RAUDRÜÜD  SUURTÜKITORNIS  KIEK IN DE KÖK.

Rüütliturviste puhastamine ja konserveerimine 2009 - 2010. 
VÕRDLUSEKS : vt.  Tallinna Mustpeade kergeratsaväe turvised 16. saj. keskelt.
Maal asub suurtükitorni III korrusel.



   
   


Kiek in de Köki kindlustustemuusemis on eksponeeritud 2009-2010 puhastatud ja konserveeritud rüütliturvised. Mõlemad turvised on olnud 1950-ndate aastate alguses näha Tallinna Raekoja esimese korruse ekspositsioonis.  Täisturvistik  TLM 10145  on saadud 1949. aastal  Venemaalt,  "annetusena Riiklikult Ermitaažilt".  1958. aastal  on saadud  muuseumile "varade üleandmisel"  - ilmselt siis Tallinna Raekojast - juurde ka turvistik TLM 4970.  Praegune eksponeerimisviis  pärinebki  mõlemal turvisel  samast  Raekoja ekspositsioonist.  Alates 1968. aastast paiknevad mõlemad rüütliturvised   Kiek in de Köki ekspositsioonis.
Võrdluseks võib  Kiek in de Köki 3.korrusel näha Mustpeade epitaafil kujutatud kergeratsaväe turviseid 16.sajandi keskpaigast.




RÜÜTLITURVISTIK  TLM 10145

Turvistik,  TLM  10145 Re 321, Tallinna Linnamuuseum,
URL=http://www.muis.ee/museaalview/1204288


Täisturvistik TLM 10145   sarnaneb turniiridel kasutatud nn. "kostüümturvisega", mida on eelistatud kasutada jalgsivõitluse turniiridel. [Funcken -  lk. 88]

Käsivarre õndlad on täielikult kaetud ülekattes ribadega, mis ei võimaldaks ilmselt kasutada püstolit.

Vigastusi on väga  vähe  (turniiriturviste puhul on oletatud isegi puidust relvade kasutamist. 
[Funcken -  lk. 88]

Kogu turvistik on olnud algselt poleeritud (ülekattega osadel on säilinud poleerpinda).

Osa ümarpeaneetidest on kaetud messingiga, mis annab lihtsa värvuskontrasti.  

Turvistiku armet '-tüüpi kiivril
(sks.-ingl. armet, pr. l´armet ) on näha kitsas lõuakaitse, mis jätab nähtavale all oleva kaelaturvise.

Lõuakaitse (sks. kinnreff)  on täiendus kiivri alaosale, sest kaelaturvis üksi ei kaitse lõuga altpoolt tuleva torke eest. Võrreldes gooti pottkiivritega, mille allosas pidi olema vähemalt peasuurune ava,  tuleb lõuakaitsega kiiver enne päheasetamist liigendist avada (lõuakaitsel  ja visiiril on külgedel ühine šarniir).   Sulgemise järel ühendatakse kiivri kukla- ja lõuakaitse  omavahel haakidega.

Liikuvate ribidega kaelaturvis (sks.  halsberge, kragen) on alus, millest algab kogu turvistiku selgapanek. Selle alt laienev osa moodustab õlgadel laia kaeluse, mille külge kinnituvad tappide ja rihmade abil nii käe- kui ka rindkereturvised - ning nende kaudu omakorda kõik alumised turvised. Ülal ümbritseb kaelaturvis kaela liikuvate ribidena - mis ei võimalda siiski pead pöörata.



Turvistik, TLM  10145 Re 321, Tallinna Linnamuuseum,
URL=http://www.muis.ee/museaalview/1204288
 



  • Kaelaturvise  eesmisele servaleon löödud kolm märki: vasakul pooleldi kustunud Nürbergi linna märk,  keskel Tallinna märk ja paremal identifitseerimata D- kujuline märk. (Õige montaaži korral jäävad märgid rinnaturvise alla.)

  • Kindad on lihtsad, "labakinda" tüüpi (ka raudkingaded  on tüübilt kohmakad nn. "karukäpad"

  • Turvistiku korrastamisel (19. saj.?) on lisatud suurel hulgal uusi nahkrihmu (pandlaga kinnitusrihmad, liigendirihmad), milleks on kasutataud uusi neete. (Pildil on turvistiku montaaž veel vale - kaelaturvis ulatub rinnaturvise peale).

RÜÜTLITURVISTIK  TLM 4970

Turvistik, TLM  4970 Re 231, Tallinna Linnamuuseum,
URL=http://www.muis.ee/museaalview/1204298


Täisturvistik TLM 4970 on hinnalise viimistlusega rüütliturvistik, millel on rohkesti parandusi ja kulumise järgi - turvistik on olnud reaalses kasutuses (turvistiku juurde kuulub ka rõngassärk). Hea liikuvusega küünarliigendid on võimaldanud kasutada tulirelva.   Lisaks alumisele kaelaturvisele on peal veel täiendav kaelakaitse - goržett, mis piirab mõnevõrra kiivri liikuvust. Ilustuste ja töömahukuse poolest on tegemist kalli turvisega - kiivril ja selle äärisel on söövitatud ornamendivööd, visiir on olnud kullatud.  Seljaturvise ülemise ääre keskele on löödud Nürnbergi linna vapp.

19. sajandil on turvistik läbi teinud  põhjaliku renoveerimise (1827). Enamus liigendrihmadest on rabeduse tõttu uuendatud, uuesti neetimisel on kasutatud juba  ümarpeaneete. Algupäraseid  käsitsi sälgatud neete on säilinud veel seljaturvisel.




Fotol:

- armet '-tüüpi kiivri lõuakaitsele on liidetud  lai ääris (goržett), mis varjab täielikult all oleva kaelaturvise

- väline vöörihm puudub (on katkenud)

- turvise kindad on tüübilt sõrmikud, mille juures on tehtud märkimisväärselt palju käsitööd:  nahast sõrmede peale on kinnitatud hambuliseks töödeldud raudnaastud.




Turvistik, TLM  4970 Re 231, Tallinna Linnamuuseum,
URL=http://www.muis.ee/museaalview/1204298



Kiivril ja selle kaelusel (goržett) on lamedapõhjaline, söövitatud ornamendivöö - ilustamise võte, mida  kasutati relvadel  juba 15.sajandi lõpul [Funcken -  lk. 110].

Kiivril on ka taga olnud laiem ääris (säilinud on neediaugud).

Seljaturvisel on säilinud käsitsi sälgatud originaalneete.


Visiir on olnud  kullatud (kulla jäljed on säilinud visiiri sirmi all).


RÜÜTLITURVISTIKE PUHASTAMINE JA KONSERVEERIMINE   (J.Märss - 2009-2010)

SEISUND ENNE KONSERVEERIMIST.

Turvised olid  ebaühtlaselt roostes, neid oli roostekaitseks korduvalt lakitud ja vahatatud - eri aegadel ja mitme erineva materjaliga (aruanded puuduvad, peamiselt on olnud tegemist kohaliku nn. "värskendamisega").

Kollaseks tõmbunud lakk võis olla 1960-ndatel kasutatud mööblilakk (nitrotselluloosi baasil). 1970-80-ndatel on Linnamuuseumis kasutatud metalli lakkimiseks peamiselt ksüloolis lahustatud polübutüülmetakrülaati (PBMA), samuti PBMA lisandiga pistaatsialakki, mis oli sel ajal tuntud maalide kattelakk.

"Värskendamiseks" kasutati muuseumis peamiselt mesilasvaha emulsiooni aviobensiinis. Saksa DV autovahade kasutamise kohta puuduvad andmed.

Rooste eemaldamiseks  oli kohati  kasutatud ka fosforhapet, mis muutis  pinna  halliks.  Fosforhappena kasutati 1970-80-ndatel nn. värvitut roostemuundajat (10% o-fosforhape), mis jättis peale loputamist pinna tinahalliks (vana tina toon). Seda oli kasutatud  eelkõige õlakaitsetel, mida külastajad pääsesid käega katsuma.

Külgeneeditud liigendrihmad ja pannaldega kinnitusrihmad on suhteliselt heas korras, uuendatud ilmselt 19. sajandil. Kinnitusrihmadel on kohati rebendeid, sest turvistike monteerimisel on kasutatud liigselt jõudu.

Turniiriturvis (TLM 10145) oli olnud aastakümneid valesti monteeritud - kaelaturvis, mis pidanuks olema kõige all, oli asetatud rinnaturvise peale. Õlaturvised olid seetõttu tõstetud ebaloomulikult kõrgele, kinnitustapid õlgadel ei sulgunud ning olid seotud traadiga.  Õlaturvistele on puuritud asendi korrigeerimiseks ka tarbetuid lisaauke.

TURVISTIKE KONSERVEERIMINE.

Külgeneeditud rihmad (liigendi- ja kinnitusrihmad) olid juba 1980-ndatel konserveeritud ja pehmendatud lanoliiniga.

lanoliin - 200 g
seedriõli - 30 ml  (ei õnnestunud hankida)
mesilasvaha - 15 g
heksaan - 330 ml (asendati petrooleetriga, mille põhikomponent on heksaan)

30 aasta möödudes on lanoliin 2010.a.  endiselt kleepuv ning  rihmad ettevaatlikuks käsitsemiseks piisavalt elastsed (kummagi turvistiku rihmad on uuendatud 19. sajandil).

Kogu mitmekesine rooste, lakkide ja vahade kiht sai eemaldatud ettevaatlikult klaasharjaga. Kui vaha täitis klaasharja,  õnnestus see eemaldada harja otsa paberil "veeretades" - seejärel võis pudrustunud vaha lihtsalt ära pühkida. Väikese otsikuga klaashari võimaldas peale lauspindade puhastada täpselt ära ka äärepalmikud ja söövitatud ornamendi, samuti ka rohked needid. Kummagi turvistiku puhastamisele kulus umbes nädal. Kuna klaasharjast pudenes kulumisel klaaskiudu, tuli ees pidada nahkpõlle ja käsivarrekaitseid.

 Puhas pind on ühtlustatud hiljem peene terasvillaga (0000) poleerides (ei sisalda kriimustavaid traadiotsi).
Lõppviimistlusel sai loobutud konserveerivatest kaitsekatetest, kuna taolise keeruka eseme rekonserveerimine oleks tulevikus äärmiselt töömahukas.


Võrdluseks:  TALLINNA MUSTPEADE KERGERATSAVÄE TURVISED 16. SAJANDI KESKELT.

Mustpeade epitaaf, TLM  4938 G 604, Tallinna Linnamuuseum,
URL=http://www.muis.ee/museaalview/1204300



Foto: Peeter Säre. Fragment fotost.
Mustpeade vennaskonna mälestusepitaafil (TLM 4938) on näha turviseid 16. saj. keskelt. Vennaskonna kergeratsaväel on nn. poolturvised, kaela  kaitseks on kaelaturvis, kiivriks  lahtist tüüpi burgonett. Rinnaturvisel on palmikuna väljapoole pööratud serv, mis kaitseb libiseva piigitorke korral lõuga.   Käsivarsi ning  jalgu katab rõngasrüü, reieturvised on peidetud lõhikuliste pükste alla.

KIIVRITEST  hakati sajandi keskpaigast alates eelistama eest lahtisi kiivritüüpe, millele võis ajutiselt ette kinnitada ka visiiri või ka tervet nägu katvat maski  (nn.mantelkiiver). Kaelapiirkonna kaitseks kasutati kuni 1630-ndateni veel  kaelaturvist, mida sai kergesti sobitada  erinevat tüüpi  kiivritega.
 
Nn. burgonett (pr. bourguignotte, sks.-ingl. burgonet) oli  alates 16. sajandi keskpaigast  üks levinumaid  kiivritüüpe. Burgonetil on üle pea ulatuv hari, mida mööda on  kiiver  kokku needitud kahest poolest.  Kõrvade kohal on kiivril šarniiridest avanevad klapid, mis avanevad küljele. Visiir enamasti puudub või on kergesti eemaldatav. Kui külgmised klapid sulguvad lõua ees, siis on  tegemist nn. kinnise burgonetiga. Kiivril võib olla erineva pikkusega sirm.



KASUTATUD  PUBLIKATSIOONID.

1. Boeheim, Wendelin  (1890) . Handbuch der Waffenkunde: das Waffenwesen in seiner historischen Entwicklung  vom Beginn des Mittelalters bis zum Ende des 18. Jahrhunderts. Leipzig, 1890. [www] http://digi.ub.uni-heidelberg.de/diglit/boeheim1890 (14.04.2020)

2.  L & F. Funcken (1978).  Le costume, l´armure et les armes au temps de la chevalerie – le siѐcle de la renaissance. Tome 2, Tournai 1978,

3.
Glandorp, Lambert (1561). Liivi sõja lahingus langenud Mustpeade vennaskonna liikmetemälestusepitaaf :  Tallinna Linnamuuseum TLM 4938,
[www] http://www.estonica.org/et/Ajalugu/u_1200-1558_Keskaeg_Eestis/Linnade_edenemine_14-15_sajandil_Kirikuelu_linnades/Mustpeade_m%C3%A4lestusepitaaf/          
(14.04.2020)