
|
Hiljem on nimetus "dragoon" üle
kandunud lehtrikujulise suudmega nn. tromboonpüstolile,
mis oli enesekaitseks
kasutatud tsiviilrelv, samuti
duellirelv.
|
-
18.-19. sajandil kuulus dragooni juurde
sageli liigendiga
tääk, mis
hüppas vedruga
püsti
URL=http://www.bolk-antiques.nl/
index.cfm?page=collection&cat=1209&subcat=2186&catname=Antique%20Pistols |
Mitmelasuline
padrunipidemega püstol on
leiutatud
analoogselt vastavate püssidega 1880-ndatel),
kuigi sellised poltlukuga nn. korduslaadurid
(sks. k. repetierwaffe)
on püstolite seas vähe levinud.
Nn.
iselaadimisega püstol - sks.
selbstlader,
ingl. selfloader
-
kasutas juba püssirohugaaside
jõul
toimuvat
poolautomaatset iselaadimist.
Luku leiutas Hiram
S. Maxim 1883 (USA-Ingl.) ning algselt kasutas tema leiutatud kuulipilduja
suitsuga püssirohtu. Sama nn.
põlvliigendlukustust
kasutav püstol Luger ("Parabellum") kasutas
juba suitsuta püssirohtu.
(esimene mudel aastast 1893).
Espingool-püstol -
vt. espingool
(sks. espingole)
17. sajandil leiutatud jadalaenguga(JM)
espingool-tulirelvad (kartetšipüss,
musketoon, püstol) on ajaloos esimesed
automaatrelvad.
| |
-
Jaroslav Lugs´i relvaentsüklopeedias on
kujutatud
nn."lahtimurtava" lukustusega
espingool-püstolit
Jaroslav Lugs. Handfeuerwaffen. Band II -
Deutscher Militärverlag, 3. Auflage 1970
|
| REVOLVER
e.
revolversalvega püstol
- vanemas saksa k.
drehpistole,
19. sajandil juurdus kogu Euroopas anglo-ameerika nimetus revolver
.
|
Kuigi
revolverlaadimisega püssid ja püstolid olid leiutatud
juba 15. saj. lõpul, oli
põhiprobleemiks
süüterohu süütamine eraldi
igas
trumli pesas. Enne tervikpadrunite kasutuselevõttu
oli oht,
et lask süütab laengud kõigis pesades ning
revolver
plahvatab. (Isegi hilisemal tongsüütega
revolvril määriti valmistopitud laengupesa
vaseliiniga.)
Ränilukuga
revolver (USA-Inglise leidur Elisha
Collier, patent 1818)
puistas püssirohu ise pannile, kui kukk oli vinnastatud.
1818-1824
toodeti üle 10 tuhande, kasutasid peamiselt Briti
koloniaalväed Indias. E.Collier konstrueeris ka
ränilukuga
revolver-flinte ja -karabiine. Trumli edasikeeramine toimus alul
käsitsi, alates 1824.a. - pöördus trummel
kuke
vinnastamisel automaatselt.
Tongsüütega
revolvri konstrueeris Samuel Colt (USA,
patent 1836).
Trumlis oli 5 laengut, revolver oli 1-aktsiooniline:
päästikust toimus ainult lask, kuke
vinnastamine (ja trumli
edasikeeramine) toimus käsitsi. Trumli
erinevate pistoonide otsa oli võimalik kinnitada
korraga kõik 5 süütekapslit
(selleks oli kaasas vastav tööriist).
Selline revolver
oli veel "eestlaetav", sest püssirohi ja kuulid topiti
trumlisse
eestpoolt. Toppimisvahendid anti lisainventarina kaasa, hiljem
kinnitati see kangisüsteemina toru alla.
Eristatakse 1-aktsioonilisi ja 2-aktsioonilisi revolvreid:
1-aktsioonilisel revolvril vinnastatakse
kukk pöidla abil, mis pöörab ka
trumli edasi - ning
päästikust toimub vaid üks aktsioon
- lask
2-aktsioonilisel revolvril
vinnastatakse kukk päästiku abil (samal ajal
pöördub ka trummel) ning
päästiku lõpuni vajutamisel toimub lask -
teine
aktsioon.
2-aktsioonilisi kukkedega revolvreid saab kasutada ka
1-aktsioonilisena, mis suurendab lasu täpsust
 |
-
London Colt Pocket Model 1849
|
 |
- eestlaetava trumliga revolvri
laengu toppimiseks ja kokkusurumiseks on
toru all laadimiskang
URL=http://www.bolk-antiques.nl/
index.cfm?page=collection&cat=1209&subcat=2187&catname=Antique%20Revolvers |
1851.a. esitles Casimir
Lefaucheux esimest tagantlaetavat
püstolit, mille laadimiseks kasutati
külgmise
süütetiftiga tervikpadruneid (vasest). Kolm
aastat
hiljem patenteeris Lefaucheux poeg vastava revolvri, mida toodeti
(Belgias)
Prantsuse mereväele 1857. aastani 400.000
tk.
  |
- Lefaucheux revolvri
tervikpadrunitel
olid süütamiseks
külgmised süütetiftid,
mis ulatusid laadimisel trumli
küljele
URL=http://www.bolk-antiques.nl/
index.cfm?page=collection&cat=
209&subcat=2187&catname=Antique%20Revolvers
|
Trummelpüstol
- sks.
bündelrevolver, pfefferbüchse,
ingl. pepperbox
- on revolvri eelkäija, erineb revolvrist
vaid selle poolest, et torusid on sama palju kui laenguid. Trummelpüstoleid
on konstrueeritud ajaloos pikemat aega, esindatud on
kõik
süütesüsteemid alates
tahtsüütest.
Negatiivne on suur mass ning
koormus ülekandemehhanismile,
et keerata edasi rasket torurumlit. Kuna siledaraudsed torud
võivad olla õhema seinaga, siis oli enamus
trummelpüstoleid kaalu vähendamiseks siledaraudsed.
Trummelpüstolid olid enne
tongsüütega revolvri konstrueerimist (S.Colt 1836)
laialdaselt levinud.
 |
- Ethan
Alleni poolt 1837 patenteeritud trummelpüstol
oli veel oma aja
suurima laskekiirusega relv
URL=http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/f/fe/
AllenAndThurberPepperbox.jpg/800px-AllenAndThurberPepperbox.jpg
|
 |
-
täägiga kasteetrevolver (nn.
"apatši revolver") oli tegelikult
trummelpüstol
Trummelpüstoli eelised
revolvri ees tulevad
ilmsiks torude väga väikese kaliibri
või torude väikese pikkuse
korral.
URL=http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/2/28/
Apache_revolver.jpg/800px-Apache_revolver.jpg
|
 
|
Nn.
sõrmus-revolver (ingl. ring revolver, vn. перстень-револьвер )
on samuti trummelpüstol
- ilmselt sama vana relv kui
on tervikpadruneid
kasutav
ttongsüütega revolver - vanad
näidised kasutavad Lefaucheux
süsteemis külgmiste
süütetiftidega padruneid.
Tänapäeval toodetakse
ilmselt Belgias
ja
Prantsusmaal,
kuid markeeringud puuduvad.
(Fotodel
kujutatud "sõrmuse" välisküljele
on graveeritud: "Saatuslik
Naine")
URL=http://historypistols.ru/wp-content/uploads/2011/07/Kolc.jpg |
|
ERINEVATE
RATSAVÄELIIKIDE
TULIRELVAD. |
Petrinaal
- pr. petrinal () it.-lad. scopitus oli
15. saj. kergeratsaväes
kasutatud käsipüss,
mille tagasilöögi võttis vastu turvise
rinnakaitse (pr. poitrine - "rind" )
Raiterid
e. saksa stiilis raskeratsavägi (
sks. reiter,
deutsche reiter,
schwarze reiter ) -
16. saj. - rataslukuga
arkebuus-püstolid (sks. faustbüchse)
pikkusega kuni 1 m
17. saj. - suured
ratsaväepüstolid (3 - 5 tk.)
Raiterid hakkasid ratsaväes asendama
ratsaväepiikidega
varustatud endist
rüütliväge, võttes
kasutusele
petrinaalist pikema toruga arkebuusi. Kui 17. saj. alguses eristusid
ratsa-arkebusiirid, jäid raiterid kasutama püstoleid
(vrd.: sks. reiter, it. pistolieri).
Reiterid panustasid (erinevalt
kürassiiridest) tulirelvadele ning
vältisid lähivõitlust
mõõgaga. Püstolite
kõrge hinna tõttu olid nad sageli
palgasõdurid, samas
jäid turviste kvaliteedi ja hinna poolest alla
kürassiiridele (turvised polnud
poleeritud, vaid oksüdeeritud-värvitud
roostetamise vastu mustaks - siit nimetus
schwarze reiter).
Umbes 1680 kvalifitseerusid raiterid ümber karabinjeerideks.
Ratsa-arkebusiirid
- sks. k.
arkebusierreiter -
kasutasid lühendatud
rataslukuga arkebuusi
(sks.
arkebuse, 17.
saj. pr.k. carabine) (Vt. http://de.wikipedia.org/wiki/Arkebusierreiter
)
16.
sajandi keskel on
Madalmaades hertsog Alba ajal kasutama hakatud lühendatud
arkebuusi. Rataslukuga arkebuusi pikkus oli 1-1,3 m, kuuli kaal u.
30g. Sadulast
tulistamisel, et
vabastada üht kätt
ratsmete hoidmiseks, oli karabiin-arkebuusi puust
lae vasemal küljel karabiinstange,
mille
külge
kinnitus libisev nn.
karabiinhaak e. karabiiner
(mille
järgi
on saanud nime vedrusulguriga haak). Haak kinnitus omakorda
bandeliiri
külge, mis käis poolpõiki üle
vasema
õla: lasu järel rippus karabiin, toru
allapoole,
ratsaniku parema
jala kõrval, lasu
ajal tuli karabiin toetada ühe
käega vastu õlga.
Marsiolukorras heideti karabiinkinnitusega arkebuus selga.
Romaani keeltes oli ratsa-arkebusiiri
nimetuseks"ratsa-musketär" (vrd.
A.Dumas "Kolm musketäri").
Vastavalt on
karabiinhaagi nimetusena
säilinud pr.-hisp.-it. keeltes
mousqueton, moschettone.
Kui ca 1680 sai ratsaväepüssi
nimetuseks carabine,
säilis romaani keelte mälus karabiinile eelnenud
ratsaväepüssi nimetus, mida nimetati lihtsalt
musketiks.
|
|
- gravüüril aastast 1616 on näha
konksuga bandeliir (№ 2), riputuskoht
arkebuusil
jääb küll ebaselgeks
Kriegskunst
zu Pferdt von Johann
Jacob von Wallhausen, 1616
URL=http://de.wikipedia.org/wiki/Datei:Fotothek_df_tg_0000956_
Kriegskunst_%5E_Pferd_%5E_Arkebussier_%5E_Gewehr_%5E_R%C3%BCstung.jpg |
Saksamaal
hakkasid karabiinkinnitusega arkebuusi 16.saj. kasutama
nn. reiterid
(Johann Jakob von Wallhausen
«Kriegskunst zu Pferdt» 1616.) Poola-Leedu
Unioonis (1569-1795) relvastati
17.sajandil arkebuusidega ka nn. "tiivulisi
husaare".
Kui
raiterid formeeriti ümber
püstoliratsanikeks, hakati arkebuusi kasutajaid
nimetama ratsa-arkebusiirideks (sks. arkebusierreiter),
kellest said hilisemate karabinjeeride
eelkäijad.
30-aastases sõjas
(1618-1648) eristusid ratsa-arkebusiiridest
tragunid, kelle relvastus oli odavam
(nn.
"ratsa-jalaväelased"). Ratsa-arkebusiiridega
ühendas
neid ainult püssi kasutamine, kuid selle kasutamiseks
hüppasid tragunid sadulast maha.
17. saj. lõpukümnenditel formeeriti
ratsa-arkebusiirid Euroopas ümber karabinjeerideks.
Järgnevatel sajanditel relvastati karabiinidega ka
kürassiirid ning kergeratsavägi.
Kürassiirid
(raskeratsavägi) -
17.saj.- tulirelvadest
1 paar püstoleid, 18.-19. saj. on kasutatud karabiine.
Tragunid
- on võibolla oma nimetuse saanud 17. sajandil kasutatud
musketooni (pr. k. dragon)
järgi. Kolmekümneaastases
sõjas (1618 - 1648)
kujunesid tragunid Euroopas nn. ratsa-jalaväelasteks
- kõige odavamaks ratsaväeliigiks, kes kasutas
tavalisi jalaväepüsse (hüppasid
tulistamiseks hobuselt maha). Kasutatud
jalaväepüssid võisid olla
küll lühendatud, mis lihtsustas
ratsutamist.
19. saj. teisel poolel, kui vintrauaga püssid
kujunesid siledaraudsetest tunduvalt kallimaks, jäeti
ratsaväekarabiinil ära spetsiifilised osad (karabiinstange ja karabiinhaak). Karabiin muutus lihtsalt jalaväe karabiiniks,
mida kasutasid ohvitserid, sapöörid,
suurtükiväelased. Kuna tragunitel säilis
vajadus
ratsutada, hakati tootma erilist püssi
modifikatsiooni - nn. tragunipüssi (jalaväepüssist
ainult veidi lühem, ilma karabiinstange ja -haagita).
Tragunid on kasutanud ka granaadiheitjat
e. käsimortiiri.
Traguni-laadse ratsaväena oli formeeritud ja relvastatud ka Vene
kasakavägi.
Sõjalise ettevalmistuse poolest kasutati tragunite
väeliiki
sageli koloniaal-, okupatsiooni- või
politseioperatsioonideks,
mis on jätnud neile rahva seas osalt halva maine.
Kergeratsavägi
(husaarid, ulaanid) on
kasutanud algselt vaid püstoleid, kuni Poola-Leedu Uniooni
tiivulised husaarid on 17. saj.kasutama hakanud ka arkebuuse (raiterid
ja arkebusiirid olid enamasti palgasõdurid, kuid nende
palkamine läks
liiga kalliks.) Hilisem
kergeratsavägi on kasutanud püstolitele lisaks alati
ka karabiine.
Karabinjeerid
- 18.-19. saj. võisid olla
nii jalaväe- kui ka ratsaväe-karabinjeerid.
(Aleksander I ajal muudeti näiteks karabinjeerid
jalaväeks.)
Ratsaväe karabinjeerid tulistasid
sadulast, relvastuseks ratsaväe karabiinid, mis olid 17. saj.
kuni
19.saj. keskpaigani siledaraudsed eestlaetavad
püssid, lisaks karabiinstange
ja -haak + bandeliir, mis tegi karabiinist täiesti erineva
relva (võrreldes jalaväepüssiga).
Karabiinid võisid olla räni- või
tonglukkudega, kas
kuuli- või kartetšipüssid
(flindid). Kuna karabinjeerid ei ületanud ülesannete
ega
relvastuse poolest sageli traguneid, omistati neile "lohutuseks" tihti
eliit- või kaardiväe staatust.
| Kiirlaskerelvad kuni
I Maailmasõjani
|
Seoses tongsüüte, vintraua,
tagantlaadimise ja tervikpadrunite kasutuselevõtuga tekkis
võimalus
kiireks, hiljem ka automaatseks laskmiseks.
Esimesed
kuulipildujad polnud automaatrelvad
tänapäevases
mõttes, vaid liigitatakse "käsi-" e. manuaalsete kuulipildujate
hulka. Nende korduslaadimine toimus käsitsi, kasutades laskuri
füüsilist jõudu.
Esimene automaatkuulipilduja
oli Maximi raskekuulipilduja, mille põlvliigendlukustus
kasutas ümberlaadimiseks püssirohugaaside
jõudu.
I. Manuaalsete
kuulipildujate
ingliskeelsed nimetused (relvad, mis on leidnud reaalset kasutamist).
(Andmed
pärinevad
veebilehelt http://www.ibiblio.org/hyperwar/USN/ref/MG/I/MG-2.html,
USA relvade ülekaal varasemal perioodil
tuleneb USA Kodusõjast 1861-1865 ning
arenenud
patendisüsteemist) :
Mitrailleuse (Belgia 1851)
Billinghurst Requa Battery Gun (USA 1862)
Ager Machine Gun (USA 1855-1862)
Williams Smooth Bore Machine Gun
(USA 1862)
Vandenberg Volley Gun (USA 1862)
Confederate Revolving Cannon (USA 1865)
Gorgas Machine Gun (USA u. 1861)
Gatling Machine Gun (USA 1862)
Claxton Machine Gun (USA 1868)
Farawell Machine Gun (USA 1870)
Hotchkiss Revolving Cannon (Prantsusmaa 1872)
Gardner Machine Gun (USA 1874)
Lowell Machine Gun (USA 1876)
Wilder Machine Gun (USA 1876)
Bailey Machine Gun (USA 1874)
Nordenfelt Machine Gun (Rootsi u. 1880)
Taylor Machine Gun. (USA 1878)
II. Täisautomaatsete kuulipildujate
ingliskeelsed nimetused enne I Maailmasõda
(aastaarvuks on
valitud leiutaja või firma vanima mudeli patenteerimise
või esitluse aasta) :
Maxim Machine Gun (Briti 1884)..
Vene
versioon
PM
M1910 (Sokolovi
alusel)
oli Eesti
Vabariigi relvastuses
Skoda Machine Gun (Austria-Ungari 1888)
Browning Machine Gun (USA 1890)
Colt Automatic Machine Gun (USA
1895)............Colt-Browning M1895/1914 - oli Eesti
Vabariigi relvastuses
Hotchkiss Machine Gun (Prantsusmaa 1997)
Nordenfelt Automatic Machine Gun (Rootsi 1897)
De Knight Automatic Machine Gun (USA 1902)
Madsen Machine Gun (Taani 1902)
...........(maailma esimene kergekuulipilduja) oli Eesti
Vabariigi relvastuses
Bergmann Machine Gun (Saksamaa 1902)
Bergmann MP18...................................................................................(maailma esimene püstolkuulipilduja)
- selle Eesti
versioon - püstolkuulipilduja A.T. (Arsenal Tallinn)
Dreyse Machine Gun (Saksamaa 1907)
Perino Machine Gun (Itaalia 1901)
Revelli (Fiat) Machine Gun (Itaalia 1908)
Carr Machine Gun (USA 1901)
Schwarzlose Machine Gun (Austria-Ungari 1902)
McClean Machine Gun (USA 1904)
Berthier Machine Gun (Belgia 1908)
Kjellman Heavy Machine Gun (Rootsi 1907)
St. Étienne Machine Gun (Prantsusmaa1907)
Benét-Mercié Machine Rifle (Prantsusmaa 1909)
Laird-Menteyne Machine Gun (Prantsusmaa 1909)
Lewis Automatic Machine Gun (või Levis Automatic
Rifle)
(USA 1911) ............oli
Eesti Vabariigi relvastuses
Fittipaldi Machine Gun (Argentiina 1914)
Chauchat Machine Gun (Prantsusmaa 1915)
Adžeri
kuulipilduja - ingl. Agar Gun, ka Union Repieting Gun,
rahvaliku hüüdnimega Coffee Mill Gun -
oli ajaloos esimene kuulipilduja, mis
leidis sõjalist rakendust. Kasutati vaid
USA Kodusõjas (toodeti kokku alla
saja, välismaale sattus vaid paar tükki).
Adžeri kuulipilduja leiutamislugu oli iseloomulik
patendiajastu keerukatele suhetele:
kuulipilduja olid konstrueerinud Edward Nugent ja William Palmer u. 1855,
kuid "leiutajaks" sattus firma välisesindaja, kes tootmiseks
tellimust vajas
- Wilson Agar. W.Agar´il oli varasemaid kogemusi Inglismaal
patenteerimise osas ning tal õnnestus
saada Inglise
patent veel enne, kui ta USA-s tuntuks sai.
Seejärel õnnestus lobby-töö
president A.Lincolni
lähikonnas, mis kindlustaski esimesed tellimused.
Coffee Mill Gun
on omakorda rahvalik nimetus, mille tekkes on oma osa
müügiesindajal nimega J.D.Mills
ning ka asjaolul, et padrunikolu ja vända pooles
meenutas
kuulipilduja tõepoolest moodsamat horisontaalse
võlliga
kohviveskit.
Ehituse poolest oli tegemist suure revolvriga (sks.revolverkanone)
mille spindlil (trumlil) oli väljalõige, kuhu
langes laadimiskolust
laeng. Spindlit vändast keerates sulgus laeng
väljalõikesse, pöördus
süütekapsliga löögimehhanismi ette,
toimus lask, spindel pöördus edasi,
kuni kest kukkus oma raskusega välja.
Kuna tervikpadrunid polnud
veel levinud, kasutati ca 7cm
pikkusi rauast korduvkasutusega
raudpadruneid, mille
sisse olid eelnevalt laaditud
Miniè-tüüpi kuul, paberpadrun
püssirohuga ja padruni põhjale oli
kinnitatud
süütekapsel (USA tolleaegse 0.58-tollise
vintpüssi standartne laskemoon).
Adžeri kuulipilduja laskude sagedus oli kuni 150 lasku
minutis.
|
-
nn.
Ager´i "kohviveski" foto aastast 1862
Picture from the Springfield Armory National Historic Site,
part of the National Park Service.
URL=http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/5/54/
Coffeemillgun.jpg/1024px-Coffeemillgun.jpg |
 |
- Ager´i "kohviveski"
foto Springfieldi relvamuuseumis
URL=http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/3/39/
Ager_Coffee_Mill_Gun_IMG_2685.JPG/
768px-Ager_Coffee_Mill_Gun_IMG_2685.JPG |
Adžeri kuulipilduja oli nn. manuaalne kuulipilduja:
lisaks laskemoona
eellaadimisele toimus ka
korduslaadimine käsivända abil.
Mitraljöös
(pr. mitraille
- "kartetš", vn. k. картечница) - oli
Belgias leiutatud eriline kartetšisuurtükk (T.H.J.Fafschamps,
1851),
mida hakati seal vähesel määral kasutama
kindluste
kaitseks, kuni Prantsuse suurtükivägi
otsustas seda kasutada
väliolukorras. Kuigi tegemist pole kuulipildujaga
tänapäevases mõttes ,
tähistab mitrailleuse
prantsuse keeles tänapäevani kuulipildujat.
(Mitraljöös on pigem nn.
"orelsuurtükk" e. ribokediin, mehaanika
pooles manuaalne kuulipilduja.)
Mitraljöös
oli mitmeraudne suurtükk, mille toru võis koosneda
kokkumonteeritud (näiteks 25, 37,
katsetati ka 50) vintrauaga püssitorude
kimbust. Ühisesse laenguplaati oli laaditud
vastavalt 25, 37 jne. padrunit (meenutasid kaliibrilt ja
kujult tänapäeva jahipüssi padruneid).
Esimesed mitraljöösid lasidki kogupaukudena, kuni
hakati
eelistama laenguplaadist ridade kaupa laskmist. Sõltuvalt
laenguplaadi vahetamise moodusest (kas kruviga
või ekstsentrikuga) suudeti vahetada minutis
4-9 laenguplaati. Laenguplaadid tuli uuesti laadida
käsistsi.
|
- haruldane foto
arsenalist Hiinas, mitraljöösi lafeti
saba vastu on
toetatud laenguplaat
(u.1880)
URL=http://commons.wikimedia.org/wiki/
File:Nanjing_Jinling_Arsenal_1865_built_by_Li_Hongzhang.jpg |
Prantslased
suutsid toota enne
Prantsuse-Preisi sõda (1871-1872) paarsada
mitraljöösi, kuid sõjas
sellega efekti ei
saavutanud. Peale sõda
loobuti mitraljööside
kasutamise mõttest välilahingutes ning paigutati
nad
kindlustesse. Ka kuulipildujate kasutamise suhtes oldi
seejärel
skeptilised, 1890-ndatel aastatel otsustati
eelistada šrapnellisuurtükke.
Gatlingi
kuulipilduja (leiutaja R.J.Gatling
- 1862, USA)
oli esimene laia levikuga kiirlaskerelv, mille kasutamine
jätkus
ka automaatrelvade kõrval. Sisuliselt oli "gatling" manuaalne kuulipilduja,
mille korduslaadimine toimus käsitsi vänta
keerutades.
Päris
automaatrelvad kasutavad
laadimiseks püssirohugaaside jõudu, samas
loetakse
kuulipildujateks ka hilisemaid gatlinge, mille ringiajamine toimub
elektrimootori abil.
R.J.Gatlingile oli teada Ameerika Kodusõjas kasutatav
esimene - Ager´i kuulipilduja e. Union Repeating Gun
- mis kasutas üht toru, ning teadis ka selle
kasutamisel tekkinud tõrkeid.
Gatling otsustas eeskujuks võtta töökindlust
juba tõestanud revolvri, õigemini selle variatsiooni -
nn. "pipraveski".
Esimene, 1962.a mudel kasutas veel süütekapsleid ning paberpadruneid (eestlaetava
vintpüssi - Model 1855 U.S. Percussion Rifle-Musket
- s.o. välise tongsüütega kapselpüssi paberpadruneid) ning koosnes kuuest
torust, igal torul oma individuaalne lukk.
Gatlingi suurimaks leiutiseks oli lihtsus, millega laskemoon liikus
raskusjõiu toimel ning langesid välja kestad.
|
Täiustatud lukuga 1865.a. mudelil oli 10
toru, laadimiseks kasutati messingpadruneid
URL=http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/c/c5/
GatlingGunDrawing.jpg
|
 |
"Gatlingi"
torud pöörlesid ümber keskvarda.
Toruderingi tagumist osa ümbritses
silindriline korpus, mille seina oli süvistatud juhtsoon
e. nn. kuliss. Iga toru
lukul oli tapp, mis libises mööda
juhtsoont ning,
muutes luku asendit, sooritas ühe ringiga lasu, kesta
eemaldamise ning laadis toru uuesti.
URL=http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/e/e4/
Gatling_Gun_Funktion.JPG
|
Gatlingi
kuulipilduja kohmakuse tõttu tuli seda taktikaliselt
kasutada
nagu suurtükki. Samas oli gatling vaenlase
suurtükiväe
laskeulatuses täiesti kaitsetu ega leidnud hea suurtükiväega
vastase vastu erilist rakendust. Gatlingid ei etendanud erilist rolli
USA Kodusõjas (1861-1865), rohkem
aga Prantsusmaa-Preisi sõjas,
Le Mans´i piirkonnas (1870-1871, prantslaste
kasutada oli 25 gatlingit).
Kõige suuremas ulatuses on kasutanud Gatlingi kuulipildujaid
Venemaa, seda Vene-Türgi
sõjas (1877-1878).
Juba 1869 a. telliti põhjalike testide
järel USA-st
70 Gatlingi kuulipildujat, hinnaga 1500 USD/tükk. (http://de.wikipedia.org/wiki/Gatling_Gun)
Gatlingit kasutasid aktiivselt Euroopa
koloniaalimpeeriumid, seda sõdades tehniliselt
nõrgema
vastasega: Briti armee Zulu, Matabele, Beduiini ja Sudaani
sõdades, samuti Teises Anglo-Afgaani sõjas
(1879).
Venemaa kasutas 400(!) gatlingit turkmeeni
ratsaväe ja
teiste Kesk-Aasia nomaadide hävitamiseks (http://de.wikipedia.org/wiki/Gatling_Gun).
1876.a. gatlingi 5-toruline mudel oli kohandatud juba 0.45-tollistele
padrunitele, laskekiiruseks saavutati 700
lasku/min., lühikeste valangutena isegi 1000
lasku/min..
1893.a. 6-toruline 0.30-tollise kaliibriga gatling, mis kasutas juba
suitsuta püssirohtu, saavutas elektrilise ajamiga
laskekiiruseks
1500 lasku/min.
USA kandis gatlingid oma relvastusest maha 1911.a. (teiste
riikide kohta andmed Internetis puuduvad).
Otsustavaks sai gatlingi liiga suur kaal ja kohmakus,
võrreldes
ühetoruliste kuulipildujatega. Kaevikusõjas vajati
kergemat
kuulipildujat, laskekiirus polnud sellega võrreldes oluline,
sest üle 400 lasu minutis polnud kaevikusõjas vaja
teha.
II Maailmasõjas võeti elektrilised
gatlingid uuesti
kasutusele sõjalaevadel - õhukaitseks lennukite
vastu, veelgi hiljem - ründekopteritel (laadimissüsteeme
on muidugi muudetud).
Lisaks ülisuurele laskekiirusele ei vaja gatling erilist
jahutussüsteemi, sest 5-6 toru ei kuumene sama
kiirelt nagu
üks.
Hotchkissi
revolverkahur - sks. revolverkanone,
ingl. revolving
cannon, vn. многоствольная
пушка Гочкис - konstrueerinud Benjamin
Berkeley Hotchkiss, USA relvameister, kes emigreerus
1867.a. USA-st
Prantsusmaale. Revolverkahur on konstrueeritud
1872.a. eesmärgiga
luua gatlingist kergem suurekaliibriline kuulipilduja, mida
võiks kaasa
vedada ka ratsavägi ning mis ei jääks
laskekauguselt alla jalaväe
vintpüssile.
Erineb gatlingist kergema
konstruktsiooni poolest:
5 pöörleva toru kohta on vaid üks lukk ja
üks laadimismehhanism. Samuti
nagu gatlingi puhul, on tegemist käsi- e. manuaalse
kuulipilduja-kahuriga. Suurele kaliibrile vaatamata tegi 37mm Hotchkiss
60-80 lasku minutis, magasin mahutas 10 laengut ning kaalus 8 kg.
Hotchkiss´i revolverkahureid valmistati ka suurema kaliibriga
(47mm),
mida tellis laevastiku jaoks Venemaa (kasutati
torpeedokaatrite tõrjeks).
LASKETSÜKLI KIRJELDUS.
5
toru pöörleb, vändast
pööramine viib
torud järgemööda läbi
viie
positsiooni (takti), samas püsib
laadimismehhanism paigal, samuti
lukublokk. Esimese ja teise takti ajal toimub ülal ja
vasemal toru
laadimine, kolmanda takti ajal jõuab toru alumisse
positsiooni
ning
toimub lask, neljanda takti ajal liigub toru alt paremale ning kest
kukub välja, viienda takti ajal jõuab toru
jälle
laadimispositsiooni. Kui iga takt tähendab üht
vändapööret, siis ühe
pöördega sekundis
on laskekiirus 60 lasku minutis.
 |
-
Hotchkiss´i revolverkahur erineb gatlingist selle
poolest, et torusid
on mitu, kuid lukke ja
laadimismehhanisme vaid üks
Encyclopedie
Larousse Illustree 1897
URL=http://de.wikipedia.org/wiki/37-mm-Hotchkiss-Kanone |
Hotchkiss´i
revolverkahureid ja tema asutatud firma hilisemaid automaatrelvi on
ostnud palju Tsaari-Venemaa armee ja laevastik.
Maxim´i
raskekuulipilduja - ingl. maxim gun, sks. maxim-maschinengewehr,
vn. пулемёт Ма́ксима
- konstrueerinud USA-Inglise leiutaja Hiram
Stevens
Maxim. Esimesed joonised toru tagasilöögil
põhinevast
ümberlaadimisest on aastast 1873,
prototüüpi on ta demonstreerinud üle 10
aasta hiljem - 1884. a. Londonis (esimesed patendid on
aastast 1883).
Maximi
kuulipilduja oli esimene kuulipilduja, mis
kasutas ümberlaadimiseks toru tagasilööki
e.
püssirohugaaside energiat (seda loetakse
tänapäeval automaatrelva tunnuseks, kõik
varasemad on olnud "manuaalsed kuulipildujad").
Raua tagasilöögi abil eemaldas lukk
tühja kesta,
laadis sisse uue padruni ning vinnastas relva uueks lasuks. Torul on
vesijahutus.
Esimesed tootesarjad kasutasid suitsevat püssirohtu, mis oli
laskekiirust arvestades suur probleem. Lahenduseks
oli
suitsuta püssirohu leiutamine - Hiram S. Maxim
patenteeris
oma suitsuta püssirohu Inglismaal 1889.a., tema vend Hudson
Maxim
USA-s 1890.a. (Alfred Nobeli "Ballistit" oli
patenteeritud Inglismaal 1887, USA-s 1891.)
LASKETSÜKLI KIRJELDUS:
Lasu tagasilöögi ajal taganevad toru ja
lukk, põlvliigend paindub keskelt ning toru ja lukk
eralduvad teineteisest. Veelgi tagasi liikudes tõmbab lukk
tühja kesta padrunipesast, tõmbab
padrunivööst
uue padruni (kangast valmistatud padrunivööd, mis
mahutasid
45-70 padrunit) ning vinnastab relva
välisküljel oleva
tagasijooksuvedru. Vedru toob luku uuesti ette, lükates uue
padruni pesasse ning põlvliigend sirutub. Seesama kordub,
kuni
päästik vabastatakse või
padrunid lõpevad.
Põlvliigendlukustuse on leiutatud juba 1852 Smith&Wesson,
Maxim´i versioonis toimib see 180º pööratud kujul:
lukustuse liigendit käitab mitte laadimiskang, vaid toru
tagasilöök.
 |
-
Hiram S. Maxim demonstreerimas kuulipildujat 1884.a. - laskekiiruseks
saadi
300 lasku minutis
(hilisematel mudelitel kuni 600 lasku/min.)
URL=http://upload.wikimedia.org/
wikipedia/commons/d/d0/Metralhadora_1884.jpg
|
|
-
põlvliigendlukustus(JM)
sks.
kniegelenkverschluss , ingl. toggle action
(USA,
Smith&Wesson 1852)
- kasutatud
Winchesteri süsteemi püssides,
kuulipildujas Maxim, püstolites
Luger ("Parabellum") |
Kuna USA-s ei tuntud
järjekordse leiutise vastu huvi, emigreerus Maxim
1880-ndate alguses Inglismaale (kodakondsuse sai
naturalisatsiooni korras 1900). Kui
Maxim kuulipildujat Londonis demonstreeris (1884),
ei tundnud sõjaväelased siingi kohe huvi, kuid Maximil
õnnestus alustada tootmist väikeste sarjadena,
finantstoetajatena tööstur Edward Vickers ja pankur
Nathan
Rothschild. 1889.aastal, peale suitsuta püssirohu leiutamist
Maximi poolt, võeti kuulipilduja
Briti armee relvastusse.
Kõigi Maximi tuhandete leiutiste hulgast tuuakse
kuulipildujat esile kui relva, mis
on kõige enam seotud Briti Impeeriumi vallutustega.
H.
Maxim registreeris
kokku tuhandeid patente, mille eest kuninganna Victoria
tõstis ta 1901.a. rüütliseisusse
(kuninganna surma tõttu viis
rüütlikslöömise tseremoonia
läbi Edward VII).
Maximi kuulipilduja 1884.a. mudelit hakati litsentsiga tootma
ka Saksamaal (DWM in Berlin, 1901) ja
Venemaal (Т.О.З. в Тула, 1904). Venemaale
toodi katseeksemplar juba 1887.a., 1888.a. tulistas sellest
ka Aleksander III.
Kuulipildujast on aastate jooksul tehtud palju erinevaid versioone ning
seda on sobitatud erinevate armeede kaliibrisüsteemiga.
VENEMAA versioon - PM
M1910 e. Maximi kuulipilduja Sokolovi
alusel ( Пулемёт Максима на станке Соколова).
Käsitulirelvade
laadimine.
|
Ümarkuul.
Käsitulirelvadel kasutati kuni 19. sajandi teise
veerandini (üle 500
aasta) ümmargust kuuli. Samas oli 19. sajandil relvi,
mis võisid kasutada ka segalaskemoona.
|
- kuulivalamise pihid revolvri
Colt´ armeemudelile aastast 1860:
valada võis nii ümar- kui ka
Miniè-tüüpi kuule
URL=http://collections.mnhs.org/
cms/largerimage.php?irn=10235819&catirn=11008009 |
SILEDARAUDSE PÜSSI LAENG ja
LAADIMINE..
Tolmpüssirohi
laaditi lühematesse torudesse lahtiselt, kasutades
puistamisel püssirohusarve,
pikemaid torusid ei
valmistatud või kasutati nende puhul
tagantlaadimist
(püssirohi ja kuul laaditi eelnevalt
padrunitaolisesse torusse, mille küljel oli
süüteava - vrdl. käsisuurtükk
p.2)
Tükkpüssirohtu
oli võimalik lahtiselt laadida ka pikemasse torusse (puistati
püssirohusarvest).
Granuleeritud
püssirohtu
(alates 16. saj.) oli võimalik palju täpsemalt
doseerida,
musketärid hakkasid kasutama bandeliiri külge
riputatud
ühe laengu pudeleid, millest püssirohi puistati
torusse.
Püssirohu järel löödi torusse
tropp, järgnesid
kuul ning teine tropp (kuul ja tropid olid
musketäri vöökotis). Peenem
süüterohi puistati pannile väiksemast
püssirohusarvest.
Paberpadrunid võeti esmakordselt
kasutusele 17. sajandi keskel, kui kergemaid ränilukuga
püsse kasutavatel laskuritel jäeti
ära bandeliir ja
laengupudelid, nende asemele tuli padrunitasku.
Püssirohi ja kuul olid
keeratud paberist
padruni sisse (mille otsad olid keeratud nagu hilisemad
kompvekipaberid). Ühe käega toimides
võttis laskur padruni ühest
otsast, milles oli
kuul, ning "hammustas ära" teise otsa, milles oli
püssirohi.
Väikese osa sellest puistas ta püssirohupannile, ning
sulges
selle, ülejäänu puistas aga toru
otsast sisse
ning saatis järgi ka kuuli. Viimasena
pistis laskur
torusse paberist padrunikesta ning lõi kogu laengu
püssivardaga kokku (paber jäi kuuli
peale tihendiks).
Troppide kasutamine toimus vastavalt olukorrale, hilisemate sajandite
püssirohi oli kvaliteedilt sedavõrd parem
("äkilisem"), et lisatroppide kasutamine oli erijuhtum.
Kartetši
lasti 16. sajandil suurekaliibrilisest musketist, mille kuuli ette
laaditi veel 3 väiksemat kuuli. 17. sajandi
alguses kujunes välja ainult kartetši laskmiseks
mõeldud suurekaliibriline lühike
kartetšipüss, hilisema nimetusega flint, mille
pasunakujuline erikuju oli musketoon
e. tromboonkarabiin.
Laskemoonaks kasutati alul nn. "raiutud haavleid" (meisliga
raiutud pliitükid),
kuni 1782.a. leiutati
ja patenteeriti ümarate haavlite tootmise tehnoloogia.
Lefaucheux´poolt
1832.a. leiutatud tervikpadrun viis
sildaraudse jahipüssi peaaegu tänapäevasele
tasemele: papist
padrunil oli messingplekist pressitud põhi, millel oli
padrunipessa
kinnitamiseks äärtes rant.
Süütetong asus keskel. Papist padruni paisumine lasu
hetkel lahendas ära seniste tagantlaetavate tihendusprobleemi.
Padruni väljatõmbamiseks oli
messingpõhja keskel vastav tift.
VINTRAUAGA PÜSSI LAENG ja LAADIMINE.
Kuna vanad siledaraudsed püssid olid sageli liiga
õhukese toruga, et vintsooni lõigata, siis hakati
valmistama uusi vintraudu. Samas vähendati tunduvalt
kaliibrit: Šveits valis kõige väiksema
kaliibri - 10,2 mm, suurima juurde jäi Venemaa - 15,3 mm
e. 6 liini (nn. "detsimaal-liini" pikkuseks on 1/10 tolli)
tähistusega 0.6 või 0.6".
Eestlaetav
vintrauaga karabiin e. štutser kasutas samuti ümarkuuli, kuid
ümarkuul tuli vintraua
sisse lüüa metallvarda ja vastava haamriga,
tihendina
kasutati seejuures veel spetsiaalse määrdega
immutatud kangast e. nn. plaastrit.
Protseduuri lihtsustamiseks valmistati lühema toruga
püsse.
Tagantlaetav
kamberlaadimisega vintpüss oli 18.
sajandil juba suurte sarjadena toodetud
püssitüüp. Kuna
enne tongsüüte leiutamist ei saanud
olla tervikpadrunit (kuul+püssirohi+sütik),
asetati laengupessa ("kambrisse") eraldi
püssirohulaeng ja
pliist valatud ümarkuul. Süütamiseks
kasutati tavalist
ränilukku (räniluku pannile
tuli kindlasti puistata veel
süüterohtu).
Tagantlaetav vintrauaga
kapselpüss
võimaldas kuuli ja püssirohtu kokku panna
ühte
tugevamast papist
padrunisse. Selleks, et kapslist lendav leek tungiks
läbi padruni põhja, valmistati see
spetsiaalsest
õhukeset paberist (kasutati ka K-salpeetriga
immutatud paberit).
Eestlaetav pikk
vintpüss nõudis laadimisel liialt aega
ning vajas täiustamist.
Kompressioonkuul.
Selleks, et kuuli laadimine vintraua sisse nõuaks
vähem
jõudu ja aega, hakati valmistama erikujulisi kuule, mida
saaks vintraua
lõpus rauast
püssivardaga laiaks lüüa (Delvigne 1826 ). Vastavalt konstrueeriti ka erikujulisi
torulõpmikke (vt. tornpüss
- Thouvenin
1844).
Ekspansioonkuul
oli erikujuline kuul, mis kiilus end
püssirohugaaside jõul laiali,
ning hakkas vintsooni läbides pöörlema.
Ekspansioonkuulide tagumine
pool valmistati õõnsana, selle sisse
võis kinnitada ka puust või rauast
kiilu
(Minié-tüüpi
kuulid - vt. ka Д.Е.Козловский )
Minié-tüüpi
kuulidega
eestlaetavad vintpüssid olid esmakordselt kasutusel Krimmi
sõjas (1853-1856). USA Kodusõjas (1861-1865)
põhjustasid
kuulid
inimkaotustest 90% .
Tagantlaetav vintrauaga
nn. nõelpüss
kasutas seesmist tongsüüdet ning papist
tervikpadruneid, millesse oli võimalik
laadida endiselt Minié-tüüpi
kuule.
Tagantlaetavad
vintpüssid (nii uued kui ka
konversioonpüssid) kasutasid enamasti juba metallkestaga padruneid. Minié-tüüpi kuulide asemel laaditi padrunitesse
silinder-ovaalsed, kuid ilma kõvema kestata pliikuulid,
millel polnud mitte terav, vaid ümar ots.
Kui konversioonpüssid säilitasid vana
kaliibri, siis uute püsside kaliibrit
vähendati u. kolmandiku võrra.
Venemaa eestlaetavate/tagantlaetavate
kaliibrisuhe oli 6/4,2 liini (Berdani
vintpüss).1880-ndatel, kui konstrueeriti juba mitmelasulist
vintpüssi, vähendati kaliibrit veelgi -
kuni 3 detsimaal-liinini (0,3 tolli e. 7,62 mm), mis on
tänini täiskaliibrilise armeepüssi kaliiber
maailmas. 7,62 mm e. 0.3" vastab raua sisemisele
läbimõõdule, aga kui lisada vintsoonte
sügavus, siis on erinevate maade, erinevate relva- ja
kuulitüüpide puhul kuuli enda
mõõt mõnevõrra suurem (nt.
0.305).
1899.a. Haag´i konventsiooniga üritati keelustada
kergesti deformeeruvad (lameda otsaga ja ilma kõvema
kestata) kuulid, mida kasutasid
jätkuvalt nii vananenud vintpüssid, aga ka uuemad
püstolid.
I Maailmasõjas kasutatigi peamiselt terava otsa ning
kõvema kestaga kuule.
Vahiteenistuse kuulid olid erilised kuulid, mis
võimaldasid püssi peale vahikorra lõppu
tühjaks laadida. Selleks oli kuulil otsas
eriline keermestatud auk, mille abil sai kuuli keerata
laadimisvarda otsa ning siis välja
tõmmata. Püssirohulaeng oli pandud eriti
õhukesest puuvillasest kangast (organdy) kotikese
sisse. (Austria-Ungari).
Musketi
ja arkebuusi laadimistehnika.
|
PÜSSIROHUSARV ja PÜSSIROHUPUDEL
on
erikujulised püssirohusalved (JM),
mida on kasutatud püssirohu hoidmiseks ja puistamiseks,
vastava
dosaatori olemasolu korral ka püssirohu koguse
väljamõõtmiseks.
Nimetus püssirohusarv
pärineb ajast, mil salved olid
tõepoolest valmistatud veise sarvest.
Sama nimetus on kandunud
edaspidi üle ka kõigile
puidust, nahast ja metallist valmistatud
salvedele, kui need jäljendasid
traditsiooniliselt veisesarve kõverust.
Kui sarvelaadne kõverus puudub,
kasutatakse nimetust püssirohupudel.
Madalmaade
arkebusiiri laadimisvõtted (vt. Jakob
de
Gheyn II gravüürid, 1607)
|
- arkebusiir puistab laengu torusse
otse
kõverast püssirohusarvest
(võrreldes
musketiga oli arkebuusi
toru selleks piisavalt lühike).
URL=http://www.geheugenvannederland.nl/?/nl/zoekresultaten/pagina/1/
Jacob%20de%20Gheyn/%28cql.serverChoice%20all%20
Jacob%20%20AND%20de%20%20AND%20Gheyn%29
/&colcount=0&wst=Jacob%20de%20Gheyn
|
Püssirohusarv on dosaatoriga (seesmine klapp on
pööratav spiraalsest sepislingist, mille algseisu
hoiab
lehtvedru, väline klapp on näha terves ulatuses),
käsivarre pikkusega võrreldes on püssirohusarv
nii suur, et
võis mahutada terve naela püssirohtu. (VÕRDLUSEKS:
teksti
koostaja (JM) poolt Kiek in de
Kök´i
ekspositsiooni jaoks valmistatud rekonstruktsioon mahutab
näiteks
pool kilo suhkrut. Püssirohusarve proportsioneerimisel sai
arvestatud gravüüridel kujutatud arkebusiiri
küünarvarre pikkust.)
Arkebusiiri püssirohusarve täitmiseks tuleb eemaldada
doseerimispea(JM) - see
kinnitub mahuti külge
splindiga, mille otsas on rõngas. Vööle
kinnitamiseks
on püssirohusarve ühel küljel pikk haak (JM),
mis käib vastava
vööpõõna külge (põõnale
on jäetud haagi jaoks mitu ava
- laskmiseks
või jooksmiseks oli ilmselt võimalik
haaki
erinevalt kinnitada).
 |
-
püssirohusalved
Varssavi Armeemuuseumi ekspositsioonist
17.
sajandi teise poole armeevarustuse hulka kuulunud
püssirohusarved
ja
-pudelid on
mõõtmetelt
väiksemad ning mahutasid
võibolla pool naela
püssirohtu.
Nahast püssirohusalv võis olla täidetav ka kotisuu taolise ava kaudu.
URL=http://aj-band.livejournal.com/6829.html |
Madalmaade
musketäri laadimisvõtted
(vt. Jakob
de
Gheyn II gravüürid, 1607)
 |
-
musketär kasutab
laskmisel tugiharki (võrreldes
arkebuusiga on
musketi toru pikem ning kaliiber suurem)
URL=http://www.geheugenvannederland.nl/?/nl/zoekresultaten/pagina/1/
Jacob%20de%20Gheyn/%28cql.serverChoice%20all%20
Jacob%20%20AND%20de%20%20AND%20Gheyn%29
/&colcount=0&wst=Jacob%20de%20Gheyn |
 |
-
laengud on valmis doseeritud
väikestesse
laengupudelitesse, mis
kinnituvad õlarihma - bandeliiri -
külge
Laengupudeleid on näha üle
kümne ning osa
neist ripub ka selja taga.
Riputusrihmade pikkus peab võimaldama
laengu
puistamist
URL=http://www.geheugenvannederland.nl/?/nl/zoekresultaten/pagina/1/
Jacob%20de%20Gheyn/%28cql.serverChoice%20all%20
Jacob%20%20AND%20de%20%20AND%20Gheyn%29
/&colcount=0&wst=Jacob%20de%20Gheyn
|
Arkebusiiril ja musketäril oli
peenema
süüterohu puistamiseks vööl
väiksem
püssirohupudel, millest puistati süüterohi
tahtluku
süütekanalisse ja püssirohupannile. Paremal
puusal oli
ka nahast kuulikott.
   |
- jahirelvade laadimiseks kasutatud
püssirohusarved võisid jäljendada
musketärivarustust
(piltidel on näha
sarvest pressitud ja nikerdatud
püssirohusarv, millel on isegi
bandeliiriga varustuse juurde kuulunud vööhaak).
|
Laengupudelite kasutamisel hoiti neid
jahirõivastuse
juurde kuuluvates põõnataolistes
rinnataskutes.
Hasõõrid
-
türgi k. hazır
[loe: hazõõr],
vn.k. газырь
- olid Türgi ja Kaukaasia rahvastel
meesterõivaste kaunistuseks kasutatud
dekoratiivsed laengupudelid,
mis valmistati sageli hõbedast. (19.
sajandil kuulusid hasõõrid
Venemaal kasakaväeosade mundri juurde).
|
-
parun Wrangel eelistas Vene Kodusõja ajal riietuda
tšerkessi kuube, mida kaunistasid
hasõõrid (1920)
|
Kuni 17. sajandi keskpaigani kasutati musketäride
kõrval pikeniire
(piigimehi, kes pikkade piikidega kaitsesid musketäre
ratsaväe eest, kuna ratsaväe rünnak
võis toimuda kiiremini
kui
musketärid jõudsid püsse laadida.
Tulejõu suurendamise
eesmärgil hakati
pikeniiride
osakaalu
pidevalt vähendama. Esialgu varustati musketäride
tugihargid enesekaitseks mitmesuguste teravikega.
Samal
ajal arendati ka prunt-tääki:
juba 16. sajandi teisel poolel olid musketärid
varustatud
sageli pika noaga, millel oli toru sisse lükkamiseks
peenem
pide. Kuna selline tääk ei püsinud paigas,
samuti polnud
sellisest püssist võimalik tulistada, siis
leiutati
17. sajandi lõpul bajonett-tääk.
See kinnitus püssi otsa torumuhviga, mis
jättis täägi kuuli
lennujoonest eemale.
Muhv kinnitus pööramisel sihtimiskirbu taha. Kui 18.
sajandi
läksid Euroopa riigid enamasti üle
kolmekandilise
ristlõikega täägile, siis kasutati seda
muutumatul
kujul 100 aastat.
