TURVISED JA KIIVRID.

Montaaž, konserveerimine, restaureerimine, rekonstrueerimine.

1. Rüütliturvised suurtükitornis Kiek in de Kök.

    Turviste puhastamine ja konserveerimine (2009-2010)

2. Tallinna Mustpeade vennaskonna poolturvised 16. saj. keskelt

3.  Kürassiiri kolmveerandturvis TLM 3525

    Turvise puhastamine ja konserveerimine

4. Ratsaväekiivri rekonstruktsiooni valmistamine   

    Kasutatud publikatsioonid




1. RÜÜTLITURVISED  SUURTÜKITORNIS KIEK IN DE KÖK.



Autori fotod
Täisturvistik TLM 10145 sarnaneb turniiridel kasutatud nn. "kostüümturvisega", mida on eelistatud kasutada jalgsivõitluse turniiridel. [Funcken -  lk. 88]

Käsivarre õndlad on täielikult kaetud ülekattes ribadega, mis ei võimaldaks ilmselt kasutada püstolit.

Vigastusi on väga  vähe  (turniiriturviste puhul on oletatud isegi puidust relvade kasutamist [.......  lk. 88])


Kogu turvistik on olnud algselt poleeritud (ülekattega osadel on säilinud poleerpinda).

Osa ümarpeaneetidest on kaetud messingiga, mis annab lihtsa värvuskontrasti.  

Turvistiku armet '-tüüpi kiivril
(sks.-ingl. armet, pr. l´armet ) on näha kitsas lõuakaitse, mis jätab nähtavale all oleva kaelaturvise.

Lõuakaitse (sks. kinnreff)  on täiendus kiivri alaosale, sest kaelaturvis üksi ei kaitse lõuga altpoolt tuleva torke eest. Võrreldes gooti pottkiivritega, mille allosas pidi olema vähemalt peasuurune ava,  tuleb lõuakaitsega kiiver enne päheasetamist liigendist avada (lõuakaitsel  ja visiiril on külgedel ühine šarniir).   Sulgemise järel ühendatakse kiivri kukla- ja lõuakaitse  omavahel haakidega.

Liikuvate ribidega kaelaturvis (sks.  halsberge, kragen) on alus, millest algab kogu turvistiku selgapanek. Selle alt laienev osa moodustab õlgadel laia kaeluse, mille külge kinnituvad tappide ja rihmade abil nii käe- kui ka rindkereturvised - ning nende kaudu omakorda kõik alumised turvised. Ülal ümbritseb kaelaturvis kaela liikuvate ribidena - mis ei võimalda siiski pead pöörata. 









TLM 10145 kaelaturvise  eesmisele servale on löödud kolm märki: vasakul pooleldi kustunud Nürbergi linna märk,  keskel Tallinna märk ja paremal identifitseerimata D- kujuline märk. (Õige montaaži korral jäävad märgid rinnaturvise alla.)
- kindad on lihtsad, "labakinda" tüüpi (ka raudkingaded  on tüübilt kohmakad nn. "karukäpad").

-  turvistiku korrastamisel (19. saj.?) on lisatud suurel hulgal uusi nahkrihmu (pandlaga kinnitusrihmad, liigendrihmad), milleks on kasutataud uusi neete. (Pildil on turvistiku montaaž veel vale - kaelaturvis ulatub rinnaturvise peale).




Autori fotod
Täisturvistik TLM 4970 on hinnalise viimistlusega rüütliturvistik, millel on rohkesti parandusi ja kulumise järgi - turvistik on olnud reaalses kasutuses (turvistiku juurde kuulub ka rõngassärk!). Hea liikuvusega küünarliigendid on võimaldanud kasutada tulirelva.   Lisaks alumisele kaelaturvisele on peal veel täiendav kaelakaitse - goržett, mis piirab mõnevõrra kiivri liikuvust. Ilustuste ja töömahukuse poolest on tegemist kalli turvisega - kiivril ja selle äärisel on söövitatud ornamendivööd, visiir on olnud kullatud.  Seljaturvise ülemise ääre keskele on löödud Nürnbergi linna vapp.

19. sajandil on turvistik läbi teinud  põhjaliku renoveerimise (1827). Enamus liigendrihmadest on rabeduse tõttu uuendatud, uuesti neetimisel on kasutatud juba  ümarpeaneete. Algupäraseid  käsitsi sälgatud neete on säilinud veel seljaturvisel.



Fotodel:

- armet '-tüüpi kiivri lõuakaitsel on ees lai ääris (goržett), mis varjab täielikult all oleva kaelaturvise

- väline vöörihm puudub (on katkenud)

- turvise kindad on tüübilt sõrmikud, mille juures on tehtud märkimisväärselt palju käsitööd:  nahast sõrmede peale on kinnitatud hambuliseks töödeldud raudnaastud.




- kiivril ja selle kaelusel (goržett) on lamedapõhjaline, söövitatud ornamendivöö - ilustamise võte, mida  kasutati relvadel  juba 15.sajandi lõpul [Funcken -  lk. 110].

- seljaturvisel on säilinud käsitsi sälgatud originaalneete.

- kiivril on ka taga olnud laiem ääris (säilinud on neediaugud).
- visiir on olnud  kullatud (kulla jäljed on säilinud visiiri sirmi all).


Rüütliturvistike puhastamine ja konserveerimine (2009-2010)


SEISUND ENNE KONSERVEERIMIST.

Turvised olid  ebaühtlaselt roostes, neid oli roostekaitseks korduvalt lakitud ja vahatatud - eri aegadel ja mitme erineva materjaliga (aruanded puuduvad, peamiselt on olnud tegemist kohaliku nn. "värskendamisega").

Kollaseks tõmbunud lakk võis olla 1960-ndatel kasutatud mööblilakk (nitrotselluloosi baasil). 1970-80-ndatel on Linnamuuseumis kasutatud metalli lakkimiseks peamiselt ksüloolis lahustatud polübutüülmetakrülaati (PBMA), samuti PBMA lisandiga pistaatsialakki, mis oli sel ajal tuntud maalide kattelakk.

"Värskendamiseks" kasutati muuseumis peamiselt mesilasvaha emulsiooni aviobensiinis. Saksa DV autovahade kasutamise kohta puuduvad andmed.

Rooste eemaldamiseks  oli kohati  kasutatud ka fosforhapet, mis muutis  pinna  halliks.  Fosforhappena kasutati 1970-80-ndatel nn. värvitut roostemuundajat (10% o-fosforhape), mis jättis peale loputamist pinna tinahalliks (vana tina toon). Seda oli märgata eelkõige õlakaitsetel, mida külastajad pääsesid käega katsuma.

Külgeneeditud liigendrihmad ja pannaldega kinnitusrihmad on suhteliselt heas korras, uuendatud 19. sajandil. Kinnitusrihmadel on kohati rebendeid, sest turvistike monteerimisel on kasutatud liigselt jõudu.

Turniiriturvis (TLM 10145) oli olnud aastakümneid valesti monteeritud - kaelaturvis, mis pidanuks olema kõige all, oli asetatud rinnaturvise peale. Õlaturvised olid seetõttu tõstetud ebaloomulikult kõrgele, kinnitustapid õlgadel ei sulgunud ning olid seotud traadiga.  Õlaturvistele on puuritud asendi korrigeerimiseks ka tarbetuid lisaauke.


RÜÜTLITURVISTIKE KONSERVEERIMINE.

Külgeneeditud rihmad (liigendi- ja kinnitusrihmad) olid juba 1980-ndatel konserveeritud ja pehmendatud lanoliiniga (J.Märss).

lanoliin - 200 g
seedriõli - 30 ml  (ei õnnestunud hankida)
mesilasvaha - 15 g
heksaan - 330 ml (asendati petrooleetriga, mille põhikomponent on heksaan)

30 aasta möödudes on lanoliin 2010.a.  endiselt kleepuv ning  rihmad ettevaatlikuks käsitsemiseks piisavalt elastsed (kummagi turvistiku rihmad on uuendatud 19. sajandil). 



Kogu mitmekesine rooste, lakkide ja vahade kiht sai eemaldatud ettevaatlikult klaasharjaga. Kui vaha täitis klaasharja,  õnnestus see eemaldada harja otsa paberil "veeretades" - seejärel võis pudrustunud vaha lihtsalt ära pühkida.

Väikese otsikuga klaashari võimaldas peale lauspindade puhastada täpselt ära ka äärepalmikud ja söövitatud ornamendi, samuti ka rohked needid. Kummagi turvistiku puhastamisele kulus umbes nädal. Kuna klaasharjast pudenes kulumisel klaaskiudu, tuli ees pidada nahkpõlle ja käsivarrekaitseid.

Puhas pind on ühtlustatud hiljem peene terasvillaga (0000) poleerides (ei sisalda kriimustavaid traadiotsi).

Viimistlusel sai loobutud konserveerivatest kaitsekatetest, kuna taolise keeruka eseme rekonserveerimine oleks tulevikus äärmiselt töömahukas.




2. TALLINNA MUSTPEADE VENNASKONNA POOLTURVISED 16. SAJANDI KESKELT.


  

  Foto: Peeter Säre


Mustpeade vennaskonna mälestusepitaafil (TLM 4938) on näha turviseid 16. saj. keskelt. Vennaskonna kergeratsaväel on nn. poolturvised, kaela  kaitseks on kaelaturvis, kiivriks  lahtist tüüpi burgonett. Rinnaturvisel on väljapoole pööratud palmik-serv, mis kaitseb libiseva piigitorke korral lõuga.   Käsivarsi ja jalgu katab rõngasrüü, reieturvised on peidetud lõhikuliste pükste alla.

KIIVRITEST  hakati sajandi keskpaigast alates eelistama eest lahtisi kiivritüüpe, millele võis ajutiselt ette kinnitada ka visiire või ka tervet nägu katvat maski  (nn.mantelkiiver). Kaelapiirkonna kaitseks kasutati kuni 1630-ndateni veel  kaelaturvist, mida sai kergesti sobitada  erinevat tüüpi  kiivritega.
 
Nn. burgonett (pr. bourguignotte, sks.-ingl. burgonet) oli  alates 16. sajandi keskpaigast  üks levinumaid  kiivritüüpe. Burgonetil on üle pea ulatuv hari, mida mööda on  kiiver  kahest poolest kokku needitud. Kõrvade kohal on kiivril šarniiridest avanevad klapid, mis avanevad küljele. Visiir enamasti puudub või on kergesti eemaldatav. Kui külgmised klapid sulguvad lõua ees, siis on  tegemist nn. kinnise burgonetiga. Kiivril võib olla erineva pikkusega sirm.





3.  KÜRASSIIRI KOLMVEERANDTURVIS  TLM 3525

(Asub Neitsitorni ekspositsioonis)
 

Foto: Jaan Künnap
KOLMVEERANDTURVIS (sks. trabharnisch)  oli  alates 16. sajandi keskpaigast täisturvisest kergem turvisetüüp,  mida kasutas palgaline raskeratsavägi. 

Põlvedest allpool  kaitsesid jalgu mitmel erineval moel  tugevdatud nahksaapad, käte kaitseks olid nahkkindad. Käsivarre õndlad on püstoli kasutamiseks vabad. Rinnaturvise plaat on paksust rauast, kaaludes 5,5 kg (tegemist pole rekvisiidiga).

TLM 3525 eripäraks on reieturviste kinnitusviis : kui kolmveerandturviste reieturvised on tavaliselt riputatud  välistrippidega otse vöörihma külge, siis meie turvisel käivad kinnitusrihmad rinnaturvise serva all olevate peitkonksude külge (analoogset kinnitusviisi on kasutatud täisturviste juures).

Kiiver puudub, mis viitab osaliselt ka sellele, et kiivri osas on olnud suhteliselt vaba valik - sõltuvalt aastaajast ja sõjategevuse iseloomust. (Ka tänapäeval toodetavad sõjamängude kürassiiriturvised on enamasti ilma kiivrita.)


2013.a. on lisatud ekspositsiooni  rataslukuga püstoli  ja ratsaväemõõga rekonstruktsioonid (Raivo Paju).
2014. on lisatud  ratsaväekiivri rekonstruktsioon (Jaan Märss).



Kaelaturvisest on loobutud : kogu turvistik  (ca 25 kg) toetub õlgadele kahe laia soomustatud õlarihmaga, mille tagumine  ots on needitud  püsivalt seljaturvise külge.
Seljaturvise sama needi alla kinnitub ka õlaturvise kinnitusrihm, kusjuures pandlast väljuv rihmaots jääb iseloomulikult püsti (on näha kummalgi fotol).  Sellest püstisest "kõrvast" tõmmates on saanud kürassiir iseseisvalt käeturvisest vabaneda.
Selgituseks turvistiku montaaži kohta:
Kogu turvistiku saab seljast võtta väheste liigutustega:
 
- kummaltki õlalt tuleb vabastada käeturvise pandlad - püstine rihmaots on  haaratav vastaspoolse käega - ning käeturvis langeb ära
- vöörihma pandla avamise järel  jaguneb rinnaturvis kaheks pooleks
- kummaski põlveõndlas on vaja avada rihmapandlad
LÕPETUSEKS:  kummagi õlarihma esiotsast tõmmates vabanevad õlarihmad -  ning kõik turvised langevad ära 



Autori fotod
Umbes 1/16-tollisest plekist turviseribid on taotud otstest õhemaks ja keeratud äärepalistusena ära. Ülekattes ribide pealmised servad on töödeldud laineliseks, detailide servadele on raiutud dekoratiivseid jooni.

VIIMISTLUSE säilinud osade järgi võib arvata, et turvis on olnud algselt oksüdeeritud tumedaks  (termiliselt, puhastades seejärel messingist ilustused välja).

Rohkesti on kasutatud messingist kattega neete,  lisaks veel  kuueharulisi messingist  tähekesi.



Raskeratsaväelase kolmveerandturvise konserveerimine





Purunenud liigendrihmad  (turviste servadel) asendati uute veisenahast rihmadega. 

- läbiroostetanud  nahaneetide asemele valmistati  samamõõtmelised M3-"kruvineedid".

Restaureerimisel konserveeriti  säilinud algupärased rihmad ja rihmakatked. 

- purunenud lõdvikrihmad (keskmised) jäeti asendamata, säilisid  algupärased seibidega nahaneedid.
(Lõdvikrihmad on olulised turvise liikuvuseks, mis pole vitriinis eksponeerimisel oluline.)





- kohati tuli asendada  ka dekoratiivseid ümarpeaga neete. Originaalneetidel olid pehme joodisega peale joodetud kollasest  plekist kapslid.

- asendamiseks sai valmistatud "kruvineedid" keermega M5.
Uute neetide pead on üle joodetud kollase hõbejoodisega (messing+5%Ag)

- M5-kruvineetidega parandatud õlarihm: seljaturvise külge needitud ots valmistatud uus - kuni paarisnaastu keskpaigani.

Turvisel on säilinud algset tumedat oksüüdi, mida on kindlasti korduvalt õlitatud ("värskendatud") taimeõliga.

Fotol on näha ka hilisemal eksponeerimisel tekitatud vigastusi: kuna külgmised liigendrihmad olid purunenud, riputati reieturvised traadiga.

 

Autori fotod
Ülekattes servad on roostetanud nii õhukeseks, et rooste eemaldamisel oleksid servad auklikud.

ning lisandunud rooste on samuti tume ning stabiilne, siis oli võimalik piirduda  rooste konserveerimisega.

Erinevate turviseosade tagakülgedel oli tume ja stabiilne rooste, mis sai  kinnitatud glütseriini piirituslahusega, mis pehmendas samas ka rabedad nahkrihmad.

Menetlus andis kohe ka esteetilise efekti - rooste muutus tumedaks. Glütseriini edaspidisel lendumisel jääb alles tihenenud pinnakiht (mingeid lisaaineid seejuures ei lisandu). 

Vastavalt vajadusele võib glütseriiniga immutamist tulevikus alati korrata.



 


Kiivri rekonstruktsiooni valmistamine.

EESKUJUDEST.


Foto oksjonilt
- tüüpiline lakaga ratsaväekiiver (ka nn. husaarikiiver, pappenheimi kiiver, ungari kiiver)

Kiivri  kuplid taoti Mandri-Euroopas välja ühest tükist, inglise lobstertail-kiivritel neediti  kuppel kokku kahest poolest, mis moodustasid keskel kiivriharja
Lakaga kiiver (ingl. lobstertail helmet) on  Ungari kaudu Euroopasse  levinud türgipärane  ratsaväekiiver (sks. zischägge, vn.  шишак), mis kujunes Euroopas alates 1630-ndatest aastatest tüüpiliseks ratsaväekiivriks. Austria-Ungari ratsaväes oli see kasutusel kuni 18.sajandi lõpuni.

Kiivrilakaga varustati 1630-ndatel aastatel ka varasemad kiivritüübid (näit. ingl. lobstertail burgonet).   Mugavuse tõttu hakati lakaga kiivreid kasutama  ka jalaväes


1648
Kiivrilakk ja sirm ei kompenseerinud täielikult puuduvat  kaelaturvist, mistõttu võeti kolmveerandturvistel uuesti kasutusele kaelus e. goržett. Erinevalt kaelaturvisest, mis  käis rinnaturvise alla, asetati  goržett nüüd kõige peale. (Kaelaturvisest loobumise järel on goržeti näol tegemist gooti lõuakaitse  harnischbart taastulekuga.)

17. - 18. sajandil kujunes goržetist ka esinduslik ilustus. Ohvitseride goržetid said eriti oluliseks seeläbi, et  kandsid kuni pagunite ilmumiseni väeliigi tunnuseid (sks. dienstkragen - [Boeheim - lk. 66])



PROTOTÜÜBI VALIK.

Võrreldes rüütlikiivritega pole ratsaväekiiver kollektsioonides ilmselt eriti hinnatud. Isegi muusemikogudes esineb kiivrite juures mitmeid küsitavusi:

-  ninakaitse on seatud sageli nii üht- kui teistpidi  - noolekujuline ots on kas ülal või all. Ka pole selge selle otstarve, kuna löögi eest see ei kaitseks.  Küll võib see olla oksakaitse - juhuks kui eskadron väljub varitsusest metsa alt, teed ei saa vabalt valida ning tuleb ratsutada läbi alusmetsa? (JM) 


-  kiivri tipus oleva väikese aasa (läbimõõt u. 5mm) otstarbe  kohta esineb kirjanduses vaid oletus, et see on olnud kiivri riputamiseks (peene augu puhul peaks  see toimuma  traadi või peene terastrossiga? Loomulikum oleks arvata, et ratsutades riputati kiiver lõuarihmast käsivarrele, mis jätaks käed ratsmete jaoks vabaks.



Oksjonifoto
ca 1640

- saksa ratsaväekiiver zischägge  - ainus prototüüp, mille puhul nimetatud küsitavused veebimaterjalidele tuginedes puuduvad (2018), on : 
ninakaitse püsib ratsutamisel paigas (pole vaid üks üks liblikkruvi, ninakaitse saba käib ülal läbi kiivri tipus oleva aasa, fikseeritud on ka ninakaitse tagumine ots.

Fotol oleva kiivri lakal puudub alumine, s.o. 4 ribi.



KIIVRI REKONSTRUKTSIOONI VALMISTAMINE.





- kürassiiriturvisele TLM 3525 eksponeerimiseks juurde valmistatud   ratsaväekiiver

Eeskujuks sai võetud ülaltoodud saksa ratsaväekiiver.   Kuna vana turvise üldiseks tooniks on sinakashall, siis sai   kiiver termiliselt oksüdeeritud ning seejärel vahatatud.

Küljekaitsed ja  kiivrilaka ribid on sepistatud 1,5mm külmvaltsplekist, ääred  on taotud õhemaks ning keeratud allapoole  ära. Servast veidi eemale on raiutud meisliga samasugune  joon, nagu võib näha turvise ribidel.

Kiivri üldkaaluks sai 3,8 kg (museaalsed eeskujud kaaluvad  3-4 kg)
Kiivri sepistamine.  Kupli algmaterjaliks oli 3mm kuumvaltsplekk. Samast  3 mm plekist on välja sepistatud  ka kiivri sirm.

- materjali hõõgutamine kupli sepistamisel  (kokkulöömiseks) toimus sektorite kaupa (sama oleks saanud teha ka ääsile asetamisel)



- põhja esmane venitamine toimus massiivse terasrõnga peal

- hõõgutatud sektori kokkulöömine toimus  sama terasrõnga peal - kuppel toetati terasrõnga peale ja punaseks hõõgutatud sektorit taoti  "õhus" kerge vasaraga:

- ümarad nurgad hõõgutati seejärel ükshaaval ning löödi samamoodi kokku

- kokkulöömist tehti korduvalt, vahepeal taastati kupli vorm, vasardades seda  kumeral alusel







Autori fotod
- dekoorielemendid (messingiga kaetud needid ja kuusnurksed  tähed) on "laenatud" turviselt TLM 3525.

- kuusnurkse tähe valmistamine äralõikemeetodil



KASUTATUD  PUBLIKATSIOONID.

1. Boeheim, Wendelin . Handbuch der Waffenkunde: das Waffenwesen in seiner historischen Entwicklung     vom Beginn des Mittelalters bis zum Ende des 18. Jahrhunderts.    
URL=http://digi.ub.uni-heidelberg.de/diglit/boeheim1890

2.  L & F. Funcken, Le costume, l´armure et les armes au temps de la chevalerie – le siѐcle de la renaissance. Tome 2, Tournai 1978,

3. Liivi sõja lahingus langenud Mustpeade vennaskonna liikmetemälestusepitaaf. Glandorp, Lambert1561. Tallinna Linnamuuseum TLM 4938

URL=http://www.estonica.org/et/Ajalugu/u_1200-1558_Keskaeg_Eestis/Linnade_edenemine_14-15_sajandil_Kirikuelu_linnades/Mustpeade_m%C3%A4lestusepitaaf/