Kirikukorjanduse rahapakk

Rahapakk TLM 5725 KM 63, Tallinna Linnamuuseum,

https://opendata.muis.ee/object/1189596



Rahapakk (sks. opferstock, ingl. offertory box, rootsi kollektbössa) on tuntud kui korjanduste - enamasti kirikukorjanduste  kassa, mille vorm pärineb keskajast. Puidust välja õõnestatud rahapakkude tugevdamiseks on kasutatud ohtralt sepist.

Nimetuse poolest on meile lähim saksa -stock, mis tähistab nii kändu kui ka mesipuud (oli algselt samuti puutüvest õõnestatud). Inglise box ja rootsi bössa tähistavad mõlemad vaid karpi. 

MÄRKUS: MA registris nimetatakse meil "rahapakkudeks" ka täismetallist ja isegi kivist valmistatud kirikukorjanduse kassasid,  juhul kui neil on samasugune vertikaalne vorm.


Rahapakk TLM 5725  on saadud  Tallinna Riiklikult Kunstimuuseumilt 16.11.1957.a.  -  varade üleandmisel.

RESTAUREERIMISTÖÖ eesmärgiks oli viia  seni rusuna säilinud rahapakk  säilitamiseks ja eksponeerimiseks sobivasse seisu. Lisaks puidu konserveerimisele ja raua  puhastamisele tuli rekonstrueerida (taasluua) rahapaku täielikult hävinud alumine ots ning ülal puuduv kaas.  Kokkumonteerimiseks tuli valmistada  uusi "lõigatud" naelu, sest rahapaku alumises osas olid lattide kinnitusnaelad praktiliselt läbi roostetanud.

Kasutatud mõõtühikute ja naelatüübi järgi võiks valmistusajaks lugeda 18. sajandi lõppu.

Rahapakul TLM 5725  pole vast kunstilist väärtust, kuid  museaalina säilitab see meile osa hävinevast tavaelust.


SISUKORD.

Rahapakk TLM 5725:
Konserveerimine ja restaureerimine.
Rahapakk TLM 5725 on õõnestatud  tammepuust ning kaetud väljast pikuti asetatud raudlattidega. Iga latt  on eraldi naelutatud, lisaks käivad kõigele veel rauast rangid. Pakul on olnud statsionaarne,  ilmselt kirstuluku tüüpi lukk, mille võtmeava on omakorda sulgenud tabaluku kramp. Kaane kinnitusrihva läbistab ülal raha sisselaskmise pilu, mida rahapaku lahtimurdjad on kasutanud nõrga kohana - säilinud vaid pool raha-ava sepistatud äärisest, ülejäänud osa on kadunud koos tabaluku krambiga.

Rahapaku ülemisel poolel on säilinud jälgi punasest  värvist  mis keskmisest rangist allpool puudub. Kuna puit on alumises osas kõdunenud - üks kolmandik on alt täiesti puudu, säilinud on vaid raudlatid -  siis võis rapakk olla poolenisti  põrandasse müüritud. Põrandast kõrgemale ulatunud osa oli seejärel  värvitud punaseks.

          

Fotod: J. Märss
  • kõrvaloleval lehel klikkides avanevad restaureeritud rahapakust suuremad pildid


RAHAPAKU PUIDUST OSA.


Kasutatud on tammepakku puu tüükaosast, kusjuures tüügas on pööratud üles, tüveosa allapoole. 

Ülemine, s.o. puu tüükaosa,  on tahutud ruudukujuliselt neljakandiliseks (joonisel ülevalpool). Õõnestamise hõlbustamiseks on tehtud selle tagakuljele luuk (joonisel kujutatud paremal).

Rahapaku alumine osa on ilmselt tahutud peenemast tüveosas, mistõttu kandid  on jäänud veidi ümarad (nn. poomkandid). Kuna alumine osa on täielikult hävinud, määravad selle kõrgust vaid raudlattide otsad.

Oletada võib siiski, et rahapakul on olnud  ka sokliplaat,
  • õõnestamisel on pinna silumisel  kasutatud hambulise teraga peitlit; lõhedesse on löödud takku

MILLIST MÕÕDUSÜSTEEMI ON KASUTATUD - kas rootsi või  inglise/vene tollsüsteemi?
 
Rahapaku õõnestatud ülaosa
algset mõõtu näitab raudlattide-rangide sisemõõt, milleks on 305 mm  - inglise-vene mõõdusüsteemis 12 tolli e. 1 jalg.   Tegemist on ilmselt tellija poolt esitatud mõõduga, mida puussepal oli lihtne järgida.  Kuna see osa on tahutud  läbikasvanud süüga tammetüükast, pole see kuigi palju kokku kuivanud. 
Õõne sisemõõt on vastavalt 8 tolli, mis annab seina paksuseks 2 tolli.

VÕRDLUSEKS: 12 rootsi tolli (24,7mm) oleks 29,6 mm - mis oleks ligi 1cm vähem.

 Paku alumine ots  on olnud ilmselt sama puu tüveosast, mis on rautiste järgi otsustades märgatavalt kahanenud - raudlattide ja rangide vahele mahub kummaltki poolt sõrm.

Rahapaku sügavus   vastab käsivarre pikkusele, mis võimaldab münte põhjast kätte saada  Antud juhul on sügavuseks 570-575 mm, mida tellija pole tõenäoliselt tollides ette andnud.  Põhjas on säilinud  jäljend seal olnud plekkpannist või karbist,  kuid selle väljatõstmine tühjendamiseks poleks olnud reaalne - takistuseks on sisepinnale kinnituv lukk, samuti  suuremate neetide pead.

Üldkõrgus koos kaane ja oletatava sokliga - 2 tolli -  oleks 915 mm e. täpselt 3 inglise/vene jalga (36 tolli). Sokli olemasolu kohta pole kahjuks täpsemaid andmeid.

RAHAPAKU SEPISED




  • Raudlattidel, mida on kasutatud välisel vooderdamisel, on juhuslik laius - ilmselt on oluliseks peetud vaid tugevdamise funktsiooni.  Seetõttu ei paikne  ka šarniiriga varustatud kaanerihv päris keskel.  Kuna ka osa raudlattidest ei ulatu  päris alla, siis on tõenäoline, et rahapaku alumine ots oli juba algselt ette nähtud sisse müürida.


  • Sepistamine on toimunud vahetult sepikojas - raudlattide alumised otsad on sepistatud vastavalt puu poomkantide kõverusele, mis eeldab  töötamist otse ääsi ja alasi kõrval.

"LÕIGATUD"  SEPANAELAD
(levinud alates 1790, mehhaniseeritud tootmine alates 1820 -1830)
Erinevalt kuumsepistatud naeltest on lõigatud naelad  valmistatud  ühtlase paksusega terasplekist või -plaadist, millest  lõigati giljotiinkääridega kiilukujulised toorikud.  Materjali paksus moodustas seejuures naela kaks vastaskülge.  Ülejäänud kaks vastaskülge moodustasid kiilu, mis võis materjali paksuse ületada isegi 3-4 korda (laevanaelad). Toorik  asetati pea löömiseks naelatoosi,  laiema  ots, mis  toosist välja jäi, taoti laiaks (naela pea).     



Tahvel I
  • kiilutaoliste toorikute lõikamine  (külmalt) paksust raudplekist (kuni 3/16 tolli) on nõudnud tugevajõulisi mehaanilisi kääre,  mida käsisepikodades polnud (sks.k. "lõikeveski"  - loe alates lk. 1). 

Märkus: alates 16. sajandi lõpust on valtsveskites lõigatud  hõõguvast terasest ühtlase laiusega ribasid, mida sepad kasutasid naelte käsitsi valmistamiseks. Kiilukujuliste  toorikute raiumise kohta meisliga puuduvad andmed.

Vt.   https://books.google.ee/books/download/Abbildung_und_Beschreibung_der_englische.bibtex?id=QQsBwzcknogC&hl=et&output=bibtex

Tahvel II
1839.a. lõikeveski kirjelduses on ära toodud kiilutaoliste toorikute proportsioonid (tekst alates lk. 19).

Tahvel V
Suuremaid naelapäid on löödud veel käsitsi (loe alates lk. 54). 1839.a. on kasutatud selleks  kahest poolest moodustatud naelatoosi, mille pooled kinnitusid kalasabatapiga  raskete sepakruustangide vahele (vt. paremal ülal) 

MÄRKUS:  kui lõigatud naelu on enne enne kasutamist  teravamaks löödud - naela laiemat külge kivile või alasile toetades on seda lihtne teha - siis moodustab naela teravik  teistpidi kiilu.

Fotodel on näha lattmaterjali valtsimisel (venitamisel)  tekkinud kiuline struktuur, mis on naela alumises osas taotud segamini:
  • ülemisel  fotol on näha löögijälg selle tekkimise suunas
  • alumisel fotol on külgvaates näha järgnenud struktuuri deformatsiooni


  • meie rahapaku naeltel on kiilu laiema otsa mõõduks 3/8 tolli, mis  vastab nn. laevanaelale ( Tafel II Fig.7, kirjeldus - lk. 40)
  • laevanaelu või toorikuid on tammepuu sisse löömiseks lühendatud, otsad on löödud õhemaks
  • kiilukujulise tooriku tõttu on naelapead enamasti pikergused või  kaldunud löömisel ühes suunas


  • piklikud naelaaugud sepisel  pole orienteeritud mitte lattide, vaid all oleva puidu järgi - et kiilukujuline nael ei lõhestaks puitu, on ristküliku pikem külg suunatud lattidel piki-,  rangidel ristisuunas.
  

MÄRKUS (JM): kui naelu on sepistatud teravamaks - on löödud teistpidi kiiluks - siis pole puidu lõhenemise suunale tähelepanu pööratud

RAHAPAKU KONSERVEERIMINE JA RESTAUREERIMINE 

(Restauraator: Jaan Märss)

ALGNE SEISUND.

Rasket rahapakku säilitati hoidlas külili, kuna raudlattide otsad ei kandnud ligi sajakilost raskust. Fotografeerimiseks on on kasutatud lisatoestust
 
  • kontaktpiltide lehel klikkides avanevad pildid rahapaku algsest seisust
Fotod: Jaan Märss
  • Rahapaku alumine kolmandik oli täielikult hävinud, paku õõnestatud osast on kõdunenud  alumine ots, kuid gabariidid on siiski säilinud.

  • Pruunmädanikuga nurgafragment
  • Sama fragmendi välisel küljel on näha ümardatud nurk

PUIDU KONSERVEERIMISEKS  ja tugevdamiseks sai kasutatud polüetüleenglükooli (PEG 4000) veevaba piirituslahust. Kuivamise aeglustamiseks on tehnilisel piiritusele lisatud propüleenglükooli, antiseptikuna di-Na-oktaboraati. Immutamine toimus lahusega ülevalamise teel (2 tundi), lahuse üldkuluks kujunes 1,5 liitrit, millest PEG 4000 moodustab ca 200 g. 

denat. piiritus - 9 liitrit
propüleenglükool - 4 liitrit
PEG 4000 - 2 kg
oktaboraat - 0,2 kg 
ROOSTES RAUA osaliseks puhastamiseks sai kasutatud di-Na-EDTA 5% lahust ja o-foforhappe 10% lahust   Efektiivsemaks osutus fosforhape, mida tuli kanda pintsliga peale, laskmata happel siiski kuivada.  Kui protseduuri kordamisel hakkasid eristuma punase värviga kaetud alad, sai rooste lahustamine lõpetatud.  Et kuivamisel ei tekiks heleda fosfaadi sadet, sai puhastamist alul  jätkatud EDTA lahusega ning sellega viimaks ka lõpetatud. Lahust sai kantud korduvalt peale, lastud sel toimida ning  eemaldatud jälle  imava pabertampooniga (iga rahapaku külje peale kulus kokku 3-4 tundi). Pinna kaitseks määrdumise ja tolmumise vastu on hiljem kogu välispind kaetud (lakitud) polüvinüülalkoholi 5% lahusega (ei tekita tumenemist ega läiget).
  

PUUDUVATE PUITOSADE REKONSTRUEERIMINE.


Puuduva alumise otsa mõõtmete tuletamisel  oli aluseks võtta ülemise osa ristlõige 12x12 vene-inglise tolli. Kõrgus sai võetud kõige pikema raudlati järgi, liites sellele juurde 2 cm - et lattide alumised naelad ei lõhestaks puitu. Raudlattide kõveraks sepistatud otste järgi võib oletada, et  pakul on olnud poomkant  - tammepakul on olnud jämedam tüügas üleval ning peenem tüveosa alpool.

  •  50mm männiplankudest liimitud puuduva paku toorik (näha on otspind), mida sai hakatud vastavalt sepistatud raudlattidele tahuma

  • 55mm  tammeplankudest liimitud ja tüübeldatud kokku uus kaas. Kaane paksus tulenes kaane säilinud rihva (šarniiri) kõrgusest. Puidu ülejäänud paksuse arvel sai kujundatud kaane valts. Kaas on peitsitud, lakitud (PVAlc)  ning vahatatud kaitseks tolmumise vastu.

KINNITUSNAELTE KOPEERIMINE.



  • Algupärased naelad on nn. lõigatud naelad, mis on kiiluna välja lõigatud ühtlase paksusega raudplekist, seejärel on löödud naelale pea ning vastavalt vajadusele on taotud naela ka teravamaks.


  • Vastavalt lõigatud naela kujule  on ka  sepise sisse löödud naelaaugud, millel on ristküliku kuju.



Uued lõigatud naelad (kokku 40 tk.):

  • kiilukujulised toorikud on lõigatud (rauasaega) 5x40 mm raudlatist


  • valmistatud on vastav naelatoos

    Vanu naelu ja naelapäid õnnestus vähesel määral kinnitada liimiga paku ülemises osas, kus vana puit on säilinud. 




  • suhteliselt väikestele naeltele pea löömiseks on vaja väiksema auguga alasit

  • pea löömiseks piisab ühest kuumutamisest (antud juhul propaanipõletiga)