Tagasi sisukorda JUHENDID...

MEHAANILISED KAUGRELVAD KESKAJAL  
(Jaan Märss - viimati täiendatud 2013 a.
 (JM)-  minu  poolt tõlgitud või tõlgendatud  nimetus  )

Mehaanilised kaugrelvad varakeskaegses Euroopas ja Bütsantsis
Torsioonmasinate probleem


1.  KESKAEGSED HEITEMASINAD

1.1. Tõmbemasin (JM) petraria (lad.)>  prerriér (pr.) -
Läti Hendriku -  patherellos (?), eesti k. -  paterell (?)
1.2. Ballastiga tõmbemasin (JM)  mange (germ.)  e. mangonel (pr.)
1.3. Vastukaalumasin - blide (sks.), trebuchet (pr.)
1.4. Vastukaalumasin  biffacouillard  (varasemad nimetused brigola, bricola)
1.5. Vastukaalumasin  mangonneau (pr.)
1.6. Väändemasin (JM)  notstalle (sks.)  e.  springalde  (it.-pr.),  eesti keeles - notstal
      Konstruktsiooni erinevused võrreldes kreeka-rooma masinatega

1.7. Löögimasin (JM) rutte, rutta, rütte (sks.), pr. k.  springalde
1.8.  Vastukaalumasin  niederes gewerf (sks.)
1.9.  Paindemasin (JM)   einarm

2.  KESKAEGSED VIBURELVAD
2.1. Inglise pikkvibu
       Vibu ehitus, lisavarustus ja laskmise tehnika
2.2. Lühike vibu e. ratsavibu -  sks. Kurzbögen, ingl.  Short Bow, pr. Court Arc  
      
kihiline ehitusviis - kollageenvibu (JM)
2.3. Käsiamb arcoballista
        varasemad käsiammud, hilisrooma käsiamb
        vibupüss e. kerge amb (1-jalane amb), 1½-jalane amb, 2-jalane amb

 
ERINEVAD AMMUVIBUD(JM):  
        puust ammuvibu       
        kihilise ehitusviisiga ammuvibu                                                                                                                    terasest ammuvibu
        sarvammu valmistamine

Ammunool  e. -polt                                                                                                                                           Ammuvibu nöör

KÄSIAMMU VINNASTAMINE:
                                                                                                                                      käsitsi vinnastamine                                                                                                                                       vöökonksu abil vinnastamine
       vinnastuspost (JM)                                                                                                                                            nn. sõraga vinnastamine

        AMMUVINTSID:
        nöörvints e.  inglise vints

        hammasreduktoriga vints e. saksa vints - cranequin
        kruviajamiga vints

KÄSIAMBUDE LUKUD
:  rulliklukk

Ammuküti kaitsekilp



2.4. Raskeamb e.
"vintsiga amb",  ka  balliste  või  springalde 

                                                                                      Tagasi sisukorda JUHENDID...


MEHAANILISED KAUGRELVAD KESKAJAL          

  


KESKAJA saabudes taandus rooma tehnoloogia väga kiirelt. Üks Bütsantsis kasutatud masin  võis veel olla rooma onageri analoog, kuigi seda tähistanud nimetus "monankon" on tõlkes "ühekäeline",  mis  sobiks  kõigile ühe õlaga heitemasinatele. Segadust tekitab ka sarnane sõna "manganon", mis on tähistanud mistahes sõjamasinat (ka   piiramismasinaid).
    Keskajal esinenud mango- ja mange-tüvelised masinanimed tähistavad hilisemate uurijate arvates küll ühe  heiteõlaga (JM)  masinaid, kuid  ühtki väändemasinat nende hulgas ilmselt polnud:
1) prantsuse mangonneau - oli fikseeritud  ballastiga vastukaalumasin
2) Kesk-Aasia  manjanīq oli tõmbemasin (JM)
3) bütsantsi manganikon oli ballastiga e. hübriidne tõmbemasin (JM)
4) viikingite vastu Pariisi piiramisel kasutatud mangonel oli arvatavasti lihtne tõmbemasin (JM)
 

- keskajast  säilinud ainus  ühe viskeõlaga väändemasina
pilt

 
  pilt on ebamäärane ja  hilisest ajast (1326.a.), mistõttu seda peetakse sel ajastul
   levinud antiigi­teem
aliseks fantaasiaks
   Walter de Milemete  "De secreta secretorum"  1326,   Christ Church, Оxford
   URL= http://web.archive.org/web/20080630164532/
    http://www.xlegio.ru/artilery/diu/medieval_artillery1.htm

Ajaloolastest on "keskaegset onageri"  e. mangonelli  püüdnud rekonstrueerida  vähesed,  spekulatiivsema  ajalookäsitlusega uurijad. 


15. sajand
                                                                                                                                                                  - vanim "kulbiga" onageri kujutis  

   Prantsuse Rahvusraamatukogu 15. sajandist pärinevast  käsikirjast (Nr. 7239) -
   R.Payne-Gallwey poolt
ümber joonistatud (1906)
  http://www.csus.edu/indiv/t/tatror/Engr_1A/Engr_1A_Lab/
  TheProjecileThrowingEnginesOfTheAncients.pdf

1727

                                                                                           
 
 - kujutlus onagerist 18. sajandil

Polybius (200-118 e.m.a.)  "Üldine ajalugu"
illustr. kompilatsioonist
1727.a.
The book of the crossbowRalph Payne-Gallwey
URL=http://web.archive.org/web/20081216053617/
http://www.crossbowbook.com/

1755

                                                                                                          
- kujutluspilte onagerist 


   

Polybius - "Üldine ajalugu" (200-118 e.m.a.) -   illustratsioonid 1755.a. kompilatsioonist
   URL=http://www.bbf.dipf.de/VirtuellesBildarchiv/


1856

                                                                                                                                                              

 
- "kulbi" ja vibukaarega onager, ratastel
  (19. saj. arhitekti fantaasia)
    
Eugène Viollet-le-Duc 1856  Dictionnaire raisonné de l’architecture française
    du XIe au  XVIe siècle
, Tome 5,   Engin           
   URL=http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/d/df/Baliste.png

1903


 - "kulbiga" onager  
(R.Payne-Gallwey varasem rekonstruktsioon)

      
Книга арбааетов. История средневекового метательного оружия.
      Перевод  2005
Пейн-Голлуэй, Ральф  1903-  -  PDF 
     URL=http://читать-онлайн.рф/index.php?id=20200
     
     
The book of the crossbow  by  Ralph Payne-Gallwey  1903
    (autor on lisanud ambe käsitlevale raamatule hulgaliselt teisi valminud käsikirju)
    URL=http://web.archive.org/web/20081216053617/http://www.crossbowbook.com/

1903

  - linguga onager  (R.Payne-Gallwey hilisem rekonstruktsioon)
    URL=http://web.archive.org/web/20081216053617/
    http://www.crossbowbook.com/

    Д.Уваров  käsitlus R..Payne-Gallwey järgi  
  
URL=http://www.xlegio.ru/medieval_artillery1.htm

    Книга арбааетов. История средневекового метательного оружия.
   Пейн-Голлуэй, Ральф
 1903 Перевод  2005 -  PDF 
   URL=http://читать-онлайн.рф/index.php?id=20200
  

1918
                                                                                                                                                                                                                                                                                                       
- rekonstruktsioon   (
Erwin Schramm 1918)
  Pealt ahenevat tugiraami on jäljendanud ka mõned hilisemad  rekonstrueerijad.

   URL=http://web.archive.org/web/20010208191056/
   http://home.t-online.de/home/d.baatz/katfund.htm
  

1992

-  taani  rekonstruktsioon (Middelaldercentret) - osaliselt on eeskujuks
   "vanim kulbiga onageri kujutis"  (vt. ülal), kuid  lisatud on viskeling

   - vt.  artikkel (ingl.k.) ja  pildimaterjal
                  
    Acta Archaeologica vol. 63, 1992   P.V.Hansen - Middelaldercentret
    URL=http://web.archive.org/web/20001206133900/
    http://www.middelaldercentret.dk/acta.html#fig0
                  

                                                                                                                  

 Tagasi lehe sisukorda...

KESKAEGSETE VÄÄNDEMASINATE   PROBLEEM
(vt. Проблема торсионных машин   (Д. Уваров
 2004)

Enamasti oletatakse, et  kreeka-rooma väändemasinad (JM) on kadunud varasel keskajal ega esinenud enam Bütsantsi  relvastuses.  Seda seletatakse taktikaliste muutustega lahingutegevuses,  kuna  Bütsantsil tuli valdavalt pidada  liikuva  iseloomuga lahinguid  kergemas  varustuses barbarite vastu. Enamiku uurijate arvates  kadusidki väändejõudu kasutavad masinad juba 5. sajandi jooksul, kuna Bütsantsi lahinguid kirjeldavates tekstides  esinevad  sel perioodil vaid arcuballista ja viskelingud.  

KESKAEGSES EUROOPAS  võis kreeka-rooma väändemasinate   kasutamist  takistada ka kõõlustorsioonide materjali nappus põhjapoolsetel aladel.  Jõhvtorsioonidega tehtud katsetused näitavad, et ühe onager´i jaoks vajatakse 150 kg hobusejõhvi.  (R.Payne-Gallwey 1903).
(Philon Bütsantsist (2.-3. saj. e.m.a.) on andnud valemi, mille järgi otsustades pidi kõõlustorsioonide kaal ületama viskekivi kaalu u. 25-kordselt. 5-kilose viskekivi puhul pidi kumbki  torsioon olema järelikult täiskasvanud inimese mõõtu! - vt. kalkulatsioon )

Kõõlustorsioonide puhul tunnistatakse ka nende vähest vihmakindlust, lisaks ka täielikku sobimatust põhjamaise talve tingimustesse, mis oli aga  sõjaretkedeks  sobivaim aeg. 

                                                                                       

 Tagasi lehe sisukorda...      

  

KESKAEGSED HEITEMASINAD.

Algallikate kohta  vt.:  
The Invention of the Counterweight Trebuchet   (Paul E. Chevedden 2000), 
URL=http://web.archive.org/web/20101123170715/
http://doaks.org/publications/doaks_online_publications/DOP54/DP54ch4.pdf

Краткий обзор средневековых трактатов (Д. Уваров 2004).
URL=http://web.archive.org/web/20080630164532/http://www.xlegio.ru/artilery/diu/medieval_artillery2.htm


Experimental Reconstruction of a Medieval Trebuchet  (Peter Vemming Hansen - Acta Archaeologica vol. 63, 1992)
URL=http://web.archive.org/web/20001206133900
/http://www.middelaldercentret.dk/acta.html 
                                                                                                                
 Tagasi lehe sisukorda...

1.1. Tõmbemasin (JM) - lad. petraria > pr.  prerriér (pr.) -
      - Läti Hendriku kroonikas oletuslikult (David Nicolle) -  patherellos ,  eesti k. paterell.

Tõmbemasin  oli Euroopa keskaja vanim, ca 400 aasta jooksul ainuvalitsevas seisundis olnud  heitemasin, mis kandis seetõttu I aastatuhandel ka  kiviheitemasinate ladinakeelset üldnimetust pretaria. Selle mugandus vanaprantsuse  keeles  prerriére ( ka perriér või  prerriér) tähistab enamiku uurijate arvates vaid tõmbemasinat. (Prantsuse keeles võttis nimetuse perrier  hiljem üle kivikuule kasutanud suurtükk  (sks. k. steinbüchse.)

Kreeka-rooma  onager´i järel oli tõmbemasin  järgmine  lingumasin, mis heitis samamoodi  kive, nagu fustibalus  e. heitevarrega ling (JM) (vt. Russell Miners ). 

Rõhuga lõpus, ei saanud prantsusepärane nimetus olla germaani rahvastele kuigi suupärane.  Seda seika, masina lihtsust ja väga laia levikut arvestades võiks oletada, et petraria-prerriér võis olla ka Läti Hendriku Kroonikas sageli nimetatud paterell. Seejuures tähistab lad. "patera" mitte ainult kaussi, vaid on keskajal tähistanud ka viskelingu kotti  - vt.  patherellos .


Tõmbemasin
   nimetusega  arrada oli bütsantsi-araabia sõdades kasutusel  juba 6. saj. teisel poolel (P.H.Chevedden 2000), leiutis omistatakse araablastele.
 

- šaduf e. araabia niisutussüsteemi kaevukooк 

 Kaevukoogu põhimõtte järgi on leiutatud esimesed tõmbemasinad  (6.saj.m.a.j.):   kui  tõmmata köiega koogu lühemast õlast, siis heidab pikem    õlg nöörlinguga kivi.

   The Grey Company Trebuchet Page 2000 - Russell Miners
   URL=http://web.archive.org/web/20121125082729/
   http://members.iinet.net.au/~rmine/histrac.html


      
Lihtne tõmbemasin
   võis heita samasuuri kive, kui kallid ja keerulised väändemasinad , samas aga tunduvalt suurema sagedusega. Tänapäevaste hinnangute järgi võis sellega sooritada kuni kuus heidet  minutis, vanades tekstides on kirjeldatud sedagi, et kive lennutatud sellisel hulgal, et need põrganud õhus omavahel kokku.

 - tõmbemasina üks vanimaid kujutisi

   
The Grey Company Trebuchet Page 2000
- Russell Miners

URL=http://web.archive.org/web/20121125082729/
http://members.iinet.net.au/~rmine/histrac.html

Russell Miners:  tõmbemasina konstruktsioon ,  ajalooliste kujutiste  indexülevaade
rekonstruktsioonid:   suur masin,  väike masin ,  album  (koondatud pildimaterjal)


                                                                                                                                                         - taani rekonstruktsioon

     vt.  artikkel
,  vt. album 

   
 Acta Archaeologica vol. 63, 1992   P.V.Hansen - Middelaldercentret
    URL=http://web.archive.org/web/20001206133900/
    http://www.middelaldercentret.dk/acta.html#fig0

 - "ühemehemasina" rekonstruktsioon
    (
Russell Miners)
      kr.-büts.
 cheiromangana, 
     arab.
karaboga 

URL= http://web.archive.org/web/20120915055721/
http://members.iinet.net.au/~rmine/Greycos/trebfil5.html



- prantsuse rekonstruktsioon                                                              
                        

Société de l´Oriflamme - Armédiéval - Renaud Beffeyte  
URL=
http://web.archive.org/web/20130121113350/
http://xenophongroup.com/montjoie/ngp_arty.htm 

Renaud Beffeyte -  ühe heiteõlaga masinad   üldkäsitlusalbum  



                                                                                                                                                            - mandžanik [manjanīq] Kesk-Aasiast (Buhhaara, Samarkand)  

     А.М.Беленицкий, Б.И.Маршак
-  Древнейшее изображение
    осадной машины  в Средней Азии    
    vt. artikkel (vn. k.),  album
    http://web.archive.org/web/20080926173726/
    http://www.xlegio.ru/pubs/manjaniq/manjaniq.htm                                                         


   Vene uurijate käsitlus (vn.k.) ( Д.Уваров )
    
   URL= http://web.archive.org/web/20080630164532/
    http://www.xlegio.ru/artilery/diu/medieval_artillery1.htm

    http://web.archive.org/web/20080630164532/
    http://www.xlegio.ru/artilery/diu/medieval_artillery2.htm


    URL=http://web.archive.org/web/20080420125555/
    http://www.xlegio.ru/treboche.htm

  Д.Уваров:    Средневековые метательные машины западной Евразии.
                                             Требюше, или гравитационные метательные машины
.
Vt. Тяговой требюше  (конструкция),   Требюше  (история),  
Ручной требюше       

Tagasi lehe sisukorda...




1.2. Ballastiga tõmbemasin (JM)  mange (germ.)  e. mangonel (pr.) -  tänapäeval  klassifikatsioonilise nimetuse järgi  ka  "hübriidmasin" - oli tõmbemasina   täiustus, mis kaotas hiljemalt 8. sajandil ka igasuguse tehnilise vajaduse  antiiksete väändemasinate järele. Tõmbemasinale  ballasti (vastukaalu) lisamine  võimaldas  heita suuremaid kive ja tunduvalt täpsemalt. (Hübriidmasinaks nimetatakse seepärast, et masin on tõmbemasina ja hilisema täismehaanilise vastukaalumasina hübriidiks.)



 - pr. mangonneau    ( rekonstruktsioon Villard de Honnecourt´i järgi )
 
    Dictionnaire raisonné de l’architecture française du XIe au XVIe siècle
     toimetanud Eugène Viollet-le-Duc 1856

    URL: http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/0/07/Mangonneau.png

 - hübriidmasina ingliskeelne käsitlus (tõmbemasinat ja hübriidmasinat            käsitletakse siin koos)  
     The Grey Company Trebuchet Page 2000 - Russell  Miners                                                      URL=http://web.archive.org/web/20121125082729/
     http://members.iinet.net.au/~rmine/histrac.html

Russell Miners:  tõmbemasina konstruktsioon ,  ajalooliste kujutiste  indexülevaade (4 osas)                                        rekonstruktsioonid:   suur masin,  väike masin ,  album  (koondatud pildimaterjal)

- prantsuse rekonstruktsioonid:                                                                                      

     ühe heiteõlaga masinad
    
üldkäsitlusalbum  

 
     Société de l´Oriflamme - Armédiéval - 
Renaud Beffeyte  
     
     URL=http://web.archive.org/web/20120316050148/
     http://www.xenophongroup.com/montjoie/treb_etc.htm



- taani rekonstruktsioonid

-  vtveebileht   
    Acta Archaeologica vol. 63, 1992   P.V.Hansen - Middelaldercentret
    URL=http://web.archive.org/web/20001206133900/
    http://www.middelaldercentret.dk/acta.html#fig0


Ka ballastiga tõmbemasina leiutamist on seostatud araablastega -  8. sajandil on seda kasutatud araabia-bütsantsi  sõdades. Arvatakse ka,  et masinat on kasutanud maurid, kellel  õnnestus samal sajandil vallutada kogu Põhja-Aafrika ja Hispaania.  

BÜTSANTSIS kandis hübriidmasin alul nimetust manganikon.  Kuna tõmbe- ja hübriidmasin omandasid aastatuhande lõpuks ainuvalitseva seisundi,  siis nimetati neid ka vastavalt:  lithobolos (väiksemate kivide heitmiseks e. tõmbemasin) ja petrobolos (suuremate rahnude heitmiseks e. hübriidmasin), mis keeleliselt tähendavad mõlemad vaid kiviheitemasinaid (vrd. lad. petraria).

MUJAL EUROOPAS - alates 2. aastatuhande algusest  esinevad  üha sagedamini  nimetused mangonel ja  mange (kurikuulsa masina nimest pidavat tulenema isegi ingl. verb mangle - "sandistama", "vigastama"). 

13. sajandi teisel poolel on kasutatud masina kohta  nimetust bricola ning see jäi  peamiseks kiviheitemasina tüübiks kuni sajandi lõpuni (P.H.Chevedden 2000).


Vene publikatsioonidest vt.:

Брикол  - Д.Уваров 
   URL=http://web.archive.org/web/20080321011630/ 
   http://www.xlegio.ru/treboche.htm  2006
     
Гибридный  требюше  - ehitus (Д.Уваров)

   URL= http://web.archive.org/web/20080630164532/
    http://www.xlegio.ru/artilery/diu/medieval_artillery1.htm
,
Гибридный требюше  - ajalugu ( Д.Уваров)

   URL=http://web.archive.org/web/20080630164532/
   http://www.xlegio.ru/artilery/diu/medieval_artillery2.htm
 
 - koondatud pildimaterjal vt.   album 
(HTML).

                                                                   Tagasi lehe sisukorda...



1.3. Vastukaalumasin - sksa. k.  blide, pr. k. trebuchet.  

11. sajandi lõpuks oli  Bütsantsis leiutatud juba täielikult vastukaalu abil heitev masin -  sajandi lõpukümnendi ristisõdade ajal ilmus varasemate lithobolos´e ja petrobolos´e kõrvale uus võimsam masin nimega elepolis. Türgi ja araabia keeltes on kasutatud selle puhul endiselt hübriidmasina nime mandžanik [manjanīq], lisades juurde masina suurust tähistavaid täiendsõnu.  

Ka ristisõdijad on võõrsil kasutanud masina kohta veel üldnimetust  petraria, kuid Euroopasse jõudis  masin juba kui trebuchet [trebüšé].  See nimekuju esineb esmakordselt 12.  sajandi itaalia ürikutes kui trabuchellus, ka trabuchus (nimetuse algse päritolu kohta on rohkesti versioone). Ladinapäraseks nimekujuks sai trebucius, Saksamaal selle  mugandusena  - tribok  (mida on hakatud seostama ka kolmjalaga). Germaani keeltes levis laiemalt nimetus blide, mille päritolu kohta on samuti vastukäivaid versioone. 

Blide ehituslikuks eripäraks teiste vastukaalumasinate seas on  see, et masina tugikarkass koosneb kahest poolest,  mille vahel ripub vastukaaluga kast. (Blide´st eristati  vastukaalumasina tüüpi biffa (pr.), mis toetus ühele  postile, kusjuures ballast  rippus kahel pool posti kahes osas, samuti jäigalt kinnitatud ballastiga vastukaalumasinaid -  pr.  mangonneau , samas oli masinatel  hulgaliselt nimevariante vastavalt erinevustele  tugikonstruktsioonis.)       


Saksamaa enda pinnal on kasutatud blidet esmakordselt aastal 1212, Inglismaal - 1214.

Võimsa esmamulje tõttu kujunes rahvalikuks nimetuseks ka  "sõjahunt"  (sks. k. wehrwolf, ingl. k. warwolf). 

Blide eeliseks tõmbemasina ja hübriidmasina ees sai erakordne täpsus. Kuna blide on täielikult mehaaniline masin, siis  heidab ta sama kaalu ja kujuga kive täpselt samasse punkti. Rasket blidet kasutati seetõttu ka müüride lõhkumiseks (müürilõhkuja), mis põhjustas juba enne tulirelvi olulisi muudatusi fortifikatsioonis

Kui 1420-30 hakkas blide´ t  asendama raske müürilõhkuja-bombard. Pikemat piiramist ja püssirohu lõppemist kartes varuti siiski veel hiljemgi kuule ka blide´le.  

Blide rekonstrueerimise katsed.  Blide üks suurimaid rekonstruktsioone valmis 1997. aastal Saksamaal Tüüringis, Runneburgi väikelinnas, kus see on linnakese suurim atraktsioon. 18 meetri kõrgune masin kaalub 30 tonni ning selle 4,5 tonnine vastukaal viskab 100-kilose betoonkuuli 300 meetri kaugusele (8 meest teevad tunnis ühe heite). Visete hajuvus on vaid 6 meetrit, kuid kõrvalesihtimine olekski  masina suure kaalu tõttu väga raske. 
    Ballasti suurendades võiks Runneburgi masin visata sama kivi ka 500-600 
meetri kaugusele (on olemas  TÜV ohutus-sertifikaat), kuid masina juures puudub kahjuks vastav  polügoon. 

100-120 kg kivide viskamine on ka arheoloogiliselt tõestatud.


 - Konrad Kyeser´i pilt aastast 1405                                                 

   The Grey Company Trebuchet Page 2000 - Russell Miners
   URL=http://web.archive.org/web/20121125082729/
    http://members.iinet.net.au/~rmine/histrac.html

Russell Miners:     masinate tööpõhimõte ,  ajalooliste kujutiste  indexülevaade
                             rekonstruktsioonid:   suur masin,  väike masin ,  album  (koondatud pildimaterjal)


                                                                                                                                                                                                       
 - pr. trebuchet   ( rekonstruktsioon Villard de Honnecourt´i järgi )
 
   
            
Dictionnaire raisonné de l’architecture française du XIe au XVIe siècle
toimetanud Eugène Viollet-le-Duc 1856
URL=http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/c/cf/Trebuchet.png 

                                                                                                                                                                                                 
 
 - taani  rekonstruktsioon
(Middelaldercentret)

   vt.  artikkel
,  vt. album
    Acta Archaeologica vol. 63, 1992   P.V.Hansen - Middelaldercentret
    URL=http://web.archive.org/web/20001206133900/
    http://www.middelaldercentret.dk/acta.html#fig0



 - prantsuse rekonstruktsioon                                               
   Société de l´Oriflamme - Armédiéval - Renaud Beffeyte  

   URL=http://web.archive.org/web/20130121113350/
   http://xenophongroup.com/montjoie/ngp_arty.htm

   URL=http://web.archive.org/web/20120316050148/
   http://www.xenophongroup.com/montjoie/treb_etc.htm 

  Renaud Beffeyte:   heitemasinate üldkäsitlus,  vastukaaluga heitemasinad,   album  


  PUBLIKATSIOONE
 
Raskusjõul töötava heitemasina analüüs ja rekonstruktsioon.
Tanel Saimre 2005
 (ingl. k.) http://www.kirj.ee/public/va-arh/arch-2006-1-3.pdf
 (eesti k.) http://web.archive.org/web/20080222214307/http://tank.offline.ee/masin/baka.html

The Invention of the Counterweight Trebuchet   (Paul E. Chevedden 2000)
http://web.archive.org/web/20040229224800/http://www.doaks.org/DP54ch4.pdf

The Trebuchet  by Paul E. Chevedden, Les Eigenbrod, Vernard Foley and Werner Soedel
 Scientific American  - July 1995. PDF  

Middelaldercentret (ingl.k.) album (HTML)     URL=http://web.archive.org/web/20001206133900/http://www.middelaldercentret.dk/acta.html#fig0

Armédiéval  (pr.k. - Renaud Beffeyte) -  album (HTML)
URL=http://web.archive.org/web/20130121113350/http://xenophongroup.com/montjoie/ngp_arty.htm  

Medieval Mechanical Artillery. The Visby Trebuchet.  Patrik Djurfeldt 1997 - gallery (HTML)
URL=http://web.archive.org/web/20041207033830/http://home6.swipnet.se/~w-64205/artillery.html

Aegidius Romanus - klassifikatsioon aastast 1280 - (В. Каминский. ) 

URL=http://web.archive.org/web/20080430003703/http://www.xlegio.ru/pubs/kaminski/trebuchets.htm

Требюше, или гравитационные метательные нашины.  
Д.Уваров (vn.k).  
   URL=http://web.archive.org/web/20080321011630/http://www.xlegio.ru/treboche.htm

"Требюше с противовесом."  -  ehitus, rekonstruksytsioonid ( Д.Уваров) 

    URL= http://web.archive.org/web/20080630164532/http://www.xlegio.ru/artilery/diu/medieval_artillery1.htm 
"Требюше"  - ajalugu  (Д.Уваров)

     URL=http://web.archive.org/web/20080630164532/http://www.xlegio.ru/artilery/diu/medieval_artillery2.htm#44
    - koondatud pildimaterjal vt.:   album 
(HTML)

Баробаллисты  (В. Каминский) -  album (HTML)
URL=http://web.archive.org/web/20080430003703/http://www.xlegio.ru/pubs/kaminski/trebuchets.htm

populaarleht:  < trebuchetstore.com >  - pildimaterjal:   album (HTML).
URL=http://web.archive.org/web/20071028121809/http://www.redstoneprojects.com/trebuchetstore/siege_engines_main.html


Koondatud illustratiivne materjal blide kohta  vt.:   album,   HTML-failide index

                                                                                                 Tagasi lehe sisukorda...

1.4. Vastukaalumasin  biffacouillard (varasemal perioodil ka brigola, bricola - kuni see nimetus kandus üle  hübriidmasinale).  Eripäraks oli rippuva vastukaalu jagamine kahte kasti. See võimaldas koogu toetada ühele võimsale sambale nii, et masinat oli  võimalik sihtimiseks pöörata. (Ühe rippuva vastukaaluga blide pööramine oli seevastu nii  raske, et liikuvaid objekte tabada polnud võimalik.)  


                                                                                                                                                                                                 
 - taani  rekonstruktsioon
(Middelaldercentret)

   bricolevt. album


  
 Acta Archaeologica vol. 63, 1992   P.V.Hansen - Middelaldercentret
    URL=http://web.archive.org/web/20001206133900/
    http://www.middelaldercentret.dk/acta.html#fig0


 - prantsuse rekonstruktsioon                                                                    Société de l´Oriflamme - Armédiéval - Renaud Beffeyte  

   URL=http://web.archive.org/web/20130121113350/
   http://xenophongroup.com/montjoie/ngp_arty.htm


   URL=http://web.archive.org/web/20120316050148/
   http://www.xenophongroup.com/montjoie/treb_etc.htm
Renaud Befeyte:   heitemasinate üldkäsitlus,  vastukaaluga heitemasinad album  


 Vt. vene uurija käsitlusД.Уваров  (vn. k)
  URL=http://web.archive.org/web/20080630164532/
   http://www.xlegio.ru/artilery/diu/medieval_artillery2.htm

   URL= http://web.archive.org/web/20080630164532/
    http://www.xlegio.ru/artilery/diu/medieval_artillery1.htm

  куйяр - ehitus, rekonstruktsioonid:
  биффа-куйяр  - ajalugu: 
   pildimaterjal:   album 
(HTML) 


                                                                                                                Tagasi lehe sisukorda...


1.5. Vastukaalumasin mangonneau (pr.) -  eripäraks oli koogu külge jäigalt kinnitatud vastukaal. 
Koondatud pildimaterjal vt.:    album (HTML).


- koloreeritud graafiline leht (Renatus 1529
)

   The Grey Company Trebuchet Page 2000
  

   URL=http://web.archive.org/web/20130421161152/
   http://members.iinet.net.au/~rmine/ht04.html


- artikkel  (Д.Уваров)

   http://web.archive.org/web/20080630164532/
   http://www.xlegio.ru/artilery/diu/medieval_artillery1.htm

-  prantsuse rekonsruktsioon mangonel  (R. Beffeyte)

   URL=http://web.archive.org/web/20130121113350/
   http://xenophongroup.com/montjoie/ngp_arty.htm

   
   URL=http://web.archive.org/web/20120316050148/
   http://www.xenophongroup.com/montjoie/treb_etc.htm
 
 

 Tagasi lehe sisukorda...


1.6. Väändemasin
 (JM)  notstalle (sks.)  e.  springalde  (it.-pr.),  eesti k. notstal (A. Mäesalu) - ilmus relvaloenditesse XIII sajandi keskel. Neid on kasutanud kõik hansalinnad, kaasa arvatud  Tallinn.  Relvaloendites esineb notstal/springald  raskeambudest eespool ning neid oli arvuliselt vähem.


Kirjanduses on laiemalt levinud lad.-it.  päritolu nimetus springald, mille saksakeelseks muganduseks oli springolf. Tänapäevase klassifikatsiooni järgi on masina nimetuseks sageli  ka torsioonispringald
.
"Springel" on tähendanud keskajal noolt (sõna springel kasutab Walter de Milemete 1326 a. oma käsikirjas kujutatud "tulepoti" raudnoole kohta) 

   Saksakeelne sõna  notstalle tähendas  veoloomade rautamiseks mõeldud      pukk-raami, mille ladinapäraseks  vasteks oli angarium.
   (MÄRKUS: Tallinna linn on ostnud Riiast mõlema nimetusega masinaid - A. Mäesalu).

-  hobuse rautamise pilt Nürnbergi nn. majaraamatust

    Die Hausbücher der Nürnberger Zwölfbrüderstiftungen

   URL= http://www.nuernberger-hausbuecher.de/75-Amb-2-317-52-r/data

Notstal on arvatavalt araabia mõjudega väändemasin, mis on levinud   Itaalia kaudu Euroopasse aastatekümnetel 1220-40. Suurima arvukuse saavutas springald/notstalle 14. sajandi keskel.

Püssirohu odavnemisel (alates u. 1380, mil Euroopas hakati tootma kohalikku salpeetrit)  on mehaaniline notstal/springald saanud võistlejaks sama nime ja funktsiooniga  sepistatud raudsuurtüki (püssirohu-springald), mida tõendavad 15. sajandi alguseks suurtüki jaoks madalamaks ehitatud  laskeavad.  Mõlemad springaldid (nii mehaanilised kui ka suurtükid) paiknesid laskeavades linnamüüri väravate kohal, laskemoonaks olid nooled.  

Kui enamik uurijaist tunnistab kreeka-rooma keerukate väändemasinate kadumist juba varasel keskajal (vaid ühehoovalise masina onager´i üle  jätkuvad vaidlused), siis kahehoovalise notstali  puhul  tuleb tunnistatakse tehnoloogia taassündi. 

Notstali kui väändemasina leviku poolest räägivad kaudselt suured  jõhvmaterjali ostud, samas kui  ambude ja tõmbemasinate juures oleksid kasutamist leidnud peamiselt taimsetest kiududest nöörid ja köied,  tõmbemasinate puhul võibolla ka nahkrihmad.

Algupärast PILDIMATERJALI  on notstali kohta vähe. 

 
Vanim kujutis on aastatest 1338-44


- varaseim pilt masinast, millel on kaks eraldi
   torsioonhooba, torsioone pole kahjuks näha
 
    http://www.xlegio/springald.htm#ris01

   URL= http://web.archive.org/web/20080630164532/
    http://www.xlegio.ru/artilery/diu/medieval_artillery1.htm



 - sama masina 
rekonstrueerimisest
(Russell Miners)                                                                  

   The Grey Company Trebuchet Page 2000
   URL=http://web.archive.org/web/20130421152054/
   http://members.iinet.net.au/~rmine/histreb7.html#tea

Ülejäänud 4 pilti on juba suhteliselt  hilised ning võivad osalt olla renessansiajastul levinud ajalooteemaline  fantaasia. 
 

 Kyeser - u.1400
Valturio - 1454
Formschneider 1460-70
Leonardo - 1505

Illustr.: URL= http://web.archive.org/web/20080630164532/http://www.xlegio.ru/artilery/diu/medieval_artillery2.htm

Koondatud pildimaterjal notstali kohta vt.:   album .

PUBLIKATSIOONE:

Notstalilugu - Ain Mäesalu  - Ajalooline Ajakiri 2000. Nr. 3 (110) (PDF - autori loal)

Espringales et grandes arbaletes - Jean Liebel, 1998. (Vn. k. tõlge ja kommentaar -  Д. Уваров)
URL=http://web.archive.org/web/20080914193232/http://www.xlegio.ru/springald.htm 

Торсионный спрингалд  (Д.Уваров)    
URL= http://web.archive.org/web/20080630164532/ http://www.xlegio.ru/artilery/diu/medieval_artillery1.htm
 

Проблема торсионных машин   (Д. Уваров)
URL=http://web.archive.org/web/20080630164532/http://www.xlegio.ru/artilery/diu/medieval_artillery2.htm
#42

Pildimaterjal vt.:   album                                                                                                                   

 Tagasi lehe sisukorda...

Notstali konstruktsiooni erinevused võrreldes kreeka-rooma masinatega.

1) Torsioonvedrudeks ei kasutatud kõõluseid-ligamente, vaid torsioonid punuti kokku  jõhvmaterjalist - hobusesabad-lakad ja inimjuuksed, ka härjasabad -  materjal, mille hankimiseks polnud loomi vaja tappa, samas kui kreeka-rooma ajal hangiti materjal stepi- ja mägialadelt, kus kasvatati peamiselt karja.

2) Torsioonid olid suhteliselt pikemad ning pingutati suuremate raamiprusside vahele, mis moodustasid masinale ühise välis­karkassi (siit ka võrdlus  hobuserautamise pukiga).

3) Kui kreeka-rooma masinatelel oli hoobade paar suunatud "torsioonvibu" kombel väljapoole, siis  notstali viskehoovad liikusid karkassi sees.

(MÄRKUS:  vt. siiski hilisrooma aegseid täiustusi:

rooma ballista viimaste täiustuste kohta  vt.  
imperium-romanum.com,
-
Greek and Roman Artillery 399 BC-AD363. Eric M. Ludlam
rekonstruktsioon - album - video)

4) Hoobade vastupidisest asendist tingituna tegi notstali jõhvtorsioon vähemalt veerandpöörde, samas kui kreeka-rooma kõõlustorsioonid pöördusid kaks korda vähem. Nii võis suurem tee pikkus kompenseerida notstali pikemate ja peenemate torsioonide nõrgema jõu.

5) Kui kreeka-rooma masinaid vinnastati köisvintsiga, siis on notstali vinnastamiseks kasutatud rauast tiguajamit (selles osas ületas keskaegne sepatöö juba antiikaegse metallitöö taseme).


6) Antiiksed väändemasinad olid kalli ja keeruka ehitusega: tõstenurga seadmiseks kasutati hammaslatte, torsioonide  eelpingestamiseks olid astmelise jaotusega pronksmuhvid, pingutusraamid valmistati hiljem isegi rauast.
Kreeka-rooma inseneritööga võrreldes oli notstal suhteliselt lihtne ja odav relv: tsunftimeistritest on osalenud valmistamises puussepp, sepp, valaja ja köiemeister. Seejuures on üle poole töötasust saanud puussepp, kes on Saksamaal olnud enamasti ka peatöövõtja.

7) Kuna antiikseid heitemasinaid  transporditi osadena, siis pidid nad olema kiirelt lahti- ja kokkumonteeritavad.
Et notstal on olnud statsionaarne relv, siis on neid ümbritsetud majakese (Springalhusen) või kastitaolise ehitisega (Truben). Veelgi sagedamini on Saksamaal ehitatud notstali ümber tellistest ehitis (vt. Valturio - 1454 ,  Formschneider 1460-70 )

Notstali mõõtmed. Kuna springald/notstalle pidi sobima olemasolevatesse kaitsekäikudesse ja laskeavadesse, siis on nad olnud  väljakujunenud  mõõtmetega: harva kohtab nende puhul iseloomustust "suur" või "väike".  Keskmisteks  mõõtmeteks loetakse: 

karkassi pikkus - 2 m, laius - 1,5 m ja kõrgus -1,5 m,  kaal  umbes 150 kg.

Paavsti poolt 1346-48 Avignoni tellitud kahe keskmise suurusega notstali valmistamiseks on kulunud  kummalegi  40 kg jõhvnööri ja 1,5 kg kanepinööri, rauast kruviajamiga vinnastaja on kaalunud 32 kg.

 
Notstali  rulliklukk - Frankfurti Fredebergi värava notstali luku rulliku kaaluks on nimetatud 4,5 kg  (diameeter 120 mm, paksus 50 mm)

Notstali  nool e. polt.   Notstali  lühike ja jäme nool/polt oli treitud raskest puidust (tammest,  Saksamaal ka pöögist): pikkus 700 800 mm, jämedus 40 50 mm, mille arvutuslik kaal koos raudotsiku ja plekist  stabilisaatoritega oleks  1,4 kg. 
Notstali noole tagaosa on olnud "lame", sobitatud rullikluku ja viskenööriga. (1380 ndatel aastatel mehaanilise springaldi/notstali välja vahetanud suurtükk lasi alul samasuguste  poltidega, kuid poldi tagaotsa ristlõige oli ümmargune. Mõlemaid, nii mehaanilise kui ka püssirohu- springaldi nooli on leitud väljakaevamistel Saksamaal Eltz´i lossis - W.Tittmann (sks.k.)   
Д. Уваров (vn. kommentaar.) 

Notstali efektiivsus (Jean Liebel´i arvutuste järgi).  Kruviajamiga vinnastaja andis torsioonhoobade  summaarseks tõmbejõuks u. 1800 kG, mis annab vedrudele potentsiaalse energia 5750 J. Kasuteguriks arvestatud 31% puhul oleks poldi kineetiline energia 1780 J, mis vastab kiirusele 50 m/s. Kuna notstal oli alati paigutatud võimalikult kõrgele, siis võib kineetilisele energiale lisada u. 10% (kokku 2100 J).  20 m kõrgusel olevast laskeavast +15º nurga all lastes oleks sellise notstali  laskekaugus 180 m,  kusjuures poldi alg-  ja lõppkiirus oleksid praktiliselt samad. Notstali  poldi energia võrdub sel juhul 40 kg  raskuse kangi tabamusega, mis lendaks kiirusega 36 km/h.

Kõrge paigutus andis lisaks suuremale löögijõule ka võimaluse lasta üle eelkaitse kindlustuste. Tornidesse on paigutatud masinaid vähem, laskeavade järgi otsustades olid nad välja sihitud piki müüri. 

                                                                                                     Tagasi lehe sisukorda...

1.7.  Löögimasin (JM)   sks. k.  rutta, rütte (sks.k. "latt"), pr. k.  springalde  - tänapäevase ladinapärase klassifikatsiooni järgi täpsustatud kui  tensioonspringald (notstal on vastavalt  torsioonspringald):
rutte oli kitsastesse tingimustesse sobiv nooleviskemasin. Masinal pole viskehooba, viskenööri ega -lingu, vaid see  kasutab tagasipainutatud lati jõudu, mis lööb lahtipäästmisel noolele tagant pihta. Seejuures võib vastavale nooleriiulile asetada ka terve kimbu nooli. (Löögimasina õlg mitte ei viska, vaid  annab noolele edasi löögiimpulsi -  mis annab noolele peale põrget  löögiõlast tunduvalt suurema kiiruse: teoreetiliselt on põrkava keha kiirus pöördvõrdeline keha massiga.)


Rutte kohta on vähe viiteid, aga kuna masin on kerge ja võtab laiuti vähe ruumi, siis võidi seda kasutada siseruumides, kitsastes läbipääsudes, kindluste kaitsekäikudes  ja  võibolla  ka laevadel. Laskekaugus on masinal väike (rekonstruktiooni järgi  150 m - R. Payne-Gallwey), täpsus samuti, see-eest  võis  masin "pritsida" väikese laadimiseintervalliga terveid noolekimpe (näiteks läbi masina kaitsekilpi tehtud ava).


Masinast on säilinud vaid hilisemad pildid, kõik juba 16.-17. saj. vahetusest, mistõttu  paljud uurijad on masina olemasolus seepärast kahelnud.

                                                      
-  
illustratsioonid 4. saj. hilisrooma teose      kompilatsioonist  (Vegetius 1607)
 
URL=http://openlibrary.org/books/OL19364358
M/V._inl._Fl._Vegetii_Renati_..._
De_re_militari_libri

 - gravüür aastast 1599
   (USA Kongressi Raamatukogu) 

-
   engin a ressort  (pr.k. "vedrumasin")
    (paremal on  masina põhiplaan)
 
    Dictionnaire raisonné de l’architecture française
      du XIe au XVIe siècle
,  
toimetanud Eugène Viollet-le-Duc 1856
     URL=
     http://fr.wikisource.org.wiki/Fichier:Catapulte.a.ressort.png 
 

Koondatud pildimaterjal "rutte" vt:  album (HTML)

PUBLIKATSIOONE:

The book of the crossbow  by  Ralph Payne-Gallwey  1903
(autor on lisanud ambe käsitlevale raamatule ka heitemasinaid käsitlevaid osi)

URL=http://web.archive.org/web/20081216053617/http://www.crossbowbook.com/
Книга арба
летов. История средневекового метательного оружия.
 Пейн-Голлуэй, Ральф  1903-  Перевод  2005 -  PDF 
 URL=http://читать-онлайн.рф/index.php?id=20200


Тенсионный спрингалд
 (перевод статьи "The Spring Engine" by Payne-Gallwey,   предисловие – А. Зорич), rekonstruktsiooni kohta loe:  R. Payne-Gallwey  (vn.k.)
URL=http://web.archive.org/web/20080926173755/http://www.xlegio.ru/tension_springald.htm

X-Legio.ru :
URL= http://web.archive.org/web/20080630164532/ http://www.xlegio.ru/artilery/diu/medieval_artillery1.htm 
Одноплечевые тенсионные машины I    (Д. Уваров)     
Одноплечевые тенсионные машины II   (Д. Уваров

Д.Е.Козловский  1946 
URL=http://web.archive.org/web/20080403233935/http://talks.guns.ru/forummessage/42/161.html

Wikipedia_artikkel "rutte" (sks. k.)
URL=http://de.wikipedia.org/wiki/Rutte_%28Waffe%29

Geschichte Mittelalter  (Andreas Korthals)
URL=http://web.archive.org/web/20030206215905/http://www.geschichte-mittelalter.de/belagerung.htm

                                                                                                                        

Tagasi lehe sisukorda...

 

1.8.  Vastukaalumasin  niederes gewerf (sks.) esineb ainult ühel pildil aastast 1564.  Masina vastukaal paikneb madalal liigendplatvormil, mis lihtsustas kindlasti ehitamist, masina väikese kõrguse tõttu oli seda lihtsam ka vaenlase eest varjata. 

 - niederes gewerf                                                               Lienhard Froensperger. "Kriegsordnung und Regiment" 1564

Баробаллисты (В. Каминский)
URL=http://web.archive.org/web/20080430003703/
http://www.xlegio.ru/pubs/kaminski/trebuchets.htm

                                                                                                Tagasi lehe sisukorda...

1.9.  Paindemasin (JM)   einarm  (sks. k. "ükskäsi")  on masinatüüp, mille olemasolule viitab vaid üks pilt ajavahemikust 1455-60.  Suhteliselt hilise aja tõttu võib see olla üks renessansiaja konstrueerimisfantaasiatest (Leonardo da Vinci polnud omas ajas sugugi erand).

Painduvate elementide materjalina on oletatud puitplankusid ja isegi terasest lehtvedrusid, toimivaid rekonstruktsioone pole siiski veel  õnnestunud valmistada.      


 einarm  (joonistanud Bartholomeus Zeitblom  1455-60)    
     Oxford Dictionary of the Middle Ages 1989
                     
   эйнарм
 (vn. k.)                                      
   URL= http://web.archive.org/web/20080630164532/
    http://www.xlegio.ru/artilery/diu/medieval_artillery1.htm
   artikkel эйнарм (vn. k.) 
    URL=http://web.archive.org/web/20080926172900/   
    http://www.xlegio/einarm.htm
 
                           
 Tagasi lehe sisukorda... 

2.  KESKAEGSED VIBURELVAD.

ÜLDKÄSITLUSI

 Конструкция и изготовление древних луков (Edward McEwen, Robert L. Miller, Cristopher A.  Bergman - Scientific  American  1991, No. 6,  vene tõlge - "В мире науки", 1991, № 8) Vt.:  album (HTML). 
 URL= http://web.archive.org/web/20080914193227/http://www.xlegio.ru/pubs/bows_design/bows_design.htm
 

 
 Die Fernwaffen - keskaja rollimängude abimaterjal
 URL=http://web.archive.org/web/20050325001333/http://www.die-dunkle-dimension.de/p-w12.htm
 Die Bögen  ( - tehniline terminoloogia,  vibu konstruktsioon ja laskmise tehnika)
 URL=http://web.archive.org/web/20050730232031/http://www.die-dunkle-dimension.de/p-w123.htm  
 Die Pfeile (saksakeelne ülevaade vibunooltest)

 URL=http://web.archive.org/web/20050909021753/http://www.die-dunkle-dimension.de/p-w127.htm#Anchwaf1.2.7.2.

Луки и катапульты  (G.Gordon, 1980 - Изд-во "Мир", 1980 г.)   
  - pildimaterjal vt.  album 
(HTML).
 URL=http://web.archive.org/web/20081006081217/http://www.xlegio.ru/pubs/bows/bows.htm

 История материальной части артиллерии.  (Д.Е.Козловский, 1946
  - pildimaterjal vt. album 
(HTML).
 URL=http://web.archive.org/web/20080403233935/http://talks.guns.ru/forummessage/42/161.html

 Краткая энциклопедия оружия
  http://web.archive.org/web/20080602091624/http://www.medieval-wars.com/armory/weapons.html 
  Луки  (vibu ehitus)
  URL=http://web.archive.org/web/20080602060104/http://www.medieval-wars.com/armory/wpn_bow.html
 
Cтрелы  (vibunooled)
 URL=http://web.archive.org/web/20080602060104/http://www.medieval-wars.com/armory/wpn_arrows.html   

  "Оружие"  2005 /11- сп. выпуск (метательное оружие)
  URL=http://zonawar.narod.ru/or2005/or11_2005.html


 Tagasi lehe sisukorda...


2.1. Inglise pikkvibu
Kui viimane Rooma leegion oli lahkunud  Britanniast (aastal 407), tungisid Inglismaale germaani päritolu anglid ja saksid. Kui anglitel ja saksidel tuli aastatuhande lõpupoole sõdida omakorda uute sissetungijate -  normannidega -  kasutasid skandinaavlased nende vastu pikka lihtvibu, mis oli anglitele-saksidele sõjaliselt veel tundmatu relv. 
(VÕRDLUSEKS: normannid olid sõjalis-kaubanduslikud  vahendajad, kes levitasid Euroopas ka käsiambu; kui normannid rajasid  vaenulikku ümbrusse oma  väikekindlusi, tuli  nende kaitsmisega toime  käputäis ammukütte. Vrd. - ordulinnused Eestis.)

 

Inglise identiteedi kujunemise järel (XIII saj. keskel) kujunes normanni vibust inglise pikkvibu, millest sai kuni tulirelvade ilmumiseni inglise jalaväe põhirelv. (Välilahingus jäi pikema vinnastusajaga amb pikkvibule kindlalt alla.)
 
Clive Bartlett. English Longbowman 1330-1515. Illustrated by Gerry Embleton
http://ebookbrowse.com/osprey-warrior-011-english-longbowman-1330-1515-pdf-d439207292
Английские лучники  (1330-1515 г.г.), военно-исторический альманах Новый Солдат № 3 2002
URL=http://book.tr200.net/v.php?id=398649

Inglise pikkvibu oli u. inimese pikkune, valmistatud enamasti  jugapuust (harvemini saarepuust). Vinnastusjõud oli ca 36 kg, maksimaalselt kuni 70 kg (sõjahaudade luustikuleiud tõendavad, et vibuküttidel arenes välja isegi vastav selgroo kõverus).
    Sobiva puidu nappuse tõttu  veeti jugapuud
Briti saartele sisse Hispaaniast. Imporditud veiniga koos oli kaupmeestel kohustus tuua kindel hulk vibutoorikuid. 
    Vahemeremaades, kus jugapuud kasvab tänaseni palju, jugapuust vibu kohapeal ei kasutatud,  jugapuust valmistati  vaid nooli. Kuna  jugapuust vibu omadused muutuvad 35º C kõrgemal temperatuuril ebasobivaks, siis eelistati lõunamaades kihilise ehitusviisiga vibu 
(G. Gordon 1980  


Tulenevalt puidu vähesest elastsusest tuli jugapuust vibu nööristada vahetult enne lahingut ning seejärel vibunöör kohe eemaldada, vastasel juhul tekkis püsiv deformatsioon.
   Kihilise ehitusviisiga vibul sellist puudust polnud, relv sai ristisõdade käigus ka Euroopas laiemalt tuntuks, kuid  laiemat levikut takistasid aeganõudev ehitusviis ning tunduvalt kõrgem hind.
Clive Bartlett. English Longbowman 1330-1515. Illustrated by Gerry Embleton (vn.k.  OCR)
http://ebookbrowse.com/osprey-warrior-011-english-longbowman-1330-1515-pdf-d439207292 

Kihilise ehitusviisi kohta vt.:
kollageentehnoloogia (JM)  (URL=http://de.wikipedia.org/wiki/Sehnenbelag):  sarvedest kasutati  õõnessarve lamelle, liimimiseks kasutati loomade nahast või  kalade ujupõitest keedetud liimi.  Kõõlustest sobisid veiste pikad kannakõõlused, mida õnnestub tõmmata väiksemate kimpudena lõhki. Vt.ka ttp://books.google.co.uk/books:Holger_Richter_Hornbogenarmbrust
 

Pikk jugapuust vibu oli XIII sajandi rõngasrüü vastu sama efektiivne kui vöökonksuga vinnastatav amb, samas oli vibu laskekiirus ligi  4 korda suurem.  Püstise asetusega vibu vajas ka lahingrivis vähem ruumi kui rõhtsa asetusega amb. Vibu kasutamist piiras vaid see, et vibulaskmine vajas suurt jõudu ja oskust,  seepärast kasutasid vibu rohkem ründajad, kes olid enamasti ka professionaalid.

                                                                                 

 Tagasi lehe sisukorda...

 

Vibu ehitus, lisavarustus ja laskmise tehnika vt.:  Английские лучники  (1330-1515 г.г.) 


Английские лучники  (1330-1515 г.г.)
, военно-исторический альманах Новый Солдат № 3 2002
URL=http://book.tr200.net/v.php?id=398649



- Die Langbögen  
 URL=http://web.archive.org/web/20050730232031/http://www.die-dunkle-dimension.de/p-w123.htm  

                                                                                                                        Tagasi lehe sisukorda...

 
2.2. Lühike vibu e. ratsavibu -  sks. Kurzbögen
ingl.  Short Bow, pr. Court Arc  - oli u. 1 meetri pikkune vibu, ratsavibuna  valmistatud enamasti  kihilises ehitusviisis (puit, sarv, kõõluskiud), laskmiseks kasutati u. 60 cm pikkusi nooli.

Kihilise ehitusviisi kohta vt.: kollageentehnoloogia (JM)  (URL=http://de.wikipedia.org/wiki/Sehnenbelag).
Sarvedest kasutati peamiselt õõnsat kitsesarve, liimimiseks kasutati loomade nahast või  kalade ujupõitest keedetud liimi.  Kõõlusteks sobisid veiste pikad kannakõõlused, mida õnnestub tõmmata väiksemate kimpudena lõhki. 

Die Kurzbögen  (sks.k.vibu valmistamine ,  vibunooled-  sks.ajalooliste rollimängude abimaterjalist

URL=http://web.archive.org/web/20050730232031/http://www.die-dunkle-dimension.de/p-w123.htm

                                                                                                                                                         Tagasi lehe sisukorda...


2.3. Käsiamb arcoballista 
Koondatud pildimaterjal  vt.:  arcuballista
 käsiamb (vt. failide index ),   sarvamb , rekonstruktsioonid

PUBLIKATSIOONE

Bibliograafia
 URL=http://web.archive.org/web/20080319104141/http://www.thebeckoning.com/medieval/crossbow/xbow-resources.html

В. Бехайм. Энциклопедия оружия. Арбалет. 1890
URL=http://web.archive.org/web/20120112025020/http://annals.xlegio.ru/evrope/behaym/behaym00.htm

(Originaali tiitel: W.Boeheim. Handbuch der Waffenkunde. 
URL= http://ebookee.org/Handbuch-Der-Waffenkunde-Das-Waffenwesen_859851.html)

The book of the crossbow Ralph Payne-Gallwey.  1903 
(autor on lisanud ambe käsitlevale raamatule ka heitemasinaid ja türgi vibu käsitleva osa)

URL=http://web.archive.org/web/20081216053617/http://www.crossbowbook.com/

 Книга арбалетов. История средневекового метательного оружия.
 Пейн-Голлуэй, Ральф
 1903-  Перевод  2005 -  PDF 
 URL=http://читать-онлайн.рф/index.php?id=20200

Арбалеты  - konstruktsioon  (Д.Уваров)
 URL= http://web.archive.org/web/20080630164532/http://www.xlegio.ru/artilery/diu/medieval_artillery1.htm#31
Арбалеты  - ajalugu  (Д.Уваров)
URL=http://web.archive.org/web/20080630164532/http://www.xlegio.ru/artilery/diu/medieval_artillery2.htm#pt009
- pildimaterjal:  album (HTML)

Die Armbrüste  (keskaja rollimängude abimaterjal - vt. saksa terminoloogia)
URL=http://web.archive.org/web/20050730234524/http://www.die-dunkle-dimension.de/p-w124.htm

Арбалет. Вернард Фоли, Джордж Палмер, Вернер Содэл
(Originaali tiitel:  Vernard Foley, George Palmer, Werner Soedel. The Crossbow. Sc. Am., January 1985)
URL=http://web.archive.org/web/20080926094827/http://www.xlegio.ru/pubs/crossbow/crossbow.htm 
Vt:  illustratsioonid 
(HTML).

Juba Antiik-Kreekas oli tuntud käsiamb  gastraphetes, selle hilisrooma vasteks oli  arcuballista, selle keskaegne mugandus vanaprantsuse keeles oli  arbalest,  saksa k.  armbrust. 

MÄRKUS:   eksitavalt võib mõjuda teine hilisrooma masin manuballista, kreekapärase nimetusega  cheiroballistra, mis ei olnud viburelv, vaid väändejõu abil toimiv kergem nooleviskemasin.

 

- gastraphetes                                                           

 artikkel 2003 , vt.- pildimaterjal

А. Зорич, И. Каюмов - Pучные метательные машины античности   
URL=http://web.archive.org/web/20081004155701/http://www.xlegio.ru/gastraphetes.htm

 

arcuballista - reljeef hauasambalt,  Solignac-sur-Loire, II-III saj.
   vahetus m.a.j.

Kivireljeefi järgi on  näha, et rooma käsiammul  oli kihiline vibu (mahavõetud nööriga on vibu otsad pöördunud ette), ammu varrel on näha  viskenööri hoidev rullik (samasugune rulliklukk oli ka keskaegsel ammul).  


-  arcuballista vinnastamine, seistes jalgadega vibul  (D. Baatz 1991)  
   (sarnaselt kreeka gastaphetes´ega puudub rooma arcuballista´l jalus)

   D. Baatz - Die romische Jagdarmbrust. Arch. Korrbl. 21, 1991, 283-290
 
  URL=http://web.archive.org/web/20081004155701/
             http://www.xlegio.ru/gastraphetes.htm
   

Arcuballista ei leidnud Rooma leegionides mingil põhjusel kasutust, küll on seda kasutatud  täpsuslaskmisel ja politseioperatsioonides. (VÕRDLUSEKS: keskaegset käsiambu kasutati tulirelvadest suurema täpsuse tõttu veel  16. sajandilgi.)


KESKAJAL leiab käsiamb nimetuse all arcoballista mainimist alates X sajandi keskpaigast, Franki riigi sõdade ajast on säilinud ka vanim pilt, millel on kujutatud ammukütte. 

- pilt prantsuse käsikirjast , dateeritud aastavahemikku  980-1010
                                                          
   

   
Bibliothèque nationale de France, Paris

  
 kommentaar  (vn.k. -  Д. Уваров)
    URL=http://web.archive.org/web/20080630164532/
    http://www.xlegio.ru/artilery/diu/medieval_artillery2.htm

William Vallutaja sissetungil Inglismaale 1066. aastal on kroonikud nimetanud vibuküttide kõrval juba ka ammukütte - ballistarii- kuigi Bayeux´ vaibal ammukütte näha veel pole. Ilmselt polnud käsiamb veel piisavalt tähtis relv, puudu võis jääda ka efektiivsusest, sest ristisõdade eel ei tuntud Põhja-Euroopas veel kihilise ehitusviisiga vibu ega nn. sarvambu.

XI-XII sajandivahetusest pärineb juba paavst Urbanus II algatatud keeld kasutada kristlaste vahelistes sõdades ambu - 1139. a. Lateraankonsiiliumi otsusel kirikust väljaheitmise ähvardusel (Inglismaal fikseeris  keelu Magna Charta - isegi veel 13. sajandil).  Teema esilekerkimist põhjendavad uurijad sellega, et XII sajandi lõpuks oli amb muutunud äärmiselt efektiivseks relvaks:  

1) oli leiutatud nn. sarvamb (ristisõdade käigus oli omandatud türgi ratsavibu valmistamise kollageentehnoloogia (JM),  samas oli sarvamb tuntud juba Antiik-Roomas - vt. arcuballista),
2) sarvambu oli hakatud vinnastama vöökonksu abil (vinnastusjõud kasvas tunduvalt) 
3) suure vinnastusjõu hoidmiseks ja vabastamiseks võeti kasutusele luust rulliklukk (leiutatud samuti juba 
Antiik-Roomas - vt. arcuballista) 

Paavsti keelus oli nimetatud  ka vibu, kuid ambu on peetud eriti kuratlikuks relvaks. Selle abil võis erilise väljaõppe ja varustuseta inimene tappa parimas varustuses rüütli! Prantsuse kirikutes on sel perioodil hakatud kujutama kuradi käsilasi ambudega käes. 
 


- kuradid vinnastavad ambusid - käte abil, ilma vöökonksuta                    
( Samba kapiteel XI sajandi lõpust -Toulouse, Saint-Sernin´i katerdaal)

    kommentaar    (vn.k. -  Д. Уваров)
 
   
URL=http://web.archive.org/web/20080630164532/
   http://www.xlegio.ru/artilery/diu/medieval_artillery2.htm


Paavsti keeld pidurdas ambude levikut laiemaltki kui ainult kristlaste vahelistes sõdades, toimides ka esimestes ristisõdades.  Alles siis, kui ristisõdijate vibukütid jäid 1180 ndatel aastatel Lähis-Idas alla araabia, türgi ja kurdi vibuküttidele, hakati relvastuma jälle ambudega. Ammuküttidest jalaväe vastu moslemite kergeratsavägi enam ei saanud. Juba XII sajandil loetleti ristisõdijate väe hulgast eraldi vaid ratsarüütleid ja ammukütte, seejuures moodustasid ammukütid  väeosadest kolmandiku või isegi poole.

Euroopa sisesõdades on paavsti keeldu hakanud esimesena rikkuma Richard Lõvisüda (kroonika järgi 1185. aastal - surres seejärel ise ammunoolest aastal 1199). Sajandi lõpus esinevad ammud juba enamikus säilinud relvaloendites. (XV sajandi alguseks oli Saksa Ordul 18 ammutöökoda ning reservis 4500 ambu ja u. miljon ammunoolt!

                                                                                Tagasi lehe sisukorda...




KÄSIAMBUDE  LIIGID:  vibupüss e. kerge amb (1-jalane amb),
                                  1½-jalane amb,  
                                  2-jalane amb  -  on kõik käsiammud, kuna neil puudub vastav tugialus (aluspink, lafett). Mõõt jalgades tähistab erinevate ammuklasside juures ammunoole ("ammupoldi") pikkust.  Käest laskmiseks sobis neist vaid  1-jalane amb, väga tugev mees suutis sihtida  ka  1½-jalase 
ammuga, kuid 2-jalase ammu  toetamiseks pidi kindlasti olema sobiva kõrgusega rinnatis või müür.

                                                                        Tagasi lehe sisukorda...





JAOTUS VASTAVALT  AMMUVIBU  MATERJALILE:

1) Jugapuust ammuvibu - jäi paindejõu poolest pikkvibule alla - seda väikese pikkuse tõttu, mis oli alla 1 meetri. Vibust oli selline käsiamb siiski mugavam, kuna vinnastamise järel oli võimalik kaua varitseda ja sihtida.

2) Kihilise ammuvibu alus polnud puidust (nagu kihilise vibu puhul), vaid see koosnes ainult sarvest,   kõõluskiududest ja loomsest liimist (siit nimetus sarvamb - samas on kõigi puhul tegemist kollageenmaterjaliga).
Kaare sisekülg (survekülg) oli kihthaaval kokku liimitud õõnessarveliste sõraliste sarvplaatidest, kaare välisküljele  liimiti suure tõmbetugevusega kõõluskiud,  liimimiseks kasutati loomset liimi. Nii kujutasid kõik materjalid endast sarnast, kuid erineva struktuuriga valkainet - kollageeni - mis on looduslik polüamiid. 

Kihilise ehitusviisi kohta vt.: kollageentehnoloogia (JM)  (URL=http://de.wikipedia.org/wiki/Sehnenbelag):
(Sarvedest kasutati õõnessarvi - Teutooni (Saksa) ordu on eelistanud mägikitse sarve - liimimiseks kasutati loomade nahast või  kalade ujupõitest keedetud liimi.  Kõõlusteks sobisid veiste pikad kannakõõlused, mida õnnestub tõmmata väiksemate kimpudena lõhki. 

 Kollageenvibu(JM)   valmistamine -  vt. sks.ajalooliste rollimängude abimaterjalist (saksa keeles)

URL=http://web.archive.org/web/20050730232031/http://www.die-dunkle-dimension.de/p-w123.htm

  

3) Nn. terasvibuga ambusid valmistati juba XV sajandi alguses, kuid veel mitme sajandi vältel peeti sarvambu paremaks. Sarvest, kõõlusekiududest ja loomsest liimist valmistatud nn. sarvamb meenutas tänapäeval levinud klaasplastikust ambu, olles samas mitte ainult terasest, vaid ka tänapäevasest plastikust kergem.                     
    Terasvibuga ammud polnud ka kuigi usaldusväärsed, sest  kindlama koostisega süsinikterase keetmise tehnoloogia tekkis alles 16. sajandi lõpul. Enamik lehtvedrusid,  mida esineb rohkesti vanadel lukkudel,
ilmselt siis ka ambude "terasvibud", olid valmistatud mitte karastatud terasest vaid pehmest rauast külmvenitamise teel. Selline  materjal sisaldas kristallidevahelisi mikrolõhesid ning võis alati murduda, eriti tundlik on selline struktuur talvise külma suhtes (1,5% ränisisaldusega nn. vedruterase  keetmine sai võimalikuks alles 19. saj. teisel poolel)
    Vastupidiselt tänapäevastele kujutlustele olid terasvibud suhteliselt väikese vinnastusjõuga, mis vastas siiski keskaegse ammu tavapärasele jõudlusele (keskaegse ammu maks. laskekaugus oli 275 m, vinnastusjõud 45 kG
V.Foley, G.Palmer, W.Soedel 1985). Ammuvintside kümnekordselt suuremale vinnastusjõule vastavat terasvibu polnudki võimalik valmistada, kuna sellise paksusega terasplokil puudus sobiva ulatusega painduvus. Painduvuse  oleks taganud õhukeste vedrulehtede pakkimine ühte plokki, kuid taolist tehnilist lahendust pole keskajast teada. Paksemat ja painduvat terasvibu on rekonstrueerimiskatsetel üritatud küll  "kokku pakkida" jootmise teel, kuid taoline kihiline materjal oli ebaühtlaste omadustega ning pragunes kergesti.  
    Jahiambudele  oli väiksem vinnastusjõud täiesti sobiv, seepärast  varustati hilisemate sajandite jahiammud tüüpiliselt just ühekihilise terasvibuga.   

                                                                                                     Tagasi lehe sisukorda... 

SARVAMMU VIBU (kollageenmaterjalidest kihilise ammuvibu)  valmistamiseks ja liimitud kihtide kuivatamiseks võis kuluda  palju aega (ratsavibu korral isegi terve aasta!), kuid seejärel oli  relv kasutuskõlbulik vähemalt sada aastat. Kihilise vibuga amb maksis seepärast 16.sajandil kaks korda rohkem kui puust vibuga amb. 
    Kihiline vibu ja ammuvibu säilitasid elastsuse ka pealepingutatud nööriga,  samas kui lihtvibu nöör tuli esimesel võimalusel maha võtta - et ei tekiks püsivat deformatsiooni.  Kui  sarvammu vibult võeti  nöör maha, pöördusid  vibu otsad  ettepoole: sellises ettepööratud otstega asendis oli toimunud  ka algne ammuvibu liimimine, asendi fikseerimiseks kasutati vastavat abinööri. 


  Ka loomsetest kollageenkiududest vibul oli oma puudus - kõõluskiud   venisid niiskuse käes välja. Kaitseks niiskuse vastu tuli  ammu vibule  liimida vastav  nahast (pärgamendist) kate.

   vt. album:_sarvamb

URL=http://web.archive.org/web/20080630164532/
http://www.xlegio.ru/artilery/diu/medieval_artillery2.htm


Kui pikkvibule suutis mees nööri peale panna käte jõul (selleks oli vastav  võte - pilt), siis sarvammu nööristamiseks tuli   leiutada  nööristamise pink
 

   URL= http://web.archive.org/web/20080630164532/
    http://www.xlegio.ru/artilery/diu/medieval_artillery1.htm
 

Sarvammu rekonstruktsioonid  -  vt.  Andreas Bichler                              URL=http://web.archive.org/web/20100217112435/http://www.historiavivens1300.at/                                                   

Vt. ka: http://www.die-spiessbuerger.de/Seiten/armbrustdet/armbrustdet.html
  

-  käsiraamat sarvambudest

  Holger Richter - Die Hornbogenarmbrust: Geschichte und Technik. 2006
                         


http://books.google.co.uk/books:Holger_Richter_Hornbogenarmbrust

Ammuvibu  nöör   punuti enamasti kanepist, harvemini  kõõlusest.

URL=http://web.archive.org/web/20130116120814/
http://survival-mediawiki.de/dewiki/index.php/Armbrustsehne_herstellen
 

Ammunool  (sks. k. bolzen, eestikeelse mugandusena "ammupolt") olid sellisel määral standardiseeritud, et neid telliti ja valmistati tuhandete kaupa, sõltumata relva valmistajast.  Standardse 1-jalase pikkuse juures võisid ammupoltidel olla erinevad otsikud, mida valiti vastavalt sihtmärgile. 


Ammunoolte tupp  (sks. bolzenköcher) oli enamasti nahast ja puidust valmistatud vutlar, mida ammukütt kandis vööl  

VÕRDLUSEKS: pikkvibu kasutav vibukütt võis kanda nooletuppe seljal, haarates nooli üle pea (SIISKI: ka inglise pikkvibu kasutavad vibukütid kandsid nooletuppe vööl)

URL=http://web.archive.org/web/20100217112435/http://www.historiavivens1300.at/


Ammunool e. ammupolt (sks. k. -bolzen)  valmistati raskest kõvast puust (tamm, saar) ning varustati neljakandilise rauast teravikuga. Stabilisaatorid ("suled") valmistati enamasti nahast, harvemini pronksplekist.

Rikošeti vältimiseks (raudrüüd tabades) võis rauast otsikul olla ringis mitu teravikku (floris guerrotorum - garro tähendas ühejalase ammu noolt), või lisati tavalisele teravikule eriline rõngas.

Stabilisaatorite puhul võidi kasutada ka nende spiraalset paigutust, mis pani noole pöörlema.

Vaenlase hirmutamiseks on Saksa Ordu kasutanud ka vilistavaid ammunooli (heulbolzen). Vilet tekitasid noolelabast  läbi puuritud augud.

vt.  Ammupoldid  (sks. k. - keskaja rollimängude abimaterjal)
http://web.archive.org/web/20050909021753/http://www.die-dunkle-dimension.de/p-w127.htm#Anchwaf1.2.7.3.

Арбалет. Вернард Фоли, Джордж Палмер, Вернер Содэл
(Originaali tiitel:  Vernard Foley, George Palmer, Werner Soedel. The Crossbow. Sc. Am., January 1985)  
Vt:  album 
(HTML).

 Tagasi lehe sisukorda...




Käsiammu vinnastamine  

(Vt. ka  Натяжение арбалета  - Д. Уваров)
URL= http://web.archive.org/web/20080630164532/http://www.xlegio.ru/artilery/diu/medieval_artillery1.htm#pt013

Erinevalt vibust, mida vibukütt üheaegselt sihtimisega,  võis ambu vinnastada täie jõuga, kasutades nii käte, selja kui ka jalgade jõudu. Tegelik vajadus nii suure vinnastusjõu järele siiski puudus: keskaegsete ambude laskekauguse järgi (275 m) arvatakse, et keskmine vinnastusjõud oli maks. 45 kG e. sama, mis inglise pikkvibul - samas võimaldas sarvamb vinnastusjõudu üle 1000 kG!  (V.Foley, G.Palmer, W.Soedel 1985)

Suur võimsuse varu ergutas valmistama tugevamaid ammuvibusid ja leiutama ka efektiivsemaid vinnastamise võtteid.  Vastavalt arenes  kaitsevarustus,  rõngassärkide asemel võeti kasutusele plaatrüüd ja turvised. Kui tugineda ülaltoodud andmetele, siis plaatrüüdest läbilaskmine polnud siiski aktuaalne, ülisuurest vinnastusjõust tähtsam oli ilmselt vinnastamise kiirus ja vaenlase tabamine vähemkaitstud kohta. 

Suure jõuülekandega vinnastajaid vajasid kõige rohkem  ratsanikud, kellel oli sadulas istudes võimalik kasutada vinnastamiseks vaid üht kätt.  

 

Käte abil vinnastati  XI sajandi puitvibuga ambu, tõmmates vibunööri mõlema käe sõrmedega.  Vibukaarele astuti mõlema jalaga peale,  kasutatud on juba ka vastavat jalust.

The book of the crossbow  by  Ralph Payne-Gallwey  1903
URL=http://web.archive.org/web/20081216053617/http://www.crossbowbook.com/
 Книга арбааетов. История средневекового метательного оружия.
 Пейн-Голлуэй, Ральф  1903-  Перевод  2005 -  PDF 
 URL=http://читать-онлайн.рф/index.php?id=20200


Ristisõdade ajal idamaadest ambudele üle võetud "sarvvibusid" polnud käte jõul enam võimalik vinna tõmmata, seepärast hakati kasutama mitmesuguseid abivahendeid.
Vöökonksuga vinnastamist kasutati XI sajandist kuni XIV sajandi keskpaigani. Lisaks konksuga vöörihmale oli ammu eesmises otsas jalus, millele vinnastaja astus jalaga peale.  (Jalust kasutati  tegelikult ka hiljem -  vintsidega vinnastamisel, kuna jalaga sai ambu kindlamalt fikseerida.)

The book of the crossbow  by  Ralph Payne-Gallwey  1903
URL=http://web.archive.org/web/20081216053617/http://www.crossbowbook.com/
Книга арбааетов. История средневекового метательного оружия.
 Пейн-Голлуэй, Ральф  1903-  Перевод  2005 -  PDF 
 URL=http://читать-онлайн.рф/index.php?id=20200

XIV sajandi keskpaigas levinud plaatrüüdest läbilaskmiseks tuli ammu vinnastusjõudu suurendada - võeti kasutusele mitmesugused ammuvinnastajad. Käsianbude puhul oli ammuvinnastaja lisaseade, mis tuli peale vinnastamist eemaldada.


Vinnastuspost (JM) (sks.k. spannbock) oli suhteliselt lihtne ja odav vinnastushoob, jõuülekandega ca 1:10, mille vertikaalne asend võimaldas vinnastamisel kasutada kogu keharaskust. Kahe ammuküti kohta võis olla üks vinnastuspost, kusjuures kumbki jõudis sooritada minutis kuni 4 lasku. Kuna sellist statsionaarset seadet ei saanud kasutada ründajad, siis oli kindluste kaitsjatel  seeläbi suur eelis. (Enne piiramissuurtükkide kasutuselevõttu esines periood, mil kivikindlusi oli peaaegu võimatu vallutada.) 


-  vinnastuspostil vinnastatakse 2-jalast ambu      
                    kommentaar   (vn.k. - 
Д.Уваров)                      
 

     Biblioteka Jagiellonska, Кrakow
 

Kui ambude kasutamine sõjalisel otstarbel lõppes (15.saj. lõpul), kadus ka vinnastuspost. Jahiambude vinnastamiseks kasutati edaspidi vaid kergemaid vinnastajaid, vinnastuspostist on säilinud vaid paar kujutist.
(Tekstides on vinnastusposti märksõnadeks: sks.k.- spannbock,  pr.k.- haussepied)


F.M.Feldhaus - Die Technik der Vorzeit, der Geschichtlichen Zeit und Naturvölker. 1914
URL=http://www.digitalis.uni-koeln.de/Feldhausm/feldhausm27-42.pdf


Nn. sõrg oli mõeldud väiksema vinnastusjõuga ambudele, mida sai kasutada ka ratsanik. (Vinnastusjõud oli umbes pool inglise- või saksa ammuvintsi jõust - vt allpool.)   Jalus võis taolisel  ammul  ka puududa. 

- sõraga e. sõrataolise kangiga vinnastaja (sks. k. geißfuss)                                
W.Boeheim - Handbuch der Waffenkunde. 1890 
URL=http://ebookee.org/Handbuch-Der-Waffenkunde-Das-Waffenwesen_859851.html



AMMUVINTSID.
Kui süsteemi kuulusid liikuvad plokid, siis nimetati vinnastajat  inglise vintsiks. (Algupärasel kujul on taolisi nöörvintse  säilinud
Euroopas vaid paar tükki.) Laskmise ajaks tuli nöörvints eemaldada, see  riputati puusale või heideti lihtsalt maha. Kuna nöörid võisid kergesti segi minna, siis oli inglise vintsi kasutamine suhteliselt keeruline.
Nöörvintsi võis vändata kahe käega, vinnastusjõud ületas seejuures 1000 kG, mis ületas paljukordselt keskaegsete käsiambude vajaduse.

- nöörtali abil toimiv vints 

В. Бехайм. Энциклопедия оружия. Арбалет. 1890
URL=http://web.archive.org/web/20120112025020/
http://annals.xlegio.ru/evrope/behaym/behaym00.htm



Veelgi suurema jõuülekandega oli nn. saksa ammuvints  e.  cranequin, kuid seda sai vändata vaid ühe käega.
   

 - saksa ammuvints toimis hammasreduktori abil, ammunööri pingutas hammaslatt, jalus võis ammul puududa. Kuna vinnnastada sai ühe käega, võis saksa vintsi kasutada ka ratsanik. Hilisematel sajanditel kasutati saksa ammuvintsi jahiambude vinnastamiseks, seepärast on neid säilinud suhteliselt palju.  

URL=http://web.archive.org/web/20120112025020/
http://annals.xlegio.ru/evrope/behaym/behaym00.htm



-  kruviajamiga
ammuvinnastaja, mis ehitati ammuga kompaktselt kokku

   Valturius Robertus.  De Re Militari -  Verona 1472.  
   Illustratsioon  raamatust
  The  book of the crossbow Ralph Payne-Gallwey  1903
  URL=http://web.archive.org/web/20081216053617/http://www.crossbowbook.com/

  Книга арбааетов. История средневекового метательного оружия.

  Пейн-Голлуэй, Ральф  1903-  Перевод  2005 -  PDF 
  URL=http://читать-онлайн.рф/index.php?id=20200


 - ammuküti kaitsekilbid  (kopeeritud on fragmenti Jehan Froissart´i  Kroonikast)
Kuna vinnastuspost oli kohmakas vahend, siis  said seda kasutada vaid kindluste kaitsjad. Välioludes pidi ammukütt kasutama  väiksema jõudlusega vinnastajaid,  mis võttis tunduvalt rohkem aega  ning seadis  ammuküti mitmeks minutiks abitusse olukorda. Seepärast hakati varakult kasutama mitmesuguseid kaitsekilpe. 
 
The book of the crossbow  by  Ralph Payne-Gallwey  1903
 URL=http://web.archive.org/web/20081216053617/http://www.crossbowbook.com/
 Книга арбааетов. История средневекового метательного оружия.
 Пейн-Голлуэй, Ральф  1903-  Перевод  2005 -  PDF 
 URL=http://читать-онлайн.рф/index.php?id=20200

Tagasi lehe sisukorda...





Käsiambude lukud 

Keskaja sõja-ambude lukk oli rulliklukk, mis esines juba hilisrooma käsiambudel.  16.-17. sajandi jahiambudel täiustati päästikut:  kuna ühe pika hoova käsitsemine raskendas sihtimist, siis kasutati ülekannet üle mitme hoova, alla jäi vaid väike päästik. Samuti võeti kasutusele ammunoole fiksaator, mis vältis ammunoole ärakukkumist, kui laskevalmis ammuga tuli joosta ning jälitada looma.



 
- ambude lukud  (kolm erinevat skeemi, neist alumine on rulliklukk)               

В. Фоли, Дж. Палмер, В. Содэл 1985  Арбалет

http://web.archive.org/web/20080926094827/
http://www.xlegio.ru/pubs/crossbow/crossbow.htm


 

-  rulliklukk
oli keskaja levinuim ammulukk.
 



D. Baatz -
Die romische Jagdarmbrust. Arch. Korrbl. 21, 1991, 283-290
URL=http://web.archive.org/web/20081004155701/
 http://www.xlegio.ru/gastraphetes.htm
   
 
Leiutatud juba antiikajal, koosnes rulliklukk rullikust e. pähklist  (alamsks. nuzz), valmistatud pronksist või luust, millel oli  pealpool sisselõige nööri haaramiseks, all - sisselõige stopperi hoova jaoks.
Vinnastamisel  pingutati ammunöör pealt rulli pesasse ning tõmmati edasi, kuni rull pöördus ning alumine väljalõige sattus all stopperi hambasse - amb oligi vinnastatud.
Päästmiseks tuli rullik stopperi hoovast vabastada.

Rullik seoti pesasse lõdva nööriga
, mis takistas lasu ajal selle väljahüppamist ning takistas ka rulliku väljakukkumist vinnastamisel. 

Rulliku vaba veeremine (pöörlemine asemel) vähendas luust rullikule kontsentreeritud  jõudu,
vältides samas ka rulliku väljalõigete kulumist. Luust rulliku tugevdamiseks võis selle sisse olla tapitud ka rauast kiil.
                                                                                           


Pildid:  Wikipedia -Bayerisches Nationalmuseum
 
Rauast teljega rullik, mida esineb hilisematel jahiambudel, polnud samuti fikseeritud:  päästmise ajal võis telg liikuda (veereda) vabalt üles, milleks olid rulliku telje jaoks kummalgi pool väljalõiked. Rulliku väljakukkumist vältisid stopperkruvid.


                                                                                     Tagasi lehe sisukorda...

2.4. Raskeamb - nimetustena on olnud kasutusel "vintsiga amb"balliste (nt. Läti Hendriku Kroonikas, mis samal ajal võis tähistada ka käsiambu) või  springalde (võis tähistada ka notstalit). 
    Raskeamb oli  vintsiga kokkuehitatud raskeamb, mis vajas sihtimiseks ja laskmiseks erilist alust, vintsid on olnud enamasti nöörvintsid. 



 - Walter de Milemete  "De secreta secretorum" 1326
    Christ Church, Оxford                                    

    URL= http://www.ljplus.ru/img4/s/c/scotland14_15/ crossbow-MS--Walter-de-Milemete_
 -De-secreta-secretorum_-1326-g._-Christ-Church_-XIV 


 -  miniatuur 
Edward II hartast, kingitud Carlisle´ linnale  1316                                                    
 
vt. täielik pilt  miniatuurist


URL=http://web.archive.org/web/20130421153030/  
http://members.iinet.net.au/~rmine/gctrebs/carlisle.html

 

 Raskematel ambudel on kujutatud ka kruviajamiga vintse

 (vrd. notstal)  

 -  vasemal -  pilt 15. sajandi traktaadist 
 
 Mariano Taccola - De ingeniis.  1449
    URL=http://www.facsimile-edition.com/faksimile/3882261706.htm
 
-   paremal -  pilt 15. sajandi  traktaadist
 
   Valturius Robertus -  De Re Militari.  1472)  
    URL=http://web.archive.org/web/20081216053617/
     http://www.crossbowbook.com/


Rataslafetil raskeamb,
15.sajandi käsikirjast.
Bayerische Staatsbibliothek. München

The  book of the crossbow -
Ralph Payne-Gallwey  1903
URL=http://web.archive.org/
web/20081216053617/
http://www.crossbowbook.com/ 


Rataslafette oli vaja peamiselt ründajatele, kes piirasid linnuseid
.                         

Koondatud pildimaterjal raskeambudest:  album (HTML).

 Tagasi lehe sisukorda...

                                                                                      Tagasi sisukorda JUHENDID...