KÜRASSIIRI  KOLMVEERANDTURVIS NEITSITORNIS.

Ratsaväelase turvistik  TLM  3525 Re 175,  Tallinna Linnamuuseum;
https://www.muis.ee/museaalview/1194283



Raskeratsaväelase kolmveerandturvis  on Tallinna Linnamuuseumile üle antud 1947. aastal. Sarnaselt teiste esemetega, mis neil aastatel  Linnamuuseumi jõudsid, pole ka selle täpsem päritolu teada.  Samal ajal,  kui praegu  Kiek in de Kökis eksponeeritud rüütliturvised olid  1950-ndatel aastatel  Raekoja  eskpositsioonis "Vana Tallinn", on ratsaväelase turvistik olnud nii halvas seisus, et  seda pole esindulikul moel  varem eksponeeritud. Muuseumis on säilinud küll  kaks kirvega tahutud ja jämedalt kokku naelutatud  primitiivset sisetoestikku - üks turvise seinale riputamiseks, teine püstiasendis eksponeerimiseks,  kuid täpsemad seosed meil siiski puuduvad.
Turvistik on restaureeritud  2014. aastal ning samal aastal  ka eksponeeritud (restauraator Jaan Märss).




SISUKORD.

Kürassiiriturvise seisund ja kirjeldus.

Turvistiku restaureerimine.

Kiivri rekonstruktsiooni valmistamine.

KASUTATUD PUBLIKATSIOONID.




KOLMVEERANDTURVIS   (sks. trabharnisch, vn. трехчетвертный доспех) oli  alates 16. sajandi keskpaigast levinud  kergem turvisetüüp,  mida kasutas palgaline raskeratsavägi. Põlvedest allpool on olnud jalgade kaitseks mitmel erineval moel  tugevdatud nahksaapad, käte kaitseks olid nahkkindad. Käsivarre õndlad on olnud püstoli kasutamiseks vabad.  Täisturvistikust kergem kolmveerandturvis hakkas laiemalt levima alates 16. sajandi keskpaigast, mil ratsarüütlite vägi asendus palgalise raskeratsaväega.  Suhteliselt kallis töötlus lubab arvata, et käesoleval juhul on tegemist  kürassiiriturvisega. Samuti raskeratsaväelaste  hulka kuuluvate nn. "mustade ratsanike" varustuses oli põhirõhk asetatud rohketele püstolitele, turvistike peale kulutasid nad raha vähem.
Fotod vitriinist: Jaan Künnap

2013.a. on lisatud ekspositsiooni  rataslukuga püstoli  ja ratsaväemõõga rekonstruktsioonid (Raivo Paju).
2014. on lisatud  ratsaväekiivri rekonstruktsioon (Jaan Märss).

KÜRASSIIRITURVISE  TLM 3525  eripäraks on reieturviste kinnitusviis : kui kolmveerandturviste reieturvised on enamasti  riputatud  välistrippidega otse vöörihma külge, siis meie turvisel on kasutatud varasemat,  täisturvistel esinenud kinnitusviisi - reieturviste kinnitusrihmad  kinnituvad  rinnaturvise serva alla peidetud konksude külge.

Kiiver puudub, samas on kolmveerandturvistel olnud  kiivri osas suhteliselt vaba valik, mis sõltus ilmselt ka  aastaajast ja sõjategevuse iseloomust. (Ka tänapäeval toodetavad sõjamängude kolmveerandturvised on enamasti ilma kiivrita.)

1648
Linnamuuseumi  kolmveerandturvisel puuduvad viited sellele, et rinnakaitse peale oleks käinud lisaks veel  kaelus e. gor˛ett.

MÄRKUS (JM):  Kaelus võeti hilisematel turvistel kasutusele sellepärast, et  kiivrilakk ja sirm ei kompenseerinud täielikult ärajäetud kaelaturvist. Erinevalt kaelaturvisest, mis  käis rinnaturvise alla, asetati  gor˛ett nüüd kõige peale. Tegemist on kunagise gooti turvise rinnakaitse  peal olnud lõuakaitse e. "habeme" taastulekuga  (sks.k.  harnischbart).
17. - 18. sajandil kujunes gor˛etist ka esinduslik ilustus. Ohvitseridel said  gor˛etid eriti oluliseks veel seetõttu, et  kandsid kuni pagunite ilmumiseni väeliigi tunnuseid (sks. dienstkragen )
(Boeheim 1890)
Kaelaturvise puudumise tõttu toetub  kogu turvistik  (ca 25 kg) õlgadele kahe laia soomustatud õlarihmaga, mille tagumine  ots on needitud  püsivalt seljaturvise külge. Seljaturvise sama needi alla kinnitub ka õlaturvise kinnitusrihm, kusjuures pandlast väljuv rihmaots jääb iseloomulikult püsti (on näha kõigil  fotodel).  Sellest püstisest "kõrvast" tõmmates on saanud kürassiir iseseisvalt vabaneda käeturvisest. Rinnaturvise plaat on paksust rauast, kaaludes 5,5 kg - tegemist pole rekvisiidiga (A.Pajus).

MÄRKUS (JM): Kogu turvistiku saab kürassiir seljast võtta väheste liigutustega:
  • kummaltki õlalt tuleb vabastada käeturvise pandlad - püstine rihmaots on  haaratav vastaspoolse käega - ning käeturvis langeb ära
  • vöörihma pandla avamise järel  jaguneb rindkereturvis (kürass) kaheks pooleks: rinna- ja seljakaitseks
  • kummaski põlveõndlas on vaja avada rihmapandlad
  • lõpetuseks - kummagi õlarihma esiotsast tõmmates vabanevad õlarihmad -  ning kõik turvised langevad ära

Turvise kujunduselemendid.     

  • Umbes 1/16-tollisest plekist turviseribid on taotud otstest õhemaks ja keeratud äärepalistusena ära. Ülekattes ribide pealmised servad on töödeldud laineliseks, detailide servadele on raiutud dekoratiivseid jooni.
  • Turvisel on säilinud algset tumedat oksüüdi, mida on kindlasti korduvalt õlitatud ("värskendatud") taimeõliga. Säilinud pinna järgi võib oletada, et turvis on olnud algselt oksüdeeritud tumedaks  (termiliselt oksüdeeritud, puhastades seejärel messingist ilustused välja).

Autori fotod.
  • Rohkesti on kasutatud messingist kattega neete,  lisaks ka  kuueharulisi messingist  tähekesi.


TURVISTIKU  RESTAUREERIMINE.

Turvistik on restaureeritud  2014. aastal ning samal aastal ka eksponeeritud.   Enne restaureerimist  säilitati  kõiki osaturviseid  eraldi tükkidena  riiulis.  Nahkrihmad olid kas rebenenud või purunenud, mistõttu  oli  aastaid  välditud turviste siirdamist ja ka täpsemat fotografeerimist.  Restaureerimistöö eesmärgiks oli taastada turvistiku algne montaa˛ ning turvistik eksponeerida. Eelkõige tuli vajalikul  määral uuendada kõiki nahast ühendusi.

  • Restaureerimisel on konserveeritud  säilinud algupärased rihmad ja rihmakatked. 
  • Purunenud liigendrihmad  (turviste servadel) on asendatud uute veisenahast rihmadega. 

Märkus: keskmised - s.o.lõdvikrihmad - on olulised turvise liikuvuse piiramiseks, mis pole vitriinis eksponeerimisel oluline.
  • Purunenud lõdvikrihmade all säilisid  algupärased  nahaneedid
    (needi väiksema pea all olid nelikant-seib).
  • Läbiroostetanud  nahaneetide asemele on valmistatud  samamõõtmelised M3-"kruvineedid".
  • Kohati tuli asendada  ka dekoratiivseid ümarpeaga neete.
    (Originaalneetidel olid pehme joodisega peale joodetud kollasest  plekist kapslid.)

  • Originaalneetide asendamiseks on valmistatud "kruvineedid" keermega M5. 
    Uute neetide pead on üle joodetud kollase hõbejoodisega (messing+5%Ag)


  • M5-kruvineetidega parandatud õlarihm.
    Seljaturvise külge needitud rihma ots on valmistatud uus - kuni paarisnaastu keskpaigani.
  • Fotol on näha hilisemal eksponeerimisel tekitatud vigastusi.
    Kuna külgmised liigendrihmad olid purunenud, olid reieturvised riputatud traadiga.

Rooste konserveerimine üheskoos nahaga.


Autori fotod

  • Liigendribade ülekattes servad on roostetanud nii õhukeseks, et rooste eemaldamisel oleksid servad auklikud.
    Kuna rooste oli sisepindadel  tume ning stabiilne, siis oli võimalik piirduda  rooste konserveerimisega.
  • Rooste on  tihendatud/kinnitatud glütseriini piirituslahusega, mis pehmendas samas ka rabedad nahkrihmad.
    Menetlus andis kohe ka esteetilise efekti, sest rooste muutus tumedamaks.
  • Glütseriini edaspidisel lendumisel jääb alles tihenenud pinnakiht (mingeid lisaaineid seejuures ei lisandu).
    Vastavalt vajadusele võib glütseriiniga immutamist tulevikus alati korrata.

KIIVRI REKONSTRUEERIMINE.

KIIVRITÜÜBI VALIK.
Lakaga kiiver (ingl. lobstertail helmet) on  Ungari kaudu Euroopasse  levinud türgipärane  ratsaväekiiver (sks. zischägge, vn.  шишак), mis kujunes Euroopas alates 1630-ndatest aastatest tüüpiliseks ratsaväekiivriks. Kiivrilakaga varustati  ka varasemad kiivritüübid (näit. ingl. lobstertail burgonet).  Mugavuse tõttu hakati lakaga kiivreid kasutama  ka jalaväesAustria-Ungari ratsaväes oli see kasutusel kuni 18.sajandi lõpuni. 
Foto oksjonilt 

  • tüüpiline lakaga ratsaväekiiver (ka nn. husaarikiiver, pappenheimi kiiver, ungari kiiver)

Märkus:  Mandri-Euroopas taoti kiivri  kuppel välja ühest tükist, inglise lobstertail-kiivritel neediti  kuppel kokku kahest poolest, mis moodustasid keskel kiivriharja (Boeheim 1890)

Prototüübi valik

Võrreldes rüütlikiivritega pole ratsaväekiiver kollektsioonides ilmselt eriti hinnatud. Isegi muusemikogudes esineb kiivrite montaa˛i juures mitmeid küsitavusi:
  • ninakaitse on seatud sageli nii üht- kui teistpidi  - noolekujuline ots on kas ülal või all - ka pole selge selle otstarve, kuna löögi eest see ei kaitseks.  Küll võib see olla oksakaitse - juhuks kui eskadron väljub varitsusest metsa alt, teed ei saa vabalt valida ning tuleb ratsutada läbi alusmetsa? (JM)
  • kiivri tipus oleva väikese aasa (läbimõõt u. 5mm) otstarbe  kohta esineb kirjanduses vaid oletus, et see on olnud kiivri riputamiseks (peene augu puhul peaks  see toimuma  traadi või peene terastrossiga? Loomulikum oleks arvata, et ratsutades riputati kiiver lõuarihmast käsivarrele, mis jätaks käed ratsmete jaoks vabaks.

1640
Foto oksjonilt
  • saksa ratsaväekiiver zischägge  - ainus prototüüp, mille puhul ülaltoodud küsitavused puuduvad (materjalid veebist 2018)  -  ninakaitse püsib ratsutamisel paigas : hoidmas pole vaid üks üks liblikkruvi, ninakaitse saba käib ülal läbi kiivri tipus oleva aasa, fikseeritud on ka selle tagumine ots.

MÄRKUS: fotol oleva kiivri lakal puudub alumine, s.o. 4 ribi.

    KIIVRI  VALMISTAMINE.




  • kürassiiriturvisele TLM 3525 eksponeerimiseks juurde valmistatud   ratsaväekiiver

Eeskujuks sai võetud ülaltoodud saksa ratsaväekiiver.   Kuna vana turvise üldiseks tooniks on sinakashall, siis sai   kiiver termiliselt oksüdeeritud ning seejärel vahatatud.

Küljekaitsed ja  kiivrilaka ribid on sepistatud 1,5mm külmvaltsplekist, ääred  on taotud õhemaks ning keeratud sissepoole  ära. Servast veidi eemale on raiutud meisliga samasugune  joon, nagu võib näha turvise ribidel.


Kiivri üldkaaluks sai 3,8 kg (museaalsed eeskujud kaaluvad  3-4 kg)

 

    Kupli sepistamine. 

   Kupli algmaterjaliks oli 3mm kuumvaltsplekk, samast  materjalist on välja sepistatud  ka kiivri sirm.

  • materjali hõõgutamine kupli sepistamisel  (kokkulöömiseks) toimus sektorite kaupa (kuid sama oleks saanud teha ka ääsile asetamisel)
  • Põhja esmane venitamine toimus massiivse terasrõnga peal
  • Kokkulöömine toimus  sektoritena sama terasrõnga peal - kuppel toetati terasrõnga peale ja punaseks hõõgutatud sektorit taoti  "õhus" kerge vasaraga
  • Tekkinjud ümarad nurgad on  hõõgutatud seejärel ükshaaval ning löödud samamoodi kokku
  • Kokkulöömist on tehtud  korduvalt, vahepeal on taastatud kupli vorm, vasardades seda  kumeral alusel

    Dekoorielementide valmistamise võtteid.

    MÄRKUS: messingiga kaetud needid ja kuusnurksed  tähed) on "laenatud" turviselt TLM 3525

  • Keermestatud needi pea on kaetud kollase hõbejoodisega,  seib-mutter on valmistatud  tõmbmutrist.

Kuusnurkse tähe valmistamine äralõikemeetodil :


  • ümartooriku otsa sälkamine treipingi jaotuspeas (viilitud käsitsi)

Autori fotod
  • otsa mahalõikamisel tekib "täht"



KASUTATUD  PUBLIKATSIOONID.

1. Boeheim, Wendelin  (1890) . Handbuch der Waffenkunde: das Waffenwesen in seiner historischen Entwicklung  vom Beginn des Mittelalters bis zum Ende des 18. Jahrhunderts. Leipzig, 1890. [www] http://digi.ub.uni-heidelberg.de/diglit/boeheim1890 (14.04.2020)

2.  L & F. Funcken (1978).  Le costume, l´armure et les armes au temps de la chevalerie – le siѐcle de la renaissance. Tome 2, Tournai 1978