v

ROOTSI RAHAKIRST

Raudkirst, TLM _ 5198 KM 23, Tallinna Linnamuuseum,

http://www.muis.ee/museaalview/1188497








Rootsi kuningas Karl XI (1655 - 1697) monogrammidega raudkirst kannab aastaarvu 1696,  mis tähistab aastat enne kuninga surma. Võimsa lukusüsteemiga  robustne raudkirst võib mahutada kuni paar tonni münte.  Hõbemüntidena oleks nende väärtuseks olnud ligi 30 tuhat carolin-riigitaalrit.




Fotod: Meeli Küttim




- vasemal äärmisel kontaktlehel
klikkides avanevad kirstu avamise järel tehtud pildid

 - kõrval  - kirst peale konserveerimist (parempoolsel pildil on lukule haakidega paigaldatud  katteplekk)

STATSIONAARSELT  võis taolist  kirstu pidada  seifilaadse mahutina kusagil hoones. Müntidega täidetult polnud paar tonni kaaluvat kirstu võimalik tõsta. Lisaks väga tugevale kaanelukule on lisatud 5 lukustusaasa pitseerimise ja  ka lisalukkude jaoks, et avada need tunnistajate juuresolekul. Kirstu sisejaotus sobib vääringute eraldamiseks eraldi nii markade kui ka ööride puhul (sees on olnud  vastavalt 4 sektsiooni - üks vahesein on küll hiljem eemaldatud).   

VÄLIOLUDES  oli  kirstu võimalik kasutada  kuni paarisaja kilo müntide veoks  (kirst ise kaalub teist samapalju).

Kui  aluseks võtta  Karl XI Skoone sõjast pärinevat sõdurikassa leidu (2012),   siis on palga maksmiseks kasutatud  1-, 2-, 4-, 1/6-ööriseid hõbemünte.  1/6-öörised olid seejuurest nn. krediitmündid - valmistatud vasest, kuid nende väärtuseks oli kehtestatud 1/6 hõbeööri  ( 48 krediitmünti moodustasid Helsingborgis eraldi pakitud 1-margase sõduripalga ).  Vt. http://www.mynewsdesk.com/se/helsingborg/pressreleases/skattfynd-fraan-1600-talet-paa-dunkers-1115429.pdf (05.05.2020) 

MÄRKUS:  Rootsi nn. maapaigalisele sõdurile maksti palka 2 korda aastas - kokku 35 vasktaalrit - mis maksti talle tema kodukohas. Välioludes makstav palk sõltus ilmselt muudest  tingimustest, kuid Helsingborgi sõdurikassa järgi otsustades maksti see välja hõbeöörides.


Kalkulatsioon(JM):  3 kuni 4 ämbritäit  krediitmünte kogukaaluga 150 kg vastaks  Rootsi pataljoni (600 meest) ühekordsele välipalgale (1 hõbemark). Kui Eesti- ja Liivimaa provintsi oli paigutatud 4 jalaväe- ja 1 ratsaväerügement - kokku u. 6000 meest, siis nende palgaraha krediitmüntides täidaks kogu meie raudkirstu (kogumine ja säilitamine oleks võimalik, transportimine mitte).  Hõbeööridena kaaluks see kokku  50-60 kg, seega  -  kaasasveetava sõdurikassana mahutaks meie  kirst mitu sellist mündikogust.



KAASASKANTAVA ÜHEKORDSE SÕDURIPALGA  KAAL  - näiteks  ülaltoodud 1 hõbemarga suurune palk:
  • hõbeööridena arvestatult kaaluks  1 hõbemark  u. 7-10 g   ( 1-, 2- ja 4-öörised mündid )
  • samast peitleiust selgub, et  sõduripalka on välja makstud ka  vasest krediitmüntidena, mille  kogukaaluks oli  sel juhul  u. 340 g 
  • MÄRKUS:  kaalult tunduvalt kergemaid  vaskööre (1 marga kogukaalkaaluks 141,6 g) Helsingborgi peitleius ei esine - aga  kuna  vaskrahale oli kehtestatud  3 korda väiksem väärtus, siis oleks pidanud vaskmünte olema vastavalt  kolm korda rohkem  ehk  425g.
(Kaaluarvestuse kohta vt. http://www.tonysmynt.se/karl11.html  (05.05.2020)).  


12 põrkriiviga lukk koosneb elementidest, mis on needitud  tinatatud plekist alusplaadile. Seejärel on lukk tervikuna needitud kirstu kaane siseküljele (kirstu kaanel nähtavad ümmargused augud on jäänud eemaldatud neetidest)

Võti liigutab mehhanismi teljeks olevat  riivide paari, mille üks ots tõmbab, teine lükkab põrkriivide hoobasid.
 
Peale luku kokkumonteerimist on tinatatud  klambrite otsi  ja väiksemiad katteplekke (tina katab ka tappide laiaks needitud otsi ). 

All keskel on tühjal pinnal püsti kaks tappi, mille otstes on õhukesed kiilusilmad. Sealt on ilmselt  kaduma läinud ilustuste või tekstiga plaat.

Vedrudeks on terasplekist keeratud rullvedrud.  

LUKU EHITUSEST.

TOOTMISVIISI  poolest peaks olema tegemist seeriatootega. Sõjaliselt aktiivne Rootsi vajas suurte mündikoguste transpordiks sobivaid  mahuteid  ning rauatöö tipptasemega Rootsis pidi  taoline töö olema parimal moel  korraldatud.   Korduvaid elemente, mida seeriatena  valmistada, sisaldab eelkõige lukk (kaldotsaga riivid, klambrid, vedrud, hoovad).  Samas tuli meistritel  valida ka  tehnoloogia, mis tagaks luku maksimaalse töökindluse - muukimiskindla luku lagunemine oleks katastroof!

LUKU VALMISTAMINE SEPATÖÖNA.  Üllatavalt pole tegemist üldsegi  mitte lukksepa-, vaid  sepatööga.  Sepatöö kiirus võimaldas ilmselt suuremat tootlikkust ning arenenud relvatööstusega maal polnud  vastava kvalifikatsiooniga seppadest ka  puudust. 
  • Puuduvad šablooni järgi valmistatud, korduva kujuga detailid - peale luku teljeks oleva riivipaari  paigaldamist on kõik ümbritsev sinna vabalt  "külge kasvatatud". 
  • Riive ega piidatappe pole täpselt paika mõõdetud, vaid  need on "silma järgi"  kohale  sobitatud.
  • Riivide varsi hoidvad klambrid on valmis sepistatud ning nurgad  meisliga sisse raiutud, kuid viili on  kasutatud enamasti   vaid  libisevate pindade  sobitamiseks ning  raiumiskida eemaldamiseks. Klambrite needitavaid otsi pole kujundatud, vaid need on taotud lihtsalt  õhemaks.
  • Vedrusid ja hoobasid  pealt fikseerivad  plekid on valmistatud  käepärasel moel, kasutamata mingeid  šabloone. 
  • Klambrid ja katteplekid  on paikasobitamise järel  antud  tsiseleerija kätte, kes on sealsamas ümardanud vabalt  kujunenud servad ning on raiunud seejärel peale ornamendi. 
  • Kuna põrkriivi  paksust terasest otsaklambrit pole sepal lihtne täpselt  mõõtu viia, siis on eelnevalt valmistatud  klamber  ning alles seejärel riivi ots. Seetõttu on  riivide kaldotsad  kõik erinevat mõõtu. 
  • Viimaseks tööks on olnud  aukude  sisselöömine ja klambrite neetimine alusplaadile. 
  • Tinatamine on toimunud  peale neetimist (tina katab ka laiakstaotud neete, tsiseleeritud jooniselt hõõrutakse tina harilikult takkudega maha).
Taoline "vaba" tööprotsess ning vabakälised töövõtted  eeldavad väga suurt vilumust, samas võis töös üheaegselt osaleda  terve grupp meistreid.
 
Võrdluseks: šabloonide ja mõõtude  järgi  unifitseeritud töö võimaldab kasutada väiksemate oskustega  ja odavamat tööjõudu.  
   
SEPATÖÖLE OMASED TÖÖVÕTTED.






Külmtöötluse võtete asemel, mida lukksepp tavaliselt kasutab (viilimine, puurimine, saagimine, osaliselt ka ka detailide kokkujootmine) on  käesoleva luku valmistamisel on ülekaalus sepatöö.

Kõige vastutusrikkamates kohtades on puurimise asemel eelistatud  kasutada  nn. sepakeevitust (vt. ühe ja sama hoova 4 vaadet):
  • vedruriive avavatel hoobadel on võlliavad  on "koostatud"  sepakeevituse abil, tagudes kokku 4 terasetükki. Ava pole seejärel ka mitte üle lihvitud (võib-olla püsib määre nii paremini sees?)
Märkus:  Rootsi relvasepad  on suutnud 17. sajandil valmistada sepakeevitusega kümneid tuhandeid püssiraudu. 


  • nurkade sisselõikamisel on viilimise asemel kasutatud meisliga raiumist (ilmselt kuumtöötlus)

Märkus: viil oli tuntud juba keskajal ning piltidel kujutati metallitöö tegijat  enamasti viiliga käes - vt. https://hausbuecher.nuernberg.de/index.php?do=query&mo=4&rs=1&tt=prs-jobgroup&tm=Metallverarbeitendes+Gewerbe 

  • ornament on štihliga lõikamise asemel  sisse raiutud (üleskerkinud servad on kas maha lihvitud või käiatud - selge viilijälg puudub ka siin)
Lukksepatööd ja selget viilijälge on näha vaid võtmekojal ja seitsmel haagil (vt. pildil allpool).
Ka on võtmekoja elemendid  lukksepatööna kokku joodetud.


KIRSTU AVAMINE JA KONSERVEERIMINE  (konservaator Jaan Märss)





Museaali tulmenumbri järgi otsustades on kirst muuseumikogusse võetud 1950-ndatel aastatel. Millal kirst  lõplikult sulgus ja lukku jäigi, pole teada. 

  • Varasemate lahtimurdmiste käigus on sisse löödud kaane pealispinnal nähtavaid  neete. Seejärel on lukk avamise järel töötanud veel võtmega -   mittetöötavad riivid on seotud kinni traadiga, lisatud on ka üks suur plekk-klamber.
  • Viimase  lahtimurdmise käigus on luku küljest ära kukkunud (kukkus kirstu põhja) üks riive avavatest hoobadest - seejärel polnud  luku avamine võtmega enam võimalik.
  • Viimane avamisüritus on lõppenud hingešarniiride lahtivõtmisega, lahti murtud olid ka tagumised piidatapid, kuid riivideni polnud jõutud. Luku seesmist katteplaati pole osatud avada.
 





LUKU AVAMISEKS oli vaja kitsa pilu kaudu eemaldada luku katteplekk - selleks oli vaja avada 7 haaki. Nende avamise järel langes plekk kasti sisse. Järgmisena tuli avada 12 põrkriivi :  riive pideva surve all hoides ning riive järgemööda läbi käies kaas viimaks avanes.  Vahendid:  erineva pikkusega puukiilud  ja traatkonksud, dioodlambid

- vasemal - tinatatud katteplekk peale konserveerimist ja paigaldamist

Märkus : katteplekk on jätkatud kahest lühemast tinatatud tahvlist, samuti on jätkatud  kogu luku aluseks olev plekk;


Fotod: Meeli Küttim -  paremal  - 300kg raudkirstu teisaldamine ja kantimine -  kirst on tõstetud risti kaubaalusele.

Vahendid: kaubaalus 800x1200mm, polstriks mitmekihiline kotiriie; elektromehaaniline virnastaja (1000 kg), kahvelkäru, pehmed lint-tropid.

- vasemal  on klikkimiseks kontaktleht (kirstu avamise järel tehtud pildid).

METALLI HEA SÄILIVUS.


- roostele vaatamata on pinna kahjustused 300 aasta järel vähesed
 
Lahtine rooste eraldus harjamisel melhior-käsiharjaga. 
Tihedamat roostet sai lahustatud poolmärjal  meetodil (vt. allpool)

TAUSTAPLEKI tinatamisel kasutati puhastamiseks tavaliselt piimhapet (tekkis rukkijahust kördi kääritamisel) - meetod ei soodusta korrosiooni. Hiljem võis  plekki rooste vastu kaitsta luku määrimiseks kasutatud traan - mereloomadest saadav odav rasv, millel on parkiv toime.
Märkus: mineraalõlid tol ajal puudusid, samas kui  linaõli tikkus kuivama. 17. sajandil põletusõlina levima hakanud  rüpsiõli - Eestis 19. sajandil tuntud kui "naeriõli" - oli massiivse luku määrimiseks vast liiga vedel
).

ORNAMENDIGA KLAMBRIOTSAD JA PLEKID tõmbuvad nüüd puhastamise järel kergesti pruuniks. Võimalik, et nende tinatamisel on kasutatud korrodeerivat vahendit,  mis on  põhjustanud pinna sisse tunginud  korrosiooni. Poolkuival meetodil polnud võimalik seda kõrvaldada.

- vasemal - pildil võib märgpuhastuse järel  eristada pinnal 4 erinevat tooni :
1)  hõbedased laigud  - alusmetalliga kontaktis olev tina on muutunud  melhiorharjaga harjamisel hõbedaseks,
2)  tumehall -  tina oksüüd, mis ei kannata harjamist
3)  rauarooste alumine kiht, mis on ilmselt traaniga määrimise tõttu moodustanud musta kattekihi (vrd. tanniin)    
4) tsiseleeritud ornamendiga pindadel taastus osaliselt roostepruun toon

MEHHANISMI  PUHASTAMINE JA KONSERVEERIMINE. 





Mehhanismi  puhastamisel on kasutatud poolmärga menetlust (kirstu kaas oli seatud rõhtsasse  asendisse):
  • pintsliga pealekantud lahus - di-Na-EDTA 5%  lahus - eemaldatud ca 10 min möödudes pabertampooniga
  • tinatatud figuraalseid klambriotsi "kratsitud" märjalt melhiorharjaga (lahus sama)
  • loputamiseks kasutatud 5% tanniini lahust  kantud pintsliga peale ning eemaldatud kohe pabertampooniga

Mehhanismi korraastamisel on juurde valmistatud üks põrkriivi klamber koos kinnitusdetailidega (oli eemaldatud ühe varasema avamiskatse käigus ning seejärel  kadunud).   Peale konserveerimist hakkas lukk tööle, õlitamiseks sai kasutatud liitium-määret 

Et vältida kirstu  uuesti  sulgumist, on võtmekoja  küljele kinnitatud teraslatist valmistatud blokeerija. Blokeerija fikseerimiseks on kasutatud moodsast plekist klambrit (on äratuntav).


  • Luku õõnesvõtme keele tõkestiteks on seatud  "rist" ja kuusnurkne "täht" - mis esinevad ka TLM teiste raudkirstude kaanelukkudel.
  • Valevõtme kasutamist takistavad  võtmete erinevad mõõtmed,
  • Sirge muukrauaga pööramist takistab riivi kohal olev kaartõkesti.
Võtme rekonstrueerimisel pole mõtet, kuna õõnesvõti võiks osutuda siiski liiga nõrgaks (puudub piisav tugevusvaru).

TINATATUD KATTEPLEKI PUHASTAMINE.







  • - plekitahvlite  tinatamise kvaliteet on väga erinev (ühe tahvli pealispind on kattunud sulatinaga, teise pinnal on takkudega pühkimise jäljed );
  • - lukuaugust oli sisse valatud söövitavat vedelikku, mis oli valgunud  kattepleki pealispinna nurkadesse. Sealt alla kirstu põhja joostes on vedelik söövitanud kahte nurka augud.
MÄRGPUHASTUS.
1) Rooste taandamine elektrolüüsivannis :  elektrolüüt - 5% NaOH, elektrolüüsivann, alaldi  100A, 600 l viniplastvann, pesupudel, dest. vesi
2) taandatud rooste eemaldamine 10%  o-fosforhappega :  katkematu ülevalamine ja pintseldamine maalriharjaga - u. 5 minutit
3) loputamine  ja järelpuhastus EDTA lahusega : di-Na-EDTA 5% lahus
5) väljapuhastatud tina ja raua katmine PVAlc lahusega :  polüvinüülalkoholi 5% lahus,  jõhvpintsel
 
   

VÄRVITUD PINDADE PUHASTAMINE.





Sinakasrohelised pinnad on on värvitud laseerivalt  mõne savipigmendiga (nt. rauda sisaldav glaukoniit). Kirstu tagaküljel, mida on vähem "värskendatud", paistab sinakas toon läbi rohelise.  Teistel külgpindadel on värv tihedam ja ühtlasem. Aastaarvude "17" ja "98" paarid on "värskendatud" ilmselt pruuniks tõmbunud mööblilakiga.

- vasemal on näha kirstu pealispind, mida on kõige rohkem puhastatud ja töödeldud

Pind on puhastatud poolkuivalt triammoonium-tsitraadi 2% lahusega. Alumine roostes raudlatt on seejärel töödeldud tanniini 5% lahusega (sama töötlusega, nagu alt kirstu põhi)


- vasemal - punasel sisepinnal ja eriti põhjas oli palju roostet.

- paremal - pind  on poolmärjalt puhastatud EDTA lahusega (5% di-Na-EDTA )

PÕHJA ALT on lahtine rooste on eemaldatud terasharjaga (parempoolsel pildil on näha pool puhastamise tulemust). 

Kuna rooste pole aktiivne, sai pind rooste muundamiseks kaetud  tanniini 5% lahusega. Kahe nädala pärast on kantud peale 8% PVAlc lahus. Suure kaalu tõttu (ca 300kg) ei pea siiski ükski kaitsekiht ilma jalgade või jalasteta kirstu all vastu. Kirstule ongi valmistatud puitsokkel, lisaks on vaja seda  säilitada kuival puitalusel.