Tagasi üldsisukorda...
(koostanud Jaan Märss - viimati täiendatud 2013 a.
 (JM)-  minu  poolt tõlgitud või tõlgendatud  nimetus )

 
   KAUGRELVAD KINDLUSTE PIIRAMISEL JA KAITSMISEL

                                                                            vt. samuti:  Kindlusehitised

    HEITEMASINAD
    Heitemasinad Läti Hendriku kroonikas.
    Mehaanilised kaugrelvad keskaegses kindluses.

    Heitemasinad suurtükkide kõrval.

    SUURTÜKID ja erinevad kindlusetüübid:
    kivist kindlus
    varasem vallkindlus e. pulvärk (sks. bollwerk)

    bastionaalsüsteem:
        flankeeriv kaitse
        vallikraavi omakaitse (JM)
        frontaalkaitse
        kaitse reservliin

    polügonaal- e. kaponiirsüsteem
    Ründe- ja kaitsetaktika areng.
    Materjale 19. sajandi  kohta.




1. Heitemasinad Läti Hendriku kroonikas. 

Läti Hendriku Liivimaa kroonikas kohtab palju viiteid väiksematele heitemasinatele. Orduväes on nimetatud ammukütte, mitte nende relvi, mis olid ilmselt käsiammud. Kuna raskema  relvastuse loeteludes puudub raskeamb (lad. arcuballista või manuballista), siis on seda oletatud nimetuse all balliste (P.Tarvel). Peale selle esineb sageli nimetus patherellos, mis võib sagedase mainimise tõttu olla lihtsa konstruktsiooni ja laia levikuga tõmbemasin (JM)  perrièr.  Paterelli kõrval nimetatud    "väike masin" (machina parva) võis olla ühemehe-paterell (kr.-büts. cheiromangana),  machina magna - paterellist vastavalt suurem ballastiga tõmbemasin (JM) (manganum).


Läti Hendriku  kroonikas kolmel korral nimetatud "suur masin" oli tõenäoselt juba raske vastukaalumasin - blide. Masin ehitati ilmselt 1217.-1218. aastavahetuse paiku Saaremaa ründamiseks (rünnak jäi küll nõrga merejää tõttu ära), kuid leidis kasutamist Mežotne piiramisel 1219. aastal. Viimast korda nimetatakse "suurt masinat" seoses sõjakäiguga Saaremaale 1227. aastal. (Mäesalu 2001: 88-89)


2. Mehaanilised kaugrelvad keskaegses kindluses.

Käsiambudega olid XIV-XV sajandil varustatud ilmselt juba kõik linnade kaitsjad. Kui ambude vinnastamiseks hakati kasutama ammuvintse ja vinnastusposte (JM) (vt. ammuvinnastajad), siis suutsid vinnastatud ammuga lasta isegi naised ja lapsed. Ammunooled oli standardsed, nende kuju ja lennuomadused arendati täiuseni. Ammunooli telliti kümnetuhandeste partiidena ning valmistajatel olid selleks ka väga tootlikud töövahendid. (Aajaloolaste poolt  uuritud inglise käsitööliste perekond on valmistanud XIII sajandil 70 aasta jooksul umb. miljon ammunoolt!)

Ründajate väe ammukütt oli suhteliselt abitu, kuna ta pidi end vinnastamise ajaks  varjama spetsiaalse kilbi taha, mille hoidmiseks läks vaja ka abilist. Ründajad eelistasidki seetõttu pikkvibusid, mille laskekiirus oli suurem.


Kaitsjate eelised jätkusid ka heitemasinate osas (vt. Д.Уваров):

1) Kõrgele torni seatud masinate  eeliseks oli suurem tabamiskaugus ja kivi suurem kiirus. Vt. torn

2) Müüritaguste hoonete peale paigutatud masinate eelis oli selles, et vaenlane neid ei näinud, samas kui kaitsjatel oli võimalus linnamüürilt oma tabamusi korrigeerida. (Masinate suuruse tõttu tuli katuseid osaliselt lammutada). Vt. katus


Kui vasallid hakkasid normannide eeskujul ehitama aastatuhande lõpu Euroopas  kivist kindlus-losse, siis suutis  käputäis ammukütte kaitsta end suure piirajate väe  vastu. (vt. fortifikatsioon enne tulirelvi)
    Samasuguse ülekaalu piirajate ees saavutasid paari sajandi jooksul ka kivimüüriga ümbritsetud linnad, kus olid lisaks ambudele kasutada ka heitemasinad. Olles vaenlasele sageli ise sageli isegi   nähtamatud, suutsid nad oma kõrgematelt positsioonidelt tabada piirajate masinat veel enne, kui seda suudeti valmis ehitada.      14. sajandil ehitati küll müüre ja torne juba ümber, et kaitsta end  raskete vastukaalumasinate (vt. müürilõhkuja-blide) vastu (vt. fort), kuid vastukaalumasina täpsus oli üldiselt siiski nii suur, et masinate vahelises võitluses jäid ilmselt  peale  kaitsjad.

   Kivist müüride ja tornide ründamine ja kaitse
 
   E.E. Viollet-le-Duc -  DictioArchitecture Militaire                link prantsusk. tekstile
    link venek. tõlkele (Крепости и осадные орудия)
 - pildimaterjal 

   В.В.Яковлев -  История крепостей                         



3.  Heitemasinad suurtükkide kõrval.

14. sajandi lõpukümnenditel jõudis püssirohu tootmine sellisele tasemele, et 1420-30 aastatel taandusid nii notstal kui ka blide. (Prantsuse kindluste varustuse loetelus on siiski ka veel sajandi keskel varutud kivikuule suurtükkidele ja blidedele sageli võrdses koguses.)
     Küll võidi blidet kasutada mitmesuguse süütematerjali heitmiseks, sellega heideti ka püssirohupomme. (Suurtükid hakkasid lõhkepomme laskma alles 17. sajandi 20-30-ndatel aastatel)
    Laskekauguse ja just suure täpsuse poolest võis blide  takistada ka vaenlasel piiramissuurtükkide ülesseadmist.  Lühikesed bombardid-kivisuurtükid olid äärmiselt ebatäpsed, samas kui blide oli väga täpne ning võis heita jätkuvalt samasse punkti - järelikult võis tabada ka ööpimeduses.
    Blidel oli eeliseid ka laskemoona osas. Kui  suurtükk lasi vaid ümmargusi kuule,  siis võis blide heita igasuguseid kive.  Erinevalt suurtükist, mille torus õõnsad anumad purunesid, võis blide heita isegi sajakiloseid tünne, mis täidetud põleva süütematerjaliga (tõrv, õli või rasv), samuti ka püssirohupomme. Veelgi suuremat kahju võis põhjustada vaenlasele aga see, kui heideti nakkusohtlikke jäätmeid (väljaheited, isegi laibad).
    Veel 16. sajandi keskel kirjeldati  raamatutes eeliseid suurtükkide ees ning püssirohu lõppemisel osati ilmselt ehitada veel vastukaalumasinaid. (Säilinud on teade blidest - heite  ebaõnnestumisest Cortez´i konkistadooridel (1521), kui 
kivi oli lennanud  atsteekide pealinna piiramisel  vertikaalselt üles ja purustas langedes masina).  Cortez



Briti Gibraltari kindluses on kasutatud veel 1779.a. katapulte selleks, et rünnata kaljulõhedes suurtükkidele tabamatuid kohti. 

Kesk-Aasias, Kokandi khaaniriigis ja Buhaaras, kus kindlusi ehitati endiselt põletamata tellistest (Buhaara, Samarkand, Hiva) kasutati kiviheitemasinaid isegi veel XIX sajandi alguses!

I Maailmasõja pikaldases kaevikusõjas loobiti väikeste katapultidega käsigranaate.

(Vt. french grenade catapult,  pilt )




4. Suurtükid ja erinevad kindlustussüsteemid.

KIVIST KINDLUS.  Kaitsjate selge ülekaal jätkus kuni püssirohu (eeskätt salpeetri) tootmise laienemiseni 14.sajandi lõpus, mis võimaldas 15. sajandil juba suurte müürilõhkujate laialdast kasutamist. (Vt. raudbombard, valatud bombard ) 

VARASEM VALLKINDLUS e. pulvärk. (sks. bollwerk).
Piirajate ülekaal jäi lühiajaliseks, sest 1420-50 siirdus kindluse kaitse  ettepoole rajatud vallkindlustustele (vt. kohandamine tulirelvadele),  kus oli võimalik linna tormijooksu eest edukalt kaitsta.(Vt. kambersuurtükk ).
    Piiramissuurtükke tõrjuti edukalt väljatungidega, kõige paremini olid väljatungideks kohandatud rondeelide vallikraavid  ja ettenihutatud rondeelid e. barbakaanid, mille varjus oli ründekomando koondamiseks ja väljumiseks sobiv platsdarm.  


  15. saj. kaitsevallid suurtükkide vastu:  (pilt)        
  E.E. Viollet-le-Duc -  DictioArchitecture Militaire           vt. link prantsuskeelsele tekstile  
  vt. link venekeelsele tekstile            
   (Крепости и осадные орудия.)                              
  -  pildimaterjal                                                     

  В.В.Яковлев - История крепостей
  vt. uued kindlused                                                   vt. 15.saj. kaitsevall
    Vallkindluste ründamine ja kaitsmine enne           bastionaalsüsteemi  - vt.  rondeel (pilt).



BASTIONAALSÜSTEEM. Kaitsjate suurtükkidele pakkus paremaid võimalusi "nurgelise" bastionaalsüsteemi kasutuselevõtt 16. sajandil, mis ei jätnud ründajatele varjumiseks enam mingeid "pimedaid" nurki. Vallikraavi kaitseks olid bastionidel "nurgatagused" flankid, kuhu vaenlane ei ulatunud vabalt tulistama. Kaugkaitse suurtükid paigutati  bastionide peale, kus nad said suhteliselt varjatult tegutseda.    
    Alles 17. sajandil  ajal arenes piiramise strateegia sellise tasemeni (Vauban), et kaitsjate patareid nii flankidel kui ka bastionide lael  hakkasid jääma ründajate kontrapatareidele alla.  Süstemaatilisel lähenemisel ei suutnud kaitsjad enam müürilõhkumise patareisid (breššpatareid (JM)) takistada. 



 -  bastioni kaitse ja ründamine
(E.E. Viollet-le-Duc -  DictioArchitecture Militaire),
 

 Bastionaalsüsteemi tekkimine ja areng, vt.  patarei
 В.В.Яковлев - История крепостей


Flankeeriv kaitse. Bastioni kummalegi flangile paigutati  patarei, mille suurtükkidel oli  võimalus tulistada varjatult piki naaberbastioni faasi ( ilma "surnud nurgata"), samuti piki vallikraavi, sest naaberbastione ühendav kaitsekontuur e. kurtiin (müür, vallid ja vallikraav) oli rajatud juba suurtükitornide ajal võimalikult sirge.  Kokku moodustasid  bastionid ja kurtiinid  linna ümber  nurgelise  bastionirinde.

Vallikraavi omakaitse (JM).  Kuid naabrite flankeeriv tuli ei saanud olla ainus kaitse (siis oleks ühe bastioni vallutamise järel langenud järgemööda kõik). Seepärast pidi  bastion kaitsma end esmalt ise: bastioni ümbritseval vallil ja kraavil  olid   kõik juba varemgi  tuntud kaitseelemendid:  eskarp, vallikraav, kontraeskarp, varjatud tee  ja välisvall koos palissaadiga. Kuna bastionil paiknesid  need elemendid  sirgete lõikudena, siis võis kõigisse murdekohtadesse rajada  madalale asetatud platvormid kartetšisuurtükkidele (ložement), mis suutsid  rünnaku puhul ära kaitsta kogu sirge lõigu. (Vrd.: ümar rondeel pidi vallikraavi kaitsma alamvalli laskepesadest -  frontaaltulega üle vallikraavi.)

Frontaalkaitse. 16. sajandil ründas linna piirav vaenlane veel kurtiini (breššpatarei),  seepärast pidi bastionilae peal olema erineva asetusega platvorme, kust oli vaja  tulistada piiramissuurtükkide pihta ka frontaalselt.  

Kaitse reservliin. Kui 17. sajandil suunati rünnak juba peamiselt  bastioni enda vastu, siis  lähenesid piiramissuurtükid järk-järgult bastioni faasile:  välisvallist kaevati läbi, seejärel murti  kontraeskarbi müüri sisse ava ning piiramissuurtükid hakkasid  tulistama  eskarpmüüri. Selle varisemise järel oli ründajal võimalus vallutada bastion koos selle flankidel paiknevate patareidega. Kuid seejärel seisis vaenlane vastamisi suurtükkidega, mis paiknesid bastioni taga oleval linna kaitsevallil  (vt. Viollet-le-Duc). Et jätta see viimaseks kaitsevalliks, rajati sajandi teise poole bastionidele veel tagant avatud eraldi vallkindlustus (retranšement).     



 POLÜGONAAL- e. KAPONIIRSÜSTEEM  

17. sajandi lõpul püüti bastionaalsüsteemi täiendada tenailide  lisamisega, kuid uute kindluste ehitamisel mindi 18. sajandi keskel üle juba  polügonaalsüsteemile, kus polügonaalsete vallide vahel ehitatud kasemattidesse e. kaponiiridesse paigutati  võimsad kaugkaitse patareid .




Suurtükiväe ründe- ja kaitsetaktika areng.

Suurim oht  kindlusele olid piirajate  müürilõhkumispatarei ( nn. breššpatarei -  sks. bresche, mis tulenes franki sõnast breka - "lõhkuma"),  mis koosnesid suurekaliibrilistest suurtükkidest:
15. saj. I poolel  raudbombard, 
saj. teisel poolel valatud bombard e.  hauptbüchse,  
16. sajandil  scharfmetze, kartaun ja topeltkartaun,
alates 17. sajandist peamiselt poolkartaun. 

    Breššpatarei (JM)  (vt.  patarei)  pidi lähenema linnamüürile 100-200 sammu kaugusele. Kui müüri tulistades suudeti tekitada  suurem varing, siis pidid  piirajad korraldama kohe tormijooksu. (Purustatud linnamüürist tahapoole suutsid  kaitsjad ehitada sageli suurtükkidega varustatud kaitsevalli, kust käsirelvadega ründav vaenlane ei pääsenud hiljem läbi.)
    Vaenlase kontrapatareid  pidid  tulistama tornide flankeerivaid laskeavasid, seejuures  tulistades tunduvalt suuremalt kauguselt ja omavahel risti. Selleks pidid kontrapatareides olema pika proportsiooniga rasked suurtükid (patareišlange, täis-šlange (JM), basilisk), mis andsid kuulile otsesihtimiseks sobiva (suure) algkiiruse. Keskmiselt oli patareides kokku paarkümmend piiramissuurtükki. 

Piiramissuurtükkide ja kontrapatareide positsioone tabasid kaitsjate vasturünnakud,  mis olid väikese vahemaa tõttu alati ootamatud ja enamasti ka edukad (vt. Russowi kroonika). Seepärast pidid ehitajad rajama pidevalt enesele ajutisi kaitserajatisi - tranšeesid, forte (vallkindlusi) ja blockhaus´e (mitmesugustest materjalidest ehitatud  punkreid),  mida tuli mitmete järkudena ettepoole nihutada. Lõplikke suurtükipositsioone pidid kaitsjate suurtükitule eest (100-200 sammu kauguselt!) kaitsma lisaks veel  tugevad vallid ja palkvarjed.
    Kui piirajate töö sai vasturünnakuid tõrjudes paari kuuga valmis, siis eelistasid linnad sageli alistuda, andes lunaraha ja tunnistades vallutaja õigusi.
Pilte piiramistest eri aegadel                              
 -  album (HTML),  index



Materjali 19. sajandi viimase veerandi kohta:
välisuurtükiväe taktika - vt. Козловский ,
kindluste ründamine ja kaitse - vt. Козловский ,
rannakaitse taktika - vt. Козловский .

vt. В.В.Яковлев -  История крепостей  
                                                                                  Tagasi sisukorda...