Kuigi varasemate sajanditega võrreldes, hakkas 20. sajandi algul loomapidamine Tallinnas tähtsust minetama, oli see kohati siiski veel elujõuline. Iseäranis majanduslikult vähekindlustatud inimeste puhul oli sel väärtus, seda demonstreerivad muuhulgas Vene-Balti laevaehitustehase tööliste asumisse Koplis ehitatud laudad (1913-1916).

http://www.ra.ee/fotis/index.php/et/photo/view?id=338713&_xr=5e3bd69a4c233 ;

Mõnevõrra ebakindlamaid arve loomapidamise kohta Tallinnas pakub 1839. aasta politseimeistri aruanne. Nimelt sisaldab see andmeid nimetatud aasta jooksul Tallinnas toiduks tapetud loomadest. Selle järgi tõurastati isiklikuks tarbeks elanike (neid oli linnas koos sõjaväelastega 27 222) endi poolt lehmi ja härgi 2000 ning lihunike poolt 2100, lambaid 2300 ning vasikaid 3000. Kokku tapeti nendel andmetel 9400 looma. Ilmselt ei saa neid andmeid pidada lõplikeks, sest näiteks sigu ei mainita üldse, ent vaevalt sai linn sigadest tühi olla. Politseimeistri aruande järgi toodi talvisel ajal kõnealusel aastal ümbruskonnast linna külmunud sealiha, mida võis olla umbes 3500 puuda ehk umbes 57 tonni ja 33 kilogrammi. Isegi kui kõik toiduks tapetud loomad ei pärinenud tallinlaste majapidamistest, vaid osteti osalt ka talupoegadelt, tundub ometi tõenäoline, et 19. sajandi esimesel poolel oli loomapidamise osatähtsus linnaelus ning pudulojuste arv linnas tunduvalt ehk isegi mitu korda suurem kui sajandi lõpul. Näiteks loomapidamise tähtsuse taandumisest on 1924 Nõmme alevivalitsuse kogutud andmed loomade arvu kohta, 14 majapidamises peeti kokku 18 veist, 6 lammast, 7 siga  ning 8 hobust, kusjuures kahes majapidamises ei olnud ühtegi pudulojust (TLA.184.1.133). 

PROBLEEMID LOOMAPIDAMISEST.

Lihtrahva teadlikkus hügieenist ei olnud veel uusajalgi kuigi kõrge. Sellest annab tunnistust suhtumine vee puhtusesse. Näiteks Härjapea jõge, mille vett kasutati joogiks, reostasid selle ääres paiknenud töökojad, sinna juhiti heitvesi; 1884 kaebasid elanikud, et Härjapea jõe vett reostatavat, kuna Liivaoru veski juures ujutati hobuseid. 1882 leiti järelevalve käigus, et Karja-allika lähedale oli kokku voolanud roiskvett, allika kaldal asus hobusetall ja veidi eemal käimlad. Ülemiste järve juures olid karjamaad, loomad käisid suvel palavaga järves ning tegid sinna mustust, voorimehed ujutasid seal oma hobuseid, ent vees käisid ka inimesed.

LOOMSED SAADUSED.

 Peale selle tegutses linnas 24 lihaputkat, 4 vorstiputkat, 2 piimaputkat, 2 juustu või muude toiduainete putkat, 6 villaäri.

Mõistagi ei tulnud tooraine nende töökodade jaoks kodanike majapidamisest, ehkki mingi panus seal oli kindlasti ka tallinlastelt.

Keskajal piiras liha- ja piimatoitude tarvitamist paast, mida oli ligi kolmandik aastast. Lihasöömise keeld mõjutas ka liha ja lihatoodetega kauplemist, kõige ulatuslikum mõju oli selles osas 40-päevasel Suurel paastul kevadel. Alles 1491. aasta paavsti korraldusega oli lubatud paastuajal süüa mune ja piimatoite.

Tunnistuseks liha kui toiduaine väärtustamisest on muuhulgas keskajal juurdunud tava, et Tallinna raad kindlustas raeteenritele igal aastal raha veise-, sea- ja haneprae jaoks. See söömaja korraldamiseks jagatud taskuraha ei olnud sugugi sümboolne, nt haneraha jagati 1516. aastal 7 killingit, kuigi hane võis kätte saada 5 killingi eest.

 Toiduks tarvitatud liha kvaliteeti püüti mitmel viisil mõjutada. Nii söödi noorloomade - piimapõrsaste, tallede, vasikate, kodulinnu poegade – õrna liha; tavalisest mahlasem ja maitsvam oli nuumatud loomade-lindude liha, Tallinna allikates esinevad teated nuumatud, rasvastest härgadest, sigadest, lammastest, kukkedest ja hanedest. Näiteks annetasid Tallinna mustpead igal aastal dominiiklastele ühe rasvase kohioina. Tallinna mündimeistrile pidi aga raad kinkima kaks korda aastas ühe nuumatud hane. Nuumata tavatseti loomi võimalusel odraga, nagu muuseas ilmneb Rae linnamõisa 17. sajandi arvepidamisest.

 Peamiselt reguleerisid linnaõiguse loomi puudutavad artiklid loomadele või nende läbi tekkinud kahju kompenseerimisega seotud küsimusi. Linnaõiguses käsitleti looma rünnakut inimese vastu. Tallinna 1282. aasta koodeks sätestas, et kui mõni koduloom või elajas inimest vigastas, siis looma omanik ei pidanud vastutust kandma, viimast nii juhul kui intsident toimus looma peremehe kodus kui ka tänaval. Sellise õigusprintsiibi aluseks oli looma käsitamine sisuliselt asjana. Kui kohus ei tuvastanud loomaomaniku tahtlikkust looma abil kahju teha või omanik ei teadnud, ei osanud arvestada, et loom võib kedagi kahjustada, siis õiguse järgi temal süüd ei olnud. Küll aga oli tavaks loovutada inimest rünnanud loom kannatanule. Tallinna Lübecki õiguse 1586. aasta redaktsioonis seisab, et selline loom läheb võrdses osas kannatanule ja kohtule.

Linnaõigus kirjutas ette, kuidas talitada kodust jooksus oleva loomaga, et leidjat ei saaks süüdistada varguses või vara omastamises. Tallinna linnaõiguse koodeks sätestas, et niisuguse looma leidja, pidi sellekohast teadet laskma usupühadel kirikus kuulutada. Kui keegi looma omaks ei tunnistanud, tuli ta maha müüa ning paigutada raha aastaks ja päevaks jumalakotta, kui ikkagi kedagi ei ilmunud, siis pidi raha jääma jumalakojale selle hinge eest, kelle oma see elajas oli. Nii sai loom ilmaliku õigusega reguleeritud viisil aidata kaasa oma omaniku hingeõndsuse saavutamisse.

Linnõigus määras kindlaks, millisel juhul ning mil viisil tuli omanikule hüvitada tema looma vigastamise või tapmise läbi tekitatud kahju. Ilmselt toimus taoliste juhtumite puhul kahju hüvitamine sageli kohtuväliselt, osapoolte kokkuleppel ning alles siis, kui seda ei õnnestunud saavutada, läks asi edasi kohtufoogtile. Just sellist toimimisviis nägi ette Lübecki õiguse Tallinna koodeks.

Tallinna linnaõigus ei reguleerinud kaugeltki mitte kõiki võimalikke loomadega seotud asju, näiteks, mis puudutas erinevaid kriminaalkuritegusid. Nende kohta pakub teavet kohtupraktika. Kõige enam näib olevat juhtumeid, mis puudutasid loomade vargust. 1439 varastasid kaks meest öösel karjamaalt veise ja tapsid selle, viis meest varastasid 1 härja ja 2 lammast, mis karistus nendele määrati, seda pole ära toodud. Tallinna kohtufoogti sama aasta märkmete järgi püüti kinni veel kaks meest, Henneke ja Melevylye, kes tapsid öösel linnaväravate ees sigu ning peitsid need kotti. Seavargad tabati otse teolt, viidi kohtu ette ning mõisteti poomissurma. Henneke ja Melevylye pahategu kvalifitseerus suureks varguseks, mida keskajal karistati poomisega. Sama karistus tabas 1575 ühte noort meest, kes varastas härja. Loomade vargusele võis inimesi ajendada mitte ainult soov nende müügist kasu lõigata, vaid ka lihtsalt nälg. Just 1438.-1439. valitses Euroopas üks sajandi suurimaid näljahädasid.

Raskeks ja võikaks kuriteoks loeti kesk- ja varauusajal sodoomiat, viimases süüdistatute vastu algatatud kohtuprotsesse on Tallinna ajaloost teada mitu ning mõni nendest jõudis isegi kroonika veergudele. Selle kuritöö eest karistati mitte ainult inimest, vaid eluga ei pääsenud ka loom. Näiteks sattus 1675 sodoomia tõttu kohtu alla Ebert Detling, talle anti tema nooruse tõttu armu ning ei määratud elusast peast tulesurma, vaid hukati mõõgaga, teistele hirmutamiseks visati tema pea ja keha tuleriidale koos lehmaga, kes samuti eelnevalt tapeti hoobiga pähe, mõlemad pidid saama põletatud. Samamoodi hukati 1726 nii mees kui ka lehm ja põletati.

Kaudses seoses tuleb pudulojus esile Tallinnas 1773 toimunud kohtuprotsessil. Nimelt vahistati Reini-äärses Weissenburgis tegutsenud käsitöösell Georg Trummert, kes oli insuldi tõttu vigaseks jäänud ning elatus valedokumentide abil raha väljapetmisest. Trummertil oli 8 käsitööala kutsetunnistused ja 5 atestaati. Tallinna linnaarhiivis on säilinud Trummertilt konfiskeeritud lihunikuselli tunnistus, vastavas atestaadis on aga kirjeldatud, kuidas Trummert oma tervise kaotas: Kord pidi ta kolme tunni kaugusel asuvast Steinbachist tagasi tooma ühe tõupulli, ta tuli mööda tavalist rada ja oli kõnealuse pulli juhtimisega kenasti hakkama saanud, kui metsas ühe küti juhuslik lask tõupulli niivõrd metsikuks ajas, et see kõnealuse Georg Trummerti maha kiskus ja halastamatult üle sealsete viinamägede ja läbi hekkide lohistas. Pettuse teel saadud atestaadiga õnnestus mehel Pärnus ja Riias ning mõnda aega ka Tallinnas ametilt raha saada. Tallinnas jäid ta siiski vahele ning saadeti laevaga linnast  minema. Pettus läks õnneks, kuna toetus elulisele situatsioonile, intsidendid loomadega, loomade tekitatud vigastused inimestel polnud kindlasti ka Tallinnas haruldased. Samamoodi vigastasid loomad üksteist. Näiteks 1918. aasta kaebuses Tallinna rahukohtule, teatas Mõigu talupoeg Jaan Otsa Pajupea külast, et Mart Kessa koer oli tema lambaid purenud nii hullusti, et neljast kaks lammast surid ja teised on tugevasti lõhi kistud, nõudis 400 marka valuraha. Sarnaseid juhtumeid tuli, arvestades pudulojuste suurt hulka linnas, eri ajastutel Tallinna eri kohtuinstantsides ilmselt päris palju lahendada.

Keskaja õpetlaste käsituses jagunesid loomad inimesele kasulikeks ja ohtlikeks. Kasulik loom pidi igal juhul olema allutatud inimesele. Vana aja kirjalikes allikates on levinud väljendiks „arutu loom“, seegi näitab inimeste suhtumist looma.

HALB KOHTLEMINE.

Meister näitab nööril rippuvat elusat tuvi, keda ta ei puuduta, aga kolm või neli sammu eemal, kuhu langeb tuvi vari, lööb varju pistodaga nii, et elusast tuist voolab verd, samuti, kui ta lõikab tuvi varjul pea, jääb ka päris tuvi kohe ilma peata.

 Vaataja silme all hautakse tooretest munadest välja linnupojad.

 Kes soovib, võib kanal või kukel ära lõigata pea, mille meister aga otsekohe tagasi paneb ja linnu ellu äratab.

Aadlivappidelt, aga ka hooneid/elamuid kaunistanud raidkividelt võib samuti leida loomade kujutisi. Ühte omapärast vappi on kujutatud TLM kogusse kuuluval 17. sajandi raidkivil, sellel võib kilbipildil näha sea seljas ratsutavat alasti naist. Pikkade lahtiste juustega naine hoiab käes kolme õit – roosi, mis korduvad kiivriehisel. Olemasoleva info järgi peaks olema tegu Andreas Harde ja Anna Molleriga seotud vapiga. Keskaja ikonograafias kujutatakse koos seaga või sea seljas ratsutamas pahesid ja patte, niisamuti nõidu. Antud juhul ei saa aga millegi sellisega tegu olla, ent mis sõnumit pidi selline kivisse raiutud vapp kandma, jääb esialgu mõistatuseks.

Lübecki õigus:

§68. Keda vigastab koer

Kui keegi läheb teise mehe majja, ükskõik mis asjus see ka sünniks, ja teda vigastab seal majas koer või elajas, mil viisil teda ka ei vigastataks, ei pea majahärra vigastatu ees selle pärast vastust andma.

§69. Kellele elajas tänaval häda teeb

Kui kellegi elajas kõnnib tänaval ja teeb mõnele inimesele häda väljaspool maja. Kui elaja omanik ta ära ajab ja teda ligi ei kutsu, ei pea ta vigastuse pärast vastutama ega vanduma.

§125. Kes kahjustab teise hobust

Kui keegi teeb kahju teise hobusele või lehmale või mis loom see ka poleks, kui ta tahab, võib ta selle temale hüvitada, nii e foogt asjasse ei sekku. Kui aga foogtile on kaevatud või kui kohtuteener on kohale tulnud, siis peab foogt selle kohta esitama süüdistusotsuse, et seda lahendada.

§140. Käimlat ja sealauta ei tohi kirikaiale ja tänavale ehitada lähemale kui viis jalga, naabrile mitte lähemale kui kolm jalga.  

§151. Hobuse pärast tülitsemisest

Kui inimeste vahel tõuseb tüli hobuse pärast või mõne teise elaja pärast, millele üks teise omandiõigust ei tunnista ja üks salgab, et see on teise oma, siis on foogtil õigus sekkuda. Eksleb aga ringi elajas, kelle keegi on kaotanud; kes selle siis kinni peab, on kohustatud laskma sellest usupühade ajal kirikus kuulutada. Kui aga ei tule see, kelle oma see oli, siis tuleb ta müüa ja paigutada raha aastaks ja päevaks jumalakotta. Kui siis keegi ei tule, peab see raha jääma jumalakojale selle hinge eest, kelle oma see elajas oli. 

Tallinna Lübecki õiguse 1586. aasta redaktsioon,

Kui ka avalikul turupäeval kedagi vigastab hobune, härg või siga, siis ei pea looma peremees selle eest vastutama.

Kui müüdud härjad, sead, oinad ja muud elajad, leitakse olevat haiged, peab müüa need tagasi võtma. Kui ta sellest teadis ja seega ettekavatsetult haiget looma müüs, tuleb teda selle eest trahvida.

Tallinna lihunike skraa 1394. aastast

Ka ei tohi keegi osta kariloomi aadrilaskjatelt ega saunameestelt ega pidalitõbistelt, ühe marga (trahvi) ähvardusel ja sama palju raele.

 Samuti, mida karnides tapetakse suvel, Püha Johannese päevast kuni Püha Miikaeli päevani, seda ei tohi kauem müügis hoida kui esimesel päeval kaks korda ja teisel päeval korra, poole marga ähvardusel ja sama palju raele.

 Samuti, kui kariloom tuleb tapamaja ette/juurde ja murrab jala, ei tohi teda tappa karnides müümiseks, kolme ööri ähvardusel.

 Ja keegi ei tohi ühelegi sakslasele müüa tangus sealiha, mille kohta tuleb kaebus, poole veeringu ähvardusel ja sama palju raele.

 Samuti, kui keegi tükeldab kärvanud või tõbist looma, ja keegi teine teab sellest, tuleb mõlemal, nii sellel, kes seda tegi, kui ka sellel, kes asjast teadis – ametist lahkuda.

 Kui keegi meie seltsist müüb härga või lehma või siga või lammast ja tuleb keegi, kes seda soovib osta, tuleb tal sellele, kes müüb, anda härja eest neli ööri, lehma eest kolm ööri, sea eest kaks ööri, lamba  üks öör.

 Samuti, kui keegi väljaspool meie ametit toob sea ja ostja ütleb toojale, et siga on vinnuline/tangus, ent hiljem leitakse, et liha oli puhas, tuleb tal aastaks ametist eemale jääda.

 Samuti, Püha Ihu päeva ja Püha Miikaeli päeva vahel ei tohi veerandikku lammast müüa kallimalt kui kolme killingi eest ja veerandikku tallest pooleteise killingi eest, ühe Riia marga trahvi ähvardusel.

Tallinna kodanikumäärus ehk bursprake 15. sajandi algusest

Samuti ei tohi keegi sõnnikut lautadest tänavale loopida, ühemargase trahvi ähvardusel.

Samuti, kes sõnnikut, kruusa või mulda minema veab, peab selle jalust ära vedama või oma aeda, mitte kuhugi mujale, ühemargase trahvi ähvardusel ning naaber pidagu naabrit silmas.

Samuti peab igaüks seasulud kaheksa päeva jooksul tänavalt maha lammutama või laseb raad need lammutada, ega luba uusi ehitada.

Tallinna kohtufoogti Otto Mestorpi protokoll

Aastal 1484, kolmapäeval pärast Matteuse päeva (22.09) hukati siin üks, kelle nimi oli Mathias ja kes oli tegemist teinud ja ebaloomulikul viisil asja ajanud lehmaga. Ta pandi koos lehmaga tuleriidale ja põletati.

Tallinna kohtufoogti Johann Kampferbecke protokoll 1554

Üks on lehmaga elajalikku kõlvatust teinud, ning on koos lehmaga õhtul kui linnaväravad suletakse, Mädajärvele viidud, selleks et keegi ei saaks sellest midagi teada.

Balthasar Russow. Liivimaa kroonika. Enne a. 1494

/.../ tallinlased on lasknud saksa seaduse järgi surnuks keeta ühe venelase, kes valekillingeid nende linnas oli müntinud; ning teise venelase, kes elajalikult teolt mära kallal tabati, on nad kristliku õiguse järgi ära põletanud.

1580. aasta katkust, mis kestis mardipäevast uusaastani:

Siis olid kõik linna tänavad ja turud ja kõik maanteed ja külad hoopis tühjad ja linna kirikutes ei peetud mitu päeva jutlust. Ja mõnes külas ei olnud ükski inimene nii terve ja tugev, et ta loomi oleks saanud sööta ja joota; seepärast kuuldi mitu päeva haledat näljaste loomade ammumist ja määgimist.

Kokkupõrge Tallinna all, 1560:

/.../ ju kui nad umbes kolmveerandi penikoorma kaugusel linnast ühe eelsalga peale sattusid, kes röövitud kariloomi ära olid ajamas, siis lõid tallinlased üsna palju neist maha ning võtsid ära kogu selle saagi, mille need olid toonud Läänemaalt, kokku mitu tuhat looma ühes mõningate vangidega, ja lasksid linna poole ajada.

Kaubanduskorraldused ja taksid 1798

XVI Tänavalihuniku taksid

1. Ühe suure härja eest tuleb neile kokku anda 60 kop.

2. Ühe härja või lehma eest 50 kop.

3. Ühe vasika eest 15 kop.

4. Ühe soku või kitse eest 10 kop.

5. Ühe lamba või talle eest 10 kop.

6. Ühe orika või sea eest 30 kop.

7. Ühe piimapõrsa eest 6 kop.

XVII Timuka taksid

Raipe, nagu hobuse, härja või lehma eest, tuleb talle, ilma õlle ja viina kohustuseta, anda 1 rbl.

Ühe vasika, sea, lamba või koera eest 30 kop.

/.../

Ka on ta oma erilise kohuse tõttu kohustatud tänavad surnud raibetest, nagu koertest, kassidest, sigadest ja muust säärasest vabastama ja puhastada laskma, selleks et vältida igasugust haisu.

 1871 andmed kariloomade kohta Tallinnas

I linnakvartal – endine Suure-Rannavärava ja Turu kvartal, vanalinna põhja- ja loodepoolne osa

II linnakvartal – endine Viru värava ja Harju värava kvartal, vanalinna lõuna- ja idapoolne osa, Vene tänavast kuni muldkindlustusteni idas.

Toompea – Toompea koos selle juurde kuuluva eeslinnaga, mis hõlmas Kassisaba asumi, osa Tõnismäest ja Lilleküla asumi põhjapoolse osa.

I eeslinnakvartal – Kalamaja, sadam, osaliselt ka hilisema Pelgulinna ja Kopli piirkonna

II eeslinnakvartal – Narva maantee äärsed piirkonnad, Kadrioru lossi maa-ala ning selle taga oleva Maarjamäe ja Lasnamäe põhja- ja kirdepoolne ala: Uuslinn, Karlovo suvemõis ja linna turbaalad.

III eeslinnakvartal – Tartu maantee äärsed piirkonnad: Kivisilla, Torupilli, Juhkenthali, Lasnamäe lõuna- ja edelaosa, Sõjamäe.

IV eeslinnakvartal – Pärnu ja Paldiski maantee äärsed piirkonnad: Tondi, Kristiine, hilisema Mustamäe ja Pelgulinna alad.

KIRJANDUS JA ALLIKAD.

Eesti aastal 1200. Koost. M. Mägi. Tallinn 2003.

Inland, 1855, 14.02.

Keila kirikuvöörmündrite arveraamat (1472-1553). Das Rechnungsbuch der Kegelschen Kirchenvormünder. Toim. P. Johansen. Tallinn, 1926.

Johansen, P., Mühlen, H.v.zur. Deutsch und Undeutsch im mittelalterlichen und frühneuzeitlichen Reval. Köln, Wien, 1973.

Kaplinski, K. Tallinn — meistrite linn. Tallinn, 1995.

Kämmereibuch der Stadt Reval. Hrsg. R. Vogelsang. Köln, Wien, 1976-1983.

Mänd, Anu. Pidustused keskaegse Liivimaa linnades. 1350–1550. Tallinna Linnaarhiivi toimetised nr. 7. Tallinn, 2004.

Nottbeck, E. v. Die alte Criminalchronik Revals. Reval, 1884.

Die Quellen des Revaler Stadtrechts. Hrsg. v. F. G. v. Bunge. Bd. I. Dorpat, 1844.

Russow, B. Liivimaa kroonika. Tõlk. Dagman ja Hermann Stock, Tallinn, 1993.

Sprengfeld, G. Kodulinn Reval minu lapsepõlve aastatel. Tallinn, 2010.

Süvalep, A. Ordumeister Herman von Brüggenei külaskäik Tallinna 1536.a. ja turniir Raekoja platsil. — Vana Tallinn. 1. kd. Tallinn, 1936. Lk. 55-76.

Süvalep, A. Uusi  andmeid Ivo Schenkenberch´ist ja tema vanemaist. — Vana Tallinn I kd, Tallinn 1936, 87–97.

Tallinna ajalugu 1860–ndate aastateni. Koost. R. Pullat. Tallinn, 1976.

Tallinna ajalugu. 1.-4. kd. Koost. T. Kala. Tallinn, 2019-2020

Tallinna ajaloo lugemik. Dokumente 13.–20. sajandini. Koost. L. Kõiv etc. Tallinn, 2014.

TLA.230.1. Ae2

TLA.230.1.Bc13/I

TLA.230.1.Bc18

TLA.1363.1.747

Waba Maa, 1937, 17. 04, nr 86.