Tagasi koondsisukorda "Tulirelvad"...


(Koostanud Jaan Märss - viimati täiendatud 2013 a.
 (JM)-  minu  poolt tõlgitud või tõlgendatud  nimetus )                                                                          



PÜSSIROHU AJALUGU

Leegiheitjate segud
Musta püssirohu leiutamine

SALPEETRI VALMISTAMINE
importsalpeetri rafineerimine

kohaliku salpeetri valmistamine
salpeetri valmistamine nn. salpeetermullast

PÜSSIROHU TOOTMINE
tolmpüssirohi
mugul- e. tükkpüssirohi
granuleeritud püssirohi
püssirohu kvaliteedi määramine

Must püssirohi uusajast tänapäevani

KASUTATUD PUBLIKATSIOONID (kõik tulirelvad)

                                                                            


Mitmesuguseid põlevaid segusid lasti vaenlase pihta juba antiik-Kreekas, kuid tulirelva tunnuseks
saab püssirohu kasutamine, mis sisaldab oksüdeerijana salpeetrit. Ilma salpeetrita põletusainet
kasutavat tulirelva on eesti keeles sobiv nimetada leegiheitjateks.
Keskajal  kandsid leegihoitjad
nimetusi  rooma küünal (sks.k. römerkerze),  kreeka tuli ( Albertus Magnus 1242 - creisch vuyr)  või  tulepiik
 (JM) (sks.k. feuerlanze



      -
15. sajandi lahingustseenil  kujutatud tulepiigid   


          Kriegsbuch Kaiser Siegmunds, ca. 1440/50
          URL: http://www.ruhr-uni-bochum.de/technikhist/tittmann/
           7%20Buechsenpfeile%20kurz.pdf
Tulepiigi tunnuseks on  vaenlase torkamiseks mõeldud teravikud ning süüteava puudumine, mis eristab leegiheitjat  püssirohurelvast.

      -
tulepiigi otsiku joonis aastast 1473

          Büchsenmeisterbuch von Martin Mertz. 1473
          URL: http://www.ruhr-uni-bochum.de/technikhist/tittmann/
          7%20Buechsenpfeile%20kurz.pdf

Tulepiik erines tavalisest tõrvikust viskelaengu poolest, mis heitis põleva segu vaenlase suunas.  Viskelaeng koosnes (Hiinast kuni keskaegse Euroopani) kõigil tulepiikidel kustutamata lubjast ja veest, mille reageerimisel vabanev soojus süütas (nähtamatu leegiga) väävli. Selleks oli kustutamata pulberlubi kokku segatud pulbrilise väävliga,  tule süütamisomaduste suurendamiseks lisati okaspuuvaiku ja looduslikku naftabituumenit. segu süütamiseks tuli lisada sobiv kogus vett.

Alates 1980-ndatest aastatest levinud kirjanduses (W.G.Kramer, Claude Blair, Klaus Leibnitz) on seostatud leegiheitjate toimet ka Ca-nitraadi kasutamisega, mis pole aga hilisemate uuringute ja katsetuste käigus kinnitust leidnud (W. Tittmann, F. Nibler). 

Leegiheitjatest väljapaiskuvaid  süütesegusid eristatakse  hilisemast püssirohust just nitraadi (salpeetri) puudumise poolest.


   MUSTA e. SUITSUGA PÜSSIROHU AJALUGU


Must e. suitsuga püssirohi (sks. k. pulver - "pulber" või  kräut e. "rohi")  erines leegiheitja süütesegust selle poolest, et koostisesse kuulus salpeeter. Salpeetri termilisel lagunemisel eraldub hapnik ning ahel­reaktsiooni tõttu toimub selle  põlemisel plahvatus.

 MÄRKUS:  salpeetril põhinevaid põlemissegusid on kasutatud ka rakettides - milles ei toimu plahvatus, vaid aeglasem põlemine. Rakettide kasutamise kohta  on kirjalikke teateid  Veneetsia ja Genova vahelisest sõjast 1380.a.

Püssirohu plahvatus toimub järgmiselt (vastavalt retseptile): 

75% kaaliumsalpeetrit (K-nitraati) - laguneb 350ºC juures,  eraldades hapnikku,

10% väävlit -  tõstab temperatuuri reaktsiooniks vajalikule tasemele. (Hilisemal ajal , mil hakati valmistama  granuleeritud püssirohtu, oli  väävel samaaegselt ka sideaineks.)

15% puusütt (soovitavalt tihendamast puust, näit. lepapuust) -  ühineb kõrgel temperatuuril hapnikuga.

MUSTA PÜSSIROHU LEIUTAMINE

21. sajandi teadmiste põhjal leiutati salpeetri rafineerimine ja püssirohu segamine Hiinas, kust see teave levis mongolite vallutusretkede ajal  13. sajandil  Kesk-Aasiasse ja Araabiamaadesse. Ristisõdade ajal, hiljemalt 13. sajandi teisel poolel, tundsid araablased juba püssirohtu  koostisega:  salpeetrit  75%,  sütt  16%  ja  väävlit  9% , mis on üsna lähedane optimaalsele (75 : 15 : 10)

Mitmesuguseid  plahvatavate segude  (ignis volans - e. "tuletuul") valmistamist kirjeldavad 13. sajandi II poolel juba Albertus  MagnusRoger Bacon. Sajandi lõppu dateeritud manuskript Liber ignium e. "tule raamat"  sisaldab 33 erineva põleva segu retsepti, mille hulgas ka segu ignis volatilis, mis vastabki  püssirohule. Kogu teave pärineb anonüümsetest Vahemeremaade allikatest, kõige tõenäosemalt araabia meedikute Euroopasse jõudnud  retseptikogumikest.

MÄRKUS: munk Berthold e. Berthold  Schwartz  kui musta püssirohu (sks. k. "schwarz"pulver) leiutaja  on vaid legendaarne tegelane (W. Tittmann 2011). Püssirohtu õpiti valmistama samaaegselt  mitmetes Lääne- ja Kesk-Euroopa maades.


 

MUST  PÜSSIROHI IMPORTSALPEETRIST

Musta püssirohu valmistamise kõige spetsiifilisemaks komponendiks oli  K-salpeeter, mida sisaldasid mitmesugused Idamaadest imporditud  looduslikud soolasegud, keskaegse üldnimetusega  salpeeter.        

 (Lad. k.  salpetricum tuleneb sõnade kombinatsioonist salt-petre  e. "kivisool") 

Salpeetrit leidus Euroopas vaid  Pürenee poolsaarel. Seal valitsenud maurid kasutasidki esimesena Euroopas tulirelvi,  ülejäänud Euroopasse  tuli salpeetrit vedada läbi islamimaade Indiast - seepärast oli  importsalpeeter  väga kallis.
   
Euroopa  alkeemikud leiutasid importsalpeetri erinevaid rafineerimisprotsesse, mille eesmärgiks  oli salpeetri "tugevdamine" (- e. rafineerimine, mis suurendas K-nitraadi kontsentratsiooni; konversiooni, ehk keemilise muundamise osas ollakse tänapäeval erinevatel seisukohtadel ). Erinevalt toorsalpeetrist on rafineeritud salpeetri kohta  kasutatud keskajal  juba  nimetusi  salnitersalbetter jms.

     
Üheks vanemaks rafineerimise võtteks  oli  toorsalpeetri  lahustamine ja  K-nitraadi "väljasoolamine"  keedusoola abil. Kokkukeedetud segu valati  keraamilise poti sisse,
läbi poorse seina pinnale kuivav salpeeter 
pühiti maha kuivatatud jänesekäpaga .

 



         -  miniatuur manuskriptist  
            Codex paläographicus vindobonensis. 1415/18
               URL: http://www.ruhr-uni-bochum.de/technikhist/
               tittmann/
4%20Salpeter.pdf
                           

Salpeetri vähesuse tõttu olid vanimad tulirelvad väikesed ja säästlikud, vastase hirmutamiseks eelistati jagada püssirohi  väiksemateks laenguteks, et teha rohkem pauke (vt. lotbüchse, hakenbüchse, ribaudequin),

Salpeetri vähesuse tõttu eelistati valmistada ka pürotehnilisi segusid, milles  oli salpeetrit vähem - süütepomme, vähemal määral ka lõhkepomme - ning heita neid  mehaaniliste heitemasinatega (vastukaalumasinad, väiksemaid laenguid valmistati ka ammu- ja vibunooltele).





KOHALIKU SALPEETRI VALMISTAMINE.

Pöördeliseks kujunes SALPEETRI VALMISTAMISE TEHNOLOOGIA leiutamine alkeemikute poolt, mis toimus 1370-ndate aastate lõpul.  
(Vt. manuskript: 
URL: http://digi.ub.uni-heidelberg.de/diglit/cpg122 , uus-saksa tekst ja analüüs vt. www.feuerwerkbuch.de  von Ferdinand Nibler).

Umbes samal ajal  võeti kasutusele kivikuulidega tulistav stenbüchse, mis tähistab kaliibri märgatavat  tõusu.

VANIMAKS KOHALIKUKS SALPEETRIKS oli  nn. müürisalpeeter(JM), mida võis koguda lautade  ja maa sisse ehitatud sõnnikuaukude seintelt  (vajas muidugi rafineerimist).  

Nähtuse analüüsimine ja alkeemikute katsetused viisid kohaliku salpeetri tootmisele komposteerimismeetodil 
  nn. SALPEETERMULLAST.

Kohalik tootmine arenes 100 aasta jooksul sedavõrd, et 
15. sajandi lõpul oli kohalik salpeeter india  importsalpeetrist juba 10 korda odavam.  (Kuid ka siis oli salpeeter veel 2 korda kallim väävlist, mida tuli  kohale vedada Itaaliast.  Salpeetri kõrgest hinnast tulenevalt, aga  ka  suurte (ka valatud) bombardide  nõrga konstruktsiooni tõttu  kasutati neis  püssirohtu, milles oli salpeetrit 50-60%, kuigi optimaalne olnuks 75%).




SALPEETERMULLAL PÕHINEV TOOTMINE

LÄHTEMATERJALID
PROTSESSI SISU
Lämmastikurikkad ained:
1) inimese uriin (sisaldab karbamiidi)
2) rohusööjate loomade virts (sisaldab  karbamiidi ja kaaliumkloriidi)
3) linnusõnnik (sisaldab kusihapet)

Sisaldavad lämmastikuühendeid, mis  muutuvad  nitrit- ja nitraatbakterite toimel  nitraadiks (ca 3 nädalaga)
Salpeetermullaks (sks.k. salpetererde) nimetatud segu kasteti regulaarselt: alul uriiniga, hiljem ilmselt veega.
Linnavalitsuste ülesandel korraldas  uriini kogumist ja salpeetri tootmist sageli linna apteeker.
Suure kaaliumisisaldusega ained:
1) õletuhk, lehtpuutuhk (keetmisel saadi nn. tuhaleelist - kasutati keskajal pesupesemiseks, ristisõdade järel levis Euroopasse ka seebikeetmine)
2) veinimaades -viinakivi (lahustumatu  sade, mis tekib
 veinivaatide  
sisse).






Moodustavad protsessi käigus dissotsieeruva kaalium-iooni, mis annab koos  nitraat-iooniga K-nitraadi e. K-salpeetri, mis sadeneb (kristalliseerub) külmast lahusest välja
1) tuhk on mineraalne aine, mis
sisaldab lahustuvaid K-soolasid  (vahetusreaktsioonide käigus tekib K-nitraat e. K-salpeeter, mille lahustuvus külmas segus  on vähene ning sool sadeneb välja)
2) KH-tartraat lahustati lubja abil (vahetusreaktsiooni käigus tekkis lahustuv K-hüdroksiid ja Ca-tartraat, mis sadenes välja; K-hüdroksiid andis dissotsieeruva K-iooni, mis koos Nitraat-iooniga moodustas K-nitraadi - selle lahustuvus külmas segus  on vähene ning sool sadeneb välja)
Hilisematel sajanditel asendati puutuhk potasega (keemilist sisu mõisteti alles 18. sajandil)
Kustutatud või ka kustutamata lubi





Kustutatud lubi  neutraliseeris  bakterite tegevuse tõttu happeliseks muutuva lahuse 
1) neutraliseerimine soodustas bakterite tegevust,  lubja vähese lahustuvuse tõttu püsis lahus neutraalsena, pH ei tõusnud liiga kõrgeks
2) segu neutraliseerimine blokeeris  ammoniaagi lendumist,  mis oleks tähendanud   lämmastiku kadu:  neutraalses või leelises keskkonnas tekkis ammoonium-hüdroksiid
2) kustutamata lupja võidi eelistada siis, kui  segu vajas soojendamist (?)
Põletatud õled ja muld, vahekihtidena
Õhustasid komposti, mis soodustas bakterite tegevust. Peale soolade väljapesemist  kasutati salpeetermulda (sks. salpetererde) uuesti.
Keedusool

Kasutati salpeetri "väljasoolamiseks" lahusest, mis oli saadud peale kokku aurutamist  (keedusool vähendab salpeetri lahustuvust ning  salpeeter sadeneb anuma seintele)


 

INVENTAR                    OTSTARVE
Põletatud savist anumad,
põletatud savist torud

1) Väiksemas koguses tootmisel  toimus kogu protsess savinõus, samal ajal kui sool imbus ja kuivas poorse nõu välispinnale.
2) Põletatud savist  torusid kasutati laiendatud tootmisel:  segu reageeris suurtes puunõudes, kust tõsteti salpeetri väljakuivatamiseks savitorudesse.
Salpeetriauk,
sks.k. salpetergrube
Kasutati keskmise mahuga tootmisel, et toota salpeetermulda
Kompostipeenar,
sks.k. salpeterbeetel -
mainib Konrad Kyeser juba 1405
Kasutati suurtootmises, et toota salpeetermulda:  peenrasse puistati kindlas vahekorras puutuhka, lupja, mulda ja põlenud õlgi, mida kasteti kogutud uriiniga. Nn. salpeetermulla kvaliteeti hinnati maitsmisega - kui soola hulk tundus  sobiv, alustati salpeetri väljalahustamist. 
Suured puunõud  Soolade väljaleotamiseks salpeetermullast.
Suured vasest keedunõud

Kasutati  lahuse kokkuaurutamiseks (kuni 1/3) ja väljasoolamiseks, peale jahutamist koguti  keedunõu seintelt väljakristalliseerunud salpeetrit.

           
Nn. salpeetrikeldri vaade:
 - esiplaanil on vaadid, milles toimub reaktsioon,
 - laes ripuvad keraamilised torud, mille pinnale kuivab välja salpeeter.
 - tagaplaanil on vaskne keedunõu, milles toimub väljasoolamin
e


       -  miniatuur manuskriptist -  Rüst- und Feuerwerkbuch. 15. saj. lõpp
             URL: http://www.ruhr-uni-bochum.de/technikhist/tittmann/4%20Salpeter.pdf                                                        

 16. sajandi keskel toimus salpeetri tootmine veel eelmise sajandi tasemel.            

       -  gravüür käsiraamatust
                                                                Georg Bauer alias Agricola(1494  - 1555)

           De re metallica libri XII“ (Basel 1556).
                                                                                                                                                                             

                               
16. saj. teisel poolel vajasid  malmkuule kasutavad pronksist suurtükid ja arenenud käsitulirelvad juba palju rohkem püssirohtu.  Tekkisid tugevad tsentraliseeritud riigid, kelle sõjaväele valati suurte seeriatena suurtükke ja valmistati muskette. 


-  gravüürid mäetehnilisest
  käsiraamatust

  Lazarus Ercker: „Beschreibung ... Bergwerksarten“  1574

URL: http://www.ruhr-uni-bochum.de/
technikhist/tittmann/
4%20Salpeter.pdf


Püssirohu leiutamisest Euroopas ja varasematest püssirohuretseptidest:
vt. Claude Blair  (vn. k.- Д. Уваров)

Wilfried Tittmann, Ferdinand Nibler und Wolfgang John.
Salpeter und Salpetergewinnung im Übergang vom Mittelalter zur Neuzeit.  2011.  http://www.ruhr-uni-bochum.de/technikhist/tittmann/4%20Salpeter.pdf





   PÜSSIROHU TOOTMINE


TOLMPÜSSIROHI
(JM).

14. sajandil  kasutatud  tolm - püssirohi segati  kokku tolm- peeneks tambitud osistest, mis  tambiti peeneks tampveskis.

Tolmpüssirohi  ei kannatanud  transporti, kuna jagunes vibratsioonil kergemateks ja raskemateks fraktsioonideks (süsi kogunes peale ja salpeeter vajus tünni põhja, väävel jäi keskele). Ka oli salpeeter väga hügroskoopne,  mis muutis püssirohu  tükiliseks nii, et see riknes paari päevaga. Seepärast veeti tolmpüssirohu komponente eraldi anumates ning segati kokku alles viimasel hetkel.


                                                                                                            

    -  poolmehaaniline tampveski  (1411)                                  




        URL: http://
www.ruhr-uni-bochum.de/technikhist/                              
        tittmann/
4%20Salpeter.pdf

   -  sammurattaga
(JM) (sks. tretrad) mehaaniline tampveski    

      Philipp Mönch.  
Kriegsbuch,  cod.pal.germ.126 (1496)

       http://de.wikipedia.org/wiki/Datei:Philipp_M%C3%B6nch





MUGULPÜSSIROHI(JM).


Umbes 1420. a.  leiutati Saksamaal mugul-  e. tükkpüssirohi  
(sks.
knollenpulver) :  püssirohu komponendid tambiti uhmris või tampveskis koos veiniäädikaga taignaks, mis kuivatati seejärel mugulate kujul (veiniäädikas niisutas ja oli  kuivamisel ka sideaineks).


        - mugulate valmistamine äädikaga tambitud                                    püssirohutaignast
          Miniatuur manuskriptist  1430
             URL: http://www.ruhr-uni-bochum.de/technikhist/
             tittmann/
4%20Salpeter.pdf

Zeugbuch I  von Kaiser Maximilian I. Um 1512.
URL: http://www.ruhr
-uni-bochum.de
/technikhist/
tittmann/
4%20Salpeter.pdf
Tükkpüssirohi oli püsivama koostise ja suurema tihedusega püssirohi, mis tuli vahetult enne tarvitamist peenestada tampveskis.

       - 
tampveski mugulate peenestamiseks väliolukorras

MÄRKUS:
Suurema tiheduse tõttu oli  jahvatatud tükkpüssirohi "kangem" kui tolmpüssirohi -  
3osa tolmpüssirohtu võrdus 2 osa jahvatatud tükkpüssirohuga

MÄRKUS: Tallinna püssirohuveski paiknes Härjapea oja alumises veskite grupis. Kuna see paiknes väljaspool kindlustatud linna, valmistati seal tõenäoselt märgmenetluses tükklpüssirohtu, mida säilitati kuivatamise järel linna püssirohukeldris. Sõjaolukorras purustati  püssirohumugulad  ilmselt sealsamas peeneks.


Peenestatud tükkpüssirohu kasutamine  mõjutas käsitulirelvade arengut.

1) Tolmpüssirohuga oli võimalik laadida vaid varasemaid lühikese toruga käsitulirelvi (pikemasse torusse puistamisel  oleksid  tolmpüssirohuga kattunud vaid toru seinad)





- lühike noole- või kuulitoru (lotbüchse)
  
pilt hussiitide sõja aegsest sõjalisest käsikirjast "Streydpuech" 1410/30



- lühike käsisuurtükk
 Musée de l'Armée in Paris 1390–1400


- lühike haakpüss
u. 1400

Tøjhusmuseet
Håndskydevåbnenes historie

2)  Peenestatud tükkpüssirohi võimaldas pikendada käsitulirelvade toru  -
peeneks puruks tambitud tükkpüssirohtu oli võimalik puistata ka pika toru põhja
                                                                       
- pikad haakpüssid  aastast 1500
                                                    

  Niederösterreich, Stadtmuseum Retz

  URL: http://tethys.imareal.oeaw.ac.at/realonline/




 
GRANULEERITUD PÜSSIROHI.

Sada aastat hiljem leiutati granuleeritud e. teraline püssirohi:   tampveskis tainaks tambitud püssirohi  suruti puulabidaga läbi nahast või pärgamendist sõela ning kuivatati (võrreldes mugulpüssirohu valmistamisega ei toimunud enam kuivalt jahvatamist). Granuleeritud püssirohtu vajasid kõige enam käsitulirelvad, suurtükkide jaoks peeti seda liiga "äkiliseks"
(Püssirohu granuleerimine vt.  St.Jullien  - А. Нилус 1904 )

Granuleerimise efekt ei seisnenud mitte õhu olemasolus graanulite vahel  (püssirohi ei vaja plahvatamiseks õhku), vaid graanulite suures pinnas ja nende vahelises tühjas ruumis, kus põlemisgaas sai kiirelt levida, süüdates kiirelt kogu püssirohu. Plahvatuse kiirus sõltus seetõttu  graanulite suurusest.

Nürnbergi püssirohumeister valmistas 16. sajandi keskel nelja liiki püssirohtu (W.Tittmann 2011):

1) Scheibenpulver - kõige peenem ja "äkilisem" granuleeritud püssirohi

2) 
Hakenpulver - peenelt  granuleeritud

3)
Schlangenpulver - jämedalt granuleeritud

4)
Tolmpüssirohi - oli granuleerimata  nn. süüterohi



Kuna ka granuleeritud püssirohi riknes niiskumisel (süsi adsorbeeris õhust niiskust), siis hakati püssirohu graanuleid poleerima, hilisemate sajanditel aga grafiteerima.




PÜSSIROHU KVALITEEDI MÄÄRAMINE.

Kõige kvaliteetsemat ( purschpulver, scheibenpulver) kasutati püstolites, keskmist kvaliteediklass oli musketirohi, kõige madalama salpeetrisisaldusega  püssirohtu kasutati suurtükkides.

Koostise
järgi otsustades  määras  kvaliteedi salpeetri sisaldus - mida lähemal optimaalsele (75%), seda kvaliteetsem.  
 

Plahvatusjõu
laboratoorne mõõtmine:


                                                                                                             

        - Furttenbach´i  nn. proovivarras (1627)


            Joseph Furttenbach.
Halinitro-pyrobolia
          commons.wikimedia.org/wiki/File:Fotothek...

Alates 1683.a. hakati püssirohu tugevust mõõtma proovimortiiriga:                     
- mõõdeti täpne kogus püssirohtu,
- täpselt kaalutud proovikuul tulistati 45º nurga all,  
- mõõdeti laskekaugus
.

   S.J. von Romocki. Geschichte der Explosivstoffe
. 1895  

        -  pildi parempoolsel kujutisel on proovimise instrument
           hoova ja käristiga  (u. 1750)
   
               W.Boeheim. Handbuch  der Waffenkunde. 1890
              URL: http://annales.info/evrope/behaym/behaym15.htm

Püssirohu kohta  15.-16.saj. - vt.  Д.Е.Козловский 1946,
eestlaetava siledaraudse srtk. püssirohulaeng - vt.
Д.Е.Козловский 1946,





MUST PÜSSIROHI UUSAJAST TÄNAPÄEVANI
püssirohu kohta  16.-17.saj. - vt.  А. Нилус  1904,
püssirohi 19. saj. keskel - vt. Д.Е.Козловский 1946
,
suitsuta püssirohu leiutamine - vt. 
Д.Е.Козловский 1946.

Musta püssirohtu kasutati kuni 1880-date aastateni, mil selle tõrjusid välja nn. suitsuta püssirohud, mis sisaldasid erinevaid nitreerimissaadusi (peamiselt nitrotselluloosi),  tuntuim oli enne I Maailmasõda inglaste poolt kasutusele võetud  kordiit (cordite).

Musta püssirohu  negatiivseks  omaduseks oli see, et  põlemiseproduktidest on 57% tahke aine (suits), mis ummistas jääkidena püsside ja suurtükkide lukke.

Suurimaks miinuseks sai aga musta püssirohu põlemiskiirus, mis ei sõltu vasturõhust. Seetõttu oli must püssirohi väga "äkiline":  ka suurimate laengute juures, mida torud kannatasid, saavutas kuul torus lõppkiiruse, läbides vaid 16 kaliibri pikkuse tee. Kuna torud kannatasid maksimaalselt laengu/kuuli kaalusuhet 1:1, siis ei suurenenud eestlaetava suurtüki laskekaugus tervelt 300 a. jooksul!
    Kui  19. sajandil mindi üle vintrauale ja  tagantlaadimisele, siis tõusis maksimaalne laskekaugus küll  kahekordseks, kuid  laengu edasine suurendamine hakkas ülemääraselt suurendama lukkude mõõtmeid, mis omakorda tähendas suuremat soojuspaisumist ning põhjustas kinnikiilumisi. Et vähendada musta püssirohu "äkilisust", vähendati Briti mereväes 1870-ndatel aastatel väävli kogust 10 protsendilt isegi 3 protsendini, seejärel mindi aga üle juba suitsuta püssirohule.

Must püssirohi on jäänud tänapäevani kasutusele süütenöörides, pürotehnikas ja jahirelvades.


                                                                                                                  Tagasi lehekülje sisukorda...