Kirikukorjanduse rahapakk

Rahapakk TLM 5725 KM 63, Tallinna Linnamuuseum,

https://opendata.muis.ee/object/1189596

Rahapakk (sks. opferstock, ingl. offertory box, rootsi kollektbössa) on tuntud kui korjanduste - enamasti kirikukorjanduste kassa, mille vorm pärineb keskajast. Puidust välja õõnestatud rahapakkude tugevdamiseks on kasutatud ohtralt sepist.

Nimetuse poolest on meile lähim saksa -stock, mis tähistab nii kändu kui ka mesipuud (oli algselt samuti puutüvest õõnestatud). Inglise box ja rootsi bössa tähistavad mõlemad vaid karpi.

MÄRKUS: MA registris nimetatakse meil "rahapakkudeks" ka täismetallist ja isegi kivist valmistatud kirikukorjanduse kassasid, juhul kui neil on samasugune vertikaalne vorm.

Rahapakk TLM 5725 on saadud Tallinna Riiklikult Kunstimuuseumilt 16.11.1957.a. - varade üleandmisel.

RESTAUREERIMISTÖÖ eesmärgiks oli viia seni rusuna säilinud rahapakk säilitamiseks ja eksponeerimiseks sobivasse seisu. Lisaks puidu konserveerimisele ja raua puhastamisele tuli rekonstrueerida (taasluua) rahapaku täielikult hävinud alumine ots ning ülalt puuduv kaas. Kokkumonteerimiseks tuli valmistada uusi "lõigatud" naelu, sest rahapaku alumises osas olid lattide kinnitusnaelad praktiliselt läbi roostetanud.

Kasutatud mõõtühikute ja naelatüübi järgi võiks valmistusajaks lugeda 18. sajandi lõppu.

Rahapakul TLM 5725 pole vast kunstilist väärtust, kuid museaalina on see osa juba kadunud tavaelust.

SISUKORD.

Rahapakk TLM 5725:

Konserveerimine ja restaureerimine.

Rahapakk TLM 5725 on õõnestatud tammepuust ning kaetud väljast pikuti asetatud raudlattidega. Iga latt on eraldi naelutatud, lisaks käivad kõigele peale rauast rangid. Pakul on olnud statsionaarne, ilmselt kirstuluku tüüpi lukk, mille võtmeava on omakorda sulgenud tabaluku kramp. Kaane kinnitusrihva läbistab ülal raha sisselaskmise pilu, mida rahapaku lahtimurdjad on kasutanud nõrga kohana - säilinud on vaid pool raha-ava sepistatud äärisest, ülejäänud osa on kadunud koos tabaluku krambiga.

Rahapaku ülemisel poolel on säilinud jälgi punasest värvist mis keskmisest rangist allpool puudub. Kuna puit on alumises osas kõdunenud - üks kolmandik on alt täiesti puudu, säilinud on vaid raudlatid - siis võis rahapakk olla poolenisti põranda sisse müüritud. Põrandast kõrgemale ulatunud osa on hiljem värvitud punaseks.

Fotod: J. Märss

kõrvaloleval lehel klikkides avanevad restaureeritud rahapakust suuremad pildid

RAHAPAKU PUIDUST OSA.

Kasutatud on tammepakku puu tüükaosast, kusjuures tüügas on pööratud üles, tüveosa allapoole.

Ülemine, s.o. puu tüükaosa, on tahutud ruudukujuliselt neljakandiliseks (joonisel ülevalpool). Õõnestamise hõlbustamiseks on tehtud selle tagakuljele luuk (joonisel kujutatud paremal).

Rahapaku alumine osa on ilmselt tahutud peenemast tüveosas, mistõttu kandid on jäänud veidi ümarad (nn. poomkandid). Kuna alumine osa on täielikult hävinud, määravad selle kõrgust vaid raudlattide otsad.

Oletada võib, et rahapakul on olnud ka sokliplaat,

õõnestamisel on pinna silumisel kasutatud hambulise teraga peitlit; lõhedesse on löödud takku

MILLIST MÕÕDUSÜSTEEMI ON KASUTATUD - kas rootsi või inglise/vene tollsüsteemi?

Rahapaku õõnestatud ülaosa algset mõõtu näitab raudlattide-rangide sisemõõt, milleks on 305 mm - inglise-vene mõõdusüsteemis 12 tolli e. 1 jalg. Tegemist on ilmselt tellija poolt esitatud mõõduga, mida puussepal oli lihtne järgida. Kuna see osa on tahutud läbikasvanud süüga tammetüükast, pole see kuigi palju kokku kuivanud.
Õõne sisemõõt on vastavalt 8 tolli, mis annab seina paksuseks 2 tolli.

VÕRDLUSEKS: 12 rootsi tolli (24,7mm) oleks 29,6 mm - mis oleks ligi 1cm vähem.

Paku alumine ots on olnud ilmselt sama puu tüveosast, mis on rautiste järgi otsustades märgatavalt kahanenud - raudlattide ja rangide vahele mahub kummaltki poolt sõrm.

Rahapaku sügavus vastab käsivarre pikkusele, mis võimaldab münte põhjast kätte saada Antud juhul on sügavuseks 570-575 mm, mida tellija pole tõenäoliselt tollides ette andnud. Põhjas on säilinud jäljend seal olnud plekkpannist või karbist, kuid selle väljatõstmine tühjendamiseks poleks olnud reaalne - takistuseks on sisepinnale kinnituv lukk, samuti suuremate neetide pead.

Üldkõrgus koos kaane ja oletatava sokliga - 2 tolli - oleks 915 mm e. täpselt 3 inglise/vene jalga (36 tolli). Sokli olemasolu kohta pole kahjuks täpsemaid andmeid.

RAHAPAKU SEPISED

Raudlattidel, mida on kasutatud välisel vooderdamisel, on juhuslik laius - ilmselt on oluliseks peetud vaid tugevdamise funktsiooni. Seetõttu ei paikne ka šarniiriga varustatud kaanerihv päris keskel. Kuna ka osa raudlattidest ei ulatu päris alla, siis on tõenäoline, et rahapaku alumine ots oli juba algselt ette nähtud sisse müürida.

Sepistamine on toimunud vahetult sepikojas - raudlattide alumised otsad on sepistatud vastavalt puu poomkantide kõverusele, mis eeldab töötamist päris ääsi ja alasi läheduses.

"LÕIGATUD" SEPANAELAD
(levinud alates 1790, mehhaniseeritud tootmine alates 1820 -1830)
Erinevalt kuumsepistatud naeltest on lõigatud naelad valmistatud ühtlase paksusega terasplekist või -plaadist, millest lõigati giljotiinkääridega kiilukujulised toorikud. Materjali paksus moodustas seejuures naela kaks paralleelset vastaskülge. Ülejäänud kaks vastaskülge moodustasid kiilu, mis võis paksust ületada isegi 3-4 korda (nn. laevanaelad). Hõõgutatud toorik asetati pea löömiseks naelatoosi, toosist välja ulatuvast otsast taoti naela pea.

Tahvel I	kiilutaoliste toorikute lõikamine (külmalt) paksust raudplekist (kuni 3/16 tolli) on nõudnud tugevajõulisi mehaanilisi kääre, mida käsisepikodades polnud (sks.k. "lõikeveski" - loe alates lk. 1). Märkus: alates 16. sajandi lõpust on valtsveskites lõigatud hõõguvast terasest ühtlase laiusega ribasid, mida sepad kasutasid naelte käsitsi valmistamiseks. Käsimeisliga kiilukujuliste toorikute raiumise kohta puuduvad andmed. Vt. https://books.google.ee/books/download/Abbildung_und_Beschreibung_der_englische.bibtex?id=QQsBwzcknogC&hl=et&output=bibtex
Tahvel II	1839.a. lõikeveski kirjelduses on ära toodud kiilutaoliste toorikute proportsioonid (tekst alates lk. 19).
Tahvel V	Suuremaid naelapäid on löödud veel käsitsi (loe alates lk. 54). 1839.a. on kasutatud selleks kahest poolest moodustatud naelatoosi, mille pooled kinnitusid kalasabatapiga raskete sepakruustangide vahele (vt. paremal ülal)
	MÄRKUS: kui lõigatud naelu on enne enne kasutamist teravamaks löödud - naela laiemat külge kivile või alasile toetades on seda lihtne teha - siis moodustab naela teravik teistpidi kiilu. Fotodel on näha lattmaterjali valtsimisel (venitamisel) tekkinud kiuline struktuur, mis on naela alumises osas taotud segamini: ülemisel fotol on näha löögijälg selle tekkimise suunas alumisel fotol on külgvaates näha järgnenud struktuuri deformatsiooni
	meie rahapaku naeltel on kiilu laiema otsa mõõduks 3/8 tolli, mis vastab nn. laevanaelale ( Tafel II Fig.7, kirjeldus - lk. 40) laevanaelu või toorikuid on tammepuu sisse löömiseks lühendatud, otsad on löödud õhemaks kiilukujulise tooriku tõttu on naelapead enamasti pikergused või kaldunud löömisel ühes suunas
	piklikud naelaaugud sepisel pole orienteeritud mitte lattide, vaid all oleva puidu järgi - et kiilukujuline nael ei lõhestaks puitu, on ristküliku pikem külg suunatud lattidel piki-, rangidel ristisuunas. MÄRKUS (JM): kui naelu on sepistatud teravamaks - on löödud teistpidi kiiluks - siis pole puidu lõhenemise suunale tähelepanu pööratud

RAHAPAKU KONSERVEERIMINE JA RESTAUREERIMINE

(Restauraator: Jaan Märss)

ALGNE SEISUND.

Rasket rahapakku säilitati hoidlas külili, kuna raudlattide otsad ei kandnud ligi sajakilost raskust. Fotografeerimiseks on on kasutatud lisatoestust

kontaktpiltide lehel klikkides avanevad pildid rahapaku algsest seisust

Fotod: Jaan Märss

Rahapaku alumine kolmandik oli täielikult hävinud, paku õõnestatud osast on kõdunenud alumine ots, kuid gabariidid on siiski säilinud.

Pruunmädanikuga nurgafragment
Sama fragmendi välisel küljel on näha ümardatud nurk

PUIDU KONSERVEERIMISEKS ja tugevdamiseks sai kasutatud polüetüleenglükooli (PEG 4000) veevaba piirituslahust. Kuivamise aeglustamiseks on tehnilisel piiritusele lisatud propüleenglükooli, antiseptikuna di-Na-oktaboraati. Immutamine toimus lahusega ülevalamise teel (2 tundi), lahuse üldkuluks kujunes 1,5 liitrit, millest PEG 4000 moodustab ca 200 g.

denat. piiritus - 9 liitrit
propüleenglükool - 4 liitrit
PEG 4000 - 2 kg
oktaboraat - 0,2 kg

ROOSTES RAUA osaliseks puhastamiseks sai kasutatud di-Na-EDTA 5% lahust ja o-foforhappe 10% lahust Efektiivsemaks osutus fosforhape, mida tuli kanda pintsliga peale, laskmata happel siiski kuivada. Kui protseduuri kordamisel hakkasid eristuma punase värviga kaetud alad, sai rooste lahustamine lõpetatud. Et kuivamisel ei tekiks heleda fosfaadi sadet, sai puhastamist alul jätkatud EDTA lahusega ning sellega viimaks ka lõpetatud. Lahust sai kantud korduvalt peale, lastud sel toimida ning eemaldatud jälle imava pabertampooniga (iga rahapaku külje peale kulus kokku 3-4 tundi). Pinna kaitseks määrdumise ja tolmumise vastu on hiljem kogu välispind kaetud (lakitud) polüvinüülalkoholi 5% lahusega (ei tekita tumenemist ega läiget).

PUUDUVATE PUITOSADE REKONSTRUEERIMINE.

Puuduva alumise otsa mõõtmete tuletamisel oli aluseks võtta ülemise osa ristlõige 12x12 vene-inglise tolli. Kõrgus sai võetud kõige pikema raudlati järgi, liites sellele juurde 2 cm - et lattide alumised naelad ei lõhestaks puitu. Raudlattide kõveraks sepistatud otste järgi võib oletada, et pakul on olnud poomkant - tammepakul on olnud jämedam tüügas üleval ning peenem tüveosa alpool.

50mm männiplankudest liimitud puuduva paku toorik (näha on otspind), mida sai hakatud vastavalt sepistatud raudlattidele tahuma

55mm tammeplankudest liimitud ja tüübeldatud kokku uus kaas. Kaane paksus tulenes kaane säilinud rihva (šarniiri) kõrgusest. Puidu ülejäänud paksuse arvel sai kujundatud kaane valts. Kaas on peitsitud, lakitud (PVAlc) ning vahatatud kaitseks tolmumise vastu.

KINNITUSNAELTE KOPEERIMINE.

	Algupärased naelad on nn. lõigatud naelad, mis on kiiluna välja lõigatud ühtlase paksusega raudplekist, seejärel on löödud naelale pea ning vastavalt vajadusele on taotud naela ka teravamaks. Vastavalt lõigatud naela kujule on ka sepise sisse löödud naelaaugud, millel on ristküliku kuju.
	Uued lõigatud naelad (kokku 40 tk.): kiilukujulised toorikud on lõigatud (rauasaega) 5x40 mm raudlatist valmistatud on vastav naelatoos Vanu naelu ja naelapäid õnnestus vähesel määral kinnitada liimiga paku ülemises osas, kus vana puit on säilinud.
	suhteliselt väikestele naeltele pea löömiseks on vaja väiksema auguga naelatoosi pea löömiseks piisab ühest kuumutamisest (antud juhul propaanipõletiga)