Tagasi sisukordaJUHENDID...
    Tagasi sisukorda "Tulirelvad"

(koostanud Jaan Märss - viimati täiendatud veebruaris 2016 a.
 (JM)-  minu  poolt tõlgitud või tõlgendatud  nimetus ) 

 SUURTÜKI KASUTAMINE
1. Laskemoon ja laeng.
       PÜSSIROHI:
       säilitamine ja transport
       SUURTÜKI LAENG:
        püssirohu mõõtmine
       laengukotid ja -kestad
       laengukarbid
       tropid, laadimisrätik (JM)
       kork, puitalus, peegel  (JM)
2. Laengu õige suurus
        kuuli kaalu määramine:
        suurtüki mõõdupulk, Hartmanni skaalad  
        laengu suhe
        kuuli lõtk 
        toru kaliibrimõõtja
        tastersirkel
        kaliibrilaud
        sorteerimisvõrud
3. Suurtüki laskemoon:  kuulid, pommid, kartetš    

4. Suurtüki laadimine
        LAADIMISRIISTAD:
        laadimisnui
        laadimiskühvel
        kombineeritud riistad
        painduva varrega laadimisriistad
        bombardiiri(JM) e. laskurmeistri töövahendid
5. Suurtüki sihtimine
    LAFETITÜÜBID:
        plokklafett
        burgundia lafett
        põsklafett(JM): üheteljeline, kaheteljeline e. kastlafett
        tõstekruviga suurtükk
    LAFETI RIHTIMINE(JM):
        talid veeretamiseks
        rihtimine külgsuunas
        tagasilöögi pidurdamine
    SIHTIMINE :
        otsesihtimine: sihtimispulk, kirp, sihik (täiendatud 16.02.2016) 
         kaudne sihtimine:  srtk. kvadrant (täiendatud 16.02.2016) 
        lasketabel
        kauguse mõõtmine: ristlatt, mõõtelaud
        sihtmärgi kandmine kaartile:  mensulmõõdistamine

6. Süütelaengu seadmine
        süütelaengu puistamine:  püssirohusarv või -pudel
        süütetoru
        süütekanali puur
        torgits

7. Laengu süütamine.
        hõõguv raud
        läide
        tahtsüüde
        süüteküünal
        süütekapsel
        süüteridvad
        süüteoda
        süütevai

8. Suurtüki lisavarustus
        LAADIMISRIISTAD:
        laadimisnui
        laadimiskühvel
        kombineeritud riistad
        painduva varrega laadimisriistad
        bombardiiri(JM) e. laskurmeistri töövahendid

        PUHASTAMISE RIISTAD:
        kratser, hari, mopp(JM)
 
       TÜHJAKSLAADIMISE RIISTAD:
        kuulitõmbaja
        tropitõmbaja
        korgits
        laadimiskühvel
  
        ABIVARUSTUS:
        laskemoona hoidmise ja transportimise vahendid
        püssirohuveski
        suurtüki kolmjalg       
        suurtüki eelik
        suurtükivanker
        rest või ääs kuulide hõõgutamiseks  (täiendatud 16.02.2016)
        hõõguvate süte anumad
        välisepikoda
        valgustid
        puuämbrid

        KASUTATUD PUBLIKATSIOONID

                                                                                                                          Tagasi sisukorda JUHENDID...
 1. SUURTÜKI  LASKEMOON ja LAENG

Vt.  "Püssirohi" 

LASKEMOONA LADUSTAMINE JA SÄILITAMINE TRANSPORDIL

Gravüürtahvel aastast 1617		  -  püssirohu säilitamiseks ja transpordiks on kõige enam kujutatud
    kokkunööritava nahksuudmega vaate (Nr. 4)
     MÄRKUS: kuni tükkpüssirohu leiutamiseni 15.saj. esimesel poolel veeti
    püssirohu  peeneksjahvatatud komponente eraldi mahutites, püssirohi segati
    kokku alles vahetult enne tarvitamist   

  - suurtükkide süütelaengu peenemat püssirohtu on hoitud   ilma
   dosaatorita püssirohusalves (Nr. 9)
    URL=http://commons.wikimedia.org/wiki/Category:
     Old_Manuscripts_from_the_Deutsche_Fotothek 

- suurtükikuule on ladustatud  korrapäraste püramiididena, mis
  võimaldas  nende hulka täpselt hinnata, lugemata neid üle

  Pilt kujutab Tallinna Sõjasadama bollverkil asunud kaitsepatareid Krimmi sõja
  perioodil, maalitud 19. saj. keskel, täpne asukoht pole teada (JM).
 - kuna mortiiri- ja haubitsapommide veeremisel võisid viga saada
   süütetorud, siis kasutati nende kooshoidmisks laudadest äärikuid

   Vollständiges mathematisches Lexicon 1747
    (gravüürid - Johann Martin Bernigeroth)
   URL=http://archive.org/details/vollstndigesmat00wolfgoog  


 - laevadel on kuulide kooshoidmiseks kasutatud  köisrõngast, mille      
    materjaliks oli harilikult kolmest köiest keerutatud nn. tau

   Kießhauer, W. - Schiffsartillerie.  Deutscher Militärverlag. Berlin 1989


- maavägede suurtükiväes on kasutatud erilisi laengukaste, milles on
  veetud nii välisuurtükkide kui ka patareisuurtükkide laskemoona

А. Берназ. Техническое оснащение русской артиллерии начала XIX в. 
URL=http://www.museum.ru/1812/Army/RussArtillery/
Napoleoni sõdade ajal hakati välisuurtükkide laskemoona paigutama osaliselt nn. suurtükieelikusse, mis rakendati transpordi ajal suurtükiga kokku - nii saadi stabiilne 2-teljeline rakend.

А. Берназ. Техническое оснащение русской артиллерии начала XIX в. 
URL=http://www.museum.ru/1812/Army/RussArtillery/




SUURTÜKI LAENG
 
Püssirohu mõõtmine.
Suurtüki laadimisel  ja laengute ettevalmistamisel kasutati  püssirohumõõtusid, mis olid mahumõõdud, kuigi ühikud väljendasid  kaalu (naeltes).  Sädemete vältimiseks valmistati püssirohumõõt  kindlasti vasest.
Зигмундт Бухнер. Учение и практика артилерий - Часть1  Часть2 Часть 3 1711.  Saksakeelne esmatrükk 1682
                                                                                                     
             - püssirohu kaalumist kasutati  laboratoorsetes
               katsetes
               Surirey de Saint-Remy, Pierre. Mémoires d'artillerie. 1697.
  -  alates 1683.a. hakati püssirohu tugevust mõõtma laboratoorse                mortiiriga, mille laenguks kaaluti 1 unts           

      S.J. von Romocki. Geschichte der Explosivstoffe. 1895  
Vt. püssirohu kvaliteedi määramine
 -  püssirohtu on mõõdetud ka laadimiskühvliga, millele on peale
    kantud  mõõteskaala  (Hans Guhle 1618)
    


Püssirohu kohta  15.-16.saj. - vt.  vene keeles,
eestlaetava siledaraudse srtk. püssirohulaeng - vt.  vene keeles,
      




Laengukotid ja laengukestad.
    - laadimise kiirendamiseks hakkasid 16. sajandi lõpul levima riidest                    laengukotid  ja  papist laengukestad (kartuusid)

      Surirey de Saint Remy - Memoires d´Artillerie. 1697

Samas on Prantsuse suurtükiväe inspektorid märkinud veel 18. sajandil, et püssirohtu on kühveldatud lahtiselt torusse, kindluste piiramisel ja kaitsmisel isegi kuni Napoleoni sõdadeni.

 Riidest laengukottide materjalina on nimetatud nii linast kui ka villast riiet. Villase riide eelisena on märgitud, et sellest ei jäänud torusse hõõguvaid jääke. Kasutati ka kaheosalist laengukotti, mille tagumine osa sisaldas püssirohulaengut, eesmises osas oli  puitalusele kinnitatud kartetš või kuul. Selline nn. unitaarlaeng ei vajanud täiendavaid troppe ning laadimine käis eriti kiirelt.

Laengukest e. kartuus  võis olla papist või  ka  õhukesest puust karp. Selliseid torgitsaga läbitorgatavaid puitkartuuse kasutati  Gustav II Adofi suurtükiväes. Puitkartuusi polnud vaja säilitada laengukarbis.


- eestlaetava suurtüki erinevaid kartetše


   Suurtükiväe materiaalosa ajalugu 1946 (vene k.)
   URL=http://elibrary.karelia.ru/book.shtml?id=15285 

Kartetši kartuus punuti varem  vitstest, moodsama nn. "seotud" kartetši jaoks kasutati pidemega plekk-kartuusi, mis eemaldati torust enne lasku.  
(Suurtükiväes levisid  nn. kartuuslaternad, milleks olid tihedalt naela-auke täis taotud plekk-kartuusid, põhjaks puitketas - laengu nn. "peegel", keskel olnud pulga asemele pandi küünal.  Vrd. plekklatern)



Laengukarbid olid laengukottide hoidmiseks, et kaitsta püssirohtu niiskumise eest. (Niiske püssirohi põles aeglaselt ja ebaühtlaselt ning laskekaugus muutus.)
Mereväes värviti laengukarbid punaseks.



Tropid, laadimisrätik.
Pehmest materjalist tropp hoidis kokkulöödud püssirohtu tihedalt koos ning toimis ka põlemisgaaside tihendina. Pehmet troppi võis kasutada nii kuuli ees kui ka järel   ("ees" või "taga" - laadimise järjestuses) - kuuli järel kasutatud tropp takistas samas ka kuuli väljaveeremist rauast.  Troppide materjalina on nimetatud  takku, samuti on  kasutatud  pehmekstaotud niinest troppe (O. Curti). 
    Kui oli ette näha võimaliku tühjakslaadimist, siis lükati kuul rauda laadimisrätiku sees. Tühjakslaadimisel  haarati räti sabadest spiraalse kratseriga ("kuulitõmbaja"). Troppe hoiti suurtüki juures kas puuämbris või -kastis (koos puidust korkidega) .




Kork, puitalus, peegel.
Puidust korki mainitakse nii tropi sees kui ka  pehmete troppide vahel, mis lisaks tropi kõvendajana vähendas malmkuuli purunemise ohtu lasu ajal (oleks rikkunud toru).      Alates 17.sajandist on puitkorgi asemel hakatud kasutama ka puitalust kuuli  või kartetši all.  Sellist puitalust, mille keskel oli kuulile vastav süvend, nimetati peegliks (spiegel). Väikem kuul  liimiti peeglile vaigust või tõrvast keedetud mastiksiga, suurem kuul ja kartetš seoti nööridega, mille kinnitamiseks puuriti peegli serva  augud.  Isegi kui  kuul olid ebatäpse kaliibriga (vale lõtkuga), hoidis täpselt valmistatud peegel kuuli ikka tsentris. Raskema kuuli kasutamisel (mortiirid, haubitsad) on kuuli tsentreerimisel kasutatud veel ka puidust kiilusid.
    Kui puitalusel kuul asus koos laenguga samas kotis, oli see  nn. unitaarlaeng   Unitaarlaenguga laadimine käis eriti kiirelt, seda kasutasid rootslased juba  17.saj.  esimesel poolel.




 2. LAENGU ÕIGE SUURUS.


Kuuli kaalu määramine.
Et suurtükk laseks täpselt - vastavalt varem katseliselt määratud lasketabelile või (proovilaskmise korral) võrreldavalt eelmise lasuga), pidi kuuli ja laengu kaalusuhe olema täpne (laengu suhe). Püssirohtu sai seetõttu mõõta alles siis, kui teada oli kuuli kaal.
    Kuuli kaalu määramiseks ei kasutatud  kaalusid, vaid see leiti kuuli  läbimõõdu järgi, kasutades nn. suurtükiskaalasid.
(Skaalad  pärinevad aastast 1540, leiutajaks peetakse Nürnbergi meistrit Georg Hartmanni, kes pidi selleks oskama arvutada kuupjuuri.  "Hartmanni suurtükiskaalad" olid kasutusel 300 aastat!)
        -  tastersirkli haaradega võeti kuuli läbimõõt ja mindi sirkliga                            skaala peale, kust võis lugeda kuuli kaalu


SUURTÜKISKAALAD.
-   nn. suurtükiskaalad - eraldi skaalad kivikuuli, malmkuuli ja pliikuuli     kohta - annavad kuuli läbimõõdu järgi kohe kerakujulise kuuli kaalu.
-  suurtükiskaalad olid sageli paigutatud neljatahulise pulga külgedele      (neljandal küljel oli tollmõõdustik), mille nimetuseks sai suurtüki            mõõdupulk.

 
Kuna kuuli kaal määras ära  kuuli löögijõu,  võeti suurtükitoru läbimõõdu asemel kasutusele nn. kaalukaliibrid, mis vastasid erinevast materjalist kerakujulise kuuli kaalule (kaaluühikuks oli nael).  Kuulide läbimõõdud asusid Hartmanni skaaladel, mille ühikud näitasid kuuli kaalu.

1) mortiirid ja lühikesed kivisuurtükid  kalibreeriti i  kiviskaala järgi
2) malmkuule kasutavad suurtükid kalibreeriti  malmiskaala  järgi
3) väikseid suurtükke  kaliibreeriti  pliiskaala järgi (kaaluühikuks 1 lood e. 1/32 naela),

Kuuli kaalumise ühikuks enamasti  nael, seejuures olid "suurtükinaelad"  erinevates maades erinevad (kuuli ja püssirohu kaalusuhet see ei muutnud!):

nürnbergi nael Saksamaal (0,510 kg),
Rootsis - kaubanduslik nael  (0,425 kg),
Inglismaal - kaubanduslik nael (0,454 kg), 
16.-17. sajandi Venemaal -  kaubanduslik nael  grivenka (O,409 kg), 
18. sajandil kehtestati Venemaal spetsiaalne nn. suurtükinael (0,491 kg).



Laengu suhe.
Pronksist suurtükk  kannatas tugevamat laengut kui sama kaaluga  malmsuurtükk. Suurtükipronks (vasele lisaks 10% tina)  oli küll kallis, kuid pronksist  suurtükk pidas ka väga kaua vastu.
Briti Kuninglikus Arsenalis on  pronksist suurtükke, mis valati 16. sajandi lõpul ning kõrvaldati relvastusest alles 250 aastat hiljem.

Kõige levinuma proportsiooniga suurtüki - kartauni e. kahuri -  keskmiseks püssirohulaenguks loeti 1/2 kuuli kaalust, "nõrk" laeng oli  vastavalt 1/3, "tugev" laeng  - 2/3.  (Haubitsate "nõrgad-tugevad" laengud olid vahemikus  1/7  - 1/10)
 - suurtüki sihikul oli erineval kõrgusel  kolm erinevat sihtimisauku                  (tugeva, nõrga ja keskmise laenguga laskmiseks) - nii sihtis suurtükk           nõrgema laengu korral sihtmärgist rohkem üle

    Saksa sihik 16. sajandist
    http://www.mhs.ox.ac.uk/geometry/cat1.htm
 - sihiku erinevate avade kasutamine 1608




Kuuli lõtk torus.
Eestlaetavate suurim eripära seisnes selles, et samast rauast sai lasta erineva suurusega ja erinevast materjalist kuule. Täpselt valmistatud kuulide puhul oli ette nähtud kindel lõtk, mis oli erinevate riikide suurtükiväes erinev. Selleks, et saaks kasutada tõenäose vaenlase laskemoona (kuule),  kehtestati oma suurtükkidele sihilikult isegi veidi suuremad kaliibrid   (sakslased 16. sajandi esimesel poolel).

Kuna kasutati palju erineva päritoluga laskemoona, siis tuli uurida suurtüki toruõõne kaliibrit (läbimõõtu) ja üle kontrollida tuli ka kõik kuulid:
1) suurem kuul võis jääda rauda kinni,
2) väiksemal kuulil tuli  määrata kaal (et vähendada vajadusel  laengut).



Kaliibrimõõtja.
Suurtükimeeskond pidi oma kasutusse antud suurtüki kaliibrit eelnevalt uurima - toruõõne kaliibrit tuli kontrollida kogu ulatuses, selle minimaal-kaliibri mõõtmiseks oli pika varrega kaliibrimõõtja. 

 - kaliibrimõõtja  ( Fig 12)

   Vollständiges mathematisches Lexicon 1747-  
 - kupferstich von Johann Martin Bernigeroth
     http://www.bbf.dipf.de/cgi-opac/bil.pl?t_direct=
     x&f_IDN=b0085430berl                                  

 - kaliibrimõõtja ( joonisel paremalt neljas)

   Surirey de Saint Remy. Memoires d´Artillerie. 1697

                                   



Tastersirkel.
Kuuli kaliibri (diameetri) mõõtmiseks oli tastersirkel. Selleks, et kerakujulise kuuli läbimõõdu järgi määrata kuuli kaalu, kasutati mitmeid mooduseid. (vt. tastersirklid)
-   kuuli läbimõõt võeti  sirkli haaradega,  asetati seejärel                            suurtükiskaaladele  ning  saadi sealt lugem  (suurtükiskaaladel olid        lisaks tolliskaalale veel eraldi skaalad, mis andsid kuuli läbimõõdu        järgi kivi-, malm- või pliikuuli kaalu)
-   erinevatest materjalidest kuulide kaalu võib lugeda  sirkli liigendile       graveeritud skaalalt.

-   kuuli kaalu näitab tastersirkli haarade vahele paigutatud osuti 

      Pildid on Oxfordi teadusmuuseumi veebilehelt
      http://www.mhs.ox.ac.uk/geometry/cat1.htm

     



Kaliibrilaud  - sks. k. kaliberbrett.   .  Vt. Kiesshauer: Fig. 3
   - kaliibrilaud oli mitmete avadega  universaalne vahend,  mille              avade sees sai kontrollida kuuli kaliibrit  ja  hinnata lõtku

    http://www.geheugenvannederland.nl//items/
      lemu01_00102290_021_u_1614.jpg      

18. sajandil kasutati  ka täpseid sorteerimisvõrusid, millest üks oli  minimaal- ja teine maksimaalkaliibri võru  (riputatud parempoolsele postile)

URL=http://www.geheugenvannederland.nl//items/ lemu01_00106752_013_u.jpg



SUURTÜKI LASKEMOON:  kuulid, pommid, kartetš. 

Enamasti tulistati ümmarguste massiivsete kuulidega. Mortiiride ja suurte bombardide kuule tahuti kivist, pronksist valatud suurtükkide kuule hakati juba 15. sajandi teisel poolel  valama malmist. Väiksemaid kuule on taotud ka separauast, mille tihedus oli  suurem kui malmil. Väikeste suurtükkide kuule on valatud ka pliist.

Harvemini kasutati mitmest osast koosnevaid liitkuule, mille üksikosi ühendasid vardad ja ketid.

Alates 17. sajandi esimestest kümnenditest hakati suurtükkidest (haubitsatest ja mortiiridest) laskma  ka õõnsaid süüte- ja lõhkekuule e. pomme.

Lihtsaim kartetšlaeng oli kivikillustik - ründava jalaväe tõrjumisel oli see kõige kättesaadavam laskemoon. Et mitte rikkuda toru, siis puistati killustik vitstest punutud, puitpõhjaga kesta.

(Erineva laskemoona kohta laiemalt vt.  Д.Е.Козловский
                               17. saj. Saksamaa   - vt.   А.Нилус 1904
 4. Suurtüki laadimine.
   

LAADIMISRIISTAD. (Vene k. vt. Д.Е.Козловский)
  


Laadimisnui.
Laadimisnui oli puust pea ja varrega nui, millega lükati laeng, tropid ja kuul torusse ning löödi tihedalt kokku (nii oli põlemine kiirem ja ühtlasem).
Uuematel rekonstruktsioonidel on vars ja nui tahutud ühest tükist, vanadel gravüüridel  paistavad need kui liidetud üksikosad.
Nuia libisemispinna katteks on olnud libe pronksplekk, mis vähendas kulumist, tekitamata samas ohtlikke sädemeid.
Kui 17.sajandi alguses leiutatakse lõhkepommid, siis pidi laadimisnuia otsa jääma süvend, mille sisse mahtus pommi süütetoru ots (haubitsa laadimisnuia tunnus).



Laadimiskühvel.

Algselt kasutati kühvlit selleks, et kühveldada püssirohtu lahtiselt torusse (vt. ülalt esimene)
Kui toru lõpus oli väiksema läbimõõduga nn. põlemiskamber (nt. haubitsal), siis pidi kühvli varrel olema vastav tsentreerimisketas (vt. ülalt teine)
Kui püssirohtu hakati laadima laengukottides, siis kasutati laadimis-kühvlit veel ainult tühjakslaadimisel. Seetõttu läheneb kühvli kuju hiljem juba torule (vt. vasemalt esimene)  
Selleks et ei tekiks sädemeid, valmistati ka pronksist suurtükkide laadimiskühvlid  alati vasest.

Surirey de Saint Remy. Memoires d´Artillerie. 1697
-  kasutatud on ka kalibreeritud kühvleid

Ch. Fr. von Geissler. Neue, Curieuse und vollkommene Artillerie...
http://search.books2ebooks.eu/Author/ Home?author=Geissler%20%20Ch.%20F.%20vo




Kombineeritud laadimisriistad.
Varre kummaski otsas võisid olla erinevad tööriistad, mille kombinatsioonid on maa- ja mereväes erinevad.

Laevastikus võis laadimisnuia teises otsas olla laadimiskühvel  või suurtüki mopp.
19.sajandi välisuurtükil oli  laadimisnuia teises otsas puhastushari  või  kratser.



Painduva varrega tööriistad.

Laeva pardaluugi  ja kindluse laskeava ees oli  ohtlik töötada.  Seepärast ühendati vältimatult vajalikud riistad - nui ja mopp - omavahel jäigast  köiest  varrega, mis võimaldas  laadijal veidi varju hoida.
Kahel pildil [3, 4] on kujutatud nuia ning mopi painduvat ühendust, mida kasutati mereväes:  köest varre ühes otsas on laadimisnui, köie teine ots on harutatud mopina lahti [3].
Et selline svaaber e. takuhari vähem kuluks, selleks on svaabrile liidetud puust libisemisrõngas [3]. Rõngast edasi nihutades ja köit lahti harutades saab kulunud svaabrit ka pikendada. Libisemispinna katteks on rõngal metallvõru - kollasest plekist, mis on libe ega tekita sädemeid.
Ed. Bobrick´i mereväe käsiraamatu [3] pildil on näha köie tugevduseks ja kaitseks peale keritud kleedungit (purjeriide riba). Seoses kleedungiga võib oletada ka tõrvamist, mis oli laevaköite puhul levinud ning muutis köied jäigemaks. Oletada võib ka immutamist linaõliga või tõrva ja linaõli seguga.



Bombardiiri e.  laskurmeistri töövahendid.

Peale meeskonna töö kontrollimise tegeles bombardiir isiklikult kõigi täpsust ja mõõtmist nõudvate töödega. Töövahendeid kandis bombardiir relvavöö külge kinnitatud nahktupes.

Töövahendid olid enamasti valmistatud kollasest metallist (pronks ja messing, mis võisid olla ka kullatud), mõõteskaalad olid tsiseleeritud sügava lõikega, mida oli võimalik mõõtesirkli teravikuga tunda ka hämaruses. Peente skaalajaotiste asemel kasutati transversaale. Arvudega  arvutamise asemel kasutati mõõtesirkli abil ülekantavaid analoogpikkusi.

   - kaliibriskaalad,
   - sihikud (vt. allpool),
   - joonestusvahendid          kauguse graafiliseks      mõõtmiseks





  LAFETITÜÜBID. Suurtüki suunamine ja toru tõstenurga seadmine (rihtimine).



PLOKKLAFETT.
Varasematel, 14.-15. sajandi  lafettidel oli toru kinnitatud puust lafetiploki sisse ning  toru seadmiseks kallutati kogu plokki (nn. plokklafett). Kallutamiseks võidi kasutada ploki alla asetatud pinki, prusse ja kiilusid.

       - bombardi  kujutis freskolt  Eremo Lecceto kloostrist Itaalias (1425)

             URL=http://www.feuerwerkbuch.de/
   
BURGUNDIA LAFETT.
Nn. burgundia lafeti puhul kallutati plokki õõtstappidel, tõstenurga fikseerimine toimus taga paiknevate sektorite abil, mida nimetati rihtimissarvedeks. Sobiva kõrguse leidmisel lükati vastavasse auku naagel.

          Zeugbuch Kaiser Maximilians I. - BSB Cod.icon. 222. Innsbruck um 1502
             URL=http://www.europeana.eu/resolve/record/
             03486/159566F98AF3154FCB8C451289673C4B049E6D1B|



PÕSKLAFETID (JM) - sks. Wandlafette
Kui 15.sajandi lõpul hakati torusid valama koos õõtstappidega, toetati need lafeti külgseintele e. põskedele, tappidest tahapoole jäi toru raskem osa, mis toetus lafeti põhjale. Toru tõstenurga seadmisel  kasutati vastavat raudhooba, nurga fikseerimiseks lükati alla puust rihtimiskiil. Selle peal võidi kasutada ka õhemat täppiskiilu.
 
Põsklafette valmistati ühe- ja kaheteljelistena (kastlafett).


ÜHETELJELINE LAFETT.

 - kergema proportsiooniga šlangesuurtükke veeretati ja pöörati välilafetil,
   millel olid kodarad. Lafeti saba toetati tagasilöögi pidurdamiseks maha.

   Zeugbuch Kaiser Maximilians I. - BSB Cod.icon. 222. Innsbruck um 1502
    URL=http://www.europeana.eu/resolve/record/
     03486/159566F98AF3154FCB8C451289673C4B049E6D1B|


 - üheteljeliste raskema proportsiooniga suurtükkide lafette on
   valmistatud  ka massiivsete ratastega                          


   Surirey de Saint Remy. Memoires d´Artillerie. 1697                                      
 

17.sajandi esimesel poolel kasutati rootsi välisuurtükkidel rihtimiskiilu asemel ka rihtimiskruvi.
Laiemat kasutust leidis tõstekruvi siiski alles 18. sajandi teisel poolel.
19. sajandil kasutati kiilu asemel ka ekstsentrilist ketast ning hammaslatti koos vastavate fiksaatoritega.


KASTLAFETID.
Kastlafettidel oli 4 väiksemat ratast, lafetikasti üldpikkus moodustas toru pikkusest u. poole. Laskeasendisse veeretamiseks vajas väikeste ratastega kastlafett puitpõrandat (meresuurtükkidel oli selleks laeva puitdekk). Kastlafette kasutati peale laevade veel rannakaitses ja muudes kindlustes.
Merelafeti ja kindluselafeti erinevusi:
 - erinevalt merelafetist olid kindluselafeti ratastel raudrehvid (veeretamiseks mööda kivisillutist) 
 - merelafeti esirattad on tagaratastest suuremad (laevadeki kumeruse kompenseerimiseks)
 - kindluselafett on kõrgem, mis võimaldab lasta kaugemale (laevasuurtüki tõstenurk võimaldab lasta vaid     u. pooleni maksimaalsest laskekaugusest)
 - kindlusesuurtüki toru tapid ja raskuskese asuvad esiteljest märgatavalt tagapool (muudab
   tagaosa kergitamise raskemaks, kuid lafett on veeretamisel stabiilsem)
 - kindluselafetil ei tarvitse olla tagasiveeretamise talisid ega vastavaid konkse (kindluses võib suurtüki     laadimiseks julgesti tagasi veeretada, kuid meresuurtükk vajab ettevaatust ka tagasiveeretamisel)

     -  veerandšlange kastlafetil - kitsa ja kõrge lafeti ratastel on raudrehvid

        Suurtükk Riia Mere- ja Linnamuuseumi ekspositsioonist,  lafett on dateeritud
           aastasse 1647

                                                                                                                           
    -  kastlafettide  seintel e. põskedel on taga astmestik, mida on  algselt              (16. sajandil) kasutatud ka toru toetamiseks. Üle sobiva astmepaari              asetati toru alla põikpruss, prussi peal võis kasutada ka rihtimskiilu.

       URL=http://www.sjohistoriska.se/sv/Fordjupning/Sok-i-samlingarna/                        



  - 17. sajandi kindluselafett:  rihtimiskiil toetati lafeti põhjale, suurema                       tõstenurga puhul lisatakse kiilu alla veel lisatükk e. kiilu padi.
    Väikeste rataste tõttu on kastlafeti all kasutatud puidust põrandat.

   Surirey de Saint Remy. Memoires d´Artillerie. 1697                                      

 - ilma täispõhjata nn. ingl. tüüpi klapplafetil(JM) (18.-19.saj. I pool) toetus  
   rihtimiskiil erilisele liigendklapile (sks. k. flappe)  

  URL=http://www.sjohistoriska.se/sv/Fordjupning/Sok-i-samlingarna/


TÕSTEKRUVIGA SUURTÜKK.
18. sajandi teisel poolel valati suurtükke sageli juba  koos tõstekruviga, mille abil sai täpselt seada tõstenurka.  (Samas on teada, et Rootsis valati tõstekruviga suurtükke juba Gustav II Adolfi ajal - 17. sajandi alguses.)
Vt. laevasuurtükk TLM 12015
Tallinna Linnamuuseumi relvafond, restaureerinud   Jaan Märss (1977-2000)
- tõstenurga seadmise kruvi toetamiseks on lafeti põhjatükil eriline pronksist tugisõlm




Talid kastlafeti veeretamiseks.

Laeva suurtükitekil ja kindluse laskeavas kasutati suurtüki täpseks veeretamiseks nn. suurtükitalisid (harilikult 4-6 rattaga tali, mis andis jõus vastavalt 4-6-kordse võidu).
Laevadel oli oluline täpne tagasiveeretamine, milleks kasutati  tagasiveeretamise tali. (Kõiki talisid kasutati õõtsumise korral ka suurtüki fikseerimisel.)
Käsitsi  veeretamisel liigub raske suurtükk hooti.  Ühtlane ja täpne veeremine saadi puust rihtimishoovadega, pingutades samas  talisid.
Александр Берназ. ТЕХНИЧЕСКОЕ ОСНАЩЕНИЕ РУССКОЙ АРТИЛЛЕРИИ..
URL=http://www.museum.ru/1812/Army/RussArtillery/part6.html

Suurtükitali koosnes kahest 2-3-rattalisest plokist. Köiest lingu e. tropiga oli seotud igale plokile konks. Plokke ühendas kokku köis (eesti k. lööper,  vrd. rts. löpare - "jooksja")  Ühele  plokkidest oli tehtud lööpri otsa kinnitus (eesti k. untsvat), seejärel käis lööper läbi mõlema ploki ning jooksis järgemööda üle kõigi nelja ratta.
Lööpri vabast otsast vedamisel rakendub konksudel samapalju kordi suurem jõud, kui on talis kokku rattaid.


 - suurtükitali kujutis 18.saj. tehnikaleksikonist
   Vollständiges mathematisches Lexicon 1747- kupferstich von Johann Martin Bernigeroth
    URL=http://www.bbf.dipf.de/cgi-opac/bil.pl?t_direct=x&f_IDN=b0085430berl                                  



-  suurtükitali plokk rootsi lipulaevalt "Vasa"

    URL=http://www.sjohistoriska.se/sv/
    Fordjupning/Sok-i-samlingarna/

Lafetil olid kinnitusaasad või -konksud, mille külge haagiti suurtükitalid:
-  külgmiste konksude/aasade  külge haagiti etteveeretamise talid,
-  tagasiveeretamise talid  võisid kinnituda erinevalt:
1) taga võis olla üksik kinnitusaas (lafeti põhja või tagatelje küljes),
2) lafeti kummagi põse tagaosas võisid olla aasad tagasiveeretamise talidele,
3) lafeti külgedel olid erilised topeltkonksud, millest võis lafetti veeretada nii ette kui taha
 
-  topeltkonksu ühisest alusplaadist pöördusid konksud ette ja taha

URL=http://www.sjohistoriska.se/sv/Fordjupning/Sok-i-samlingarna/

Meresuurtükil kasutati üheaegselt kõiki talisid, sest õõtsuval laeval pidid talid suurtükki ka paigal hoidma.
Kindlusesuurtükil võis talisid olla vähem, sest neid oli lihtne ümber haakida - taha veeretamiseks võis vabastada konksud külgedelt  ning kinnitada  taha rõngasse.




Rihtimine külgsuunas.

ÜHETELJELISE LAFETI pööramiseks kergitati ja pöörati samaaegselt lafeti saba.

 - lafeti saba pööramiseks kasutati 18.-19. saj. välilafettidel erilist
   pikenduhooba

    URL=http://www.kuk-wehrmacht.de/regiment/artillerie/artgesch.html 


NELJARATTALISE KASTLAFETI  pööramiseks kergitati lafetti tagatelje alt, kangutades seda samaaegselt kõrvale
Kuna ka kerge proportsiooniga  poolšlange võis kaaluda 800-1000  kg,  siis ei oleks kastlafeti puuteljed ja  -rattad kannatanud külgsuunas lohistamist. Eriti kergesti võisid murduda esitelje otsad, sest suurtüki raskuskese paiknes esiratastest ainult veidi tagapool (suurtükitoru enda ülekaal suurtükitappide suhtes oli prantsuse Valiere süsteemis (18. saj. alguses)  1/30  - [nilus])
 - külgsuunas liikumisel tuli vältida lafeti lohistamist - hoob oli vaid                  kergitamiseks, talid - ühelt või teiselt küljelt veeretamiseks
Александр Берназ. ТЕХНИЧЕСКОЕ ОСНАЩЕНИЕ РУССКОЙ АРТИЛЛЕРИИ..
URL=http://www.museum.ru/1812/Army/RussArtillery/part6.html

Kastlafeti esiosa siirdamiseks külgsuunas  tuli manööverdada nagu tänapäeval tagurdatakse autot -  juhitav (külgsuunas tõstetav) telg  tõsteti hoobadega küljele  ning veeretati lafetti talidega edasi-tagasi.
 
 
Kindluse laskevas ja laeva suurtükiluugis võeti 19.sajandil kasutusele nn. pivoteeritud lafett e. kursorlafett, millel oli ees vertikaalne pöördetelg ning taga külgsuunas veerevad rattad
URL=http://www.sjohistoriska.se/sv/Fordjupning/Sok-i-samlingarna/ 





Tagasilöögi pidurdamine.

Tagasilöögil peatas suurtüki veeremise  põrketau. Selle kinnitamiseks olid laskeava külgedel (või laeva pardas)  raudaasad - või kasutati põrketala. 
Põrketala [Anting] paigaldamiseks oli  laskeava põskedes vastav paar pesasid. 

- põrketau(JM) (ingl. k. - brooke,  saksa k. - brooktau) oli jäme köis      e. tau (kolme köie kokku keeramisel saadakse nn. tau -  soome k.            touvi),  mis võttis lasul vastu suurtüki tagasilöögi.
   Pildil on kujutatud täispõhjaga nn. prantsuse lafetti, mille
   põski läbivad põrketau augud)

  URL=http://www.sjohistoriska.se/sv/Fordjupning/Sok-i-samlingarna/

 - osalise põhjaga nn. ingl. tüüpi klapplafetil (18.-19.saj. I pool) läbis põrketau          lafeti külgedel olevad juhtrõngad ning oli pingutatud taga ümber suurtüki nupu    (põrketau jaoks võis nupu juures olla ka valatud aas)

  URL=http://www.sjohistoriska.se/sv/Fordjupning/Sok-i-samlingarna/


SUURTÜKI SIHTIMINE
Suurtüki nn. otsesihtimine.  Sihtimispulk, sihik ja kirp.


Sihtimispulk oli lihtsaim sihtimisvahend otsesihtimisel, mille abil  mõõdeti sihtnurka  ehk nurka, mille võrra lasi suurtükk "sihtmärgist üle":  sihtmärki sihiti sihtimispulga kõrvalt - täpselt üle toru otsa ning fikseeriti pulgal sihtimiskõrgus. Kaugemale laskmiseks tuli sihtida kõrgemalt e. "sihikut tõsta".
   
- Tallinna rae privileegide laekal (aastast 1688) on kujutatud linna ja sündmusi    ca 100 a. varasemast ajast. Laeka tagakülje maalingul on all paremas nurgas näha    suurtüki sihtimine, milleks kasutatakse püsti asetatud  mõõdupulka.

  Tallinna Linnamuuseum, TLM 4117
 
Kerge proportsiooniga välisuurtükkidest laskmisel, distantsil 500-600 m,  ei arvestatud mingit sihtnurka, sest toru enda viskenurk (toru otsa kerkimine lasu hetkel) oli umbes 8°.  
-  viskenurk tekib sellest, et suurtüki külgtapid paiknevad toru teljest allpool
   (sellega välditakse toru tagumise otsa lendutõusmine lasu hetkel, mis purustaks  
    seejärel lafeti)
    Lühema proportsiooniga haubitsatel ja mortiiridel võivad tapid paikneda ka
    toru telje kohal.
Kindlasti tuli sihtnurka arvestada  lühema proportsiooniga suurtükkidel, mis lasid kõrgema lennujoonega, samuti kõigil patareisuurtükkidel, mille sihtmärgid asusid kaugel.  
-  neljatahulise suurtüki mõõdupulga (vt. Laengu määramine ) ühel küljel oli
   tolliskaala, mis võimaldas kasutada seda ka sihtimispulgana.
   (Ülejäänud kolmel küljel olid Hartmanni skaalad, mis näitasid läbimõõdu järgi
    kuuli kaalu. Kõige pikem neist oli  nn. kivikaalu skaala, mis ulatus 125 naelani -
    - järelikult vüis mõõdupulga pikkus olla kuni  15"  (ca 40 cm.).  
- sihtimis-mõõdupulka tuli sihtimise ajal hoida vertikaalselt, selleks ühendati
  mõõdupulga juurde sageli ka  ripplood (mõõdupulga teises otsas on kaalukaliibri
  skaala, mis näitab läbimõõdu järgi kuuli kaalu)


Sihik - sks. k. visier e.  diopter.
Sihik oli  sihtimispulga analoog, millel oli  nihutatav skaala. (Sihikute skaalal on kasutatud ka tolliskaalast erinevaid pikkusühikuid, Venemaal hakati  18.-19. sajandi vahetusel mõõtma sihiku kõrgust  liinides  (1/10 tolli).

-  lihtsaim nihutatava kursoriga sihik, millel puudub lood
   (tollskaalal on näha, et  toll jaguneb 12 nn. inglise liiniks)
-  juhul kui sihiku juurde kuulus ka ripplood, tõsteti see  kohale vaid            
   sihtimise ajaks
- alates 18. sajandi teisest poolest kohtab suurtükkidel külgekruvitud        
  sihikualuseid ja ka külgekruvitud sihikuid.
  (Vt. Gribeauval 1774 ,  Маркевич 1799 )

А. Берназ. Техническое оснащение русской артиллерии начала XIX в. 2000
URL=http://www.museum.ru/1812/Army/RussArtillery/

Et kasutada "nõrkade-tugevate" laengute puhul ikka sama lasketabelit,  selleks tuli  sihtimiskõrgust  korrigeerida  vastavalt valitud laengu suhtele (suurtükkidel  2/3 , 1/2 ja 1/3):   
1)  16. sajandil olid selleks erineva pikkusega sihtimispulgad,
2)  17.-18. sajandi sihiku skaalal olid selleks erineval kõrgusel  kolm sihtimisauku.  (Furttenbach 1627-  Нилус,   Sylvius 1657 - Нилус)  )
 - suurtüki sihikul oli erineval kõrgusel  kolm erinevat sihtimisauku                         (tugeva, nõrga ja keskmise laenguga laskmiseks) - nii sihtis suurtükk           nõrgema laengu korral sihtmärgist rohkem üle

    Saksa sihik 16. sajandist
    http://www.mhs.ox.ac.uk/geometry/cat1.htm
 - sihiku erinevate avade kasutamine 1608


Kirp - sks. k.  visierkorn.
Kirp oli toru suudme sihtimismärk, mis võis olla ka juba suurtüki valamisel toru suudmele jäetud märk. Aga kuna  suurtüki tagaosa oli jämedam, siis oli kasulikum seda kompenseerida  nii, et toru suudmele asetati lahtiselt puust kirp, mille kõrgust oli vastavalt  korrigeeritud. Selline kirp oli massiivne klots, mis võeti enne lasku ära. 18. sajandil hakati kasutama ka  külgekruvitavat kirpu.



Suurtüki kaudne sihtimine e. sihtimine toru tõstenurga järgi.



Rihtimiskiilu asendi järgi lafeti põhjal sai seada tõstenurka laevadel, kus anti vastav käsklus. (Kui rihtimiskiil eemaldati ja suurtükk toetus otse lafeti põhjale, siis oli laevasuurtüki laskekaugus 600-700 meetrit.) Sama võimalust sai kasutada ka kindluse platvormil, kus kogu patarei seisis tasasel alusel.

SUURTÜKI KVADRANT  e. nurgamõõdik (nimetatud mõõteskaala järgi, mille suuruseks oli ¼ ringjoont e. 1 kvadrant)  leidis kasutamist  kaudsel sihtimisel, kui sihtmärk jäi varju ning lasta tuli kõrgema lennujoonega (mortiirid ja haubitsad). Pikemad  suurtükid  võisid  kasutada  kvadranti  siis, kui sihtmärki polnud pimedas või suitsus näha.Vt. album: suurtükikvadrandid
 Ripploodi ja täisnurkse sektoriga varustatud kvadrante on näha juba gravüüril aastast 1430.
 
Väikese kaareskaala tõttu ei saanud väikesemõõtmeline kvadrant anda  sihtimispulga või sihikuga võrreldavat  tulemust. Jaotiste palja silmaga (ilma luubita)  lugemise täpsus oli mõlemal juhul sama, kuid mõõtekolmnurga pikema külje pikkus suurtüki torul  ületas kümnekordselt kvadrandi sektori  (~ mõõtekolmnurga) küljepikkuse, mis võimaldas lugemi võtmisel 10 korda suuremat  täpsust.  Kuni polnud kasutada luubiga loetavat peenskaalat (nagu hiljem sekstandil), olid  sihtimispulk ja sihik kvadrandiga võrreldes 10 korda täpsemad.

-  kirjapandud ja säilinud käsiraamatute alusel on kvadrandi leiutajaks  Niccolo
   Tartaglia (1537).
    Kvadrandi pikk saba on lükatud toruõõnde sisse. Tõstenurk seati vastavalt lasketabelile     või  korrigeeriti tõstenurka proovilaskude järgi.

    URL= http://www.mhs.ox.ac.uk/geometry/cat1.htm      

- suurtükikvadrant aastast 1585                  

Vanematel kvadrantidel pole kasutatud nurgakraade nagu  astronoomias, vaid täisnurk oli jagatud 12 osaks, mis jagunesid omakorda kuueks ning seejärel pooleks. Täisnurga 90 kraadile vastas seega 144 suurtükikvadrandi kraadi.

-  gravüüril aastast 1547 on kujutatud  raamikujulisi kvadrante, mis omavad
   lühikesel haaral sihtimiseks vastavat visiiri.
   
   Taolisi raamkvadrante kujutatakse nii sihtimisasendis (tõstenurga võtmisel)
    kui ka asetatult suurtüki peale (tõstenurga seadmisel).

     Walther Hermann Ryff  (Drucker: Johann Petrejus)
     URL=http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/c/c8/Fotothek_df_tg_0000198.jpg

   
- Tallinna rae privileegide laekal (aastast 1688) on kujutatud linna ja sündmusi    ca 100 a. varasemast ajast. Laeka tagakülje maalingul on  all vasemas nurgas näha suurtüki (kaudne) sihtimine kvadrandi abil

Tallinna Linnamuuseum, TLM 4117
 

Kvadrandiga, mille rõhtsa asendi korral näitas ripplood "0 kraadi",  võis sihtida sihtmärki nagu püssiga -  kui tõstenurk fikseeritud,  pöörati kvadrant  ümber, saba lükati toruõõnde ning tõstenurka arvestati  nullist teisele poole.

Piltidel kujutatud mõlema kvadrandi sabal on Hartmanni skaalad
 

Oxfordi teadusmuuseumi veebilehelt  
URL= http://www.mhs.ox.ac.uk/geometry/cat1.htm  


- suurtükikvadrant 19. saj. lõpust (vesiloodiga)


  Suurtükiväe materiaalosa ajalugu 1946 (vene k.)
  URL=http://elibrary.karelia.ru/book.shtml?id=15285
    

 


4.5. Lasketabel ja kauguse mõõtmine.    

Et vähendada proovilaskude hulka, tuli  teoreetikutel leida kaldenurga ja tabamiskauguse üldisemad  seosed.

Juba 1537.aastal ilmus  Niccolo Tartaglia suurtükiväe käsiraamat

- Tartagli käsiraamatu väljaanne aastast 1546

 Saksamaal andis vastava käsiraamatu välja Franz Brechtel (1591)
 
   

Lasketabelid.
Ilmunud  käsiraamatute kaudu levis teadmine,  et suurima laskekauguse annab tõstenurk  45°.
    Ülejäänud  laskenurkade uurimiseks sooritati proovilaskmisi ja laskmisvõistlusi, mille  tulemuste alusel koostati igale suurtükile või suurtükitüübile tõstenurgale vastavate  laskekauguste  tabel (lasketabel).

1)  Lamedama lennujoonega  suurtükid, mis kasutasid otsesihtimist, pidid teadma erinevatele laskekaugusele vastavat sihtnurka (e. - kui palju tuli sihtida "sihtmärgist  üle").
 2) Kõrge lennujoonega mortiirid ja lühikesed haubitsad, mis kasutasid sihtmärki nägemata  kaudset sihtimist (tõstenurga järgi),  pidid mõõtma ripploodiga erinevatele laskekaugustele vastavat toru tõstenurka (horisondi suhtes).
 
Peagi hakati lasketabeleid ka arvutama (Torricelli, 1641 - [nilus]) - aluseks võeti üks täpselt mõõdetud proovilask, ülejäänud laskekaugused võeti proportsionaalselt kahekordse tõstenurga siinusega - sin 2φ (nn. paraboolteooria).
    Teoorial polnud siiski erilist levikut, seepärast kurdavad teoreetikud, et lasketabeleid koostatakse endiselt nii, et "laskekaugus loetakse proportsionaalseks tõstenurgaga".  Teoreetiliselt andis see suure vea, aga kuna paraboolteooria ei arvestanud õhutakistust, siis korrigeeris õhutakistus osaliselt selle vea.




KAUGUSE MÕÕTMINE.

Lasketabeleid ei saanud kasutada, mõõtmata eelnevalt  kaugust.

Kauguse mõõtmine ristlatiga (ristlatt -  sks k.  jakobstab e.  kreutzstab - vt. album_ristlatt

  - kauguse mõõtmine ristlatiga ühest positsioonist - teada peab olema
    viseeritava objekti pikus (antud juhul - müüriava kõrgus)

    Jacob Koebel 1556
     Pictura Pedagogica Online
     URL=http://http://bbf.dipf.de/VirtuellesBildarchiv/
  - kauguse mõõtmine ristlatiga kahest positsioonist - teada peab olema kahe     mõõtmispositsiooni vahekaugus

    Jacob Koebel 1556
     Pictura Pedagogica Online
     URL=http://http://bbf.dipf.de/VirtuellesBildarchiv/
 - tänapäevani säilinud kaugusmõõtmise ristalatt - õiges mõõtkavas on liikuv      element (kursor) ainult mõne cm pikkune, varda enda pikkus on 3 jalga, mis käib    teleskoobina torust välja
 
    Oxfordi teadusmuuseumi veebilehelt -URL= http://www.mhs.ox.ac.uk/geometry/cat1.htm

Kaugusemõõtmise ristlati kohta vt veel:  Grammateus 1521,  Vollständiges mathematisches Lexicon 1747





Sihtmärgi kandmine mõõtkavas planšetile e.  mensulmõõdistamine.
Nurgamõõtmise teel kauguse mõõtmine nõudis arvutamise oskust ning oli seetõttu keeruline. Palju lihtsam oli graafiline meetod:  sihtmärgi kandmine  planšetile graafiliselt, kasutamata trigonomeetrilisi arvutusi (graafiline trianguleerimine)
(Eesti k. mensulmõõdistamine, sks. k. plotten, ingl. k. maping,  eesti suurtükiväekeeles kasutatav  "sälkimine" tuleneb venekeelsest terminist засечка , sks.-ingl. analoogia põhjal võiks öelda ka "plaanistamine"). 
- klikkimisel avanev pildimaterjal :

   http://www.bbf.dipf.de/VirtuellesBildarchiv/
   http://hdl.loc.gov/loc.rbc/rosenwald.1363
   http://commons.wikimedia.org/wiki/Category:
   Old_Manuscripts_from_the_Deutsche_Fotothek


Joseph Furttenbach (1627) kujutab bombardiiri töövahendina sihtimisel ja joonetõmbamisel erilist  viseerimisnuga (JM). 
VÕRDLUSEKS: maamõõtja-plaanistaja kasutas sihtimiseks ja joonetõmbamiseks sihikuga joonlauda (alidaad).

Noa (isegi saagnoa!) kuju andmine sihtimisvahendile võis järgida vana traditsiooni - töövahend pidi olema selline, et bombardiir võiks end sellega kaitsta (vrd. - hellebardi kujuline kvadrant) 
Joseph Furttenbach. Halinitro-pyrobolia
commons.wikimedia.org/wiki/File:Fotothek...
- viseerimisnuga Oxfordi teadusmuuseumi veebinäituselt
   URL= http://www.mhs.ox.ac.uk/geometry/cat1.htm

 - suurtüki asendi fikseerimise ja öise sihtimise süsteem
   (16. - 17. sajand)




6.  Süütelaengu seadmine.

Suurtüki viskelaeng süüdati süütekanali kaudu, kuhu oli  puistatud  peenemat püssirohtu  e. süüterohtu.



PÜSSIROHUSARV ja  PÜSSIROHUPUDEL on erikujulised püssirohusalved (JM)
(vt. lähemalt -  "Käsitulirelvad" ), mida on kasutatud püssirohu hoidmiseks ja puistamiseks, vastava dosaatori olemasolu korral ka püssirohu koguse väljamõõtmiseks.

Nimetus püssirohusarv pärineb ajast, mil salved olid tõepoolest  valmistatud veise sarvest. Sama nimetus on kandunud  edaspidi  üle ka kõigile puidust, nahast ja metallist valmistatud salvedele, kui need jäljendasid  traditsiooniliselt veisesarve kõverust.  Kui  salvel iseloomulikku kõverust pole, kasutatakse tänapäeval nimetust püssirohupudel.  Vt. album

- suurtükkide süütelaengu puistamiseks on kasutatud  ilma dosaatorita           püssirohusalve (1617)
   URL=http://commons.wikimedia.org/wiki/Category:
   Old_Manuscripts_from_the_Deutsche_Fotothek



Süütekanali puur.

- süütekanali puur (vas. teine)
Musta e. suitsuga püssirohu põlemisel muutub põlemisgaasideks vaid 43% ,  57% muutub tahkeks tolmsuitsuks (kaaliumi- ja väävliühendid),  mis jättis süütekanali seintele paakuva kooriku. Süütekanal vajas seepärast pidevat puhastamist.
Joseph Furttenbach. Halinitro-pyrobolia
URL=commons.wikimedia.org/wiki/File:Fotothek...




Torgits.


 - torgits süürtüki käsiraamatust (Fig. Q)
Surirey de Saint-Remy, Pierre. Mémoires d'artillerie. 1697. 
URL=http://gallica.bnf.fr/ark:/12148/bpt6k2060336

Torgits e. märkenõel  oli laengukoti läbitorkamiseks,  et süüterohu või süütetoru põlemine ulatuks viskelaenguni. Sädemete vältimiseks valmistati torgits vasest või vase sulamist.
    Kui nõelale on graveeritud mõõduskaala, siis näitab see sisenemise sügavust toru õõnde (sellest ka teine nimetus - "märkenõel").




7.  Laengu süütamine.

(Vene k. vt.   Д.Е.Козловский )

Hõõguv raud.  

14. sajandil on suurtükkide süütamiseks kasutatud hõõguvat rauda.   Suurte suurtükkide läheduses pidi olema tulekolle, kus neid hõõguvaid konkse hoiti.   Süte hoidmiseks võis olla ka raudanum, mille varustamisel lõõtsaga (väliääs) oli seda võimalik kasutada ka kuulide hõõgutamiseks.
"Belli Fortis" -Handschrift von Konrad Kyeser, um 1400
 URL=http://en.wikipedia.org/wiki/File:Lgehumble_1400.jpg


Läide [L.Anting ].

Kuna hõõguvate sütega anumat (väliääsi) polnud alati võimalik läheduses hoida, siis toodi sealt vaid hõõguvaid süsi, millega süüdati vajalikul hetkel  vaigu ja rasvaga immutatud takud e. läide.  Läite võis keerata eelnevalt pulga otsa ning selle süütamiseks piisas paarist hõõguvast söest.

URL=http://www.feuerwerkbuch.de/




Tahtsüüde. 
Bombardiir tuli üksi toime alles siis, kui leiutati nöörtaht (süütenöör) ning hakati kasutama tahtsüüdet. 
Kuna idee on väga lihtne - nööri immutamine püssirohuga - võis see olla leiutatud juba 14. sajandi keskel (15. sajandi  alguses on olemas juba tahtlukk! (vt. illustr.)
Süütenööri valmistamiseks tuli segada vaid püssirohu komponendid - salpeeter ja peenestatud väävel, minimaalses koguses võibolla ka sütt - veega, immutada selles sobiva jämedusega nöör ja kuivatada. Kuna süsinik esineb segus vaid tselluloosi kujul, siis jääb põlemise intensiivsus nii madalaks, et ainult  hõõgumine liigub edasi piki nööri.

   - esimest  tahtluku kujutist näeme raskel käsisuurtükil,  muskettidel
     kasutati seda mitu sajandit (abiline valab kõrval kuule)
    (S-kujulise süütehoova tõttu nimetatakse taolist lukku ka serpentiinlukuks.)

    Codex Vindobonensis, 1411 Österreichische Nationalbibliothek, Wien
     URL= de.wikipedia.org/w/index.php?title=Datei:CodexVindobana_1411.jpg
   
Märja ilma ja tuulega võis tahinöör kustuda. Sellisel juhul hoiti hõõguvat tahinööri spetsiaalses vutlaris.

Joseph Furttenbach. Halinitro-pyrobolia
URL=commons.wikimedia.org/wiki/File:Fotothek...

Tahinööri immutamiseks  on kasutatud ka  pliiatsetaati (vt. vt. Ulrich Bretscher).  
18.-19. sajandi normide järgi pidi süütelaengu süütamise taht hõõguma kiirusega 12-13 cm tunnis.




Süüteküünal.
 
Tuulise ja märja ilmaga võis nöörtaht kergesti kustuda, sellistes tingimustes süüdati nöörtahiga enne lasku teine - suurema kiirusega põlev (hõõguv) taht e. süüteküünal .
- süüteküünalde vutlar


А. Берназ. Техническое оснащение русской артиллерии начала XIX в. 2000
URL=http://www.museum.ru/1812/Army/RussArtillery/

Süüteküünla hoidmiseks oli kepi otsa kinnitatud metalltoru, millest lükati  küünal paraja pikkuse võrra  välja.  Tavalise tahiga võrreldes põles süüteküünal 10 korda kiiremini - 1,5 meetrit tunnis, seepärast ei kustunud see ka vihmas.  Kohe peale lasku kustutati süüteküünal lafeti küljes oleva tahilõikuriga.



Süüteritv.
   
Suurtüki süütelaengut üritati süüdata võimalikult kaugelt, selleks on kasutatud pikemat ritva, mille otsa kinnitati nöörtaht. 
    Taht (1-2 meetrit) keerutati ridva varre ümber nii, et vabad otsad ulatusid ridva otsa kinnitatud hargi või kahe vedrunoka vahele. Igaks juhuks süüdati  tahi mõlemad otsad.  

 


Süüteoda.  
Kuna hargi või vedruhaaratsiga süüteridvad olid väga lihtsad, siis on kollektsioonidesse kogutud vaid huvitavama kujuga ning kunstiväärtusega näidiseid.  Rohkem on atraktiivsuse tõttu säilinud süüteodasid, millega sai suurtükimeeskond end mõningal määral ka kaitsta (vrd. sõjakirve-kujuline kvadrant ja viseerimisnuga).   Odaotsal on  lõhestatud külghaarad, mille vahele pigistati nöörtaht. (Sellised on olemas TLM relvafondis).



Süütevai.

Lühikest (ca 1 m) süütevaia  on  kasutatud hilisematel välisuurtükkidel, ruumipuuduse tõttu ka laevade patareidekil. Iseloomulik on terav raudots, millega süütevai  löödi lasu ooteajal püsti maa sisse (laevadel - dekiplangutise sisse).

А. Берназ. Техническое оснащение русской артиллерии начала XIX в. 2000
URL=http://www.museum.ru/1812/Army/RussArtillery/




Süütetoru e. kiirlasketoru.
18. sajandi lõpul asetati püssirohi suurtüki süüte-kanalisse enamasti juba nn. kiirlasketoruga. Selleks kasutati pilliroogu või keerati paberist vastav toru, mis täideti peene püssirohuga.




Süütekapsel.
19. sajandil leiutatud süütekapsel töötas hõõrdel. Torukujuline süütekapsel asetati otse süütekanalisse.
Toru eesmist otsa täitis peen süüterohi, keskel oli süütepea, mida ümbritses eriline, hõõrdest süttiv süütesegu.  Torust väljus tõmbenöör, mis tõmbas süütepea läbi kareda välis-kesta - süütesegu süütas süüterohu, mis süütas omakorda laengu.




8.  SUURTÜKI  LISAVARUSTUS.  Vt. album



 LAADIMISRIISTAD.
        laadimisnui
        laadimiskühvel
        kombineeritud riistad
        painduva varrega laadimisriistad
        bombardiiri(JM) e. laskurmeistri töövahendid



PUHASTAMISE RIISTAD.

Mitmesuguseid puhastusriistu ja nende kinnitusviise:  
- laadimisnui, hari, mopp ja kühvel on valmistatud puitsüdamikule, mille
  kinnitusviis varre otsa sõltub toruõõne mõõtudest (võib olla lõigatud või treitud
  varrega samast tükist, aga võib kinnituda ka sepistatud putkega);
- kratser (ja  korgits) on sepistatud riistad, mis kinnituvad varre otsa putke ja
  keermega
   Ch. Fr. von Geissler. Neue, Curieuse und vollkommene Artillerie...
   URL=http://search.books2ebooks.eu/Author/  
   Home?author=Geissler%20%20Ch.%20F.%20vo
Toru lõpus paikneva põlemiskambriga suurtükkidel (mortiir, haubits, karonnaad) pidi põlemiskambri puhastamiseks olema eraldi väiksem tööriistade komplekt. Kaugel paikneva põlemiskambri ava tabamiseks kasutati varrel tsentreerimisketast (laadimise/tühjakslaadimise kühvel ülalt teine, puhastushari alt esimene)
Tahvel itaaliakeelsest visandite raamatust, 17. saj. I pool                                  URL=http://www.allworldwars.com/  Italian-Renaissance-                                                      Sketchbook-Military-Art- Part-I.html 
 - rekonstrueeritud laadimisriistad (ja süüteritv) 

Vt. suurtüki  rekonstrueeritud lisavarustus (Jaan Märss)
     Tallinna Linnamuuseumi relvafond - TLM  8434


Kratser  -  sks. k. kratzer ("kratsija") - oli puhastusraud toru sisepinna jaoks.
 
Kaksikspiraalina sepistatud kratserit on kasutatud  puhastusrauana,  tropitõmbajana ja kuulitõmbajana.
MÄRKUS: kuuli väljatõmbamine  tühjakslaadimisel õnnestub ilmselt vaid siis, kui  see on laaditud koos  laadimisrätiga).
Spiraalse kratseri teises otsas võis olla ka laadimisnui.
Varasemal ajal kandsid kratseri nime ka toru sisepinna puhastamiseks kasutatud mitmesugused raudkonksud, mis võisid olla "ühe-"  või  "kaheküünelised"
- hilisemal ajal kasutatud suurtüki puhastusraud koosnes sektorikujulistest   kaabitsatest (siledakslihvitud või puuritud torudele, mis levisid alates 18. saj.
  lõpust)

А. Берназ. Техническое оснащение русской артиллерии начала XIX в. 2000
URL=http://www.museum.ru/1812/Army/RussArtillery/



Puhastushari.  
Harja on kasutatud raua puhastamiseks peale kratserit.  
Kui varustuse hulgas ei leidu  suurtükimoppi,  siis on harja kasutatud  ka märjalt.
Kui  kasutati nii moppi kui ka harja, siis ei  harjatud toru iga lasu järel, vaid vastavalt vajadusele. Harja valmistamisel  on kasutatud  puusüdamikku, mille sisse tapiti seaharjaste  kimbud.  
   
Väiksema suurtüki puhastusharja  teises otsas võis olla  laadimisnui.



Suurtüki mopp.

Niisutatud moppi on kasutatud peale  kratserit, kuid mitte toru puhastamiseks (nagu harja), vaid põlevate jääkide kustutamiseks ning  toru jahutamiseks. Mopi teises otsas võis olla laadimisnui.

А. Берназ. Техническое оснащение русской артиллерии начала XIX в. 2000
URL=http://www.museum.ru/1812/Army/RussArtillery/ 

Mopi materjalina on nimetatud puitu,  mille  pehmeks katteks oli:
1) meresuurtükkide puhul enamasti lambanahk,
2) saksa vanemas kirjanduses on nimetatud  kitsenahka ja kanepitakku
    (Schreiber 1656 - Нилус), 
3) mopp võis olla ka köiest  harutatud svaaber (painduv köisvars)
    Suurtükimopi juurde kuulus kindlasti  ämber veega. Sama vett kasutati  ka tule kustutamiseks suurtüki kõrval ja ees.



TÜHJAKSLAADIMISE RIISTAD.


Kuulitõmbaja. - sks. kugelzieher
Kuulitõmbajana on kasutatud kaksikspiraalina kujundatud kratserit  (kaksikspiraal sobib kuuli väljatõmbamiseks juhul, kui  kuul  oli  lükatud  rauda räti  sees,  sabad järel, või  hoidis kuuli rauast välja veeremast laadimisel viimasena lisatud tropp).



Tropitõmbaja - sks. stopfenzieher
Gravüüridel kujutatakse  tropitõmbajana  sama kratserit. Kaksikspiraali  keeramisel  keerduvad  otsad pehme tropi sisse. 


Suurtüki korgits - sks. k. wurm - on sepistatud  ühekordse spiraalina, mille keskele moodustub korgitsataoline teravik. (Et  korgitsat saaks keerata puukorgi sisse, võis korgitsa otsas olla puidukruvi taoline teravam keere - JM)

 - suurtüki korgitsaid 

   Erinevalt kaksikspiraalsest tööriistast (kratser) polnud
   korgitsat võimalik kasutada raua puhastamiseks.



Tühjakslaadimise kühvel. (Vt. ka Laadimiskühvel)

Laadimiskühvlit kasutati nii laadimisel kui ka tühjakslaadimisel. Toru lõpus paikneva väiksema põlemiskambri tõhjakslaadimiseks pidi kühvli varrel olema vastav tsentreerimisketas (pildil ülalt teine)

Tahvel itaaliakeelsest visandite raamatust, 17. saj. I pool                                  URL=http://www.allworldwars.com/  Italian-Renaissance-                                                      Sketchbook-Military-Art- Part-I.html 
Kui kasutati laengukotte, siis  vajatigi kühvlit  ainult tühjakslaadimisel. Sobiva lõtku korral võis  sellega eemaldada ka kuuli. Sellised tühjakslaadimise kühvlid on peaaegu silindirikujulised, kitsas lahtine osa on jäetud vaid selleks, et tõmmata kühvel tühjaks. 
Sädemete vältimiseks pidi  laadimiskühvel olema  vasest või vase sulamist.




SUURTÜKIVÄE ABIVARUSTUS.

 
Laskemoona hoidmise ja transportimise vahendid.



Püssirohuveski tükkpüssirohu peenestamiseks, mida kasutati alates 1430-ndatest aastatest, kuni tükkpüssirohu tõrjus välja granuleeritud püssirohi.
 
- liikuv käsi-tampveski Maximilian I revisjoniraamatust (1512)

  Kunsthistorisches Museum Wien,Codex P 5074, f. 137 verso
   URL=http://www.ruhr-uni-bochum.de/technikhist/tittmann/4%20Salpeter.pdf



Suurtüki kolmjalga   kasutati suurtükkide tõstmiseks
 
-  suurtüki kolmjalg 17. sajandi alguses

  Johann Jacob von Wallhausen 1617
   URL=http://commons.wikimedia.org/wiki/Category:
   Old_Manuscripts_from_the_Deutsche_Fotothek



Suurtüki eelik oli  üheteljeline hobutiisliga lisavanker, mis ühendati välilafeti külge selleks, et saada transpordiks stabiilsem koosseis.
 
-  suurtükieelik   Napoleoni sõdade ajast

А. Берназ. Техническое оснащение русской артиллерии начала XIX в. 
URL=http://www.museum.ru/1812/Army/RussArtillery/


 
Suurtükivanker  koosnes kahest või enamast  rattapaarist, mille telgede alla või peale kinnitati transpordi ajaks suurtükk
- suurtükivanker  17. sajandi algusest
  Johann Jacob von Wallhausen 1617
   URL=http://commons.wikimedia.org/wiki/Category:
   Old_Manuscripts_from_the_Deutsche_Fotothek




Rest või ääs kuulide hõõgutamiseks.

Hõõguvaid raudkuule hakati süütekuulidena  kasutama  juba 14. sajandil.
Hõõguv  malmkuul  lükati torusse vahetult enne lasku. Lühikeste torude puhul on määritud allolevat troppi saviseguga,  pikemate torude puhul on  lisatud  märg tropp.

- Tallinna rae privileegide laekal (aastast 1688)on kujutatud linna ja sündmusi    ca 100 a. varasemast ajast. Laeka tagakülje maalingul on all keskel näha kuuli          hõõgutamine ning sellega laadimine.

  Tallinna Linnamuuseum, TLM 4117



Hõõguvate süte anumad (süütetahi süütamiseks).

Keskaegsetel miniatuuridel on kujutatud erinevaid söepanne. (Parempoolsel miniatuuril on näha katusega väliääs, mille juures kasutatakse käsilõõtsa)

  - välisuurtükiväes kasutatud söenõu, mille abil
    võis süüdata nöörtahi või nn. küünla

А. Берназ. Техническое оснащение русской артиллерии начала XIX в. 2000
URL=http://www.museum.ru/1812/Army/RussArtillery/ 
- laevastikus hoidsid hõõguvaid süsi noored poisid



Välisepikoda
 
- välisepikoda Rootsi Armeemuuseumis

URL=http://www.algonet.se/%7Ehogman/artilleriet.htm



Valgustid.

Suurtükkide juures tehti tööd tavalise laternaga, ka püssirohukeldris. Suurtükkide kõrval kasutatud laternad pidid olema tuulekindlad.
Kõigis laternates on kasutatud küünlaid (rasvaküünlaid), õlilampidega laternatest pole ühtki näidet.  
Alates 1830-40-ndatest aastatest hakkavad levima steariin- ja parafiinküünlad, võeti kasutusele ka petrooleumilaternad.

Suurtükiväes on spetsiifiliselt esinenud nn.  kartuuslatern, mis oli ilmselt  tühjast laengukestast (kartetši torusse laadimise kestast)  valmistatud latern.  (Mõeldud on ilmselt  plekist kartuusi, mille sisse  löödi  valguse läbipaistmiseks  väikesed augud.  Tsiviilkasutuses olid need nn. valgest e. tinatatud plekist laternad, milliseid on kasutatud alates keskajast kuni 19. saj. lõpuni. Vt. plekklatern )



Puuämbrid.
Ämbreid kasutati  vee hoidmiseks, et niisutada moppi. Sama vett kasutati  ka  tule kustutamiseks  suurtüki  kõrval ja ees.
Teises ämbris hoiti  troppe ja puukorke.



                                                                                          Tagasi lehe sisukorda...