Suurtükid puitlafettidel.

Konserveerimine, säilitamine, eksponeerimine.

SISUKORD.

Puitlafetiga suurtükid Tallinna Linnamuuseumis.

Algupäraste puitlafettidega kindlusesuurtükid Riias.

Poolenaelase kaliibriga väikesuurtüki TLM 9291 uurimine ja puhastamine.

Suurtüki täiendamine ja konserveerimine.

Järeldusi.

PUITLAFETIGA SUURTÜKID TALLINNA LINNAMUUSEUMIS.

Puitlafettide säilimise eelduseks on olnud nende hoidmine kuivas siseruumis. Kuna sellist  katusealust pinda on on olnud alati vähe, siis on tänapäeval  ka puitlafette vähe säilinud. Raskemaid torusid on säilitatud juba sajandeid eraldi  -  kas alusprussidele laotult või on neile tehtud uued, sageli sobimatud lafetid. Samas on lastud algsetel  lafettidel kõduneda. 

Nii on ka meie lafetiga suurtükid säilinud  vaid seetõttu, et neid on kasutatud  ruumide kujunduses, hiljem  ka meie vanemates muuseumides. Võimalik, et mõnest on lastud ka saluuti.

• Tallinna Mustpeade vennaskonna majas on olnud nn. suurtükituba (samas hoiti ka arhiivi).  Kesksel kohal on seal olnud 1560.a. Jeruusalemma mäe lahingus langenud vendade mälestusepitaaf. Sellest  kahele poole olid asetatud kaherattalised välisuurtükid.
  
  Linnamuuseumile on 1945.a. üle antud viis  Mustpeade kollektsiooni kuuluvat  suurtükki. Nendest  kaks  1-naelase kaalukaliibriga suurtükki kuuluvad praegu Kiek in de Köki püsiekspositsiooni. Kolm on nn. poolenaelased suurtükid, mida on väikese kaalu tõttu olnud lihtne deponeerida teistele muuseumidele.

• Peeter I majja on 1930-ndatel aastatel  toodud väikesed suurtükid (M.Smorzhevskihh-Smirnova 2019). Nendest suurim - neljarattalisel lafetil - on ilmselt 3-naelase kaalukaliibriga malmsuurtükk, mille kaal võib ületada isegi 300 kg. Kuna lafett on juba  1941.a. olnud väga halvas seisukorras, siis on seda 1950-ndatel toimunud restaureerimistöödel ilmselt uuendatud.

• Ilmselt sama suurtükk  - alates 2003.aastast eksponeeritud Kiek in de Köki 5.korrusel (TLM 8434).  Raudrehvidega rattad ja osa sepiseid on tõstetud u. 1960 a. üle uuele lafetile. Tegemata oli jäänud rihtimiskiilu jaoks vajalik  liigendpõhi, ühel pool ei olnud lafetikasti küljele lisatud põrketau juhtrõngast. Uues Kiek in de Köki ekspositsioonis (2010) oli ülesandeks rekonstrueerida  suurtükile kogu lisavarustus. Selleks said  lafetile tehtud  vajalikud täiendused. (JM)

• Väike kõdunenud lafetiga  meresuurtükk Nikolai I jahtlaevalt, mis on eksponeeritud Vene 17 püsiekspositsioonis. (Vt. TLM 12015) Osaliselt on tegemist vettinud arheoloogilise puiduga, osalt on tegemist ka kõdunemisega (Vt. kahjustused).
  Puuduv puit on lõigatud juurde, vahed täidetud mastiksiga. Säilinud puidu pind on jäetud toonimata, messingist osad on vaid puhastatud. Uued sepised on värvitud mustaks, lisatud  puit ja mastiks on värvitud punaseks. Parandatud astmiku nukkidele on jäetud siiski mastiksi enda toon.
   
• Kuna lafett sisaldab kõdupuidust originaalosi, siis ei saa sellele rasket toru asetada. Toru on kaalukaliibri järgi 3-naelane (76mm), kaaludes  129 kg. Seda saaks lafetile asetada vaid peidetud toestuse abil. Eraldi eksponeerimisel on lafetti jällegi parem uurida. Lafeti vahetükkide ja eriti just  telgede keerukad kinnitustapid on uurimist väärt, sest  vanadel joonistel nii peeni detaile pole. 

VÕRDLUSEKS: Algupärastel lafettidel suurtükid Riias.

Riia Toomkiriku ristikäigus on Riia Ajaloo- ja Meremuuseumil  säilinud rootsiaegsed suurtükid haruldastel kindluselafettidel (pikad 4-rattalised kastlafetid). Tänu Riia muuseumile on säilinud  lafetiitüüp,  mis võis olla kasutusel ka meie rootsiaegsetel muldkindlustustel. Torud nende Riias säilinud pikemate lafettide peal on enamasti 6-naelase kaliibriga poolšlanged, mis võivad kaaluda 800- 1000 kg.  Enne II maailmasõda tehtud fotodel on näha, et raskemad torud on tõstetud juba lafettidelt maha. Viimastel fotodel on näha, et  pikki 4-rattalisi lafette eksponeeritakse juba  eraldi (2007).

(2018.aastal on lafetid ekspositsioonist kadunud, samas on kõik torud toonitud ühtlaselt mustaks.  Üht kergemat, nn. veerandšlanget,  võib näha koos lühema lafetiga veel Riia Ajaloo- ja Navigatsioonimuuseumi näitusesaalis. Vt. eraldi allpool )

• Fotod 1939/1940 -  Marburgi fotoarhiiv (Fotokampagne Baltikum 1940 ) - veerandšlanged on endiselt lafettidel, sellest suuremad torud on tõstetud maha;
  URL=https://www.bildindex.de/media/obj20344589/fm1206726   
  
• Foto klaasnegatiivilt (1937?) - raske poolšlange purunenud lafetil; 
  URL=https://www.nmkk.lv/Items/ItemViewForm.aspx?id=1160970 
  
• Fotod aastatest 2007 ja 2018 on tehtud veebilehe koostaja poolt (JM). Ristikäigu keskel olid  2007.a. näha eraldi säilitatud pikad lafetid.
  

• vasemal suurtükk 1960-ndate ekspositsioonis (pilt muuseumi brošüürist)
• paremal sama, kuid "parketikõlbulikuks" värskendatud suurtükk 2020.a. turismilehel 

Poolenaelase kaliibriga väikesuurtüki  uurimine ja konserveerimine.

Suurtükk lafetiga. TLM 9291  RE 301  - https://opendata.muis.ee/object/1203888 
Suurtüki valmistamiskoht on teadmata. Tallinna Linnamuuseumile on see üle antud 1945, kuulub Tallinna Mustpeade vennaskonna kogusse. 2021.a.  on suurtükk tagastatud Rakverest, kuhu see oli varem deponeeritud.

• Lafetil on renoveerimisel (19.saj.) asendatud puutelg, valmistatud on uus ratta splint ja tugevdusvõru telje otsas, asendatud on ka ühe rattarummu tugevdusvõru.
• Toru ainus säilinud tapiklamber on samuti asendus. See on tehtud ebasobivast sekundaarmaterjalist: latt on olnud liiga õhuke, samas  liiga lai, ning on jätkatud sepakeevitusega. Sellel on ka ülearused augud. Klambri paariline on kadunud. Kadunud on ka klambrite kolm nupuga kinnitusnaela.

VÄRVIDE SONDEERIMINE PUIDUL, PROOVIPUHASTUSED.

• vasemal:  pealmine pruunistunud värnits, mis ei sisalda pigmenti (linaõliga tehtud värskenduskihid)
• keskel:  kõige alumine kattevärv, mis on kantud otse puidule; pigment on  sinakas-roheline  muldpigment (glaukoniit), millele annab roheka tooni 2-valentse raua silikaat; pruunistunud värnitsast raskema lahustuvuse järgi otsustades on sideaineks liim-õli-emulsioon,
• paremal: pliimennik-kruntvärv - vahekiht,  millega on kaetud ühtlaselt kogu lafett (nii puit kui ka sepis); sideaineks peaks tüüpiliselt olema linaõli (kivistub oksüdeerudes just pliimenniku toimel)
  

Kihtide koorimiseks on pehmendamiseks kasutatud emulsiooni vesi-piiritus-tärpentin  (3:2:1), pinna kratsimiseks olid pintslitaolised alpaka-harjad.

• puidul leitud värvid on samad (vt. ülal )
  
• kulunud kohtades paistab pindmisest värvist läbi vahekihiks olev pliimennik-kruntvärv.
• proovipuhastuse järel on näha tooni erinevus kohtades, kus on säilinud jäljed pruunistunud värnitsast (rohekas toon), ning kus on värv täiesti puhas (kahvatum, sinakas toon)

• Vana kattekihi õhendamisel säilib vana kattekihi kollakas jääk, mis nihutab tooni roheka suunas. Kuna pruuni värnitsa  jääk täidab ka pinna struktuuri, siis on toon selle võrra intensiivsem.

• Uue puutelje otstel on sepise all säilinud  ilma värskenduskihtideta  kattevärv.

METALLIST OSADE SONDEERIMINE JA PUHASTAMINE.

1. Algselt (18. saj.?) on sepis paigaldatud puhtale puidule. Puit on seejärel värvitud õli-liim emulsioonvärviga (tempera), kuid sepis on jäetud värvimata.
2. Põhjalikul korrastamisel (19.saj.?)  on kogu lafett - ka roostes raud - kaetud  pliimennik-kruntvärviga Pliimennik-krunt on kogu lafetil üle värvitud uue rohelise temperavärviga, sepistel on see värvitud lisaks mustaks.
   MÄRKUS: Jelizaveta poolt välja puhastatud temperavärv on rohelise asemel hall, kuna pealekantud must õlivärv on imbunud temperavärvi sisse (JM).

• vasemal:  suurtüki avatava tapiklambri kinnitusnael - sepistamise uurimiseks on nael puhastatud elektrolüüsil, jäägid on eemaldatud di-Na-EDTA lahuses;
  
• paremal:  klambri nael  ja  sepiste dekoratiivne kinnitusnael
  (Nuputaoliste peade otstarve pole päris selge - vrd.  rootsiaegne Riia srtk - 1676)
  
  
• all:  uuendatud puutelje kinnitamiseks on kasutatud nn. lõigatud naelu , mis võimaldavad seada uuendustööle alumise ajalise piiri.  Lõigatud naelad tulid  kasutusele mitte varem kui  19. sajandil, meil on need  levinud laiemalt paarkümmend aastat hiljem. Vastavalt on ka  pliimennikuga kruntimine ja  teistkordne roheliseks värvimine  toimunud alles 19. sajandil (Lõigatud naelu on kasutatud kuni I maailmasõjani; suuruse poolest on tegemist nn. laevanaeltega.)

• rõhtsa valamisasendi tõttu  on räbu kogunenud üles
• valamisel on näha kolm rõhtsat järku - malmi sulatamine on toimunud ilmselt sepaääsil, kasutades väiksemaid käsitiigleid

KONSERVEERIMINE JA TÄIENDAMINE.

• algne (ilmselt asendatud) tapiklamber koos ainsa säilinud kinnitusnaelaga.
  
  Valmistatud on kolm uut kinnitusnaela, millele on säilinud  naela järgi rekonstrueeritud nupud. Erinevalt algupärasest naelast on uued varustatud puidukeermega. See võimaldab toru lafetilt lihtsamalt maha võtta (ohutuse mõttes on toru ja lafetti otstarbekas transportida eraldi)
  
  
• uus  tapiklamber ja uued naelad.
  
  Uue klambri valmistamisel on aluseks võetud alumise klambripoole laius ning sellel olevad augud

• vasemal poolel paistab puhastatud temperavärvi poorne pind, mis tundub hõreda struktuuri tõttu hall.
• paremal poolel toob struktuuri täitmine esile pigmendi tooni (PVAlc 4% vesi-piirituslahus)

KOKKUVÕTE.