PUITMAHUTID
(sks. holzbehälter,
ingl. wooden vessels,
vn. деревянные ёмкости)
TEEKOND KIVIAJAST TÄNAPÄEVANI
Koostanud Jaan Märss
Viimati täiendatud 05.06. 2018
(JM) - koostaja poolt tõlgitud või tõlgendatud nimetus.
Lisanduvad täiendused tähistatakse sisukorras punasega.
(JM) - koostaja poolt tõlgitud või tõlgendatud nimetus.
Lisanduvad täiendused tähistatakse sisukorras punasega.
EESSÕNA
Tallinna Linnamuuseumil on laegaste ja kirstude kollektsioon, mille
väärtuslikumat osa on eksponeeritud meie püsinäitustel, aga ka
Tallinna Raekojas. Kuigi suuremat osa kõigist museaalidest
säilitatakse hoidlates, saame tänu kogude digitaliseerimisele
koostada museaalidest virtuaalseid ülevaateid ja veebinäitusi.Kui teemaks võtta laekad-kirstud, siis on need otstarbe kaudu seotud kohvritega. Materjali poolest on neile kõige lähedasemad vineerkohvrid, mille vahetus läheduses paiknevad meie hoidlas etnograafilised, kuid pronksiegses tehnikas valmistatud laastuvakad. Siit polnud enam kaugel mõte nende esemete ajaloolisest järgnevusest, mis ulatub kiviajast tänapäevani. Selle ajaloolise rea täienduseks sobisid ka meie arheoloogiakogus leiduvad puunõud. Nii hakkas meie oma muuseumi materjalidest moodustuma puitmahutite arengulugu, mida võis asuda veebi kaudu täiendama. Peale pildifailide õnnestus vähehaaval koguda ka artikleid, mis käsitlevad puitmahutite ajaloolist tausta. Artikleid reastades sai lõpptulemusena koostatud puidutöötlemise arengu kronoloogia. Lisatud on viited publikatsioonidele, mille loetelu paikneb töö lõpus. Erinevalt trükiväljaannetest saab veebiartikleid avada otse loetelust.
Ülevaade puitmahutitest on kokku pandud esemete loendina
(süstemaatika), milles on püütud järgida ajaloolist järjepidevust.
Seda mõttelist teekonda saadab puidutöötlemise areng, mille
kronoloogiline ülevaade loob koos töö sisukorraga täpsema
klassifikatsiooni. Palju probleeme oli esemete nimetustega, sest
igapäevaste tarbeesemete puhul on kõigis keeltes kasutusel palju
korrastamata sõnavara. Iseseisvate uurijate jaoks on lisatud
maksimaalselt võõrkeelseid märksõnu. Erinevalt trükiväljaandest on
tegemist "elava" publikatsiooniga, mis on ette nähtud jätkuvaks
täiendamiseks, aga ka parandamiseks.
PUIDUTÖÖTLEMISE AJALOOLINE ARENG
Õmblemine oli vanema kiviaja tehnoloogia, mis võimaldas loomanahast valmistada rõivaid ja kotilaadseid mahuteid. Õmblemiseks kasutati jõhve, juukseid ja niinekiudu. (Rasvaga "pargitud" nahka ennast on harva säilinud). [23] lk.30).
Samal ajal on tõenäoliselt hakatud õmblema ka puukoorest mahuteid. [17] lk.203
Niinekiudude keerutamine nööriks ja tekstiili kudumine - tekstiili kudumisele ja kalavõrkude valmistamisele on viiteid juba hilispaleoliitikumist. Varamesoliitikumist - meie Kunda kultuuriga seotud Suomusjärvi kultuurist - pärineb Karjala võrguleid (pajuniinest), mis on dateeritud 8300 e.m.a. [12] lk.47.
Õmblemisel kasutati niineriba või niinekiududest keerutatud nööri, töövahenditeks olid luunõel ja -naaskel, tohu lõikamiseks võis kasutada terava servaga kivikildu.
Vitspunutistest on leitud varamesoliitikumi kalapüüniseid [7] (lk. 15-21), vitstest punutud karkassid olid ka nahkpaatidel, mida võidi kasutada juba paleoliitikumis [13] (lk. 35). Põhjamaades on säilinud märgades tingimustes jälgi ka korvi- ja tohupunumisest, Egiptuses on kuivleidudena säilinud hilispaleoliitikumist pärinevaid korve. Nii korvi- kui ka tohupunumine võimaldas keraamikaeelsel ajal valmistada kütile-korilasele vajalikke mahuteid (vt. [15]).
Puutüve õõnestamine (varamesoliitikumis, peale 9600 e.m.a.) - eeskujud olid võtta loodusest, kus tegutsesid õõntes elutsevad loomad, linnud ja muidugi mesilased. Inimene on õõnestamise töövõttena kasutatud puidu lõhestamist ja laastu murdmist, milleks on kasutatud kõvemast materjalist talba (sarv, luu, kivi). (Puidu "tahumine" on lõiketöötlemine, milleks tuli leiutada varretatud kivitalb ja õõnestalb.)
Kõige suurem õõnestatud objekt on olnud ühepuupaat [7] (lk. 36), [10] (lk. 15) - ruhi - mida kasutati sisevetel, s.o. paikades, kus puudus nahkpaadi ehitamiseks vajalik hülgenahk. Materjalina õpiti kasutama haava tüve, mille südamikus on sageli õõnestamist lihtsustav "mädanik" e. haavataelik (meil siit nimetus: haabjas). (Kõva tammepuitu hakati paadiehituseks kasutama alles hilisneoliitikumis [7] - lk.36)
Lisaks ruhele võis õõnestamise tulemuseks olla suurem küna, õõnestatud ühepuukirst või püstine tünnilaadne mahuti (tõrs). Kui viimane lõhestati tahtlikult või kogemata pooleks, siis võis selle vitstega kokku siduda - tekkis õõnestatud vitsik. [29 ]
Puidu lõiketöötlemine ja tahumine (mesoliitikumis - meil alates 9600 e.m.a.)
Töövõtteks oli lisaks lõhestamisele ka puidu ristikiudu või poolpõiki lõikamine, mille varasemaks tulemuseks võisid olla keraamikaeelse aja väiksemad künalaadsed puunõud. Töövahendiks on olnud õõnestalb (leitud ka Kunda asulast - [10] lk.11 lk. 5) ja muud kõvemast materjalist (sarv, luu, kivi) talvad, kivi teravat serva oli võimalik kasutada ristikiudu raspeldamiseks ja saagimiseks. Suuremaks tahumiseks on leiutatud varretatud kivitalb. Talveks on tahutud suuski ja kelgujalaseid (nt. Heinola reejalased Soomest - [12] lk. 47) Ühepuupaadi külgi on hakatud tahuma kergemaks ja õhemaks - 0,5-2,5 cm, mistõttu võib oletada, et pardaid koolutati ka laiemale [7] lk. 36].
Ühepuukirst ja -tünn (meil nimetatud ka kui "umbsepuu kirst" või "ummik" [3]) võivad töövõtete poolest pärineda juba mesoliitikumist. Keskaegsed kastkirstud jäljendavad ühepuukirstu sellegi poolest, et kõik kasti tahud koosnevad vaid ühest laiast lauast (küljed on tahutud, kaas sageli tahumata). Õõnestatud tõrred-tünnid on maarahval olnud kuni 19. sajandini kirstulaadseks panipaigaks.
Pärimuse järgi on naistel-lastel olnud neid ka "tulekahju korral lihtsam majast välja veeretada" [28]. Järeldada võib, et ümmargusi mahuteid oli kergem ka mistahes põgenemise korral peidikusse veeretada. Hiljem levisid ka laudadest riidetünnid. Ühepuukirstu hilisemaks vasteks on ümarkirst.
Laudade servseotis e. jätkamine laiuti võis alata analoogselt tohuõmblemisega, millega kaasnes ka seotise tihendamine.
Juba mesoliitikumist võib leida ühepuupaatide (ruhede) juurest jälgi sellest, et ruhele on külge seotuid pardakõrgendusi või on laudu külge seotud paadi parandamiseks [7] (lk. 36). Servseotise edasiseks näiteks oli õmmeldud laudpaat, mis on Egiptuses esinenud juba 5. aastatuhandel e.m.a. [22].
MÄRKUS: läbi kogu keskmise kiviaja oli ühepuupaadi kõrval kasutusel stabiilsem ja mahukam nahkpaat. [13]
Eesti vanimad ristnurgaga ehitised on leitud Iru linnuse pronksiaegsest kihist. [11] lk. 5
Puidu puurimine - töövahenditeks olid kivist uuritsad ja puurid. U. 4000 a. e.m.a. on Egiptuses olnud kasutusel vibupuur, mis oli hilismesoliitikumis leiutatud "tulepuuri" edasiarendus [14] (lk. 11). Kui pöörleva uuritsa e. puuri abil õpiti puurima ühtlase läbimõõduga auke, võis neisse lüüa hõõrde abil püsivaid tüübleid. Nurkade kokkutüübeldamisel tekkis tüübeldatud nurkseotis.
pronksiaeg
Eeskujuks on olnud tohuvakad. Saarepuust saadi laastu ka ilma lõhestamata, kasutades puidu muljumist [20]. Laastuvakk sai tohuvakast tugevam ning seda kasutati väärtesemete hoidmiseks [19].
Töövõtteks märjakskastetud kisklaua/laastu painutamine tule kohal, aukude uuristamine laastu otstesse ning sarja kokkuõmblemine.
Erinevate nurkseotisega ühendatud kastid ja väiksemad karbid pärinevad pronksiaja algusest. Egiptuse pronksiajal (alates 3150 a. e.m.a.) on pronksist tööriistadega suudetud valmistada ka kalasabatapp-nurkseotist. Antiik-Kreekas saab alates rauaajast eristada juba kõiki hilisemaid kirstu- ja laekakonstruktsioone [1] (lk. 24). Keskajal kujunevad kastmahutitest kirstud, mis leiavad individuaalset kasutamist, samas kui vitsikutest hakkab kujunema odavam pakketaara.
rauaaeg
Laudadest vitsiknõu oli laudade servseotisel põhineva mahuti, mida võib seostada rauaajaga. Selle eeskujuks oli ammu tuntud ja laialt levinud õõnestatud vitsik (õõnestatud vakk) [29 ] lk.11. Lauad tahuti välja kirvega lõhestatud pakkudest, täpselt serv-servaga kokku liitmiseks oli vaja veel ainult teravaks pinnitud voolimisrauda (liimeister), mis oli höövli eelkäija. Gallia keltidel oli vitsiknõu olemas juba 1.aastatuhandel e.m.a., laiemalt hakkas see Euroopas levima alates 2. sajandist m.a.j. (veinivaadid). Teise aastatuhande alguses sai vitsiktünnist laia levikuga kaubataara, mida kasutati soola ja soolakala kaubanduses.
MÄRKUS: höövel pärineb hilisrooma ajast, kuid laiemalt levis höövel kasutama alles keskaja lõpul, mil hakati valmistama teritamiseks sobivat sepaterast. Enne seda kasutati teritamise asemel teravaks pinnimist, mis ei anna terale vajalikku lõikenurka ning laast ummistab höövlipaku(JM)
viikingiaeg
Nurgapoastidega keeltappseotis (sks. pfostenbau - [1] lk.24) teeb kirstust mahuka panipaiga. Kirstu nurkades on tapisoontega postid, otsad-küljed moodustavad koos postidega kas laudkonstruktsiooni (sks. brettbau - [5]) või raamsõrestiku (sks. rahmenbau [1] lk. 24). Postide sisse käivad keeltapid, raami nuutide sisse lauad või laudtahvlid..
Töövõtteks olid palgi lõhestamine (hiljem ka saagimine) poolpalgiks, selle õhemaks tahumine ning kogu konstruktsiooni sidumine keeltappidega. Töövahenditeks olid kirves ja peitel, tapisoonte (nuutide) saagimiseks võis olla ka primitiivne tapisaag.
keskaeg
Tapitud nurkseotise eeskujuks võis olla ristnurgaga palkehitis [26] (lk. 83-92). Egiptuse pronksiajal on suudetud pronksist lõikeriistadega lõigata ka kalasabatappe. Laiemalt hakkas tapitud nurk levima uusaegsetel laegastel ja riidekirstudel.
uusaeg
18.saj
19.saj
20.saj
nüüdisaeg
Pakkekast ilmub 19. saj. keskel, kui 1-tollistest saekaatrilaudadest hakatakse valmistama laskemoona- ja taarakaste. Nurgad ühendati tappimisega, mis toimus käsitsi, kuid 19. saj. teisel poolel olid kasutada juba kvaliteetsest terasest käsisaed (lisaks jäi muidugi veel peitlitöö). Suurtööstuses võeti kasutusele sõrmtapid, mis võimaldas teha tappimist freesidega.
Eesti nurgapostidega riidekirst on meie uuskeskaegne kirstutüüp, mille valmistamiseks on 19. sajandil kasutatud osaliselt ka juba saelaudu. Saksamaal ja Skandinaavias taolist arhailist kirstu 18.-19. sajandil enam ei esine (interneti materjalide põhjal(JM)), Saksamaal kasutati uusajal juba tapitud nurkseotisega kirstu, samas kui Soomes (Karjalas) oli levinud veel riidetünn
Meie riidekirstu kumer kaas on laenatud ilmselt mõisates nähtud linnakirstult, mis on omakorda jäljendanud keskaegset õõneskaant. Õhukesele kaanele lisab kumerus mõlemal juhul ka vajalikku vormitugevust (kolm kaanelauda toetavad üksteist võlvina).
Odavate traatnaelte ilmumine seniste "lõigatud" nelikantnaelte kõrvale (19.saj. lõpul [25]) võimaldas loobuda nurkade tappimisest. Esialgu puuriti naeltele augud ette ("naelapuur"), seejärel hakati peenemaid naelu lööma läbi plekklindi. Pleki puudumisel keerutati naelapea ümber traati.
Õhukestest kastilaudadest kastid said saagimistehnika arenedes võimalikuks 19. sajandi teisel poolel, mil hakati kokku naelutama kergeid raamkaste. Kastilaudade saagimiseks kasutati spetsiaalseid saekaatri raame, servamiseks ketassaagi.
VINEERMAHUTID (kastid, kohvrid, trumlid, ämbrid...)
Spoonilõikamine treimismeetodil ("spooni rotatsioonilise lõikamise meetod") on leiutatud ajavahemikus 1830-50. Kuna võimalikuks leiutamise kohaks on peetud ka Venemaad, võib leiutisega olla seotud ka A.M.Luther [6] Kermik: 35].
3-kihilise vineeri tootmine algas maailmas 1870-80.
Veekindela vineeri patenteerimine (veekindel verevalkudel ja kaseiinil põhinev liim + liimimistehnoloogia) toimus 1890-ndate aastate teisel poolel (Oscar Paulsen, Chr. Luther). [6] lk.79-81
Mähkimismeetodil valmistatud Luterma nn. kartongivabriku vineermahutid - jäid maailmas ainulaadseteks.
3-kihilisest vineerist pakkekastid - raamkastid (nt. võiekspordiks), 20. sajandi alguses valmistatud seesmise või välimise raamiga teekastid (nt. Venesta veekindlast vineerist teekast - [6] lk. 92).
PUIDUST PAKKETAARA:
vitsikutesse pakkimine vähenes pakkekastide tõttu järsult. Jäid heeringatünnid, mis said 20. saj. alguses peale ülemise terasvitsa. Peale I Maailmasõda olid heeringatünnidel juba kõik vitsad terasest. 1920-ndatest aastatest alates hakkasid kaduma veini transpordivaadid - hulgimüügis algas üleminek veini pudelikaubandusele. Tehniliste vedelike pakkimiseks võeti kasutusele metallvaadid, puistematerjalide jaoks hakati valmistama ka 3-kihilisest vineerist painutatud tünne, mis on nüüd asendunud juba plastmassvaatidega.
/*
