index

ROOTSI RAHAKIRST

Raudkirst, TLM _ 5198 KM 23, Tallinna Linnamuuseum,
https://opendata.muis.ee/object/1188497

Rootsi kuningas Karl XI (1655 - 1697) monogrammidega raudkirst kannab aastaarvu 1696, mis tähistab aastat enne kuninga surma. Võimsa lukusüsteemiga robustne raudkirst võib mahutada kuni paar tonni münte. Hõbemüntidena oleks nende väärtuseks olnud ligi 30 tuhat carolin-riigitaalrit.

Fotod: Meeli Küttim

- vasemal äärmisel kontaktlehel
klikkides avanevad kirstu avamise järel tehtud pildid

- kõrval - kirst peale konserveerimist (parempoolsel pildil on lukule haakidega paigaldatud katteplekk)

STATSIONAARSELT võis taolist kirstu pidada seifilaadse mahutina kusagil hoones. Müntidega täidetult polnud paar tonni kaaluvat kirstu võimalik tõsta. Lisaks väga tugevale kaanelukule on lisatud 5 lukustusaasa pitseerimise ja ka lisalukkude jaoks, et avada need tunnistajate juuresolekul. Kirstu sisejaotus sobib vääringute eraldamiseks eraldi nii markade kui ka ööride puhul (sees on olnud vastavalt 4 sektsiooni - üks vahesein on küll hiljem eemaldatud).

VÄLIOLUDES oli kirstu võimalik kasutada kuni paarisaja kilo müntide veoks (kirst ise kaalub teist samapalju).

Kui aluseks võtta Karl XI Skoone sõjast pärinevat sõdurikassa leidu (2012), siis on palga maksmiseks kasutatud 1-, 2-, 4-, 1/6-ööriseid hõbemünte. 1/6-öörised olid seejuurest nn. krediitmündid - valmistatud vasest, kuid nende väärtuseks oli kehtestatud 1/6 hõbeööri ( 48 krediitmünti moodustasid Helsingborgis eraldi pakitud 1-margase sõduripalga ). Vt. http://www.mynewsdesk.com/se/helsingborg/pressreleases/skattfynd-fraan-1600-talet-paa-dunkers-1115429.pdf (05.05.2020)

MÄRKUS: Rootsi nn. maapaigalisele sõdurile maksti palka 2 korda aastas - kokku 35 vasktaalrit - mis maksti talle tema kodukohas. Välioludes makstav palk sõltus ilmselt muudest tingimustest, kuid Helsingborgi sõdurikassa järgi otsustades maksti see välja hõbeöörides.

Kalkulatsioon(JM): 3 kuni 4 ämbritäit krediitmünte kogukaaluga 150 kg vastaks Rootsi pataljoni (600 meest) ühekordsele välipalgale (1 hõbemark). Kui Eesti- ja Liivimaa provintsi oli paigutatud 4 jalaväe- ja 1 ratsaväerügement - kokku u. 6000 meest, siis nende palgaraha krediitmüntides täidaks kogu meie raudkirstu (kogumine ja säilitamine oleks võimalik, transportimine mitte). Hõbeööridena kaaluks see kokku 50-60 kg, seega - kaasasveetava sõdurikassana mahutaks meie kirst mitu sellist mündikogust.

KAASASKANTAVA ÜHEKORDSE SÕDURIPALGA KAAL - näiteks ülaltoodud 1 hõbemarga suurune palk:

hõbeööridena arvestatult kaaluks 1 hõbemark u. 7-10 g ( 1-, 2- ja 4-öörised mündid )
samast peitleiust selgub, et sõduripalka on välja makstud ka vasest krediitmüntidena, mille kogukaaluks oli sel juhul u. 340 g

MÄRKUS: kaalult tunduvalt kergemaid vaskööre (1 marga kogukaalkaaluks 141,6 g) Helsingborgi peitleius ei esine - aga kuna vaskrahale oli kehtestatud 3 korda väiksem väärtus, siis oleks pidanud vaskmünte olema vastavalt kolm korda rohkem ehk 425g.

(Kaaluarvestuse kohta vt. http://www.tonysmynt.se/karl11.html (05.05.2020)).

12 põrkriiviga lukk koosneb elementidest, mis on needitud tinatatud plekist alusplaadile. Seejärel on lukk tervikuna needitud kirstu kaane siseküljele (kirstu kaanel nähtavad ümmargused augud on jäänud eemaldatud neetidest)

Võti liigutab mehhanismi teljeks olevat riivide paari, mille üks ots tõmbab, teine lükkab põrkriivide hoobasid.

Peale luku kokkumonteerimist on tinatatud klambrite otsi ja väiksemiad katteplekke (tina katab ka tappide laiaks needitud otsi ).

All keskel on tühjal pinnal püsti kaks tappi, mille otstes on õhukesed kiilusilmad. Sealt on ilmselt kaduma läinud ilustuste või tekstiga plaat.

Vedrudeks on terasplekist keeratud rullvedrud.

LUKU EHITUSEST.

TOOTMISVIISI poolest peaks olema tegemist seeriatootega. Sõjaliselt aktiivne Rootsi vajas suurte mündikoguste transpordiks sobivaid mahuteid ning rauatöö tipptasemega Rootsis pidi taoline töö olema parimal moel korraldatud. Korduvaid elemente, mida seeriatena valmistada, sisaldab eelkõige lukk (kaldotsaga riivid, klambrid, vedrud, hoovad). Samas tuli meistritel valida ka tehnoloogia, mis tagaks luku maksimaalse töökindluse - muukimiskindla luku lagunemine oleks katastroof!

LUKU VALMISTAMINE SEPATÖÖNA. Üllatavalt pole tegemist üldsegi mitte lukksepa-, vaid sepatööga. Sepatöö kiirus võimaldas ilmselt suuremat tootlikkust ning arenenud relvatööstusega maal polnud vastava kvalifikatsiooniga seppadest ka puudust.

Puuduvad šablooni järgi valmistatud, korduva kujuga detailid - peale luku teljeks oleva riivipaari paigaldamist on kõik ümbritsev sinna vabalt "külge kasvatatud".
Riive ega piidatappe pole täpselt paika mõõdetud, vaid need on "silma järgi" kohale sobitatud.
Riivide varsi hoidvad klambrid on valmis sepistatud ning nurgad meisliga sisse raiutud, kuid viili on kasutatud enamasti vaid libisevate pindade sobitamiseks ning raiumiskida eemaldamiseks. Klambrite needitavaid otsi pole kujundatud, vaid need on taotud lihtsalt õhemaks.
Vedrusid ja hoobasid pealt fikseerivad plekid on valmistatud käepärasel moel, kasutamata mingeid šabloone.
Klambrid ja katteplekid on paikasobitamise järel antud tsiseleerija kätte, kes on sealsamas ümardanud vabalt kujunenud servad ning on raiunud seejärel peale ornamendi.
Kuna põrkriivi paksust terasest otsaklambrit pole sepal lihtne täpselt mõõtu viia, siis on eelnevalt valmistatud klamber ning alles seejärel riivi ots. Seetõttu on riivide kaldotsad kõik erinevat mõõtu.
Viimaseks tööks on olnud aukude sisselöömine ja klambrite neetimine alusplaadile.
Tinatamine on toimunud peale neetimist (tina katab ka laiakstaotud neete, tsiseleeritud jooniselt hõõrutakse tina harilikult takkudega maha).

Taoline "vaba" tööprotsess ning vabakälised töövõtted eeldavad väga suurt vilumust, samas võis töös üheaegselt osaleda terve grupp meistreid.

Võrdluseks: šabloonide ja mõõtude järgi unifitseeritud töö võimaldab kasutada väiksemate oskustega ja odavamat tööjõudu.

SEPATÖÖLE OMASED TÖÖVÕTTED.

Külmtöötluse võtete asemel, mida lukksepp tavaliselt kasutab (viilimine, puurimine, saagimine, osaliselt ka ka detailide kokkujootmine) on käesoleva luku valmistamisel on ülekaalus sepatöö.

Kõige vastutusrikkamates kohtades on puurimise asemel eelistatud kasutada nn. sepakeevitust (vt. ühe ja sama hoova 4 vaadet):

vedruriive avavatel hoobadel on võlliavad on "koostatud" sepakeevituse abil, tagudes kokku 4 terasetükki. Ava pole seejärel ka mitte üle lihvitud (võib-olla püsib määre nii paremini sees?)

Märkus: Rootsi relvasepad on suutnud 17. sajandil valmistada sepakeevitusega kümneid tuhandeid püssiraudu.

nurkade sisselõikamisel on viilimise asemel kasutatud meisliga raiumist (ilmselt kuumtöötlus)

Märkus: viil oli tuntud juba keskajal ning piltidel kujutati metallitöö tegijat enamasti viiliga käes - vt. https://hausbuecher.nuernberg.de/index.php?do=query&mo=4&rs=1&tt=prs-jobgroup&tm=Metallverarbeitendes+Gewerbe

ornament on štihliga lõikamise asemel sisse raiutud (üleskerkinud servad on kas maha lihvitud või käiatud - selge viilijälg puudub ka siin)

Lukksepatööd ja selget viilijälge on näha vaid võtmekojal ja seitsmel haagil (vt. pildil allpool).
Ka on võtmekoja elemendid lukksepatööna kokku joodetud.

KIRSTU AVAMINE JA KONSERVEERIMINE (konservaator J.Märss)

Museaali tulmenumbri järgi otsustades on kirst muuseumikogusse võetud 1950-ndatel aastatel. Millal kirst lõplikult sulgus ja lukku jäigi, pole teada.

Varasemate lahtimurdmiste käigus on sisse löödud kaane pealispinnal nähtavaid neete. Seejärel on lukk avamise järel töötanud veel võtmega - mittetöötavad riivid on seotud kinni traadiga, lisatud on ka üks suur plekk-klamber.
Viimase lahtimurdmise käigus on luku küljest ära kukkunud (kukkus kirstu põhja) üks riive avavatest hoobadest - seejärel polnud luku avamine võtmega enam võimalik.
Viimane avamisüritus on lõppenud hingešarniiride lahtivõtmisega, lahti murtud olid ka tagumised piidatapid, kuid riivideni polnud jõutud. Luku seesmist katteplaati pole osatud avada.

		LUKU AVAMISEKS oli vaja kitsa pilu kaudu eemaldada luku katteplekk - selleks oli vaja avada 7 haaki. Nende avamise järel langes plekk kasti sisse. Järgmisena tuli avada 12 põrkriivi : riive pideva surve all hoides ning riive järgemööda läbi käies kaas viimaks avanes. Vahendid: erineva pikkusega puukiilud ja traatkonksud, dioodlambid - vasemal - tinatatud katteplekk peale konserveerimist ja paigaldamist Märkus : katteplekk on jätkatud kahest lühemast tinatatud tahvlist, samuti on jätkatud kogu luku aluseks olev plekk;
Fotod: Meeli Küttim		- paremal - 300kg raudkirstu teisaldamine ja kantimine - kirst on tõstetud risti kaubaalusele. Vahendid: kaubaalus 800x1200mm, polstriks mitmekihiline kotiriie; elektromehaaniline virnastaja (1000 kg), kahvelkäru, pehmed lint-tropid. - vasemal on klikkimiseks kontaktleht (kirstu avamise järel tehtud pildid).

METALLI HEA SÄILIVUS.

- roostele vaatamata on pinna kahjustused 300 aasta järel vähesed

Lahtine rooste eraldus harjamisel melhior-käsiharjaga.
Tihedamat roostet sai lahustatud poolmärjal meetodil (vt. allpool)

TAUSTAPLEKI tinatamisel kasutati puhastamiseks tavaliselt piimhapet (tekkis rukkijahust kördi kääritamisel) - meetod ei soodusta korrosiooni. Hiljem võis plekki rooste vastu kaitsta luku määrimiseks kasutatud traan - mereloomadest saadav odav rasv, millel on parkiv toime.
Märkus: mineraalõlid tol ajal puudusid, samas kui linaõli tikkus kuivama. 17. sajandil põletusõlina levima hakanud rüpsiõli - Eestis 19. sajandil tuntud kui "naeriõli" - oli massiivse luku määrimiseks vast liiga vedel ).

ORNAMENDIGA KLAMBRIOTSAD JA PLEKID tõmbuvad nüüd puhastamise järel kergesti pruuniks. Võimalik, et nende tinatamisel on kasutatud korrodeerivat vahendit, mis on põhjustanud pinna sisse tunginud korrosiooni. Poolkuival meetodil polnud võimalik seda kõrvaldada.

- vasemal - pildil võib märgpuhastuse järel eristada pinnal 4 erinevat tooni :
1) hõbedased laigud - alusmetalliga kontaktis olev tina on muutunud melhiorharjaga harjamisel hõbedaseks,
2) tumehall - tina oksüüd, mis ei kannata harjamist
3) rauarooste alumine kiht, mis on ilmselt traaniga määrimise tõttu moodustanud musta kattekihi (vrd. tanniin)
4) tsiseleeritud ornamendiga pindadel taastus osaliselt roostepruun toon

MEHHANISMI PUHASTAMINE JA KONSERVEERIMINE.

Mehhanismi puhastamisel on kasutatud poolmärga menetlust (kirstu kaas oli seatud rõhtsasse asendisse):

pintsliga pealekantud lahus - di-Na-EDTA 5% lahus - eemaldatud ca 10 min möödudes pabertampooniga
tinatatud figuraalseid klambriotsi "kratsitud" märjalt melhiorharjaga (lahus sama)
loputamiseks kasutatud 5% tanniini lahust kantud pintsliga peale ning eemaldatud kohe pabertampooniga

Mehhanismi korraastamisel on juurde valmistatud üks põrkriivi klamber koos kinnitusdetailidega (oli eemaldatud ühe varasema avamiskatse käigus ning seejärel kadunud). Peale konserveerimist hakkas lukk tööle, õlitamiseks sai kasutatud liitium-määret

Et vältida kirstu uuesti sulgumist, on võtmekoja küljele kinnitatud teraslatist valmistatud blokeerija. Blokeerija fikseerimiseks on kasutatud moodsast plekist klambrit (on äratuntav).

Luku õõnesvõtme keele tõkestiteks on seatud "rist" ja kuusnurkne "täht" - mis esinevad ka TLM teiste raudkirstude kaanelukkudel.
Valevõtme kasutamist takistavad võtmete erinevad mõõtmed,
Sirge muukrauaga pööramist takistab riivi kohal olev kaartõkesti.

Võtme rekonstrueerimisel pole mõtet, kuna õõnesvõti võiks osutuda siiski liiga nõrgaks (puudub piisav tugevusvaru).

TINATATUD KATTEPLEKI PUHASTAMINE.

- plekitahvlite tinatamise kvaliteet on väga erinev (ühe tahvli pealispind on kattunud sulatinaga, teise pinnal on takkudega pühkimise jäljed );
- lukuaugust oli sisse valatud söövitavat vedelikku, mis oli valgunud kattepleki pealispinna nurkadesse. Sealt alla kirstu põhja joostes on vedelik söövitanud kahte nurka augud.

MÄRGPUHASTUS.
1) Rooste taandamine elektrolüüsivannis : elektrolüüt - 5% NaOH, elektrolüüsivann, alaldi 100A, 600 l viniplastvann, pesupudel, dest. vesi
2) taandatud rooste eemaldamine 10% o-fosforhappega : katkematu ülevalamine ja pintseldamine maalriharjaga - u. 5 minutit
3) loputamine ja järelpuhastus EDTA lahusega : di-Na-EDTA 5% lahus
5) väljapuhastatud tina ja raua katmine PVAlc lahusega : polüvinüülalkoholi 5% lahus, jõhvpintsel

VÄRVITUD PINDADE PUHASTAMINE.

		Sinakasrohelised pinnad on on värvitud laseerivalt mõne savipigmendiga (nt. rauda sisaldav glaukoniit). Kirstu tagaküljel, mida on vähem "värskendatud", paistab sinakas toon läbi rohelise. Teistel külgpindadel on värv tihedam ja ühtlasem. Aastaarvude "17" ja "98" paarid on "värskendatud" ilmselt pruuniks tõmbunud mööblilakiga. - vasemal on näha kirstu pealispind, mida on kõige rohkem puhastatud ja töödeldud Pind on puhastatud poolkuivalt triammoonium-tsitraadi 2% lahusega. Alumine roostes raudlatt on seejärel töödeldud tanniini 5% lahusega (sama töötlusega, nagu alt kirstu põhi)
		- vasemal - punasel sisepinnal ja eriti põhjas oli palju roostet. - paremal - pind on poolmärjalt puhastatud EDTA lahusega (5% di-Na-EDTA )

PÕHJA ALT on lahtine rooste on eemaldatud terasharjaga (parempoolsel pildil on näha pool puhastamise tulemust).

Kuna rooste pole aktiivne, sai pind rooste muundamiseks kaetud tanniini 5% lahusega. Kahe nädala pärast on kantud peale 8% PVAlc lahus. Suure kaalu tõttu (ca 300kg) ei pea siiski ükski kaitsekiht ilma jalgade või jalasteta kirstu all vastu. Kirstule ongi valmistatud puitsokkel, lisaks on vaja seda säilitada kuival puitalusel.