1. Rüütliturvised suurtükitornis Kiek in de Kök.
Turviste puhastamine ja konserveerimine (2009-2010)
2. Tallinna Mustpeade vennaskonna poolturvised 16. saj. keskelt
3. Kürassiiri kolmveerandturvis TLM 3525
Turvise puhastamine ja konserveerimine4. Ratsaväekiivri rekonstruktsiooni valmistamine
Autori fotod |
Täisturvistik
TLM 10145 sarnaneb turniiridel kasutatud nn.
"kostüümturvisega", mida on eelistatud kasutada jalgsivõitluse
turniiridel. [Funcken
- lk. 88] Käsivarre õndlad on täielikult kaetud ülekattes ribadega, mis ei võimaldaks ilmselt kasutada püstolit. Vigastusi on väga vähe (turniiriturviste puhul on oletatud isegi puidust relvade kasutamist [....... lk. 88]) Kogu turvistik on olnud algselt poleeritud (ülekattega osadel on säilinud poleerpinda). Osa ümarpeaneetidest on kaetud messingiga, mis annab lihtsa värvuskontrasti. Turvistiku armet '-tüüpi kiivril (sks.-ingl. armet, pr. l´armet ) on näha kitsas lõuakaitse, mis jätab nähtavale all oleva kaelaturvise. Lõuakaitse (sks. kinnreff) on täiendus kiivri alaosale, sest kaelaturvis üksi ei kaitse lõuga altpoolt tuleva torke eest. Võrreldes gooti pottkiivritega, mille allosas pidi olema vähemalt peasuurune ava, tuleb lõuakaitsega kiiver enne päheasetamist liigendist avada (lõuakaitsel ja visiiril on külgedel ühine arniir). Sulgemise järel ühendatakse kiivri kukla- ja lõuakaitse omavahel haakidega. Liikuvate ribidega kaelaturvis (sks. halsberge, kragen) on alus, millest algab kogu turvistiku selgapanek. Selle alt laienev osa moodustab õlgadel laia kaeluse, mille külge kinnituvad tappide ja rihmade abil nii käe- kui ka rindkereturvised - ning nende kaudu omakorda kõik alumised turvised. Ülal ümbritseb kaelaturvis kaela liikuvate ribidena - mis ei võimalda siiski pead pöörata. |
Autori fotod |
Täisturvistik
TLM 4970 on hinnalise viimistlusega rüütliturvistik, millel
on rohkesti parandusi ja kulumise järgi - turvistik on olnud
reaalses kasutuses (turvistiku juurde kuulub ka rõngassärk!). Hea liikuvusega
küünarliigendid on võimaldanud kasutada tulirelva.
Lisaks alumisele kaelaturvisele on peal veel täiendav kaelakaitse
- gorett, mis piirab mõnevõrra kiivri liikuvust. Ilustuste
ja töömahukuse poolest on tegemist kalli turvisega - kiivril ja
selle äärisel on söövitatud ornamendivööd, visiir on olnud
kullatud. Seljaturvise ülemise ääre keskele on löödud
Nürnbergi linna vapp. 19. sajandil on turvistik läbi teinud põhjaliku renoveerimise (1827). Enamus liigendrihmadest on rabeduse tõttu uuendatud, uuesti neetimisel on kasutatud juba ümarpeaneete. Algupäraseid käsitsi sälgatud neete on säilinud veel seljaturvisel. Fotodel: - armet '-tüüpi kiivri lõuakaitsel on ees lai ääris (gorett), mis varjab täielikult all oleva kaelaturvise - väline vöörihm puudub (on katkenud) - turvise kindad on tüübilt sõrmikud, mille juures on tehtud märkimisväärselt palju käsitööd: nahast sõrmede peale on kinnitatud hambuliseks töödeldud raudnaastud. |
- kiivril ja selle kaelusel (gorett) on lamedapõhjaline, söövitatud ornamendivöö - ilustamise võte, mida kasutati relvadel juba 15.sajandi lõpul [Funcken - lk. 110]. | |
-
seljaturvisel on säilinud käsitsi sälgatud originaalneete. - kiivril on ka taga olnud laiem ääris (säilinud on neediaugud). |
|
- visiir on olnud kullatud (kulla jäljed on säilinud visiiri sirmi all). |
Turvised olid ebaühtlaselt roostes, neid oli roostekaitseks korduvalt lakitud ja vahatatud - eri aegadel ja mitme erineva materjaliga (aruanded puuduvad, peamiselt on olnud tegemist kohaliku nn. "värskendamisega").
Kollaseks tõmbunud lakk võis olla 1960-ndatel kasutatud mööblilakk (nitrotselluloosi baasil). 1970-80-ndatel on Linnamuuseumis kasutatud metalli lakkimiseks peamiselt ksüloolis lahustatud polübutüülmetakrülaati (PBMA), samuti PBMA lisandiga pistaatsialakki, mis oli sel ajal tuntud maalide kattelakk.
"Värskendamiseks" kasutati muuseumis peamiselt mesilasvaha emulsiooni aviobensiinis. Saksa DV autovahade kasutamise kohta puuduvad andmed.
Rooste eemaldamiseks oli kohati kasutatud ka fosforhapet, mis muutis pinna halliks. Fosforhappena kasutati 1970-80-ndatel nn. värvitut roostemuundajat (10% o-fosforhape), mis jättis peale loputamist pinna tinahalliks (vana tina toon). Seda oli märgata eelkõige õlakaitsetel, mida külastajad pääsesid käega katsuma.
Külgeneeditud liigendrihmad ja pannaldega kinnitusrihmad on suhteliselt heas korras, uuendatud 19. sajandil. Kinnitusrihmadel on kohati rebendeid, sest turvistike monteerimisel on kasutatud liigselt jõudu.
Turniiriturvis (TLM 10145) oli olnud aastakümneid valesti monteeritud - kaelaturvis, mis pidanuks olema kõige all, oli asetatud rinnaturvise peale. Õlaturvised olid seetõttu tõstetud ebaloomulikult kõrgele, kinnitustapid õlgadel ei sulgunud ning olid seotud traadiga. Õlaturvistele on puuritud asendi korrigeerimiseks ka tarbetuid lisaauke.
RÜÜTLITURVISTIKE KONSERVEERIMINE.
Külgeneeditud rihmad (liigendi- ja
kinnitusrihmad) olid juba 1980-ndatel konserveeritud ja pehmendatud
lanoliiniga (J.Märss).
30 aasta möödudes on lanoliin 2010.a. endiselt kleepuv ning rihmad ettevaatlikuks käsitsemiseks piisavalt elastsed (kummagi turvistiku rihmad on uuendatud 19. sajandil).
Väikese otsikuga klaashari võimaldas peale lauspindade puhastada täpselt ära ka äärepalmikud ja söövitatud ornamendi, samuti ka rohked needid. Kummagi turvistiku puhastamisele kulus umbes nädal. Kuna klaasharjast pudenes kulumisel klaaskiudu, tuli ees pidada nahkpõlle ja käsivarrekaitseid.
Puhas pind on ühtlustatud hiljem peene terasvillaga (0000) poleerides (ei sisalda kriimustavaid traadiotsi).
Viimistlusel sai loobutud konserveerivatest kaitsekatetest, kuna taolise keeruka eseme rekonserveerimine oleks tulevikus äärmiselt töömahukas.
EESKUJUDEST.
Foto oksjonilt |
-
tüüpiline lakaga ratsaväekiiver (ka nn. husaarikiiver,
pappenheimi kiiver, ungari kiiver) Kiivri kuplid taoti Mandri-Euroopas välja ühest tükist, inglise lobstertail-kiivritel neediti kuppel kokku kahest poolest, mis moodustasid keskel kiivriharja |
Lakaga
kiiver (ingl. lobstertail helmet) on Ungari kaudu
Euroopasse levinud türgipärane ratsaväekiiver (sks. zischägge,
vn. шишак), mis kujunes Euroopas alates 1630-ndatest
aastatest tüüpiliseks ratsaväekiivriks. Austria-Ungari ratsaväes
oli see kasutusel kuni 18.sajandi lõpuni. Kiivrilakaga varustati 1630-ndatel aastatel ka varasemad kiivritüübid (näit. ingl. lobstertail burgonet). Mugavuse tõttu hakati lakaga kiivreid kasutama ka jalaväes
|
|
1648 |
Kiivrilakk
ja sirm ei kompenseerinud täielikult puuduvat kaelaturvist,
mistõttu võeti kolmveerandturvistel uuesti kasutusele kaelus e. gorett.
Erinevalt kaelaturvisest, mis käis rinnaturvise alla,
asetati gorett nüüd kõige peale. (Kaelaturvisest loobumise
järel on goreti näol tegemist gooti lõuakaitse harnischbart
taastulekuga.) 17. - 18. sajandil kujunes goretist ka esinduslik ilustus. Ohvitseride goretid said eriti oluliseks seeläbi, et kandsid kuni pagunite ilmumiseni väeliigi tunnuseid (sks. dienstkragen - [Boeheim - lk. 66]) |
Võrreldes rüütlikiivritega pole ratsaväekiiver kollektsioonides ilmselt eriti hinnatud. Isegi muusemikogudes esineb kiivrite juures mitmeid küsitavusi:
- ninakaitse on seatud sageli nii üht- kui teistpidi - noolekujuline ots on kas ülal või all. Ka pole selge selle otstarve, kuna löögi eest see ei kaitseks. Küll võib see olla oksakaitse - juhuks kui eskadron väljub varitsusest metsa alt, teed ei saa vabalt valida ning tuleb ratsutada läbi alusmetsa? (JM)
2. L & F. Funcken, Le costume, l´armure et les armes au temps de la chevalerie le siѐcle de la renaissance. Tome 2, Tournai 1978,
3. Liivi sõja lahingus langenud Mustpeade vennaskonna liikmetemälestusepitaaf. Glandorp, Lambert1561. Tallinna Linnamuuseum TLM 4938URL=http://www.estonica.org/et/Ajalugu/u_1200-1558_Keskaeg_Eestis/Linnade_edenemine_14-15_sajandil_Kirikuelu_linnades/Mustpeade_m%C3%A4lestusepitaaf/