Lamedapõhjalised jõelaevad
Need olid lihtsaimad plankudest  pargased, mis liikusid kristliku ajaarvamise esimestel sajanditel kõigis meie vetes.  Lameda põhjaga nelinurkne kuju, vöör ja ahter ees ja taga sarnase aeglase tõusuga,  kantis üleminekuga (kimmiga - JM) põhjalt parrastele, mis olid veidi väljapoole kaldu - sellisel kujul olid need veesõidukid sobivad kaubaveoks meie aeglaselt voolavatel jõgedel.  Aeglaselt tõusva ahtri ja vööriga pargasetaolised jõelaevad võisid lihtsalt randuda ning laadungit peale- ja mahalaadida.  Need olid robustsed veesõidukid, eelkõige laadungite veoks, milleks võisid olla terved kaubavoorid, mõnikord koos vankritega. Veelgi enam, need pargased olid nagu parvlaevad inimeste ja loomade veoks. 

Protohulk
Nendest pargastest erineb täiesti protohulk, mille esimesena leitud eksemplar on tuntud kui "Utrechti laev",  kuid tänaseks on neid juba vähemalt seitse leidu.  Põhi on tahutud tohutust tammest, mis jätab esmapilgul väga massiivse mulje. Siiski on seina paksus vaid 4 kuni 6 cm,  mille alumist kõverust on ehituse ajal vähesel määral painutatud soovitud kujuni. Pardaid on kõrgendatud kolme suurema planguga, mille laius kesklaeva kohal  on üle poole meetri, nendest  keskmine on poolümar.  Selline korpuse paksenemine annab mitte ainult vajalikku tugevust ja jäikust, vaid lisab ka külgstabiilsust. Koos tõstetud vööriga muutis suurendatud stabiilsus protohulk´i küllaltki merekindlaks. Laeva korpuse pikisuunaline kõverus sobis hästi ka randumiseks jõekaldal.   Protohulk  käis ka sellistes sadamates nagu  Dorestad ja Quentovic ning pole põhjust imestada, et  laev esineb ka neid paigus löödud hõbemüntidel.

Kiiluga laevad
Kuigi protohulk oleks võinud sõita Inglismaale, olid vastavalt Skandinaavia traditsiooniole ehitatud kiil-laevad palju merekindlamad.  Nimetus näitab, et nende laevade konstruktsiooniliseks aluseks oli kiil, mis koos täävidega moodustas laeva aluse. Kiil-laevad olid kerge konstruktsiooniga, ette nähtud eelkõige purjetamiseks, ahtris ja vööris oli neil pooldekk. Et sadamates manööverdamist lihtsustada, olid ette nähtud mõned sõudmiskohad.  Õhukesed lauad olid ühendatud omavahel ülekattega ("klinker") kasutades raudnaelu. Lainetuses moodustas see pikisuunas veidi paindliku korpuse. Kui laeva  väliskest oli sellisel moel valmis tehtud, tugevdati seda võrdsete vahemaade järel kinnitatud kaartega. Kõikjal meie mere- ja jõeranniku aladelt on leitud laevaosi või klinkervoodri neete. Dorestadi põhjapoolses sadamas 
on päästetud ühe kiil-laeva mitmesuguseid osi. 
 

Koged
Kaubavedajad võisid protohulk´i ja eriti  kiil-laevaga ületada Põhjamerd, kuid  süvise tõttu sobisid need vähe madalale  tõusuveega merele meie rannikul. Seetõttu kohandasid friisi laevnikud  nendeks konkreetseteks vajadusteks algselt kontinentaalse laevatüübi. Nad ehitasid väikesed tõusu-mõõnamere laevad, koged, mida kohtame üheksanda sajandi alguse müntidel.