Lafetiga suurtükk Nikolai I jahtlaevalt.

URL= https://opendata.muis.ee/object/1188818

Foto:Martin Vuks

LAFETIGA MERESUURTÜKK - TLM  12015 Re 365 -  asub Tallinna Linnamuuseumi Vene tn. 17 püsiekspositsiooni 2. korrusel, näituseruumis, mis käsitleb Tallinna kui sadamalinna arengut. Teiste merendusteemaga seotud museaalide kõrval  tasub tähele panna aastatel 1977-2001 restaureeritud lafetiga suurtükki. Tegemist on suurtükiga keiser Nikolai I jahtlaevalt "Družba". Millistel asjaoludel on suurtükk sattunud Tallinna Linnamuuseumisse, pole kahjuks teada.

- 1977. a. on halvas seisus lafett ükskosadena konserveeritud ja kõvendatud.Kõik üksikosad said 
   fotografeeritud hõbe-emulsiooniga laifilmile (vt. mustvalged fotod allpool)
- 1999. a.  õnnestus säilinud puidufragmentide järgi valmistada ülesmõõtmisjoonis (täielikult puudusid vaid
   lafeti põskede tagumised otsad, mille pikkus tuli loogiliselt tuletada)
- 2000. a. sai lafett restaureeritud
- 2001. a. eksponeeriti suurtükk TLM uuendatud püsiekspositsioonis.


Jahtlaeva relvastusest.

Vastavalt kirjanduse andmetele ja piltidele-joonistele on laeval olnud 12  3-naelase kaliibriga suurtükki. Mis tähendab, et toruõõne läbimõõduks on ümmarguse malmkuuli läbimõõt, kaaluga  3 vene nn. "suurtükinaela" (1 suurtükinael=0,491 kg). Koos tarviliku lõtkuga vastab see raua läbimõõdule  76 mm, mida näitab ka mõõtmine nihkkaliibriga.

Suurtükk TLM 12015 on  merekahur, millel on inglise tüüpi (s.o. ilma läbiva täispõhjata) lafett. Suurtüki tagaosa nupul on tõstenurga seadmiseks tõstekruvi ning selle kohal põrketau aas, lafeti kummalgi põsel on põrketau juhtrõngad. Lafeti kõik säilinud metallosad on valmistatud heledast, messingi tooni pronksist (restaureerimisel juurdevalmistatud osad on rauast ning on värvitud mustaks), puitosad on valmistatud tammest.  Lafeti ülesmõõtmisjoonist säilitatakse TLM relvakogus.


"Kontaktlehel" klikkides avaneb album
Suurtüki vasemal tapiotsаl on  kirje: "Адмиралтейские Ижорские Заводы / 1827 года"

Parempoolsel  tapil on kirje:  "Яхты Дружбы / Въсх 8/пу  33½/оу"  (suurtüki kaal on  "8 puuda ja 33½ untsi" - s.o.  129 kg)

  Autori fotod.   Pildi klikkimisel avaneb suurem pilt

EBAHARILIK on sulam, millest on valmistatud  metallosad: toru sulam on kuldset tooni  ja lafeti metallosad on helekollased. Kuna nn. suurtükipronks sisaldab vaske ca 90%, siis peaks sulam olema selgelt punakat tooni. Pronksi tinasisaldus ei saanud  ka olla oluliselt suurem, sest 20% tinasisaldusega nn. kellasulam oleks juba liiga rabe. Millest järeldub, et sulam sisaldab valge metallina peamiselt tsinki ning sulami nimetuseks on Vene laevastikus  "морская латунь" e. "meremessing" (korrosioonikindluse suurendamiseks on  lisatud messingile veidi ka  tina - alla 1%).  Jahtlaeva kuldsest sulamist suurtükid olid algselt kindlasti  ka poleeritud.  

EBATAVALINE  on ka suurtükitoru nn. kaaluproportsioon.  Kui toru enda kaaluks on 129 kg ning malmkuuli kaal on ca 1,5 kg, siisteeb see  toru/kuuli kaalusuhteks vaid 88.
Kuna pronksist valatud suurtükkide kaalusuhe on enamasti vahemikus  150-200 ning malmsuurtükkidel isegi üle 300, siis viitab kaalusuhe 88  suurtele piirangutele. Kõige tõenäolisem on oletus, et suurtükid polnud malmkuulide laskmiseks, vaid  olid kavandatud kartetšisuurtükkidena, mis võimaldasid lähenevate väikelaevade ja paatide vastu väga tõsist  kaitset.

JAHTLAEVA  AJALOOST.

Laev ehitati keiser Nikolai I jaoks ning valmis Peterburis Ohta laevatehases 1826.a. Peamiselt kurseeris laev Peterburi ja Kroonlinna vahel, harvemini on külastatud ka teisi Soome lahe sadamaid.  Kui 1831.a. valmis keisri  perekonna jaoks aurujaht - rataslaev"Aleksandria" -  jäi "Družba"  alates 1836.aastast suurvürst Mihhail Pavlovitši käsutusse. [2]

Laeva konstruktoriks oli  šoti päritoluga laevaehitaja  Benjamin Stoke (russifitseeritud nimekujudeks on olnud Вениамин Фомичь Стоке, Стокке,  Стуккей, sellest latiniseeritud kujul ka  Stoke või Stukkey) [3].  Stoke töötas Vene riigi teenistuses 1807 -1837, rajades alul Ohta laevatehase, hiljem on tema juhatusel valminud  Peterburi Ohta ja Admiraliteedi  laevatehastes üle 600 laeva. Ta oli enim hinnatudkui väiksemate ja eriotstarbeliste laevade konstruktor. Tema käe all on konstrueeritud ja ehitatud ka paljude vene kaugsõitjate laevad (Bellingshausen, Lazarev, Golovin jt.). [1]


1831.a  valmis Ohta laevatehases  ka "Družba" sõsarlaev "Neva", mis anti suurvürst Konstantin Pavlovitši käsutusse.  Sõsarlaeva üldjoonis iseloomustab hästi mõlema laeva taglastust.[2]

Družba" pikkus oli  22,9 m, laius 7,97 m (mõõdud on ümber arvutatud inglise jalgadest ja tollidest). Veeväljasurveks oli 163 tonni. Kahemastiline jaht oli purjestuselt  prikk,  relvastuseks oli 12  3-naelase kaliibriga suurtükki.  Laeva käilakujuks oli antiiksõdalase figuur. Esmakordselt Vene laevastikus olid suurtükiluukide vahel (puulõikeplaatidena) valged kahepealised kotkad sinisel taustal [1].  Laeva väliste nikerduste kuldamiseks oli kulutatud "280 raamatut parimat lehtkulda" [7].

Jaht renoveeriti Ohta laevatehases 1836 ning lammutati samas tehases 12 aastat hiljem, kui laeva kasutusaeg oli saanud  läbi (1848). Kuidas sattus laeva mahataageldamise järel üks selle suurtükkidest  Tallinna, pole teada. Võimalik, et suurtükid ja sisustuse tähenduslikumad osad jagati kingitustena laiali.

Uusimas Vene keiserlike  jahtide atlases [1] pole  "Družbalt" eksponeeritud  ühtki  säilinud eset ega detaili.



"Družba" kohta on avaldatud üks joonis (a. 2000), mis pärineb 1836. aastal toimunud renoveerimistööde ajast.  Sellel on kujutatud laeva siseruumid (alumine dekk). [2]

MEENUTUSI LAEVAST.

Jahtlaev "Družba" osutus  eriliseks seeläbi,  et jäi viimaseks Vene keisrite  jahtlaevaks, mis liikus endiselt vaid purjede jõul.  Kui  1831.a. valmis keisri perekonna jaoks aurujaht - rataslaev "Aleksandria" -  siis olid ka kõigil järgnevatel aurujahtidel kasutusel vaid  abipurjed.
 
Laevast, mille järel polnud veel suitsupilve, on maalitud mälestuspilte ning selle  nime pole antud edasi järgnevatele jahtlaevadele. (Võrdluseks:  nime "Neva" kandsid järgemööda kolm Kaardiväe Ekipaaži halduses olnud tsaariperekonna jahtlaeva.)

Peale jahi lammutamist (1848.a.) on tellitud sellest veel mälestuspilte:
A.P. Bogoljubov (1824-1896) on maalinud 1860. aastal laeva kujutava õlimaali  ning 1878. aastal  akvarelli.
A. Beggrow (1841-1914) on maalinud 1892. aastal akvarelli, mis kuulus tema kogumikku imperaatorlikest jahtlaevadest.

A.P.Bogoljubov
 "Admiraliteedi juures  Neeval"  1860    [6]
A.P. Bogoljubov  "Jaht  Družba. 1849. aasta"  1878    [7]

Alexander Beggrow.  Jaht "Družba"   1892  [8] 



Suurtüki seisund enne restaureerimist

(Fotodel on näha suurtüki osad veel  puhastamata olekus, kui kõike katab hele tolm).

Toru pealispind oli oksüdeerunud mustjaspruuniks, mida katavad helerohelised laigud.
Lafett oli kõdunenud lahtivõtmata kujul,  lafeti külgedel on säilinud mõned siledad pinnaosad, mis viitavad  ilmselt mingile algsele immutusele (linaõli, puutõrv). 

Lafeti alumine osa oli ilmselt mattunud ilma õhu juurdepääsuta -  puidust teljed, väike vahepõhja tükk ja põskede alumised osad meenutavad kahjustuse poolest nn. "märga arheoloogilist puitu".   Anaeroobsetes tingimustes on toimunud tselluloosi leostumine, säilinud on vaid puidu ligniinist koosnev karkass, puitu läbivad pikikahanemisest tekkinud ristlõhed. Täiesti hävinud on põskede tagumised otsad, tagumine rihtimispõhi oli täiesti eraldi, puudus ka üks ratas.
 
Lafeti ülemiste osade ning lafeti kahe vahetüki seisund meenutas rohkem aeroobset kõdunemist: puit oli suhteliselt raske ja tihe, esines tolmpeent kõdunemisjääki. Võib oletada, et  lafeti ülemine osa on kõdunenud liigniiskes õhus.

Metalldetailid on helekollasest vasesulamist, nad on säilinud hästi, keermed on avatavad ning sügavad korrosioonipesad puuduvad.  Suurtüki põski  läbivad ülalt alla  pikad heledast vasesulamist poldid, samasugused  pikad poldid ühendavad põski omavahel. Põskede külgedel on hästi säilinud põrketau juhtaasad.
 
Täielikult puuduvad telgede kinnitusklambrid. Ühe telje pinnal on näha vaid puidu sisse raiutud klambrisooned, eesmisel vahepõhjal on näha ka ühe klambriotsa kinnituse jälg. Koos puuduva rattaga on kadunud ka  ratta juurde kuuluvad metallosad (telje otsa kapsel, splint ja ratta külgrõngad).




Fotod: Viivi Ahonen


Lafeti restaureerimine.

1977.a. on lafeti puitosad konserveeritud polüvinüülalkoholi (vees lahustuva polümeeri) vesilahuse ja glütseriiniga - alul lahuses leotades, seejärel kuivatades, kusjuures glütseriin aeglustas kuivamist ning vähendas kõverdumisi.

1999.a  on tehtud  kaks joonist:  ülesmõõtmisjoonis, mille järgi  on valmistatud rekonstrueerimisjoonis mastaabis 1 : 1.  Joonise valmistamisel olid abiks see, et kinnituspoltide alla olid algselt sisse tapitud  kuuekandiliste seibide pesad. Sümmeetriat appi võttes võimaldas see tuletada kogu hävinud konstruktsiooni, täielikult puudusid vaid lafeti külgede tagumised otsad. Väheste märkide järgi õnnestus  tuletada ka täiesti puuduvad metallosad -  puutelgi kinnitavad klambrid ning  kummalgi pool suurtüki tagasiveeretamise aasad.
 
RESTAUREERIMISTÖÖ 2000. aastal :
Täiendosade juurdelõikamine - paksust 2-tollisest kaseplangust.

Vana ja uue liitekohad täidetud epoksiidse mastiksiga (immutusvaik+bakeliitpulber). Sama pruuni mastiksiga parandatud ka suurtüki astmiku nurgad.  Mastiksiga täidetud ja täiendatud kohad lõigatud ja lihvitud  täpseks.

Punase rauamenniku-värviga on eristatud kogu uus puit Samas on punane ka  Vene laevastiku suurtükilafettidel kõige levinum toon. Astmiku parandatud nukkidele sai jäetud mastiksi enda pruun toon..

Musta kattevärviga said eristatud kõik juurdelisatud metallosad (Vene laevastikus levinud sepise värv).

Eksponeerimisest. Kuna lafett sisaldab kõdupuidust originaalosi, siis ei saa rasket toru sellele asetada. Küll saaks lafeti alt lahtist keskosa ära kasutada selleks, et paigutada toru raskuskeskme alla stabiilne tugisammas (toetuks otse  põrandale). Toru suure kaalu tõttu (129 kg) oleks see siiski riskantne ega võimaldaks lafetti lähemalt uurida (säilinud puitlafetid on haruldus,  lafeti vahetükkide ja eriti just  telgede keerukad kinnitustapid on uurimist väärt, sest  vanad joonised pole kuigi  detailsed).


KASUTATUD PUBLIKATSIOONID.

1.  Б. Б. Знаменов. А. Л. Ларионов, Т. Н. Носович.  Русские императорские яхты конец ХVII- 
     - начало ХХ века.  Издательство  ЭГО  1997.   
        URL=http://mirageswar.com/flot/53135-russkie-imperatorskie-yahty-konec-xvii-nachalo-xx-veka.html

2.  А. Л. Ларионов. Из истории императорских яхт Российского флота. Гангут №22-24. 2000.г.
     URL=http://keu-ocr.narod.ru/Imp_yaht/

3.  Краско А.В.  "Стуккеи (Стоке)".  Ettekanne Venemaa Genealoogia Ühingus.
      URL=http://www.nlr.ru/nlr/div/genealogy/works/krasko_stukkei.pdf

4.   Vene Wikipedia  "Стокке,_Вениамин_Фомич"       
       URL=https://ru.wikipedia.org/wiki/Стокке,_Вениамин_Фомич

5.  A.P.Bogoljubov (1824-1896). "Neeval, Admiraliteedi juures" - 1860,  õlimaal lõuendil  100x76 cm, Venemaa Sõjalaevastiku Keskmuuseum, St.-Peterburg.  URL=http://guardcrew.com/?q=media/182/download/IMG_0015__0.gif

6.   A.P. Bogoljubov (1824-1896) "Jaht  Družba. 1849. aasta"  1878,  akvarell  20x32 cm, Venemaa Sõjalaevastiku  Keskmuuseum, St.-Peterburg. URL=http://guardcrew.com/?q=media/5588/download/65%20%281%29_0.jpg

7.  Shipwiki.ru  URL=http://shipwiki.ru/parusnye_suda/imperatorskaya_yahta_druzhba.html

8. Alexander Beggrow (1841-1914).  Jaht  "Družba". 1892. Venemaa Sõjalaevastiku Keskmuuseum, St.-Peterburg.
       URL=https://commons.wikimedia.org/wiki/Category:Paintings_in_the_Central_Naval_Museum#/media/File:Beggrow_004.jpg