Linnalooma näitus Linnamuuseumis


SISUKORD.
Kogu materjal  (tekst + pildiaadressid) on võetud ilma  kärpimata Inna Põldsamilt tellitud vastavast ülevaatest (DOC-fail).
Loomapidamine linnas.
Karjamaad.
Loomad linnaruumis.
Heinavedu linnas.
Loomade kellad, rangid.
Loomapidamise reeglid.
Loomade hulk linnas.
     - sead, lambad
     - kariloomad.
     - kodulinnud.
Loomade välimus.
Probleemid loomapidamisest : sõnnik, reostus, taudid.

Loomsed saadused ja töötlejad.
Kauplemine elusloomadega. 
Lihunikud.
Nahakaubandus & töötlemine.
     - parkalid
     - karusloomad  &  köösnerid
     - kübarategijad
     - sadulsepad

 Loomad toidulaual,
Andam, kingitus, ulukiliha
Keskaegne pidusöök 
Piimandus
Uuem lihatööstus.
Loomakujutised peolaual.
Õiguskord.
Loomade kohtlemine
Siga  & Püha Antonius
Loomade fetišeerimine.
     - lihavõtted
     - loomakujutised


LISAD (väljavõtteid) :
Lübecki õigus,
Tallinna lihunike skraa 1394. aastast 
Tallinna kodanikumäärus ehk bursprake 15. sajandi algusest  

Tallinna kohtufoogti Otto Mestorpi protokoll
Tallinna kohtufoogti Johann Kampferbecke protokoll 1554  

Balthasar Russowi kroonika

Kaubanduskorraldused ja taksid 1798 

1871 andmed kariloomade kohta Tallinnas  
Loomanahkade hinnakiri 1920 Kuressaare
 

KIRJANDUS ja ALLIKAD.
MÄRKUS. Kogu veebilehte saab tervikuna maha laadida (failikaustas on ca 150 pilti). Iga väikepildi juures on vajalik metainfo: faili nimi, museaali täielik nimetus, selle aadress MUIS-is. Väikepildi   klikkimisel avaneb MUIS-i üles laaditud   "pisipilt". Juhul kui seal on  olemas ka suurem pilt (näit. TIFF),  on väikepildi juures vastav märge. Museaali andmestik MUIS-is avaneb aadressi klikkimisel.  Kuigi kataloogi  uuema nimetusena soovitatakse kasutada  "opendata", on siin aadressides enamlevinud nimetus "museaalview".

LOOMAPIDAMINE LINNAS.  

Tallinnas on läbi ajaloo peetud hobuseid, veiseid, lambaid, kitsi ning muidugi sigu, läbi ei saadud ka kodulindudeta: vanemal ajal kanad-kuked ja haned, varauusajal lisandus Uuest maailmast pärit kalkun; pardikasvatus suurt edu ei omanud. Loomapidamine eeldas spetsiaalseid tingimusi, ruumi ja hooneid: lautu, talle, varjualuseid. Iseäranis vanema ajal peeti loomi nii palju kui võimalik väljas karjamaadel,karjatamisperioodi pikkus oli 5–6 kuud ehk lumest-lumeni. Sellest tulenevalt oli koduloomadele vajalik suurem vastupanuvõime ilmastikutingimustele, nad olid väikest kasvu ja sitke lihaskonnaga.

Keskaja linn oli iseäranis oma arengu varasel etapil külaga tugevasti seotud. Esialgu meenutaslinn juba välisilme poolest paljus küla: puust hooned, enamasti sillutamata viletsad teed ja tänavad, vabalt ringi liikuvad pudulojused. Pooltalupoeglik oli linlaste eluviis: põllupidamine, aiandus ja karjakasvatus etendasid nende majanduslikus tegevuses tähtsat osa. Kõik eelöeldu kehtib ka keskaja Tallinna puhul. Linnaelanike vajadusi arvestades varustati Tallinna elanikud 1265. aastal linnasarase piiride kindlaksmääramisel suurte karjamaadega, et neil oleks võimalik loomi karjatada. Sarase alad oli algselt ühiskasutuses, neid kasutasid linna ja linnuse elanikud, toomkapiitli liikmed ning Mihkli jaKatariina kloostrid loomade karjatamiseks, heinaniitmiseks ja puude tegemiseks. 1348. aastal loovutas Tallinn osa suurest linnasarasest Toompea linnusele.

Veel 19. sajandil säilitasid Tallinna eeslinnad oma välisilmes tuntavat sarnasust keskaja linnaga:  /.../ eeslinnades olid mõned laiad peatänavad, mis olid sillutamata, nagu arvukad räpased kõrvaltänavadki. Esimeste puhul võis vaevaga märgata jälgi nivelleerimissüsteemi algeist; viimaseid ei olnud inimkäsi iial korrastanud,seda rikkalikumalt oli aga näha kasulike koduloomade jälgi (G. Sprengfeld. Kodulinn Reval minu lapsepõlve aastatel).

Buddeus, Carl Friedrich Christian
Vaade merele Lasnamäelt; pöördel visand puudega,
AM _ 6876 G 1538, Eesti Ajaloomuuseum SA
https://www.muis.ee/museaalview/2249028 ; on saadaval  ka suuremad  JPG- ja TIFF-failid

KARJAMAAD.
Karjamaad olid tallinlastele endiselt tähtsad 19. sajandil. Nii oli politseimeistri 1839.aasta aruande järgi Tallinna eeslinnades karjatamise kohtade all kokku 7 845 826 ruutsülda (1 ruutsüld=4,6 m2) ning heinamaa all 1 715 734 ruutsülda maad, samas aedade, suvilate ja õuede all oli 781 850 ruutsülda (elanikkeoli koos sõjaväelastega oli tola ajal 27 222).
Vanemal ajal korraldasid Tallinnas karjatamist raehärrade hulgast määratud karjamaahärrad, kes palkasid karjased, kasseerisid karjatamisraha ning pidasid linnakarja jaoks sugupulle. Linna kari koguti väravate juures kokku ja viidi karjamaale. Oli olemas Karjavärava kari ja Suure Rannavärava kari. Karjateed Toompealt läbi vanalinna mööda Suur-Karja tänavat kasutati 1768. aastani, mil raad selle ärakeelas. Umbes samal ajal suleti üldse Karja värav, mis restaureeriti ning avati liikluseks 1776. Toompea elanike loomi aeti seetõttu karjamaale nn Pikasilla kaudu ehk üle pika puusilla, mis viis Toompealt alla üle vallikraavi.

Tallinna ümbruse karjamaadel karjatasid linnaelanikud sajandeid oma loomi. Linnasisene, rääkimata juba eeslinnade, karjakasvatus püsis elujõulisena veel 20. sajandialgul. Karjapidamise olulisusele linnaelus viitab muuhulgas Karja tänava ja värava olemasolu Tallinnas alates keskajast. Õigupoolest on Karja tänav üks vanimaid tänavaid Tallinnas, mille puhul läks ja jäi käibele juba keskajast peale eestikeelne nimetus. Karja tänavat kasutati karjateena, mida mööda aeti Toompea ja all-linna elanike loomi karjamaale. Karjavärava esisel karjamaal asus ka Karja-allikas, mille vett kasutati linna karja jootmiseks. Allika äravoolul olid joogikünad loomadele. 16. sajandil juhiti Karja-allika vesi spetsiaalsesse veevõtukohta, mis omakorda sai nimeks Karjakaev.

 Suhkruvabrik ja lehe teisel küljel Karjakaev.
AM _ 6879 G 1541, Eesti Ajaloomuuseum SA, 
 
https://www.muis.ee/museaalview/2518767 on saadaval  ka suuremad  JPG- ja TIFF-failid

LOOMAD LINNARUUMIS.
1870 Tallinnas sündinud Konstantin Westenberg meenutab, kuidas tema 1850. aastapaiku Tallinna elama asunud isa jutu järgi peeti siis igas majas lehmi ja kitsi, kelle laudaruumid oli õuel. Hommikuti läksid karjad karjasepasuna
helide saatel linnast välja

Karjapasun (TLM _ 18451 KA 3733);
Tallinna Linnamuuseum; tlm_18451ka_jk-121_mc_pisipilt.jpg

https://www.muis.ee/museaalview/2602708



Vene-Balti laevaehitustehase tööliste asumisse Koplis ehitatud laudad (1913-1916)

 Kuigi varasemate sajanditega võrreldes, hakkas 20. sajandi algul loomapidamine Tallinnas tähtsust minetama, oli see kohati siiski veel elujõuline. Iseäranis majanduslikult vähekindlustatud inimeste puhul oli sel väärtus, seda demonstreerivad muuhulgas Vene-Balti laevaehitustehase tööliste asumisse Koplis ehitatud laudad (1913-1916).

http://www.ra.ee/fotis/index.php/et/photo/view?id=338713&_xr=5e3bd69a4c233 ;

http://www.ra.ee/fotis/index.php/et/photo/view?id=573696&_xr=5e3bd74cb9d4e
Linnavalitsus püüdis loomapidamist kindlatesse raamidesse suruda ning vajadusel ka piirata. 15. sajandi kodanikumääruse järgi lubati Tallinnas loomi – nimetatuna sigu ja lehmi – pidada ainult nendel, kel oli oma maja ja hoov, 3-margase trahvi ähvardusel. 1528 nõudis raad, et sigu tohib pidada ainult väljaspool linna ehitatud sarades. 1555. aasta määrusega lubas raad linnaelaniku majapidamisse ainult kolme lehma. Tallinnas on läbi ajaloo peetud hobuseid, veiseid, lambaid, kitsi ning muidugi sigu, läbi ei saadud ka kodulindudeta: vanemal ajal kanad-kuked ja haned, varauusajal lisandus Uuest maailmast pärit kalkun; pardikasvatus suurt edu ei omanud. Loomapidamine eeldas spetsiaalseid tingimusi, ruumi ja hooneid: lautu, talle, varjualuseid. Iseäranis vanema ajal peeti loomi nii palju kui võimalik väljas karjamaadel, karjatamisperioodi pikkus oli 5–6 kuud ehk lumest-lumeni. Sellest tulenevalt oli koduloomadele vajalik suurem vastupanuvõime ilmastikutingimustele, nad olid väikest kasvu ja sitke lihaskonnaga.


HEINAVEDU LINNAS.

Suured heinakoormad olid linnapildis tavalised nähtused


Vaade Pika ja Tolli tänava nurgale (TLM _ 4731 G 569);
Tallinna Linnamuuseum; tlm_4731g_09C039_av_ac_mx_pisipilt.jpg
https://www.muis.ee/museaalview/1203591

Viru värav Tallinnas (EKM j 4152 G 5931);
Eesti Kunstimuuseum SA; EKMj4152G5931_1_pisipilt.jpg
https://www.muis.ee/museaalview/1479824





Tallinn, Heinaturg, voorimehed hobuste joogiküna juures. (TLM F 1045);
Tallinna Linnamuuseum; tlm_f1045_pisipilt.jpg
https://www.muis.ee/museaalview/1728045

Tallinn, Heinaturg, vaade Harjuvärava mäelt. (TLM F 2173);
Tallinna Linnamuuseum; tlm_f2173_pisipilt.jpg
https://www.muis.ee/museaalview/1852106

Heinaturg (Vabaduse väljak) (AM N 5631:1444); Eesti Ajaloomuuseum SA; AMN5631_1444_1_pisipilt.jpg
https://www.muis.ee/museaalview/2077806


LOOMAPIDAMISE REEGLID.
Iga majapidamine pidi omi loomi kuidagi märgistama, et neid karja hulgast hõlpsasti ära tunda. Ilmselt tehti seda linnas nagu külaski, kas looma kaela pandud peremärgiga märgistatud rangide või kellukeste abil.

Rangidel oli sigade ja lammaste pidamisel veel praktiline tähendus, nimelt takistasid need loomal läbi või üle aedade ronimast-pugemast.



 Lehmakell/krapp :

krapp (ERM 16609);
Eesti Rahva Muuseum; 006824_ERM_16609_pisipilt.jpg
https://www.muis.ee/museaalview/647712 ;

krapp, kahe kõraga (ERM A 901:10);
Eesti Rahva Muuseum; 007084_ERM_A901_10_pisipilt.jpg
https://www.muis.ee/museaalview/525431 ;




krapp (ERM 17134:1);
Eesti Rahva Muuseum; 007136_ERM_17134_1_pisipilt.jpg
https://www.muis.ee/museaalview/647325 ;


lehma karjakell kaelusega (ERM A 938:14);
Eesti Rahva Muuseum; ERMA938_14_1_pisipilt.jpg
https://www.muis.ee/museaalview/541098



LAMBAKELL.

lamba karjakell kaelusega  (ERM A 938:15);
Eesti Rahva Muuseum; ERMA938_15_1_pisipilt.jpg
https://www.muis.ee/museaalview/541099


lamba karjakell (ERM A 701:15);
Eesti Rahva Muuseum; ERMA701_15_1_pisipilt.jpg
https://www.muis.ee/museaalview/487600
LAMBA RANGID.


pand, lambarangid (ERM A 566:696);
Eesti Rahva Muuseum; 006538_ERM_A566_696_pisipilt.jpg
https://www.muis.ee/museaalview/478449
SEARANGID.

searangid (ERM 5448);
Eesti Rahva Muuseum; 006531_ERM_5448_pisipilt.jpg
https://www.muis.ee/museaalview/547290
searangid (ERM 12819);
Eesti Rahva Muuseum; 006529_ERM_12819_pisipilt.jpg
https://www.muis.ee/museaalview/654163


LOOMAPIDAMISE REEGLID.
Loomad andsid iseäranis vanemal ajal linnapildis tugevalt tooni, seda nii oma kohaloluga kui ka tegevusega. Loomapidamine vajutas pitseri tallinlaste eluruumile ja elukvaliteedile. Linnas vabalt ringi jooksvatest loomadest jäi maha haisvat sõnnikut, sead tuhnisid üles tänavaid ja õuesid, olles niiviisi eriliseks nuhtluseks. Kalmistule ja kirikuõuele sissepääsu tuli takistada spetsiaalse tõkendiga, et iseäranis sead ei pääseks seal kurja tegema. Kärssninad ei peljanud tungida võõrastesse hoovidesse ja majadesse. Sead kui kõigesööjad võtsid enda peale inimeste toidujäätmete likvideerimise. 1528. aasta Tallinna rae määrus nõudis, et linnaelanike sigade karjatamiseks tuleb ametisse võtta spetsiaalne karjus. 1530. aastatel anti välja keeld loomade vabalt pidamise vastu nii linnatänavatel kui ka väljaspool linnamüüre. Tallinna rae korralduse järgi tuli linnas vabalt ringi jooksvad pudulojused viia marstalli ehk linna tööhoovi, kust need alles vastava tasu eest omanikule tagastati, näiteks nõuti veise eest 12 killingit ning sea eest 1 veering (9 killingit). Probleemid seapidamise ümber jätkusid Tallinnas veel hilisematelgi sajanditel.
LOOMADE HULK LINNAS.
16. sajandil elas Tallinnas hinnanguliselt 7000-8000 inimest, kui igaüks nendest pidas kasvõi ühte lehma ja muud looma, tegi see kokku väga suure hulga pudulojuseid. Loomade arv Tallinnas oli ajas pidevas muutumises, see suurenes või vähenes eelkõige vastavalt elanike arvule, viimane kõikus iseäranis tugevalt linna laastanud epideemiate tõttu. 1871. aasta andmete järgi oli Tallinnas koos Toompea ja eeslinnadega kokku 3647 karilooma. Elanikke oli samal ajal u 30 000 (koos sõjaväelastega 31269, ilma 29162 elanikku). Selle järgi oli keskeltläbi igal kaheksandal inimesel üks pudulojus. Kõige rohkem peeti veiseid (1263), seda oli mõnevõrra isegi rohkem kui hobuseid (1052). Lambaid (754) kasvatati rohkem kui sigu (522), väga tagasihoidlikul arvul oli tallinlastel aga kitsi (56). Linna ja eeslinnade andmete võrdlus näitab, et 19. sajandi teisel poolel oli loomapidamine koondunud ülekaalukalt eeslinnadesse, linnas (ilma Toompeata) sees elutses veidi üle 11% kõigist pudulojustest. Viimasel juhul pole arvestusse kaasatud Toompead (293 looma), kuivõrd seda puudutavad arvud on esitatud koos Toompea eeslinnaga, mis hõlmas Kassisaba asumi, osa Tõnismäest ja Lilleküla asumi põhjapoolse osa. Torkab silma, et linnas on peetud sigu kuni viis korda rohkem kui lambaid, eeslinnades oli selles võrdluses ülekaal lammastel, keda leidus kõige rohkem Tondi-Kristiine-Mustamäe-Pelgulinna piirkonnas ehk IV eeslinnakvartalis; lambaid oli seal isegi rohkem kui veiseid, samas kõigis teistest eeslinnaosades oli selge ülekaal just veistel. Üldiselt peeti linna- ja eeslinnakvartalites sigu lammastega võrreldes rohkem, ainult IV eeslinnakvartalis ületas lammaste arv rohkem kui 400 võrra sigade oma. Sigu peeti kõige rohkem Tallinna III eeslinnakvartalis, mis hõlmas Tartu maantee äärseid piirkondi Kivisilla, Torupilli, Juhkentali, Lasnamäe lõuna- ja edelaosa, Sõjamäe. Linnatingimustes oli siga mugavam pidada kui veiseid, samuti polnud linnaelanikel erilist vajadust veiste kui tööloomade järele, sest põlluharimine ei olnud nende elatusala. Teisest küljest andis veis jällegi piima, liha ja nahka ning teda oli seetõttu tulusam pidada. Lambad andsid lisaks lihale ja nahale ka olulist toorainet villa.
????????????
TLM lambarauad /-käärid :

 
https://www.muis.ee/museaalview/1696731 ;
Muuseumikogu arheoloogia
Number TLM _ 5737:1194 A 2:1194
Nimetus Lambarauad
Hinnang museaali kultuuriväärtuse kohta
Olemus arheoloogiline leid
Originaal originaal
Leiuliik-arheoloogia leiuliik: arheoloogiline kaevamine
Kollektsioon Toompea 1952. aasta arheoloogilised kaevamised
Seisund määramata
?????????
https://www.muis.ee/museaalview/2454622
Muuseumikogu kultuurilooline kogu
Number TLM _ 12933:1 KA 3250
Nimetus Lambarauad
Hinnang museaali kultuuriväärtuse kohta
Olemus käärid
Dateering arvatav aeg .1900 - 1910
Originaal originaal
Seisund rahuldav
Eraldatavad osad
  • Materjal raud
  • Mõõdud pikkus: 32.7 cm

KARILOOMADE arvu kohta Tallinnas pärineb statistiline andmestik alles uusajast. Vanemal aja loomade arvu üle täpset arvestust ei peetud, kirjalikest allikatest võib leida vaid juhuslikke teateid loomade arvu kohta mõnes konkreetses majapidamises. Selliste andmete põhjal üldistuste tegemine on aga riskantne ja keeruline. Linnaelanikul oli mõistagi vähem pudulojuseid kui talus või mõisas, sest tema peamised tegevusalad olid käsitöö ja kaubandus, mitte põllumajandus, mis ei tähenda, et linlase kari tingimata ainult paari loomaga piirdus. Näiteks kuulus 16. sajandi keskpaiku Tallinna eestlasest kalurile Mattyß´ele, kes oli vaene mees ja „elas peost suhu”, 7 siga, lisaks veel 3 hobust, 2 lehma ja 2 härga. Sotsiaalselt prestiižsemat voorimehe ametit pidanud Bertold Redikest’i loomakari koosnes 4 seast, 5 põrsast, 3 hobusest ja 1 lehmast. Tallinna kodaniku Hans Oldenhouel´i majapidamises peeti 1530. aastal 2 siga, 6 lehma, 3 vasikat ja ühte hobust. 1542 oli Herman Dusteri majapidamises 1 hobune ja 3 lehma, 1543 Jacob Schomakeril 4 lehma, 1 hobune ja mõned sead, 1549 oli Clawes Schriuer’i vara hulgas 1 hobune, 3 lehma, 2 vasikat ja 2 lammast. Samas esines ka seda, et Tallinna kodaniku pudulojused olid maal mõne talupoja kasvatada. Näiteks 1550 oli Tallinna kodanikul Heinrich Klenkeril maal Kitze Mathiase juures üks mära varsaga, 2 lehma, 3 utte, 2 kitse, mujal oli tal veel 3 mära, 1 härg ja 6 noort veist, linnas oli tal 2 hobust ja 1 lehm. Tallinna kuulsal sõjakangelasel Ivo Schenkenbergil oli samuti hulk loomi maale viidud, linnas oli tal laudas kaks lehma, kaks lehma oli viidud Kuusalu lähedale Vehesu Hannuse ning kolmas tolle vennapoja juurde; pull oli Lelleveres Rapla kihelkonnas, emis ja noor kult Alliku külas Harku vallas Pilli-nimelise naise juures. Schenkenbergi puhul võis loomade maale viimises rolli mängida sõjaaeg. Ivo vennal Christofferil oli samuti mitu karilooma – 3 härga, 2 lehma, 2 lammast -, mis olid teiste juures hoiul, osalt pandina.

Mõnevõrra ebakindlamaid arve loomapidamise kohta Tallinnas pakub 1839. aasta politseimeistri aruanne. Nimelt sisaldab see andmeid nimetatud aasta jooksul Tallinnas toiduks tapetud loomadest. Selle järgi tõurastati isiklikuks tarbeks elanike (neid oli linnas koos sõjaväelastega 27 222) endi poolt lehmi ja härgi 2000 ning lihunike poolt 2100, lambaid 2300 ning vasikaid 3000. Kokku tapeti nendel andmetel 9400 looma. Ilmselt ei saa neid andmeid pidada lõplikeks, sest näiteks sigu ei mainita üldse, ent vaevalt sai linn sigadest tühi olla. Politseimeistri aruande järgi toodi talvisel ajal kõnealusel aastal ümbruskonnast linna külmunud sealiha, mida võis olla umbes 3500 puuda ehk umbes 57 tonni ja 33 kilogrammi. Isegi kui kõik toiduks tapetud loomad ei pärinenud tallinlaste majapidamistest, vaid osteti osalt ka talupoegadelt, tundub ometi tõenäoline, et 19. sajandi esimesel poolel oli loomapidamise osatähtsus linnaelus ning pudulojuste arv linnas tunduvalt ehk isegi mitu korda suurem kui sajandi lõpul. Näiteks loomapidamise tähtsuse taandumisest on 1924 Nõmme alevivalitsuse kogutud andmed loomade arvu kohta, 14 majapidamises peeti kokku 18 veist, 6 lammast, 7 siga  ning 8 hobust, kusjuures kahes majapidamises ei olnud ühtegi pudulojust (TLA.184.1.133). 


KODULINDUDE pidamise kohta Tallinnas ei leidu pea mingeid arvandmeid. Uusaja statistika silmis olid kanad ja kuked liiga tähtsusetud, et neid aruannetes kajastada. Ka kesk- ja varauusaja Tallinna kodanike varaloendid, kus mõnikord võib küll leida andmeid pudulojuste kohta, ei sisalda infot kodulindude olemasolust. Väärib märkimist, et erinevalt Tallinna keskaegsest linnaõigusest leidsid kodulinnud Riia linnaõiguses äramärkimist, nimelt sätestas see, et hane või kana vargus kvalifitseerub nn väikeseks varguseks, mille eest veel kaela kallale ei mindud. Samas pole kahtlust, et neid linnas peeti. Huvipakkuv teade pärineb Tallinna trahvihärrade arveraamatust, mille järgi sõid 1543. aasta hilissuvel nelja kodaniku sulased karjakoplis kanu, neid ilmselt kohapeal küpsetades, meeste süütu kulinaarne ettevõtmine päädis aga ülisoolase trahviga a 10 marka, kuigi vaevalt küündimatute kulinaarsete saavutuste eest. Huvipakkuv on kodulinnukasvatusega seoses Tallinna linnale kuulunud Rae mõisa varauusaegne arvepidamine. Sellest nähtub, et talupojad tõid raele andamiks mune (1680. aastatel ühelt talult ca 5-30) ja kanu (1680. aastatel ühelt talult ca 3-9), ent sellele lisaks lasi Tallinna raad Rae mõisas kasvatada kodulinde, mille sortiment, hulk, sh kohati eraldi isas- ja emaslindude ning tibude arv, kajastub arvepidamises. Näiteks 1687.-1688. majandusaastal arvestati Rae linnamõisas kokku 48 hane ja 51 kalkunit  ning parte 19. 1708 oli 18 vana hane ja 27 tibu, 3 isast kalkunit, 8 emaslindu ning 34 kalkunipoega.
Millised nägid kesk- ja varauusaja koduloomad välja võrreldes tänapäevastega, selle kohta pakub infot arheoloogiline leiuaines. Arheoloogia andmetel olid veised vanal ajal suhteliselt väikest kasvu (turjakõrgus 100–120 cm) ja lühikeste sarvedega. Tallinna Jaani seegi vakuraamatu (1435–1507) andmetel kasvatati ruskeid, ruskekirjusid ja mustakirjusid, musti ning valgeid veiseid. Sihipärast kariloomade tõuaretust vanal ajal veel ei toimunud. Tõuaretus sai võimalikuks alles pidamistingimuste tunduvat paranemist, Põhja-Euroopa alates 17.-18. sajandist, kuni selle ajani võib rääkida geograafilistest tõugudest, mis allusid tugevasti looduslikule valikule. Näiteks olid Eesti lammaste populatsioonid tekkinud läänepoolsete nn karvalammaste ristumisel idapoolsete nn villalammastega. Linnaski püüti kariloomade sigivust kontrollida, neid kastreeriti, mingil määral tegeldi ka „tõuparandusega“. Tallinna linnale kuulunud Rae mõisa 17. sajandi arvepidamine toob muuhulgas ilmsiks sellise tegevuse soovimatuid tagajärgi, näiteks põrsaste suremist pärast nende kastreerimist. Vana aja kastreerimisvõtted olid sageli julmad ja tarumeerivad.







Baltisaksa kunstniku C. Buddeuse joonistuste järgi olid 19. sajandi algul Tallinna veised punased, punase-valgekirjud või valged ja suurte sarvedega Sarnandes eelkõige tänapäevase eesti punase tõuga, kuivõrd eesti maatõugu veis on valkjaspunast, harva ka punast värvi, ent nudipäine.

Koplilahe rand (TLM _ 9244:3 G 862);
Tallinna Linnamuuseum; TLM_9244_3G862_1_pisipilt.jpg
https://www.muis.ee/museaalview/1196594 ;

Kopli rand (EKM j 190:34 G 2257);
Eesti Kunstimuuseum SA; EKM00190_34G2257_Buddeus_Kopli_rand_ASC0304.jpg
 
https://www.muis.ee/museaalview/1211678 ;

Vaade suhkruvabrikule ja merele (AM _ 13797 G 7052);
Eesti Ajaloomuuseum SA; AM13797G7052_pisipilt.jpg
https://www.muis.ee/museaalview/2308134;


Tallinna vaade suhkruvabriku teelt. (TLM _ 7608 G 701);
Tallinna Linnamuuseum; TLM_7608G701_1_pisipilt.jpg
 https://www.muis.ee/museaalview/1196193


Arheoloogia andmetel olid Eesti lambad keskajal 60-sentimeetrise turjakõrgusega, emasloomad oli valdavalt nudipäised, ent esines ka üksikuid sarvedega isendeid, jäärad seevastu olid suurte ja tugevate sarvedega.

Soku ja lamba pea (EKM j 6942 G 6960);
Eesti Kunstimuuseum SA; EKMj06942_G06960_Reutern_G_W_von_Soku_ja_lamba_pea_DSC6153_pisipilt.jpg
https://www.muis.ee/museaalview/1496239

Tallinnast on leitud kaks neljasarvelise lamba koljut, üks nendest 13.-14. sajandist. Neljasarveliste lammaste koljusid on saadud Rootsi kiviaja asulatest, samuti esineb neid keskaja linnade luumaterjali hulgas. Nii on võimalik, et Tallinna leidude puhul oli tegu Rootsist sisse toodud loomadega, samas pole välistatud, et kohalikel lammastel oli tekkinud mutatsioon.

Vana aja sead sarnanesid rohkem metsseale, nad olid tänapäevastest saledama kehaehitusega, pikema koljuga ja laiema otsmikujoonega.

Kahlid (algselt pärit Narvast:)
Kahhelplaat (TLM _ 12529:82 P 735); Tallinna Linnamuuseum;
TLM_12529_82P735_1_pisipilt.jpg
https://www.muis.ee/museaalview/1835586 ;
https://www.muis.ee/museaalview/1835592

PROBLEEMID LOOMAPIDAMISEST.

Loomapidamine tekitas linnas mitmesuguseid probleeme, eelkõige jäätmeid ja hügieeni puudutavaid, ent ka turvalisusega seotuid. Juba Tallinnas kehtinud Lübecki õiguse 1282. aasta koodeks tegeles nende probleemidega. Nii keelas linnaõigus ehitada sealautu kirikaiale ja tänavale lähemale kui 5 jalga (u 1,5 m) ning naabrist pidid need jääma vähemalt 3 jala kaugusele (u 90 cm). Samas olid seasulud Tallinnas tehtud kohati lausa tänavale. 15. sajandi algul käskis raad need heakorra parandamiseks kaheksa päeva jooksul maha lammutada. Juhul kui korraldusele ei allutud, lasi raad need ise lammutada ning keelas edaspidi uusi ehitada. Majaõuedes asuvatest lautadest pärineva loomasõnniku linnast väljatoimetamise eest pidi iga tallinlane ise hoolitsema. 15. sajandi alguse raemäärus nägi ette, et sõnniku pidi igaüks viima oma aeda, tänavale oli trahviähvardusel keelatud seda loopida. Heakorra probleeme linnas tekitas ka loomade söötmine. Veel u. 1880 anti Tallinnas välja kolmes keelnes korraldus (plakat), mis keelas linnatänavatel hobuseid ja kariloomi sööta (TLA.230.11.654)

Lihtrahva teadlikkus hügieenist ei olnud veel uusajalgi kuigi kõrge. Sellest annab tunnistust suhtumine vee puhtusesse. Näiteks Härjapea jõge, mille vett kasutati joogiks, reostasid selle ääres paiknenud töökojad, sinna juhiti heitvesi; 1884 kaebasid elanikud, et Härjapea jõe vett reostatavat, kuna Liivaoru veski juures ujutati hobuseid. 1882 leiti järelevalve käigus, et Karja-allika lähedale oli kokku voolanud roiskvett, allika kaldal asus hobusetall ja veidi eemal käimlad. Ülemiste järve juures olid karjamaad, loomad käisid suvel palavaga järves ning tegid sinna mustust, voorimehed ujutasid seal oma hobuseid, ent vees käisid ka inimesed.

Linnaloomadki ei olnud kaitstud haiguste ja taudide, samuti muude ohtude eest. Tallinna linnale kuulunud Rae mõisa 17. sajandi arvepidamises on teateid huntide murtud pudulojustest, kuid ka rästiku salvamise tagajärjel surnud lambast. Küllap tuli selliseid juhtumeid ette ka linnaelanike karjaga. Loomade haigustest pole palju teada, osteoloogilsed uurimused näitavad veistel vanusega ja raske tööga tekkinud liigesehaigusi. Tallinna lihunike skraas mainitakse tangus sealiha, mida põhjustab parasitaarhaiguse tagajärjel tekkinud lihasetsüstitserkoos. Esines kogu Eestit räsinud loomataude ning vaevalt käisid need mööda ka linnakarjast. Näiteks 18. sajandi keskel tabas Eestit suur loomataud, milles sai hukka metsloomi (nt põtru). Linnas elanud kariloomadele said saatuslikuks muudki rasked ajad, nagu sõda, katk, nälg. Võib ainult ette kujutada, mida tähendas loomapidamise seisukohalt, kui linna laastanud katku tõttu suri valdav osa linnaelanikest ning polnud enam peremehi, kes loomade eest hoolt kandnuks.
 

LOOMSED SAADUSED.

Tallinna ajaloo varasel perioodil omas enamik linlasi mõnda looma, tegeles nende eest hoolitsemise või loomapidamissaaduste hankimise ja töötlemisega, seega igapäevaselt puutusid kõik linlased kas vähem või rohkem otseselt loomadega kokku. Paljud ametid olid seotud loomadega või loomapidamissaadustega: voorimehed kasutasid kaubaveol hobuseid, loomanahkade töötlemisega tegelesid parkalid, need olid tähtsaks tooraineks kingseppadele, vööseppadele, sadul- ja rihmseppade, raamatuköitjatele jne, kuivõrd nahka kasutati nii rõivaste, jalavarjude, aksessuaaride kui ka mööbli valmistamisel. Veel enam, enne paberi laialdast kasutuselevõttu kirjutati pärgamendile ehk eriliselt töödeldud (mitte pargitud) õhukesele loomanahale (vasika-, kitse- või lambanahk). Märkimata ei saa ka jätta, et jõukad linnakodanikud puhkasid juba keskajast peale oma päevast väsimust välja sulemadratsitel.

Varauusaja lõpul hakkas jõudsamalt arenema piimandus. 1780. aasta kaardi peale on Viljandi maantee algusesse, praeguse Järve Selveri juurde märgitud Holländerey, mis tollases kõnepruugis tähendas juustukoda. Suurem piimatoodete töötlemine Tallinna lähiümbruses jääb 19. sajandi II poolde nagu ka mujal Eestis, kuid ka 19. sajandi I poolel võib sageli leida ajalehtedest kuulutusi hea kodumaise juustu müügi kohta.
LINNAELANIKE LOOMADELT  tulnud saadused kulusid tallinlastel ära isiklikus majapidamises, aga neid sai ka maha müüa. See oli sajandeid käibinud praktika. Veel Esimesel Iseseisvusajal tavatseti inimestelt kokku osta nii loomanahku, seaharjaseid, hobuse lakast ja sabast jõhe, lambasoolikaid jm. Loomapidamissaadustega või loomsest toorainest valmistatud kaubaartiklitega tegelenud meistritest, töökodadest ja ärisidest Tallinnas annavad hea ülevaate 1871. aasta rahvaloendusega seoses kogutud andmed. Nendest ilmneb loomapidamissaadusi toorainena kasutanud peamiste meistrite ja töökodade arv Tallinnas:

AMET

ARV

Lihunikud ja vorstitegijad

17

Kingsepad

45

Köösnerid

5

Kindategijad

4

Parkalid

2

Sadulsepad

7

Raamatuköitjad

5

Villakraasimise töökoda

1

Harjakaupade vabrikant

1

Kübarsepad ja kübarategijad

9

 Peale selle tegutses linnas 24 lihaputkat, 4 vorstiputkat, 2 piimaputkat, 2 juustu või muude toiduainete putkat, 6 villaäri.

Mõistagi ei tulnud tooraine nende töökodade jaoks kodanike majapidamisest, ehkki mingi panus seal oli kindlasti ka tallinlastelt.


KAUPLEMINE ELUSLOOMADEGA
Läbi ajaloo kaubeldi Tallinnas mitte ainult loomapidamissaadustega vaid ka elusloomadega. See oli veel 19. sajandil tavaline: Meie septembri niiskekülmadel lõpupäevadel peeti siis ja peetakse nüüdki veel Karja värava ees looma- ja kraamilauta, mis aga meie noorte silmis erilist poolehoidu ei leidnud. Kraamilaada nimetus oli siinkohal põhjendamatu. Vaadati, vahetati ja müüdi vaid sarvloomi ning hobuseid õlgkaunistustega peas. (G. Sprengfeld. Kodulinn Reval minu lapsepõlve aastatel).

20. sajandil, kui loomapidamine oma majapidamises hakkas Tallinnas tasapisi minevikku vajuma, jõudsid pudulojused linna põllumajandusnäitustega seoses.






Põllumajandusnäitus Tallinnas (AM F 20314:1);
Eesti Ajaloomuuseum SA; AMF20314_1_1_pisipilt.jpg
https://www.muis.ee/museaalview/2359588 ;

Põllumajandusnäitus Tallinnas, esiplaanil pull. (AM F 20314:2);
Eesti Ajaloomuuseum SA; AMF20314_2_1_pisipilt.jpg
https://www.muis.ee/museaalview/2038508 ;



Medal. Kubermangu põllumajandusnäitus (TLM _ 14518 M 1438);
Tallinna Linnamuuseum; TLM_14518M1438_1_pisipilt.jpg
https://www.muis.ee/museaalview/1860421

LIHUNIKUD.
Loomadega puutusid igapäevaselt ja otseselt kokku Tallinna lihunikud, kelle ametiks oli linlaste liha ja lihasaadustega varustamine. Tegu oli ühe vanima ametiga linnas, oma skraa said nad juba 1394. Linnas otse tänaval keegi loomi tappa ei tohtinud, selle keelu väljaandmisel peeti silmas eelkõige tavalisi linnaelanikke. Lihunike tarvis tapeti loomi tapamajas või -hoovis. Oma tarbeks võis lihunik tappa siiski 1-2 lammast nädalas, suurema arvu korral pidi tõurastamine toimuma tapamajas. Tõnismäel Püha Antoniuse kiriku (kabeli) lähedal oli selleks otstarbeks puutaraga piiratud maa-ala. 1515. aastal ehitati puutara asemele kiviaed, sest talvel harrastasid vaesed inimesed puutara küttepuudeks lammutada. 1635. aasta raekorraldusega lubati ehitada tapahoov Suure-Rannavärava ette, linnakraavist merre suubuvale väljavoolukanalile, et selle kaudu pääseks roiskvesi merre. Tõenäoliselt olid keskajal Tallinnas tsunftivälised ametimehed, kelle tööks oli loomade tapmine, nad tegutsesid tapahoovis, aga käisid ka linnas kodanike rae ja gildide tellimusi täitmas. Lauagild näiteks maksis kahele mehele, kes vaestele jagatava värske liha tarvis loomi tapsid ja liha tükeldasid. Lihunikud ostsid loomi töötlemiseks turult või linnalähedastest küladest ning kasvatasid neid ka ise. Tallinna kodanikumääruse järgi võis lihunikul olla kuni 50 väiksemat pudulojust. Elusloomade edasimüümine polnud lihunikele lubatud. Linnakodanike huvidest lähtuvalt kohustati lihunikke ostma loomi esmalt linnakarjaste käest. Maale võis kokku ostma minna tsunfti eriloal. Mihklipäevani oli keelatud osta kariloomi Rootsi ja Soome laevadelt. Lihunike arv linnas kõikus 12-30 piires.
Liha kui kiiresti riknevat kaupa lubas Tallinna raad müüa ainult karnides. Selle põhjus on mõistetav — roiskunud liha võis kergesti inimese tervisele ohtlikuks saada. Liha ei pidanud mitte ainult hea ja  värske välja nägema, ka tema päritolu pidi teada olema. Lihunike skraas kehtestatud nõudmiste järgi ei kõlvanud müügiks verine ega sinine liha. Jaani- ja mihklipäeva vahelisel ajal pidi liha kahe päeva jooksul müüdud saama, vastasel korral saadeti see Pühavaimu seeki. Lihunikel oli keelatud osta loomi aadrilaskjatelt, haavaarstidelt ja pidalitõbistelt. Karistatav oli kauplemine lõpnud või haigete loomadega. Kui tapamajja oli jõudnud murtud jalgadega loom, siis ei tohtinud seda müügiks tappa ning kahju pidi kandma lihunik. See punkt püüdis seista vastu loomade halvale kohtlemisele lihunike poolt. 15. sajandi  allikates nimetatakse rupskiturgu, mille puhastamise eest seisis hea Tallinna raad.

Tallinna rae trahvihärrade arveraamatus jääb ebakvaliteetse lihaga kauplemise eest karistatud lihunikke vähe silma. Üks selliseid oli 1556. aastal lihunik Mattias Koene, kes müüs riknenud liha ja pidi maksma trahvi 2 marka. 1568 müüs Hans Hane aga lehmaliha härjaliha pähe. Küll on aga lihunikke karistatud korduvalt seepärast, et nad müüsid liha kallimalt, kui raad oli lubanud. Keskajal tarvitati Tallinnas liha palju ja laias valikus: nii härja-, veise-, lamba-, kitse-, vasika- kui ka linnuliha. Toore liha kõrval tuli ette veel selliseid kaubaartikleid nagu sink, suitsuvorst, keel, suitsutatud ja soolatud seakülg, kuivatatud liha, soolaliha, kuivatatud keeled, (sea)pekk, praeliha.






Lihunike tsunfti karika rippsildid -


Rippsilt (EKM j 293:10/106 B 106);
Eesti Kunstimuuseum SA; EKMj293_10-106B106_1_pisipilt.jpg
https://www.muis.ee/museaalview/2207248



Rippsilt (EKM j 293:10/39 B 39);
Eesti Kunstimuuseum SA; EKMj293_10-39B39_1_pisipilt.jpg

https://www.muis.ee/museaalview/2207091



Rippsilt (EKM j 293:10/40 B 40);
Eesti Kunstimuuseum SA; EKMj293_10-40B40_1_pisipilt.jpg
https://www.muis.ee/museaalview/2207092



Rippsilt, lihunikkude tsunfti (TLM _ 4225 KA 520/V);
Tallinna Linnamuuseum; TLM_4225KA520-V_1_pisipilt.jpg

https://www.muis.ee/museaalview/1201052

Lihunikkude tsunfti kann 1791






Kann, kaanega (TLM _ 5059 T 331); Tallinna Linnamuuseum; tlm_5059t_pisipilt.jpg
https://www.muis.ee/museaalview/1194708



Tallinna Kanuti Gildi lihuniku ametimärk 1791. aastast, kullatud härg ümbritsetud pärjaga. (TLM F 4224); Tallinna Linnamuuseum; TLMF4224_1_pisipilt.jpg
https://www.muis.ee/museaalview/2083635



Kirves (TLM _ 4497 KA 621); Tallinna Linnamuuseum; TLM_4497KA621_1_pisipilt.jpg
 https://www.muis.ee/museaalview/1192389


NAHAKAUBANDUS.
 
Loomanahad olid Tallinnale ka oluliseks kaubaartikliks. Iseäranis keskajal veeti Tallinna kaudu Lääne-Euroopa turule suures koguses Vene karusnahku. Näiteks 1368 veeti Tallinnast välja 75 000-80 000 karusnahka. Varauusajal nende osatähtsus vähenes oluliselt, peamiselt oli siis vaid tegu Vene oravanahkadega. Veise-, kitse- ja sokunahad olid kohalikku päritolu või Venemaalt toodud. Veise- ja sokunahku kaubastati kümnekaupa ehk dekkerites, vasikanahku sajakaupa. Varauusajal veeti Tallinnast parknahkadest välja härja-, lehma-, hobuse, põdra-, kitse- ja lambanahku. Juhtnahad olid peamiselt pärit Venest. Keskaja tallinlaste varaloendid näitavad, et loomanahad kuulusid sageli majapidamises leidunud vara hulka. Kas tegu oli kokku ostetud nahkade või ka enda majapidamise saadustega, enamasti ei selgu. Näiteks 1550 Bartelt Kulle vara hulgas leidunud 3 härja ja 4 lehmanahka võisid pärineda tema enda majapidamisest.
NAHA TÖÖTLEMINE.
Tähtis materjal kehakatete valmistamisel oli nahk. See seletab nahaerialal töötavate meistrite suhtelist rohkust keskaja linnas. Naha parkimisega tegelesid parkalid, samuti kingsepad. 1360 keelati Tallinnas nahaparkimine turuplatsil. Heakorra tagamist silmas pidades püüdis raad kõik ebameeldivaid jäätmeid tekitavad ametid linnast välja eeslinna alale tõrjuda. Tallinnast on esimesed teated parkkojast 1353. aastast. Hiliskesk- ja varauusaja algul hakkasid Liivimaa linnades tegutsema seemisnaha- ehk valgeparkalid. Tallinnast on esimesed teated seemisnahaparkalist 1436. aastast. Varasemast enam diferentseerus parkalite eriala 18. sajandil, kui Tallinnas oli lausa neli parkalite tsunfti: valgeparkalid, koorparkalid, korduanimeistrid ning Reini seemis- ja valgeparkalid. Loomanahkadega tegelesid otseselt ka köösnerid ja kasuksepad. Köösneritöö hulka kuulus metslooma, nagu rebase-, hundi-, ilvese-, orava- jms naha parkimine ja sellest karusnahatoodete valmistamine. Lambanaha parkimine ja talurahvakasukate õmblemine jäi varauusajast kasukseppadele ja talurahvarätsepatele. 1453. aasta skraa järgi kuulus kõigi Tallinna köösnerite meistritöö hulka linnastiilis lambanahkse naistekasuka valmistamine. Ajas nõudmised palju ei muutunud, nii nõudis 1709. aasta skraa saksa või lüübeki lambanahkadest puhvidega naistekasuka õmblemist.




PARKALID.


Rippsilt, Tallinna parkalite tsunfti, C.F.Malm (TLM _ 4293 KA 576/V);
Tallinna Linnamuuseum; TLM_4293KA576-V_1_pisipilt.jpg
https://www.muis.ee/museaalview/1197571


Rippsilt, Tallinna parkalite ameti, Ch.G.Helmich (TLM _ 4294 KA 577/V);
Tallinna Linnamuuseum; TLM_4294KA577-V_1_pisipilt.jpg
https://www.muis.ee/museaalview/1204212


Rippsilt, Tallinna parkalite ameti, G.D.Steinberg
(TLM _ 4298 KA 581/V);
Tallinna Linnamuuseum; TLM_4298KA581-V_1_pisipilt.jpg
https://www.muis.ee/museaalview/1204153



Rippsilt, Tallinna parkalite ameti, G.A.Fagerström (TLM _ 4296 KA 579/V);
Tallinna Linnamuuseum; TLM_4296KA579-V_1_pisipilt.jpg

https://www.muis.ee/museaalview/1204132 ;


Rippsilt Hans Hoppe (TLM _ 4404:5 KA/V);
Tallinna Linnamuuseum; tlm_4404_5ka_st_EDF0099__pisipilt.jpg
https://www.muis.ee/museaalview/2913861 ;


Rippsilt, Tallinna parkalite ameti, G.D.Steinberg (TLM _ 4298 KA 581/V);
Tallinna Linnamuuseum; TLM_4298KA581-V_1_pisipilt.jpg
https://www.muis.ee/museaalview/1204231



KARUSNAHK.
Kõige liigirikkam „loomaaed“ on läbi ajaloo näidanud end tallinlaste garderoobis. Nagu kirjutab kroonik Balthasar Russow: Kõrgema seisuse rahval oli seljas ilvese-, leopardi- ja nugisenahkadega, lihtsatel aga hundi-, kärbi- ja rebasenahaga vooderdatud kuued. Varaloenditest ja muudest dokumentidest tuleb esile veel orava-, metskitse-, saarma-, naaritsa-, soobli-, nirginahast valmistatud või kaunistatud rõivaid. Vististi kasutati isegi kassinahka, näiteks kuulus ühele Tallinna kodanikule musta kassi nahaga vooderdatud mustast kartekist krae. Laialt leivund olid seemisnahast rõivaesemed — ülerõivad, vammused, püksid, kindad jm. Karusnahast tehti lisaks rõivastele ka tekke, näiteks esines hundinahast tekke. Kui karvamütse tegid köösnerid, siis vildist peakatteid jälle kübarsepad. 17. sajandi skraa järgi nõuti Tallinna kübarseppadelt, et nad oskaks valmistada kopra või biisamroti karvadest viltkübarat (kastorkübarat), poola vildist kübarat, kaamelivillast ja kohalikust maavillasest tehtud kübarat. 1811. aasta skraas mainitakse kastorkübarat, küüliku karvadest mütsi, samuti flaami villasest, poola lambavillast ja kohalikust maavillast mütsi.



KÖÖSNERID.


Pokaal (EKM j 293:10/16 B 16); Eesti Kunstimuuseum SA;
EKMj293_10-16B16_1_pisipilt.jpg
https://www.muis.ee/museaalview/1866690


Rippsilt (EKM j 293:10/192 B 192); Eesti Kunstimuuseum SA;
EKMj293_10-192B192_1_pisipilt.jpg
https://www.muis.ee/museaalview/2207905


KÜBARSEPAD.
 

Kübarseppade ameti laegas (TLM _ 3118 KM 1); Tallinna Linnamuuseum; tlm_3118km_st_EDF7034_v_pisipilt.jpg
https://www.muis.ee/museaalview/1192939 ;




SADULSEPAD.

Sadulseppade ameti laegas (TLM _ 5691 KM 29);
Tallinna Linnamuuseum;
TLM_5691km29_MVUKS_pisipilt.jpg
https://www.muis.ee/museaalview/1188890



Meistri diplom sadulsepp Aron Trubergile 1930 (TLM _ 11817 Dd);
Tallinna Linnamuuseum; tlm_11817_Dd_pisipilt.jpg
https://www.muis.ee/museaalview/1406219





sadul, meeste (ERM A 426:2463); Eesti Rahva Muuseum;
006624_ERM_A426_2463_pisipilt.jpg
https://www.muis.ee/museaalview/593629


sadul, meeste (ERM 2287); Eesti Rahva Muuseum; 006592_ERM_2287_pisipilt.jpg
https://www.muis.ee/museaalview/508603


sadul, meeste, nahk (VM VM 9029 E); Viljandi Muuseum;
VMVM9029E_1_pisipilt.jpg
https://www.muis.ee/museaalview/2819534





LOOMAD TOIDULAUAL.
Kas oma majapidamisest pärit või turult ostetud liha- ja piimasaadused olid läbi ajaloo tallinlaste toidulaual tähtsal kohal. Liha kui toiduainet hinnati kõrgelt, seda nii maitseomaduste, kasulikkuse kui ka prestiiži tõttu. Rasvasuse poolest armastati sealiha, delikatessiks ja luksuseks oli metsloomaliha. Seevastu soolaliha oli igapäevane ja/või lihtrahva toit. Näiteks Tallinna Jaani seegi 17. sajandi keskpaigast pärit menüü järgi pakuti seegielanikele neljapäeviti soolalihaga keedetud herneid. Keskajal ja hiljem oli Tallinnas tavaks suurteks pidusööminguteks, nt gildijootudeks, osta sageli terve härg, millest valmistati moorpraadi, just see püsis sajandeid traditsioonilise liharoana pidulaual. Ent olulisel kohal pidumenüüs olid veel seasink, suitsuvorst ja loomakeeled, nii nägid Tallinna 16. sajandi esimese poole luksusmäärused ette serveerida neid pidusöömingul eelroa ja prae järel. Tallinna keskaegseil pidusööminguil armastati pakkuda ka lambapraadi, näiteks 1547 varus raad Tallinna komtuuri kostitamiseks kokku 9 lammast, kohioinast ja talle. Väga levinud oli kodulinnuliha serveerimine pidulaual, nii tehti toiduks Tallinna komtuuri kostituseks 1547. aastal 109 kana ja 6 kabunat ehk kohikukke. Väo küla talupojad varustasid keskajal Tallinna raadi hinge- ja mardipäeva hanedega. Seejuures vajas raad hingepäevaks 25-40 hane, mardipäevaks vähem. Munad oli olulised nii iseseisva toiduna kui ka toiduvalmistamisel.


Keskajal piiras liha- ja piimatoitude tarvitamist paast, mida oli ligi kolmandik aastast. Lihasöömise keeld mõjutas ka liha ja lihatoodetega kauplemist, kõige ulatuslikum mõju oli selles osas 40-päevasel Suurel paastul kevadel. Alles 1491. aasta paavsti korraldusega oli lubatud paastuajal süüa mune ja piimatoite.

Keskajal oli laialt levinud seajalgade söömine, need seejuures pidulaua tähtsad komponendid. Näiteks 1427. aastal osteti Tallinna rae jõulupeoks 54 ning 1428. aasta vastlapeoks 24 seajalga. Kuid neid on raehärrad söönud ka hingedepäeval ning ühel uusaastapäevale järgnenud (pühapäeval pärast uusaastat) söömaaegadest. 16. sajandil pole Tallinna rae vastla- ja jõulupeoks seajalgu enam ostetud, kuid päris ära need pidulaualt ei kadunud. Väo küla talupojad tõid neid veel 16. sajandi keskel Tallinna raehärradega koos peetud vakupeoks, iga talupere kolm jalga.

Tunnistuseks liha kui toiduaine väärtustamisest on muuhulgas keskajal juurdunud tava, et Tallinna raad kindlustas raeteenritele igal aastal raha veise-, sea- ja haneprae jaoks. See söömaja korraldamiseks jagatud taskuraha ei olnud sugugi sümboolne, nt haneraha jagati 1516. aastal 7 killingit, kuigi hane võis kätte saada 5 killingi eest.

 Toiduks tarvitatud liha kvaliteeti püüti mitmel viisil mõjutada. Nii söödi noorloomade - piimapõrsaste, tallede, vasikate, kodulinnu poegade – õrna liha; tavalisest mahlasem ja maitsvam oli nuumatud loomade-lindude liha, Tallinna allikates esinevad teated nuumatud, rasvastest härgadest, sigadest, lammastest, kukkedest ja hanedest. Näiteks annetasid Tallinna mustpead igal aastal dominiiklastele ühe rasvase kohioina. Tallinna mündimeistrile pidi aga raad kinkima kaks korda aastas ühe nuumatud hane. Nuumata tavatseti loomi võimalusel odraga, nagu muuseas ilmneb Rae linnamõisa 17. sajandi arvepidamisest.

ANDAM, KINGITUS.
Läbi Tallinna pika ajaloo on mitmesugused loomad teeninud ka andami, töötasu või kingituse ülesannet. Keskajal oli nuumatud siga oli möldrite tavaline andam, nii pidi Väo küla mölder vastavalt 1550. aastast pärit kokkuleppele andma kahele Tallinna rae vöörmündrile kummalegi ühe nuumatud sea aastas. Jaani seegi kodukord u aastast 1448: Samuti, kes toob haige sisse, see peab haigetele andma ühe vaadi õlu ja ühe lamba ja igale haigele 3 ööri peo peale ja igaühele ühe timpsaia /.../. 1454 kinkis ordumeister Tallinna bürgermeistritele ja raehärradele metssea ja –kitse, mis kohe ka praeks valmistati ning peene veiniga alla loputati. 1536. aastal Tallinnas ordumeistri vastuvõtu puhul korraldatud suurejoonelisel võõruspeol oli linna kingituseks isandale uhke hirv. Rae arveraamatute järgi saadeti 1479 Saksa Ordu kõrgmeistrile kingiks hinnaline hobune ning 1489 Lübeckist ostetud neli kobrast Taani kuningale.  
METSLOOMA- ehk ULUKILIHA  jõudis jõukate kodanike toidulauale kui jahisaak, kusagilt linna lihaletist seda osta ei saanud. Ulukiliha oli luksus ning kuulus peamiselt aadlike menüüsse, kuivõrd jaht oli nende seisuse eesõigus. Harva pakuti ulukiliha linnakodanike söömapidudel, pole küll teada, et Eesti linnades oleks metsloomaliha söömine otse keelatud olnud, nagu oli mõnel pool Saksa linnades, kuid linnas oli ulukiliha keeruline ja kulukas hankida. Teadaolevalt on pidusöökideks varutud metssealiha. 15. sajandil laskis Tallinna raad valmistada (mets)kuldipraadi hingedepäeva söömapeoks, 1536. aastal aga Liivimaa ordumeistri auks korraldatud vastuvõtuks. Pole välistatud, et kuldiliha söömisel esivanemate austamise pühal, s.o hingedepäeval, oli ka mingi rituaalne tähendus. Metslindude valmistamine piduroaks oli Tallinnas levinud juba alates keskajast. 
PIIMANDUS.
Peamiselt lehmadelt, vähesel määral kitsedelt saadud piima kasutasid tallinlased oma majapidamises, ent tegeldi ka müügiga. Piimasaadustest oli väga oluline või, mis läks hästi kaubaks. Igapäevaselt tarvitati palju hapupiima. 19. sajandi ajalehes „Revalsche Wöchentliche Nachrichten“ leidub kuulutusi hapupiima, hapukoore ja või müügiks pakkumise kohta, rõõsk piim tuli ette tellida. 18. sajandi teisel poolel võeti mitmel pool Eestis tööle Hollandi juustumeistreid. Nii näiteks Tallinna ümbruse kaardil 1780. aastast on näha Viljandi maantee algusesse, praeguse Järve Selveri juurde märgituna Holländerey ehk juustukoda. Piim selle töökoja jaoks saadi ümbruskonna karja toodangust. 1855. aasta ajakirjas Inland ilmunud artiklis väidetakse, et ühele õigele liivimaalasele on koor elutähtis rekvisiit. Koort pandi kohvi ja tee peale, vajadusel asendati see kättesaadavama lahtiklopitud munakollasega.


Võimüüja (TLM _ 198 G 245); Tallinna Linnamuuseum;
TLM_198G245_1_pisipilt.jpg
https://www.muis.ee/museaalview/1196199



Piimanõu (TLM _ 28135 KA 9779); Tallinna Linnamuuseum;
tlm_28135ka _MK_9115_pisipilt.jpg
https://www.muis.ee/museaalview/1200556




Piimanõu (TLM _ 11911 KA 2744); Tallinna Linnamuuseum;
TLM_11911KA2744_1_pisipilt.jpg
https://www.muis.ee/museaalview/1198396
KESKAJA PIDUSÖÖMINGUT  võib vaadelda kui terviklikku kunstiteost, millega võõrustaja püüdis pakkuda külalistele mitmesuguseid elamusi, nii kulinaarseid kui ka visuaalseid jms. Loomadel-lindudel oli selles tähtis roll. Esmalt olid menüü kandva eriliste retseptide järgi valmistatud lihatoidud, üldse liha lai valik, lisaks koduloomadele ka ulukiliha. Eliidi pidusöömingute kõrghetk – nn üllatusroog, võis olla väga fantaasiarikas. Tallinnas eelistati tagasihoidlikumat, vaoshoitumat varianti, näiteks 1513. aastal Wolter von Plettenbergi külaskäigu ajal Tallinna oli lauakaunistuseks kullatud sulestikuga paabulind. Viimase ülekuldamise eest maksis raad maalrile, nii et tegu võis olla ka ehtsa kullaga ülevõõpamisega.  Laugildi jootudeks on muretsetud nii luiki  kui ka sookurgi. 1556 osteti Lauagildi pidusööminguks 1 jänes, 3 luike ja 2 sookurge. Kuna ka luiged oli keskaja Euroopas armastatud lauakaunistuseks, siis võib arvata, et sel otstarbel kasutati neid ka Lauagildi jootudel.

Vitraaz, 17. saj. (klaas, tina). Foto: Ülo Josing
https://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument&action=view&id=2129
Tallinlased mõistsid mets- ja laululinde siiski ka enamaks pidada kui pelgalt kõhutäiteks, sellest annab tunnistust linnupuuride olemasolu vara hulgas: 1586 Jasper Ryeril, 1733 kaupmees Habbenil kaks kanaarilindu. Ilmselt peeti Tallinnas nagu Saksa linnadeski peamiselt just kanaarilinde ja papagoisid.
 
Tallinna raad on keskajal pakkunud suurematel võõruspidudel samuti jänesepraadi, aga ka põldpüüsid, eriliseks hõrgutiseks olid piibrisabad. Metslinnud ja väiksemad ulukid olid ka hilisematel sajanditel Tallinna eliidi pidulaual armastatud. Näiteks Tallinna rae toomapäeva tähistamise söömapeol 1725. aastal on lisaks härjalihale ja -keeltele ning kalkunile pakutud jänese- ja tedrepraadi. Tedred, põldpüüd, metspardid, jänesed ja metskitsed on esindatud 1920.-1930. aastatel Eesti valitsuse korraldanud diplomaatilistel pidusöökidel. Näiteks pakuti 1933 24. veebruari puhul korraldatud vastuvõtul muu hulgas laane- ja põldpüüd rohelise salatiga, 26.06.1933 Toompea lossi korraldatud vastuvõtul pakuti metskitsekotlette, 27.07.1933 metspardipraadi salatiga.  








LIHATÖÖSTUSE ARENG  19. sajandi lõpul-20. sajandi algul muutis toidukaupade sortimenti tallinlaste toidulaual, samuti nende hankimise viisi. Tallinnas hakkasid tööle linnale kuulunud tapamaja, peagi ka liha- ja vorstivabrikud, arenes piimatööstus. Moodsa linnaühiskonna elukorraldus välistas loomapidamise oma tarbeks.Suitsuvorsti liha hakkmasin (AM F 22956:45); Eesti Ajaloomuuseum SA;


AMF22956_045_pisipilt.jpg
https://www.muis.ee/museaalview/2059466 ;


Võhma Eksporttapamaja. Liha ümbertöötamine. 1938/39.a.
 (AM _ 16929 F 5972:3); Eesti Ajaloomuuseum SA; AMF5972_03_pisipilt.jpg
https://www.muis.ee/museaalview/2710778 ;


Ühistu "Estonia Tallinna Eksporttapamajad". Veise liha ladu (AM F 22956:39);
Eesti Ajaloomuuseum SA; AMF22956_039_pisipilt.jpg
https://www.muis.ee/museaalview/2055768




LOOMAKUJUTISED PEOLAUAL.
Loomad ilmusid söögilauale ka teistsugusel, kaudsemal viisil, näiteks armastati küpsetistele, nagu piparkookidele anda looma või linnu kuju. Sama kehtis martsipanikujukeste kohta.

Piparkoogivorm, kasepuust (TM _ 181:1 Aj 87:1);
Tartu Linnamuuseum; TM_181_1Aj87_1_1_pisipilt.jpg 
https://www.muis.ee/museaalview/1298341
Muuseumikogu kultuurilooline kogu
Number TLM _ 9271:1 KA 943
Nimetus Martsipanivorm
Hinnang museaali kultuuriväärtuse kohta
Olemus vorm (vahend)
Dateering 1900 - 1920

https://www.muis.ee/museaalview/2090980


Muuseumikogu kultuurilooline kogu
Number TLM _ 9271:11 KA 953
Nimetus Martsipanivorm
Hinnang museaali kultuuriväärtuse kohta
Olemus vorm (vahend)
Dateering 1850 - 1900

https://www.muis.ee/museaalview/2091223

Muuseumikogu kultuurilooline kogu
Number TLM _ 9271:3 KA 945
Nimetus Martsipanivorm
Hinnang museaali kultuuriväärtuse kohta
Olemus vorm (vahend)
Dateering 1890 - 1900

https://www.muis.ee/museaalview/2091078
Muuseumikogu fotod
Number TLM F 7077:173
Autor Valdre, R.
Nimetus G. Stude martsipanivorm "Kukk", 19. sajand.
Hinnang museaali kultuuriväärtuse kohta
Olemus foto
Dateering 1966
https://www.muis.ee/museaalview/2477006



ÕIGUSKORD.
Tallinnas kehtinud Lübecki linnaõigus pani paika inimeste omavahelise suhtlemise reeglid, kuid selles leidus ka inimese-looma suhet puudutavaid punkte. Linnaõiguses esinevad vaid koduloomad – hobune, koer, veis. Nendest vaieldamatult kõige enam on tähelepanu pööratud hobusele. Sageli pole loomi täpsemalt määratletud ning on kasutatud üldist mõistet „pudulojus“, „elajas“. Üldjoontes peegeldas linnaõiguses esinev „loomaaed“ linnakodanik elukeskkonda.

 Peamiselt reguleerisid linnaõiguse loomi puudutavad artiklid loomadele või nende läbi tekkinud kahju kompenseerimisega seotud küsimusi. Linnaõiguses käsitleti looma rünnakut inimese vastu. Tallinna 1282. aasta koodeks sätestas, et kui mõni koduloom või elajas inimest vigastas, siis looma omanik ei pidanud vastutust kandma, viimast nii juhul kui intsident toimus looma peremehe kodus kui ka tänaval. Sellise õigusprintsiibi aluseks oli looma käsitamine sisuliselt asjana. Kui kohus ei tuvastanud loomaomaniku tahtlikkust looma abil kahju teha või omanik ei teadnud, ei osanud arvestada, et loom võib kedagi kahjustada, siis õiguse järgi temal süüd ei olnud. Küll aga oli tavaks loovutada inimest rünnanud loom kannatanule. Tallinna Lübecki õiguse 1586. aasta redaktsioonis seisab, et selline loom läheb võrdses osas kannatanule ja kohtule.

Linnaõigus kirjutas ette, kuidas talitada kodust jooksus oleva loomaga, et leidjat ei saaks süüdistada varguses või vara omastamises. Tallinna linnaõiguse koodeks sätestas, et niisuguse looma leidja, pidi sellekohast teadet laskma usupühadel kirikus kuulutada. Kui keegi looma omaks ei tunnistanud, tuli ta maha müüa ning paigutada raha aastaks ja päevaks jumalakotta, kui ikkagi kedagi ei ilmunud, siis pidi raha jääma jumalakojale selle hinge eest, kelle oma see elajas oli. Nii sai loom ilmaliku õigusega reguleeritud viisil aidata kaasa oma omaniku hingeõndsuse saavutamisse.

Linnõigus määras kindlaks, millisel juhul ning mil viisil tuli omanikule hüvitada tema looma vigastamise või tapmise läbi tekitatud kahju. Ilmselt toimus taoliste juhtumite puhul kahju hüvitamine sageli kohtuväliselt, osapoolte kokkuleppel ning alles siis, kui seda ei õnnestunud saavutada, läks asi edasi kohtufoogtile. Just sellist toimimisviis nägi ette Lübecki õiguse Tallinna koodeks.

Tallinna linnaõigus ei reguleerinud kaugeltki mitte kõiki võimalikke loomadega seotud asju, näiteks, mis puudutas erinevaid kriminaalkuritegusid. Nende kohta pakub teavet kohtupraktika. Kõige enam näib olevat juhtumeid, mis puudutasid loomade vargust. 1439 varastasid kaks meest öösel karjamaalt veise ja tapsid selle, viis meest varastasid 1 härja ja 2 lammast, mis karistus nendele määrati, seda pole ära toodud. Tallinna kohtufoogti sama aasta märkmete järgi püüti kinni veel kaks meest, Henneke ja Melevylye, kes tapsid öösel linnaväravate ees sigu ning peitsid need kotti. Seavargad tabati otse teolt, viidi kohtu ette ning mõisteti poomissurma. Henneke ja Melevylye pahategu kvalifitseerus suureks varguseks, mida keskajal karistati poomisega. Sama karistus tabas 1575 ühte noort meest, kes varastas härja. Loomade vargusele võis inimesi ajendada mitte ainult soov nende müügist kasu lõigata, vaid ka lihtsalt nälg. Just 1438.-1439. valitses Euroopas üks sajandi suurimaid näljahädasid.

Raskeks ja võikaks kuriteoks loeti kesk- ja varauusajal sodoomiat, viimases süüdistatute vastu algatatud kohtuprotsesse on Tallinna ajaloost teada mitu ning mõni nendest jõudis isegi kroonika veergudele. Selle kuritöö eest karistati mitte ainult inimest, vaid eluga ei pääsenud ka loom. Näiteks sattus 1675 sodoomia tõttu kohtu alla Ebert Detling, talle anti tema nooruse tõttu armu ning ei määratud elusast peast tulesurma, vaid hukati mõõgaga, teistele hirmutamiseks visati tema pea ja keha tuleriidale koos lehmaga, kes samuti eelnevalt tapeti hoobiga pähe, mõlemad pidid saama põletatud. Samamoodi hukati 1726 nii mees kui ka lehm ja põletati.

Kaudses seoses tuleb pudulojus esile Tallinnas 1773 toimunud kohtuprotsessil. Nimelt vahistati Reini-äärses Weissenburgis tegutsenud käsitöösell Georg Trummert, kes oli insuldi tõttu vigaseks jäänud ning elatus valedokumentide abil raha väljapetmisest. Trummertil oli 8 käsitööala kutsetunnistused ja 5 atestaati. Tallinna linnaarhiivis on säilinud Trummertilt konfiskeeritud lihunikuselli tunnistus, vastavas atestaadis on aga kirjeldatud, kuidas Trummert oma tervise kaotas: Kord pidi ta kolme tunni kaugusel asuvast Steinbachist tagasi tooma ühe tõupulli, ta tuli mööda tavalist rada ja oli kõnealuse pulli juhtimisega kenasti hakkama saanud, kui metsas ühe küti juhuslik lask tõupulli niivõrd metsikuks ajas, et see kõnealuse Georg Trummerti maha kiskus ja halastamatult üle sealsete viinamägede ja läbi hekkide lohistas. Pettuse teel saadud atestaadiga õnnestus mehel Pärnus ja Riias ning mõnda aega ka Tallinnas ametilt raha saada. Tallinnas jäid ta siiski vahele ning saadeti laevaga linnast  minema. Pettus läks õnneks, kuna toetus elulisele situatsioonile, intsidendid loomadega, loomade tekitatud vigastused inimestel polnud kindlasti ka Tallinnas haruldased. Samamoodi vigastasid loomad üksteist. Näiteks 1918. aasta kaebuses Tallinna rahukohtule, teatas Mõigu talupoeg Jaan Otsa Pajupea külast, et Mart Kessa koer oli tema lambaid purenud nii hullusti, et neljast kaks lammast surid ja teised on tugevasti lõhi kistud, nõudis 400 marka valuraha. Sarnaseid juhtumeid tuli, arvestades pudulojuste suurt hulka linnas, eri ajastutel Tallinna eri kohtuinstantsides ilmselt päris palju lahendada.


SUHTUMINE LOOMADESSE.
Vanal ajal suhtusid inimesed nii linnas kui ka maal oma pudulojustesse pragmaatiliselt, loomad olid kasulikud, tarvilikud „asjad“, mis kuulusid inimese maise vara hulka. Kui oma vara üldjuhul pigem ei soovitud kahjustada, siis teiste varast väga nii hoolitud. 1486 lasi mõisaisand Hermann Soye võtta ära maalt Tallinna elama asuda soovinud lesknaise kariloomad, kui Soye pooled loomadest mõne aja pärast tagastas ja linna tööhoovi ajada laskis, siis olid need kohtufoogti sõnul koledasti otsa jäänud.

Keskaja õpetlaste käsituses jagunesid loomad inimesele kasulikeks ja ohtlikeks. Kasulik loom pidi igal juhul olema allutatud inimesele. Vana aja kirjalikes allikates on levinud väljendiks „arutu loom“, seegi näitab inimeste suhtumist looma.

HALB KOHTLEMINE.

Loomi peeti vanal ajal kasulikeks, kuid see ei tähendanud tingimata veel empaatilist suhtumist neisse. Loomade vastu suunatud vägivald või lihtsalt ükskõikne, hoolimatu suhtumine polnud erandlik või haruldane nähtus. Omal viisil peegeldub see näiteks 1758 Tallinnas Väikese Rannavärava ees põllul esinenud illusionisti etenduse etteastetes, kus lindudel oli oluline roll:

Meister näitab nööril rippuvat elusat tuvi, keda ta ei puuduta, aga kolm või neli sammu eemal, kuhu langeb tuvi vari, lööb varju pistodaga nii, et elusast tuist voolab verd, samuti, kui ta lõikab tuvi varjul pea, jääb ka päris tuvi kohe ilma peata.

 Vaataja silme all hautakse tooretest munadest välja linnupojad.

 Kes soovib, võib kanal või kukel ära lõigata pea, mille meister aga otsekohe tagasi paneb ja linnu ellu äratab.

SIGA.
Kuid loomade tähendus inimese jaoks ei piirdunud ainult kasulik olemisega, loomadel oli lisaks mitmeid kultuurilisi tähendusi. Hästi paistab see välja suhtumises seasse. Eesti muinaskultuuris oli seakultuse tähendusväli lai, see hõlmas viljakust, pereõnne, võimu ja vägevust. 13. sajandi vallutus, maa kristianiseerimine ja uue ideoloogia kinnistumine tõi kaasa teistsuguse mentaalsuse ja teised väärtushinnangud. Nii Vanas kui ka Uues Testamendis on seal negatiivne tähendus, siga nimetatakse roojaseks, ebapuhtaks loomaks. Kristlikus ikonograafias ja sümboolikas on siga seotud nõidade ja ketseritega, aga ka pahedega, eelkõige laiskuse, iharuse, apluse, õgardlusega. Halvustavat suhtumist seasse võis kuulda kirikus jutlustel. Näiteks Tallinna Pühavaimu kiriku abipastor Georg Mülleri (u. 1570-1608) eestikeelsetes jutlustes on siga mainitud küll harva, kuid üksnes negatiivses kontekstis. Keskaja lõpust, varauusaja algusest leidub tunnistusi, kuidas igapäevases elus ja suhtluses ilmutab end uue ideoloogia kantud negatiivne suhtumine seasse. Maetten Mulle pilkas 1562 Tallinna õlut, öeldes: Seda õlut peaks sigadele andma, mitte inimestele müüma, osutades sellega seale kui kõigesööja, kelle jaoks toidu kvaliteet pole tähtis. Sõna „siga” kasutati halvustamaks inimest või tema käitumist. Mitte just positiivsesse valgusesse asetub siga ühe keskajal praktiseeritud karistusviisiga seoses. Nimelt pidi vähemasti Tallinnas sookaaslase moraali ja elukombeid alusetult laimanud naine käima karistusena seakarjuste eskordi saatel ümber või läbi linna, kandes kaelas erilist häbikivi – kahte omavahel ketiga ühendatud ja koledate lõustadega kaunistatud kivi. Seakarjuse sotsiaalne prestiiž ja positsioon ei olnud keskaja Euroopas kõrge, ka eelkirjeldatud karistusviis näitab teda vähehinnatud, et mitte öelda põlatud ameti esindajana.

Positiivset suhtumist kärssninadesse esindas keskajal Püha Antonius, kelle üks atribuut on siga. Tallinnas Niguliste kiriku Antoniuse ehk Kannatusaltari välistiival on maalitud pühak koos seaga, see on kui mitte kõige vanem, siis üks vanimaid Tallinnas säilinud kujutisi seast. Iseasi, kas seda saab pidada kohaliku sea kujutiseks. Altar valmis Brügge meistri Adriaen Isenbranti töökojas u. aastail 1510-1515, kuid siga koos Püha Antoniusega on lisandunud alles hilisema ülemaalimise käigus. Pole paraku teada, kas ülemaalimine sai teoks Brügges või Tallinnas.

Kannatusaltar. Retaabli vasaku ja parema tiiva välisküljed (EKM j 18759/2-3 N 151/2-3);
Eesti Kunstimuuseum SA;
EKMj18759-2-3M5172-2-3_1_pisipilt.jpg
https://www.muis.ee/museaalview/1447812

Kristlik religioon kujundas ja mõjutas üldse päris oluliselt arusaamist ja ettekujutusi loomadest. Kiriku õpetuse järgi polnud loomadel hinge, nende uurimine ei aidanud inimest hingeõndsuse saavutamisel kuidagi eesmärgile lähemale. Kiriku suhtumine rõhutas inimese domineerivat positsiooni ning ei soosinud vanal ajal loomade teaduslikku uurimist ja tundma õppimist. Samas on loomad ristiusu sümboolikas olulised. Agnus Dei – milliste märkide/ripatsite kandmine oli keskajal laialt levinud, talle kujutist leidus kultusesemetel, aga ka tsunftides kasutusel olnud  rippsiltidel

Rippsilt (TLM _ 4224 KA 519/V); Tallinna Linnamuuseum; tlm_4224ka_st_EDF0081__pisipilt.jpg
https://www.muis.ee/museaalview/1203747



Kristuse  sünnipäev tõstis igal aastal fookusesse lauda ja loomad

Kahhelplaat (TLM _ 12529:7 P 659); Tallinna Linnamuuseum; TLM_12529_7P659_1_pisipilt.jpg
https://www.muis.ee/museaalview/1834898


Lihavõtted seostusid munade ja tibudega

Lihavõtte postkaart (EPM FP 264:2);
Eesti Maaelumuuseumid SA,
Eesti Põllumajandusmuuseum;
EPMFP264_2_1_pisipilt.jpg
https://www.muis.ee/museaalview/3124059



Lihavõttepühade kaart (TLM _ 22183:48 Õp 645); Tallinna Linnamuuseum; tlm_22183_48õp_pisipilt.jpg
https://www.muis.ee/museaalview/2769046


Lihavõttepühade kaart (TLM _ 22167:80 Õp 80);
Tallinna Linnamuuseum; tlm_22167_80õp_pisipilt.jpg
https://www.muis.ee/museaalview/2747339


Lihavõttepühade kaart (TLM _ 22182:26 Õp 531); Tallinna Linnamuuseum; tlm_22182_26õp_pisipilt.jpg
https://www.muis.ee/museaalview/2765923

LOOMAD KUJUNDUSES.



Eesti Vabariigi kassatäht 1919 Karjus lehma ja lambaga

Paberraha, EV kassatäht, 10 marka, 1919.a. (RM _ 2227 N 35:33);
Virumaa Muuseumid SA; RM_2227N35_33_2_pisipilt.jpg
https://www.muis.ee/museaalview/2686373



Tallinna maalermeistrite tsunfti õpilased on joonistanud nii sigu, veiseid kui lambaid, kas nendest mõni ka kohapealset eeskuju järgides on valminud, pole paraku teada, TLA.190.2.236, TLA.190.2.237

Õnnitluskaart

Õnnitluskaart 19.saj. II poolest. (TLM _ 11518 G 1415); Tallinna Linnamuuseum;
TLM_11518G1415_1_pisipilt.jpg
https://www.muis.ee/museaalview/1196892

Aadlivappidelt, aga ka hooneid/elamuid kaunistanud raidkividelt võib samuti leida loomade kujutisi. Ühte omapärast vappi on kujutatud TLM kogusse kuuluval 17. sajandi raidkivil, sellel võib kilbipildil näha sea seljas ratsutavat alasti naist. Pikkade lahtiste juustega naine hoiab käes kolme õit – roosi, mis korduvad kiivriehisel. Olemasoleva info järgi peaks olema tegu Andreas Harde ja Anna Molleriga seotud vapiga. Keskaja ikonograafias kujutatakse koos seaga või sea seljas ratsutamas pahesid ja patte, niisamuti nõidu. Antud juhul ei saa aga millegi sellisega tegu olla, ent mis sõnumit pidi selline kivisse raiutud vapp kandma, jääb esialgu mõistatuseks.


 

LISAD.

 


Lübecki õigus:

§68. Keda vigastab koer

Kui keegi läheb teise mehe majja, ükskõik mis asjus see ka sünniks, ja teda vigastab seal majas koer või elajas, mil viisil teda ka ei vigastataks, ei pea majahärra vigastatu ees selle pärast vastust andma.

§69. Kellele elajas tänaval häda teeb

Kui kellegi elajas kõnnib tänaval ja teeb mõnele inimesele häda väljaspool maja. Kui elaja omanik ta ära ajab ja teda ligi ei kutsu, ei pea ta vigastuse pärast vastutama ega vanduma.

§125. Kes kahjustab teise hobust

Kui keegi teeb kahju teise hobusele või lehmale või mis loom see ka poleks, kui ta tahab, võib ta selle temale hüvitada, nii e foogt asjasse ei sekku. Kui aga foogtile on kaevatud või kui kohtuteener on kohale tulnud, siis peab foogt selle kohta esitama süüdistusotsuse, et seda lahendada.

§140. Käimlat ja sealauta ei tohi kirikaiale ja tänavale ehitada lähemale kui viis jalga, naabrile mitte lähemale kui kolm jalga.  

§151. Hobuse pärast tülitsemisest

Kui inimeste vahel tõuseb tüli hobuse pärast või mõne teise elaja pärast, millele üks teise omandiõigust ei tunnista ja üks salgab, et see on teise oma, siis on foogtil õigus sekkuda. Eksleb aga ringi elajas, kelle keegi on kaotanud; kes selle siis kinni peab, on kohustatud laskma sellest usupühade ajal kirikus kuulutada. Kui aga ei tule see, kelle oma see oli, siis tuleb ta müüa ja paigutada raha aastaks ja päevaks jumalakotta. Kui siis keegi ei tule, peab see raha jääma jumalakojale selle hinge eest, kelle oma see elajas oli. 


Tallinna Lübecki õiguse 1586. aasta redaktsioon,

Kui ka avalikul turupäeval kedagi vigastab hobune, härg või siga, siis ei pea looma peremees selle eest vastutama.

Kui müüdud härjad, sead, oinad ja muud elajad, leitakse olevat haiged, peab müüa need tagasi võtma. Kui ta sellest teadis ja seega ettekavatsetult haiget looma müüs, tuleb teda selle eest trahvida.



Tallinna lihunike skraa 1394. aastast

Ka ei tohi keegi osta kariloomi aadrilaskjatelt ega saunameestelt ega pidalitõbistelt, ühe marga (trahvi) ähvardusel ja sama palju raele.

 Samuti, mida karnides tapetakse suvel, Püha Johannese päevast kuni Püha Miikaeli päevani, seda ei tohi kauem müügis hoida kui esimesel päeval kaks korda ja teisel päeval korra, poole marga ähvardusel ja sama palju raele.

 Samuti, kui kariloom tuleb tapamaja ette/juurde ja murrab jala, ei tohi teda tappa karnides müümiseks, kolme ööri ähvardusel.

 Ja keegi ei tohi ühelegi sakslasele müüa tangus sealiha, mille kohta tuleb kaebus, poole veeringu ähvardusel ja sama palju raele.

 Samuti, kui keegi tükeldab kärvanud või tõbist looma, ja keegi teine teab sellest, tuleb mõlemal, nii sellel, kes seda tegi, kui ka sellel, kes asjast teadis – ametist lahkuda.

 Kui keegi meie seltsist müüb härga või lehma või siga või lammast ja tuleb keegi, kes seda soovib osta, tuleb tal sellele, kes müüb, anda härja eest neli ööri, lehma eest kolm ööri, sea eest kaks ööri, lamba  üks öör.

 Samuti, kui keegi väljaspool meie ametit toob sea ja ostja ütleb toojale, et siga on vinnuline/tangus, ent hiljem leitakse, et liha oli puhas, tuleb tal aastaks ametist eemale jääda.

 Samuti, Püha Ihu päeva ja Püha Miikaeli päeva vahel ei tohi veerandikku lammast müüa kallimalt kui kolme killingi eest ja veerandikku tallest pooleteise killingi eest, ühe Riia marga trahvi ähvardusel.


Tallinna kodanikumäärus ehk bursprake 15. sajandi algusest

Samuti ei tohi keegi sõnnikut lautadest tänavale loopida, ühemargase trahvi ähvardusel.

Samuti, kes sõnnikut, kruusa või mulda minema veab, peab selle jalust ära vedama või oma aeda, mitte kuhugi mujale, ühemargase trahvi ähvardusel ning naaber pidagu naabrit silmas.

Samuti peab igaüks seasulud kaheksa päeva jooksul tänavalt maha lammutama või laseb raad need lammutada, ega luba uusi ehitada.


Tallinna kohtufoogti Otto Mestorpi protokoll

Aastal 1484, kolmapäeval pärast Matteuse päeva (22.09) hukati siin üks, kelle nimi oli Mathias ja kes oli tegemist teinud ja ebaloomulikul viisil asja ajanud lehmaga. Ta pandi koos lehmaga tuleriidale ja põletati.


Tallinna kohtufoogti Johann Kampferbecke protokoll 1554

Üks on lehmaga elajalikku kõlvatust teinud, ning on koos lehmaga õhtul kui linnaväravad suletakse, Mädajärvele viidud, selleks et keegi ei saaks sellest midagi teada.



Balthasar Russow. Liivimaa kroonika. Enne a. 1494

/.../ tallinlased on lasknud saksa seaduse järgi surnuks keeta ühe venelase, kes valekillingeid nende linnas oli müntinud; ning teise venelase, kes elajalikult teolt mära kallal tabati, on nad kristliku õiguse järgi ära põletanud.


1580. aasta katkust, mis kestis mardipäevast uusaastani:

Siis olid kõik linna tänavad ja turud ja kõik maanteed ja külad hoopis tühjad ja linna kirikutes ei peetud mitu päeva jutlust. Ja mõnes külas ei olnud ükski inimene nii terve ja tugev, et ta loomi oleks saanud sööta ja joota; seepärast kuuldi mitu päeva haledat näljaste loomade ammumist ja määgimist.

 

Kokkupõrge Tallinna all, 1560:

/.../ ju kui nad umbes kolmveerandi penikoorma kaugusel linnast ühe eelsalga peale sattusid, kes röövitud kariloomi ära olid ajamas, siis lõid tallinlased üsna palju neist maha ning võtsid ära kogu selle saagi, mille need olid toonud Läänemaalt, kokku mitu tuhat looma ühes mõningate vangidega, ja lasksid linna poole ajada.




Kaubanduskorraldused ja taksid 1798

XVI Tänavalihuniku taksid

1. Ühe suure härja eest tuleb neile kokku anda 60 kop.

2. Ühe härja või lehma eest 50 kop.

3. Ühe vasika eest 15 kop.

4. Ühe soku või kitse eest 10 kop.

5. Ühe lamba või talle eest 10 kop.

6. Ühe orika või sea eest 30 kop.

7. Ühe piimapõrsa eest 6 kop.

 

XVII Timuka taksid

Raipe, nagu hobuse, härja või lehma eest, tuleb talle, ilma õlle ja viina kohustuseta, anda 1 rbl.

Ühe vasika, sea, lamba või koera eest 30 kop.

/.../

Ka on ta oma erilise kohuse tõttu kohustatud tänavad surnud raibetest, nagu koertest, kassidest, sigadest ja muust säärasest vabastama ja puhastada laskma, selleks et vältida igasugust haisu.



 1871 andmed kariloomade kohta Tallinnas


 

Hobused

Veised

Lambad

Sead

Kitsed

KOKKU

I linnakvartal

98

35

5

25

-

163

II linnakvartal

126

60

7

32

1

226

Toompea territoorium

110

120

15

46

2

293

I eeslinnakvartal

93

238

63

55

4

453

II eeslinnakvartal

204

173

29

56

4

477

III eeslinnakvartal

179

176

39

148

23

565

IV eeslinnakvartal

242

461

596

160

11

1470

KOKKU

1052

1263

754

522

56

3647

I linnakvartal – endine Suure-Rannavärava ja Turu kvartal, vanalinna põhja- ja loodepoolne osa

II linnakvartal – endine Viru värava ja Harju värava kvartal, vanalinna lõuna- ja idapoolne osa, Vene tänavast kuni muldkindlustusteni idas.

Toompea – Toompea koos selle juurde kuuluva eeslinnaga, mis hõlmas Kassisaba asumi, osa Tõnismäest ja Lilleküla asumi põhjapoolse osa.

I eeslinnakvartal – Kalamaja, sadam, osaliselt ka hilisema Pelgulinna ja Kopli piirkonna

II eeslinnakvartal – Narva maantee äärsed piirkonnad, Kadrioru lossi maa-ala ning selle taga oleva Maarjamäe ja Lasnamäe põhja- ja kirdepoolne ala: Uuslinn, Karlovo suvemõis ja linna turbaalad.

III eeslinnakvartal – Tartu maantee äärsed piirkonnad: Kivisilla, Torupilli, Juhkenthali, Lasnamäe lõuna- ja edelaosa, Sõjamäe.

IV eeslinnakvartal – Pärnu ja Paldiski maantee äärsed piirkonnad: Tondi, Kristiine, hilisema Mustamäe ja Pelgulinna alad.

 



Loomanahkade hinnakiri 1920 Kuressaare


Hinnakiri loomasaaduste (nahad, jõhvid,villad, sooled) kohta firmalt August Kongats Kuressaares (HKM _ 3132:27 A 1336); Hiiumaa Muuseumid SA; HKM_3132_27A1336_1_pisipilt.jpg
https://www.muis.ee/museaalview/1674102


 


KIRJANDUS JA ALLIKAD.

Eesti aastal 1200. Koost. M. Mägi. Tallinn 2003.

Inland, 1855, 14.02.

Keila kirikuvöörmündrite arveraamat (1472-1553). Das Rechnungsbuch der Kegelschen Kirchenvormünder. Toim. P. Johansen. Tallinn, 1926.

Johansen, P., Mühlen, H.v.zur. Deutsch und Undeutsch im mittelalterlichen und frühneuzeitlichen Reval. Köln, Wien, 1973.

Kaplinski, K. Tallinn — meistrite linn. Tallinn, 1995.

Kämmereibuch der Stadt Reval. Hrsg. R. Vogelsang. Köln, Wien, 1976-1983.

Mänd, Anu. Pidustused keskaegse Liivimaa linnades. 1350–1550. Tallinna Linnaarhiivi toimetised nr. 7. Tallinn, 2004.

Nottbeck, E. v. Die alte Criminalchronik Revals. Reval, 1884.

Die Quellen des Revaler Stadtrechts. Hrsg. v. F. G. v. Bunge. Bd. I. Dorpat, 1844.

Russow, B. Liivimaa kroonika. Tõlk. Dagman ja Hermann Stock, Tallinn, 1993.

Sprengfeld, G. Kodulinn Reval minu lapsepõlve aastatel. Tallinn, 2010.

Süvalep, A. Ordumeister Herman von Brüggenei külaskäik Tallinna 1536.a. ja turniir Raekoja platsil. — Vana Tallinn. 1. kd. Tallinn, 1936. Lk. 55-76.

Süvalep, A. Uusi  andmeid Ivo Schenkenberch´ist ja tema vanemaist. — Vana Tallinn I kd, Tallinn 1936, 87–97.

Tallinna ajalugu 1860–ndate aastateni. Koost. R. Pullat. Tallinn, 1976.

Tallinna ajalugu. 1.-4. kd. Koost. T. Kala. Tallinn, 2019-2020

Tallinna ajaloo lugemik. Dokumente 13.–20. sajandini. Koost. L. Kõiv etc. Tallinn, 2014.

TLA.230.1. Ae2

TLA.230.1.Bc13/I

TLA.230.1.Bc18

TLA.1363.1.747

Waba Maa, 1937, 17. 04, nr 86.